Читать книгу Missioonisõdurina Aafrikas - Kristo Pals - Страница 6

SELLEKS ET MINNA LÕUNAS ASUVASSE MALISSE, oli kõigepealt vaja minna Soome. 27. augustil kogunesime kell 6.30 koos oma varustuskastide, seljakottide ja käsipagasiga sadamasse. Olin grupist ainus õnnelik, kes sai varustuse jaoks kasti, millel rattad all. Kaaslased olid pagasiveoks sebinud vist sadama ainsa pakikäru, kuhu paigutati enamik varustusest. Seljakotid ja varustuskastid olid täis topitud kõike alates sokkidest ja lõpetades kiivriga, lisaks rakmed, vormikomplektid ja erinevad kaitsevahendid. Õnneks oli meil taiplikkust mitte kaasa vedada talviseid kõrbevormikomplekte. Vedasin torukotti ja läpakakotti seljas ning truu kaaslasena ratastega kasti. Mida rohkem edasi sai mindud, seda raskemaks liikumine läks. Koridor muutus iga sammuga pikemaks ja tõusud raskemaks, kasti rattad justkui vajusid maasse. Ega teistelgi pakikäruga lihtsam olnud. Käru kogukaal oli ligi 200 kilo ja erilisi kinnitusvõimalusi see platvorm ei pakkunud. Kuid neli meest ümber käru, kotid seljas, said toetamise ja lükkamisega hakkama küll. Ma ei taha mõelda, mida ülejäänud rahvas, kes oma õllekastidega liikus, meist arvata võis – olime justkui muularakendid turistide ja ehitajate vahel.

Plaan panna laevas käru koos pakkidega pakihoidu luhtus – see ei mahtunud lihtsalt uksest sisse ja vastuvõtja ei paistnud ülemäära rõõmustavat, et peab kogu kärutäie ise riiulitesse paigutama. Kui ta isegi oleks seda teinud, poleks kellegi teise asjad sinna mahtunud. Nii see käru koridori pakihoiu ukse kõrvale jäigi. Kuna mul oli väljavalituna ainsana ratastega kast, siis olin ainus, kes pakihoiuteenust kasutas.

Hiljem pakihoiust oma kasti ning torukotti lunastades avastas pakioperaator, et mu kastist on midagi maha jäänud. Lähemal uurimisel osutus see kasti rattaks. Veel detailsemal läbivaatusel selgus, et see ratas oli üldse viimane, mis alles oli. Kommunismiaja lapsena teadsin, et kõik on võrdsed ja minu eristaatus ratasega kasti omamise näol oli lõppenud. Käisin kerjamas kohta pakikärul, mille suuremate probleemideta ka sain, kuid minu kast osutus teiste omast mõnevõrra pikemaks. Nii jäime laevas sellega uksevahesse kinni ja suutsime tekitada korraliku ummiku. Laevalt maha minnes jäime targu viimasteks, et mitte enam kedagi segada.

Helsingi Lääneterminali koridorid tundusid veel pikemad kui Tallinnas. Tundsin end nüüd käru lükkamisel ühe asjaosalisena ja isegi neljakesi lükates ei liikunud see väga kiirelt. Oma lükkamisteened peatasin vaid liftisõidu ajaks, kuna arvasin end lifti mitte mahtuvat. Selle asemel läksin trepist korrus allapoole liftile vastu ja jäin laadungit ootama. Kui lifti uksed avanesid, kostis sealt leksikoni jagu vandesõnu, sest kellegi ebastandardse pikkusega kast ei olnud taas liftiustest läbi mahtunud ja käru oli vaja poolenisti tühjaks laadida nii lifti sisenemisel kui ka sealt väljumisel.

Teekond käruga jätkus kuni vastu tulnud Soome ajateenijate bussini. Nägemisulatuses oleva ainsa käru, mille keegi meist oli D-terminali juurest kaasa haaranud, jätsime ootama järgmist abivajajat. Kui keegi näeb Lääneterminalis tundmatut ja veidi õnnetut sinist väsinud ilmega pakikäru, siis teadke, et see on vaba. Soome sadama kaudu me tagasi ei tule ja meil teda vaja enam ei lähe. Ilma selle käruta oleksime oma pakke vedanud siiani Ervin Abeli moodi filmist „Mehed ei nuta“. Vähemasti oli selle päeva üldfüüsiline koormus saavutatud juba enne lõunat.

