Читать книгу Missioonisõdurina Aafrikas - Kristo Pals - Страница 5

2015. AASTA TALVE ÜHEL MITTEMIDAGIÜTLEVAL PÄEVAL ilmus kaitseväe siseveebi kuulutus, kus otsiti kandidaate Mali missioonile. Sama aasta augustist kuni järgmise aasta veebruarini. See oli esimene konkurss, kus tundsin, et vastan kõigile nõuetele: vanemallohvitseri auaste ja inglise keele oskus NATO standardi (STANAG 6001) alusel 3322. Kogu loetelu nõuetest. NATO STANAG kehtib kolm aastat ja mina sooritasin eksami 12 aastat tagasi tulemusele 3332. Rohkem ei julge teha, vaevalt enam sellist tulemust saan. Tuli vaid loota, et keegi sellele pisiasjale tähelepanu ei pööra. Vanemallohvitser olin juba 15 aastat olnud, mis on miinimumnõudest – nooremveebel – kahe astme võrra kõrgem auaste.

Tavalised töökuulutustel olevad nõuded nagu kohusetundlikkus, pingetaluvus jne on minus alati tekitanud mõningaid kõhklusi ning vähendanud soovi kuhugi kandideerida. Nendes loeteludes leidub ikka mõni, mida minu 165 positiivse iseloomujoone seas pole. Pingetaluvust mul ei ole: kui üle 12-voldise pingega kokku puutun, hakkan kohe üle kere värisema. Pealegi muudetakse ametijuhendeid tihedamini, kui suudan oma kohuseid pähe õppida. Järelikult puudub mul kohusetunne. Nüüd olid nõueteks vaid auaste ja keeloskus ning peas süttis tuluke põlema.

See ei olnud mitte ainult esimene kord, kui tundsin suvalise töökuulutuse puhul ennast täienisti sobivana, vaid see oli esimene kord, kui nägin oma pika teenistusstaaži juures üldse kaitseväes kuulutust missioonile kandideerimise kohta. Ja seda veel ajal, kui Eestil on missioonidel viimase kümne aasta väikseim hulk sõdureid. Ma ei tea, kuidas missioonidele kandideerimine varem käis – ilmselt olen liiga vähe saunas käinud ja suitsunurka satun nagunii üliharva.

Ma ei olnud siiani veel aru saanud, mis tõmbab mehi missioonidele maailma kriisikolletes. Vaadates mõne mehe CVd, võiks temalt juba Eesti kodakondsuse ära võtta, sest enamiku ajast on ta Eestist eemal, kuskil missioonil. Kõige vähem olen oma karjääri osaks pidanud missioonil osalemist ja oleks pigem kaitseväest lahkunud, kui keegi sundinuks mind kaitsma Eestit välismaal. Mulle meeldib kaitseväes toimiv süsteem ja et meil on Eesti, mida kaitsta, ning hea meelega panustan sellesse. Aga sõjamehe pisikut, kes võib rääkida tunde peensustest käte asendist madalroomamisel või erinevatest taktikatest hoonete puhastamisel, minus lihtsalt ei ole.

See, et mulle kaitseväes meeldib, sain teada nagu kass, keda ninapidi piima sisse toppides jooma õpetatakse. Keskkooli lõpuks omandasin harukordsed võimed enese postiljoni eest varjamiseks, teadsin peast postiauto graafikuid ning postiljoni tundsin tema figuuri järgi ära isegi hämaras liikudes. Kõik selleks, et ma ei saaks sõjaväekutset kätte. Ülikooli astumisega sõjaväest pikenduse saamine oli väga üürikene – üle kahe nädala ma seal õppida ei suutnud –, see-eest postiljoniga suutsin kassi ja hiirt mängida peaaegu kaks aastat, enne kui ta mind oma uue autoga ootamatult koduväravast tabas. Arstlikus komisjonis leiutasin erinevaid vaegusi – vahepeal hakkas eneselgi hale –, aga küllap vajas plaan täitmist ja nii mind piiranguga „kõlbulik tagalateenistuseks“ aega teenima saadetigi. Preemiaks postiljoniga manipuleerimise eest sain 200-kroonise trahvikviitungi.

