Читать книгу Missioonisõdurina Aafrikas - Kristo Pals - Страница 7

TEEL HELSINGI LENNUJAAMA SELGUS, et meie esimene üksus saabub koolitamiseks 28. septembril ehk täpselt kuu aja pärast. Senikaua elame sisse. Kaitseväe veterani definitsioon ütleb, et veteran on inimene, kes on viibinud kuu aega järjest missiooni piirkonnas. Seega saavutan pärast sisseelamist veterani staatuse juba mitte midagi tegemata.

Lennuk Amsterdami pidi väljuma kell 7.00 hommikul. Kaks tundi varem pidanuksime olema lennujaamas. Buss lennujaama väljus kell 4.40, hommikusöök algas kell 4.00, äratus oli 15 minutit varem. Ühesõnaga, magada väga ei saanud. Veel Pori brigaadis olles kaalusin oma pagasi üle: kast kaalus 27,4 kilo ja torukott 16 kilo. Ühe koti kaal tohtis olla kuni 23 kilo, kuid lootsin, et oma kottide puhul saan teha virtuaalse tasaarvelduse. Pärast pikas järjekorras seismist selgus pagasi äraandmisel, et kaalu siiski ei saa virtuaalselt kottide vahel jagada ja pean oma kastist neli kilo torukotti ümber pakkima. Õnnelikumad meist said kogu varustuse ära anda normaalapagasina, kuid sõltuvalt teenindajast saadeti osa meist eripagasi lindi juurde. Loodetavasti käideldi me pagasit sellevõrra erilisemalt.

Esialgu pidime Eestist tulnud kontingendiülema Ago Porist tulles sadamas peale võtma. Väljasõidul helistasin talle, et detailid üle täpsustada. Tema ametikoht missioonil täideti esimest korda, seetõttu pidi ta kaasa võtma lahingkomplekti, mis sisaldas relvasid ja laskemoona. Ei temal ega minul polnud ühtegi kogemust relvade transportimisel välisriiki. Mingeid pabereid ta taga ajas, mille ta lõpuks mõni tund enne reisi Tallinnast ka kätte sai. Telefonis aga selgus, et meiega koos ta transporti ei vaja, sest sadamast pidi toll eskortima ta otse lennujaama, kuhu ta saab jätta oma relva ja laskemoona. Toll teadis Ago tulekust ja midagi näha ei tahtnud, viisid ta lennujaama, kus sai oma varustuse hoiule jätta. Omavahel veel arutasime, et kuidas relva transportimine käib. Vaevalt see käsipagasisse lubatakse, kuid ka tavapagasina ära andmine oleks loogikavastane. Keegi pakkus välja, et see äkki tuuakse salongi, kas piloodi juurde või kuhugi mujale eraldi. Reede õhtul püüdsin kontingendiülemalt uurida, kuidas asi peaks käima, kuid ei teadnud seda temagi.

„Võtan oma paberid ja pagasi kaasa ja loovutamisel uurin,“ kõlas Ago vastus. Turvalisuse huvides võttis ta vaid luku püstolkuulipilduja MP5lt ja USP püstolist välja ja pani käsipagasisse.

Kui laupäevahommikusel lennule registreerimisel olin oma pagasiga võitluse õnnelikult lõpetanud, helistasin uuesti Agole. Ta oli lennujaama turvakontrollis relvaosade transportimise pärast käsipagasis kinni peetud ja ootas politseid. Lennuk ootas tema järel pikalt, lõpuks väljusime 25-minutilise hilinemisega. Ago jäigi maha. Saatsin talle viimasel hetkel veel Soome ohvitseri kontakti, kes ehk saab aidata.

Agoga kohtusime uuesti Pariisis, kus ta jagas muljeid toimunust. Tagantjärele targana teame, et relvaosi käsipagasisse võtta ei tohi, isegi mitte siis, kui paberid korras. Turvakontrollis otsiti ta kott mitu korda läbi, sest röntgenis nähti midagi metalset, kuid seda ei suudetud kuidagi leida. Soome sõjaväelastel paistis olevat rohkem kogemusi: relvad pandi konteineritesse, laskemoon ja relvad eraldi. Hõimuvelledel oli kaasas koguni liikumisteenistuse spetsialist hellitusnimega „muuver“, kes aitas asju ajada ja vajadusel maksis tekkivaid kulusid.

Meie mehe lennukist mahajäämine oli tingitud politsei ootamisest ja asjaajamisest. Politsei tulek võttis 45 minutit; olid arusaajad inimesed ja mingeid pabereid ei hakanud määrima. Uurisid vaid, kas relva ja laskemoona tohib koos transportida, sest seda välistavat nõuet ühestki dokumendist ei leitud. Relvaosad tuli panna äraantavasse pagasisse, aga kuna algne, relvi transpordiks lubanud lend oli juba läinud, tuli uus luba küsida. Samuti oli vaja uut lennukipiletit. Kuna esialgu pidi Ago koos meiega lendama KLMi ja Air France’iga, siis nüüd pidi kontingendiülem tulema Finnairiga koos soomlaste, lätlaste ja leedukatega. Sel juhul jõudnuks ta meiega ühisele lennule Bamakosse.