Helsingist Pori brigaadi oli umbes kolmetunnine teekond, mida ilmestasid tunnelid ja üks kahvitauku. Soome on mind alati kummastanud. Kui Eestis ringi käia, on kõik kohad täis kauneid naisi sõltumata vanusest. Liikudes 80 kilomeetrit põhja poole, on piinlik vaikus, vaid ilusad metsad ja kaljune maastik. Seda on isegi muidu igava bussisõidu jaoks liiga palju.

Soome külalislahkus oli piiritu: Pori brigaadi kohale jõudes olid ajateenijad vastas varmalt abiks kaste ja kotte kandmas. Kohalikke ajateenijaid vaadates võis jääda mulje, otsekui oleksid soomlased kasvus kängu jäänud. Tegelikult on tolle brigaadi põhiliseks liikumisvahendiks erinevad soomustransportöörid ja nii püütakse sinna aega teenima leida pigem lühemaid mehi. Kasarmu ette oli üles pandud kohvitelk, söökla võttis avasüli vastu ka väljaspool tavapäraseid aegu. Vaid senistest Soome sõjaväe sööklatest tuttav kaljapakkumine oli vähemasti Pori brigaadis möödanik. Sisseelamiseks antud kolmest tunnist oli küll ja rohkemgi veel – lisaks vormi selgapanemisele sai wifi paroolid organiseeritud ja igavust ei olnudki.

Veel samal õhtul toimunud pooletunnise sissejuhatava tutvustustunni ajal vaatasime üle, kus soomlased missioonidel viibivad, ning Pori brigaadi kaardi. Lennuajad saime ka teada: laupäeva hommikul kell 7.30 läheb meie lennuk läbi Amsterdami ja Pariisi Bamakosse. Kohale peaksime jõudma sama päeva õhtul kell 20.30. Seejärel kiire pilk koolitusnädalal toimuvatele tundidele, millest selgus üllatusena, et peame ise samuti hakkama tunde andma. Mul oli au viia läbi jaopatrulli tund eesti keeles, kusjuures vene emakeelega Denis pidi mu eestikeelse teksti inglise keelde tõlkima.

Soomes anti üksikutes teooriatundides siiski veidi edasi ka Mali kogemusi. Tunde viis läbi Malist kohale tulnud Soome instruktor, kes pärast meiega Malisse tagasi lendas ja nädal hiljem uuesti missiooni lõpetades Soome naasis. Varustuse puudulikkus oli etteaimatav: nii ei ole üheski üksuses ühesugust relvastust, enamasti on seegi hooldamata. Varustuse hooldamatust ei saa sõduritele väga ette heita, kui neil on relvade puhastamiseks vaid puupulk ja määrdunud kalts. Õli polnud soomlased Malis veel kohanud. Soomlased õpetasid ka Mali allohvitseride kooli teise aasta kursuse kadette ja käisid nendega muu hulgas laskmas. Päeva esimese lasu tegi üks kursantidest omale labajalga. Ta ei saanud väga täpselt aru, et relva laadimise ajal ei tohi näppu päästikul hoida. Õnneks oli see vaid lihasehaav, kuid Läti kontingendiülemal tekkis õigustatud küsimus: „Mida kadetid terve esimese aasta jooksul õppisid?“

Koolitaja vastas: „Esimesel aastal nad koristavad ja laulavad.“

Enne Malisse minekut pidime täitma neli ankeeti, kus enamikule küsimustest saime vastuseks kirjutada vaid oma nime. Näiteks ei saanud me aru, kes meid Malisse saadab. On see Euroopa Liit, Prantsusmaa, Soome või Eesti? Selliste filosoofiliste küsimuste juures ei jäänud eestlastel muud üle, kui kirjutada igale poole oma nimi ja ülejäänud küsimuste puhul arutada omavahel võimalikke vastuseid. Isegi meditsiiniankeedi täitmine katkes pärast nime kirjutamist, sest keegi ei suutnud kokku viia vaktsiinipassis figureerinud vaktsiini nime ankeedis olnud haiguste nimedega. Vaktsineerimiste ajal tundsin end kui noolemängulaud: sain 13 süsti. Palju mu kehasse võõrvedelikku koguseliselt süstiti, ei teagi, kaalujälgmises ma tol hetkel väga edukas poleks olnud. Ilmselgelt polnud meil aimugi, mis ajani mingi vaktsiin mõju avaldab. Ka ei leidnud me kuskilt tõlki, kes arsti käekirja arusaadavaks muudaks. Niisiis tegime vaktsiinipassist koopia – ehk lepivad ankeedi asemel sellega.