Mu sõjaväeline eriala on side ja infotehnoloogia, kuid viimased 14 aastat oma karjäärist olen teeninud staabis ja teadmised, kuidas käivad tänapäeval asjad taktikalisel tasemel, on allüksustes väga häguseks jäänud. Seevastu tean ülekaitseväelistest ja valitsemisalaülestest side- ja IT-väljakutsetest vägagi palju, lisaks viivad tööülesanded mind sageli töökohtumistele ministeeriumidesse ja teistesse asutustesse. Võin tunde rääkida eri süsteemide omavahelistest seostest, hukukindlusest ning protseduuridest. Kuidas seda Mali missioonil ära kasutada, ma enne missiooni veel ei teadnud.

Sõjaliselt ettevalmistuselt olen suhteliselt ebatavaline allohvitser – Eesti kaitseväest saadud sõjaline väljaõpe piirdub kümne nädala pikkuse sõduri baaskursusega ajateenistuses. Sedagi aastal 1997. Pärast baaskursust õppisin omal käel selgeks raadiojaamad ja tegelesin raadioside protseduuridega. Esimesel korral kaitsevägi veel meeldima ei hakanud, pidin enne peaaegu aasta reservis olema, kui tekkis lõplik selginemine. Olen vanemallohvitseri baaskursusega võrdsustatud kursusena läbinud Soome reservohvitseride kursuse ja Soome kodanikuna kannaksin austavat auastet vänrikki ehk lipnik. Veel olen läbinud USA sideohvitseride baaskursuse. Kaaludes Mali missioonile kandideerimist, ei osanud ma ette kujutada, kas Soomest saadud oskusi õhutõrje tulejuhtimisel radaritelt saadava pildi alusel ning USAst saadud taktikalise satellitsidelingi planeerimise, ruuterite konfigureerimise ning arvutite komplekteerimise oskusest on Mali armee jaoks mingit abi.

Pikk järjestikune staabitöö hakkas aga jälgi jätma sõjalisele ettevalmistusele – sõjaväelise poole moodustas vaid kord kvartalis toimuv laskepäev, millest tavaliselt olin aasta jooksul korra puhkusel ja teisel korral lähetusel. Kord kolme aasta jooksul osalesin mõnel õppusel. Vormi kandsin siiski iga päev – oli vähemalt välinegi hiilgus. Selleks et mingigi militaarse eluga kokku puutuksin, hakkasin riigikaitseõpetajaks. See sundis mind endale selgeks tegema ja kursis olema sellega, mis toimub allüksustes, ja aitas eemaldada roostet pedagoogilistelt oskustelt. Kokkuvõttes oli tekkinud tunne, et olen staabitööga täielikult demilitariseerunud ja midagi tuleb ette võtta.

Soov kandideerida tekkis kohe pärast kuulutuse lugemist. Miks, ei tea veel päris täpselt isegi. Olen püüdnud leida põhjendusi ja andnud inimestele erinevaid selgitusi. Võib-olla sisenesin keskeakriisi, sest olin kohas, kus kõik on justkui olemas ja midagi, mille poole püüelda, enam ei ole? Äkki peaks kogema ja nägema, mis tingimustes elavad teised, ja selle võrra nautima seda, mis on omal olemas? Nii hästi kaitseväes palka ka ei maksta, et võiks aastaga jahi või amfiibautoga Maale tiiru peale teha. Teisalt, riigikaitseõpetajana küsisid mu õpilased tihti, kas olen missioonil käinud ja olin sunnitud vastama eitavalt. Kindlasti veidi punastadeski – tundsin iga keharakuga, kuidas mu maine langes. Selle asemel otsisin neile asendusõpetajaid, kes räägiksid missioonidest.

Võib-olla otsisin koolitajana kogemust, mida Eestis ei saa? Ma ei usu, et põhjuseks oli kõrgema auastme saamine. Oma ebastandardse hariduse tõttu ei julge ma kõrgemast auastmest väga unistadagi. Hea, et veel nooremallohvitseride kursusele tagasi ei saadeta. Kuigi, jah, ilma missiooni läbimata staabiveebliks ei saa. Loomulikult ei saa üle ega ümber rahast – täiendavast sissetulekust ei ütle keegi ära. Kindlasti tahavad paljud näha võõraid riike ning kogeda sealset elu, ei olnud minagi erand.

Seega – ühtegi konkreetset põhjust välja tuua ei olegi võimalik. Küllap oli see kombinatsioon neist kõigist, mida vürtsitab kerge seiklusjanu. Ja mis peamine: missioon algab hilissuvel ja tagasitulek on talve lõpus. Ei mingit külmetamist! Eestimaa on küll ilus, aga talve pole ma veel lõpuni nautima hakanud ja nii hellitasingi end mõttega olla pooleaastane kliimapõgenik.

Ideest kandideerimistaotluse täitmiseni tuli aga läbida mitu kohustuslikku etappi, mis saanuks tärganud ideed kustutada. Esimene samm: arutelu perekonnaga. Naine ütles pärast üsna keerutamata serveerimist kohe „jah“. Ei tea, kas olin millegagi hakkama saanud, et aktsepteeriti kaugabielu, või oli see juba harjumus, sest olen varemgi pooleaastaste õppimistsüklitega kodust ära olnud. Tütre „jah“ tuli pärast guugeldamisega saadud veendumust, et Mali ja ebola ei ole sünonüümid. Poisid ei arvanud midagi. Nelja-aastaselt mingit süvanalüüsi loota on naiivne ja too kümneaastanegi käitus vahel kui neljane.

Järgmine etapp: suhelda eelnevalt missioonidel käinutega. Kõik kolm, kellega rääkisin, soovitasid igal juhul minna. Kohaliku rühma väljaõpe viiakse läbi seitsme inimesega, kuus tundi päevas. Tunnid toimuvad tõlgi abil, mis aeglustab tempot. Kaitseväe algusaastatel õpetasin ajateenijate rühma ja seda kuude kaupa üksi: koostasin õppekava, valmistasin ette õppematerjalid, sättisin paika tunniplaani, viisin tunnid läbi, tegin testid ja kõige kõrvalt täitsin ka sideülema kohuseid. Selles valguses oli seitsme inimesega tõlgi abil rühma õpetamine juba kui pool puhkust.

Kokkuvõttes ei leidunud ühtegi olulist põhjust, miks ma ei peaks minema. Edasi saab asju alati lükata, kuid mida vanemaks jään, seda laisemaks muutun ja vaevalt oleksin 45aastasena missioonile minekust veel huvitatud. Enne avalduse tegemist rääkisin ka vahetu ja otsese ülemusega ning ka temalt ei kohanud vastuseisu.

Avaldus edastatud, jäin ootama, mis saab edasi. Telefonitsi vastutavalt allohvitserilt Janiselt uurides selgus, et konkurss on miinusmärgiga ja pigem vaadatakse, kuidas kohad üldse täis saavad. Seega võisin arvestada, et olen nimekirja arvatud.

Missioonile eelnes kaks kohustuslikku kursust: prantsuse keel ja missioonieelne baaskursus. Kuna minu jaoks oli kõik uus kogemus, siis lootsin esimesest kursusest saada vähemasti nii palju oskusi, et suudan viisakusväljendeid vahetada ja ei lase ennast maha müüa. Teisest kursusest lootsin saada detailset ülevaadet Malis toimuvast, tutvuda riigi ajalooga, kliimaga, olmega ja konflikti detailse taustaga ning saada konkreetseid praktilisi nõuandeid.

Prantsuse keele kursusel tutvusin kaasvõitlejatega, kellega koos missioonile läksime. Antti, Anri, Madis ja Marko olid varemgi käinud, mulle, Denisile ja nooremale Kristole oli see esmakordne kogemus. Rühmaülemaks oli meie meeskonna ainus ohvitser Anri. Üsna omapärane oli tõsiasi, et veel prantsuse keele kursuse toimumise ajal oli Mali puhul tegemist Eesti suurima välismissiooniga. Seda ajani, kui teine rühm jõudis Liibanoni kohale.

Missioonieelne baaskursus väga palju infot, millest Malis oleks abi olnud, ei pakkunud. Meditsiin on vajalik, aga oleksin tahtnud rohkem kuulda troopilistest haigustest. Praktiline laskmine oli samuti väga hästi korraldatud, kuid mida hakata peale miinide kahjutuks tegemise koolitusega, kui selleks on vaja metalliotsijat, mida Malis pole veel leiutatud? Või Mali missiooni tutvustusega, mis seisnes Wikipediast ja mujalt internetist kokku korjatud infoga?

Väljaõppemissiooni ennast sisuliselt ei tutvustatud. Kolme varem seal käinud inimesega suheldes sain mitu korda rohkem infot. Kaitsevägi ise ei andnud missiooni kohta rohkem infot kui kuupäevad. Ükskõik, kellega kursusel või missioonil olles sel teemal rääkisime, jõudsime järeldusele, et missioonile minek on iga mehe enda asi ja kõiki asju tehakse justkui esimest korda.

Aga eks väljakutsed selleks ongi, et need ületada ja ega käekõrval ei hakka sind keegi missioonile viima.