Soome koolitusnädala kolmandal päeval andsime kolmes grupis üksteisele tunde ja tegime seda emakeeles, mida rahvuskaaslane inglise keelde tõlkis, et imiteerida tunni andmist tõlgi abiga. Tunde püüdsime anda Mali stiilis ehk siis käepäraste vahenditega. Jao formatsiooni kujutasime näiteks marjadega, kus mustikad olid reavõitlejad, pohl imiteeris jaoülemat ja vaarikad imiteerisid vastaseid.

Neljas päev Soomes ei toonud kaasa midagi märkimisväärset. Käisime laskmas. Õppisin relvatunde isegi nautima, kuigi olin kunagi Soomes sama kuulipildujat ja raskekuulipildujat õppinud. Soomlased viisid need tunnid läbi siiski inglise keeles. Hea oli soomlaste ees hiilata, et teadsin raskekuulipilduja soomekeelset nime ITKK ehk ilmatorjunta konekivääri. Paraku sellega mu mälestused sellest relvast piirdusid. Kalašnikovi automaadi tundi andes oli instruktor meie kõigiga hädas. Ainus uus teema oli meile sihiku reguleerimine ja laesääre eemaldamine. Õnneks kaine mõistus võitis ja õpet ei venitatud kahe tunni peale laiali.

Minu jaoks oli see aga sel aastal juba kolmas eri tüüpi laskmisel osalemine. Kui töö juures laskmas käin, toimub see kõigi reglementeeritud eeskirjade järgi. Missioonieelne väljaõpe oli veidi paindlikum ja keskendus pigem lahinglaskmistele, kus käskluste ja laskeasenditega väga ei pingutatud. Tol korral õppisin selgeks ka selili laskeasendi. Nüüd õpetati, kuidas malilasi õpetada. Põhinõue oli anda padrunid kätte vahetult enne laskmist: halvemal juhul teevad nad valel ajal pauku, paremal juhul lihtsalt varastavad ära ja müüvad maha.

Ohutustehnika instrueerimisel pöörati tähelepanu aga asjadele, mille peale ise ei tulegi. Aga eks elu ole ikka värvikam kui suvalise inimese fantaasialend. Nüüdsest olen targem kõrvatroppide kasutamise küsimuses. Teadvustasin, et need on mõeldud välispidiseks kasutamiseks, mitte kummikommidena alla neelamiseks. Kes iganes end kuldsete tähtedega Pori brigaadi laskeväljade kuulmekaitsmete kuulsusrikkasse ajalukku kirjutas, loodan, et ta need eelnevalt vähemalt kilekotist välja võttis. Ilmselgelt ei ole too tegelane ainus ses nimekirjas. Ühel ajateenijal käskis arst oma kuulmist topelt kaitsta ja nii suutis see mees suruda ühte kõrva kaks troppi ning käis ka teise kõrva jaoks troppe küsimas. Usun, et just tema oli see, tänu kellele tekkis homonüüm tähistamaks sama sõnaga nii piiratud mõtlemisvõimega inimest kui ka kuulmise kaitset. Tropid jäävad troppideks. Mõlemal juhul.

Juhuslikult oli neljas päev ka neljapäev ja see tähistas kauaoodatud kohtumist hernesupi ja pannkookidega. Niikaua kui mina tean, siis Soome sõjaväes selle menüüga ei mängita – see on justkui aamen kirikus, midagi sama traditsioonilist nagu jõuluõhtul verivorst ja hapukapsas. Siiski leidus üllatusmoment siingi, sest probleem võib tekkida seal, kus tavaline eestlane seda kõige vähem ootab. Ühe rahvuse esindaja – keda viisakusest välja tooma ei hakka, kuigi mainida võib, et leedukas vähemasti mitte, pigem midagi sinna meie ja leedukate vahepeale – võttis ka pannkooki, määris selle paksult sinepiga kokku (ja ärgem unustagem, et Soome sinep on midagi, mille pärast nii mõnigi põltsamaalane on Soome-sõidu pigem ära jätnud) ja riputas hakitud sibulat peale. Sööma ta seda hakata ei jõudnud, kuna nii mõnigi jäi teda imestavalt jõllitama. Keeleõpe isikliku kogemuse kaudu on väga viljakas: mees teab nüüd, et pannukakku ei tähenda mitte omletti, vaid pannkooki. Huvitav, kas ta tõsimeeli arvas, et soomlased söövad omletti vaarikamoosiga? Eks või neist sedagi oodata.

Reedene päev viis juba Helsingisse, et laupäeva varahommikul alustada lõpuks teekonda Bamakosse.