Oma probleemile lahendust otsides tegi Ago ise esimese kõne kell 7 hommikul Eesti kontaktisikule, too aga telefoni vastu ei võtnud. Järgmine kõne läks kaitseväe operatsioonide juhtimiskeskusele, kus võeti info teadmiseks ja küsiti, mida ta edasi teeb. Probleemide koordineerimine ja lahenduste leidmine ei ole vist nende palganumbri sees. Järgmisena helistas Ago minu antud Soome kontaktile, kes ajas välja oma reisikorraldaja, ning nad suutsid mõne tunniga sebida uue pileti ja uue loa Finnairilt relvade transpordiks ja ka relvaosad jõuti pagasisse ära anda. Tavaliselt on lennufirmal aega relvastuse transpordiks loa andmiseks 24 tundi, aga on inimesi, kes ka laupäeva hommikul suudavad asjad mõne hetkega korda ajada. Korraks puges hinge kahtlus, kas kogu see relvajama polnud mitte meelega tehtud, sest Ago lendas Bamakosse erinevalt meist seisusele kohaselt esimeses klassis. Turistiklass oli välja müüdud. Eesti kontakt helistas talle tagasi pärast kella 11, kui kõik oli juba korras.

Eesti jaoks on pärast 24 aastat oma kaitseväe algust missioonile minek ikka veel iga mehe enda asi. Meenub ühe üheksakümnendate keskel Bosnias missioonil käinud mehe meenutus. Pärast lennukile minekut ei tundnud Eestis tema ja üksuse vastu keegi huvi: kas ta on kohale jõudnud, kas tal on varustusega kõik korras või on probleeme. Kogu missiooni jooksul helistati talle Eestist ainult üks kord. Sel mälestusväärsel päeval roomas ja jooksis ta juhtimispunkti läbi lahingu, kuulid piltlikult öeldes pea kohal vilisemas ja granaadid kõrval lõhkemas, peas tärkamas lootus, et näed, nad ei olegi mind unustanud. Toru vastu võttes kostis teiselt poolt tervitus: „Tervist, siin Marite Kallasma ja „Aktuaalse kaamera“ otse-eeter, kuidas kommenteerite olukorda Bosnias?“

Pärast seda oli kuni missiooni lõpuni taas vaikus.

Bamakole lähenedes nägime vastupidiselt oma ootustele, et linn on valgustatud. Kuigi tänavavalgustusposte oli üksikutes kohtades, põles iga maja juures siiski mingi tuluke. Kui tänavavalgus oli soe kollane, siis majade juures pigem sinakas. See jättis linnast ülevalt vaadates veidi kummitusliku mulje.

Bamako rahvusvaheline lennuväli koosneb ühest terminalist ja ühest väravast. Veidi raske uskuda, et selline väike lennuväli suudab teenindada linna, milles elab ligi kaks miljonit inimest. Kaks miljonit on tinglik, vaevalt keegi neid kunagi täpselt üle on lugenud. Lennujaamas puudus võimalus lennukist otse terminali minna ning saime 150 meetrit sõita bussiga. Väikesest lennujaamast hoolimata transportis meid suur lennuk. Tavaliselt lendavad sellised lennukid üle lombi: kaheksa inimest reas, esimesele klassile eraldi sissepääs jne. Tallinnast ja Tallinnasse pole sääraseid õhulinde regulaarlende tegemas näinud, kuigi meie lennujaam on Bamako omast mitu korda suurem. Siinse lennuvärava põhisihtkohad paistavad Pariisi ja Luxembourgi kõrval olevat Burkina Faso pealinn Ouagadougou ja Togo pealinn Lome ning veel mõned lähiriikide linnad. Selleks et lendude nimekiri oleks vähegi kogukam, tuuakse lennuplaanis ära sama lend kõikide erinevate lennunumbrite all, millega koostööpartnerid seda pakuvad. Kokkuvõttes on lennujaam suuruselt midagi Kuressaare ja Tallinna lennujaama vahepealset, mille argipäeva ilmestavad voolukatkestused. Kui keegi peaks veel virisema, et Tallinn on lennuliikluse mõttes ääremaa, siis minge Bamakosse ja pärast näete Tallinna lennujaamas tõelise metropoli lihvitud pärli.

Me kõik ju eeldame, et Euroopa Liidust välja minnes peame esimese asjana läbi käima passikontrollist. Aga Malis see nii ei käi. Esimese asjana pidime desinfitseerima käed, mingi aparaadiga mõõdeti meelekohast kehatemperatuuri ja seejärel saime edasi. Kui te nüüd loodate, et saime passikontrolli, siis ikka eksite. Üks suuremat kasvu proua nõudis certificat international de vaccination’it, maakeeli vaktsineerimistunnistust. Järgmine vormis tegelane tahtis tõesti passi näha või õigemini seal olema pidavat viisat. Ütlesin, et olen Euroopa Liidu sõdur ja mul ei ole viisat, mille peale ta soovis näha reisikäsku (travel order). See on uskumatu, kuidas suvalisest printerist välja lastud ühe pigem madalama astme ülema poolt allkirjastatud paber avab uksi ja väravaid võõrastesse riikidesse ja asendab kohustuslikku viisat. Lisaks tulid üks leedukas ja belglane sulaselges mali aktsendiga prantsuse keeles appi asju ajama ja saime viisakontrollijastki mööda. Belglane viis meid sujuvalt passikontrolli leti tagant otse pagasilindi juurde. Korjas vaid passid ära, andis mingi ankeedi täita ja mõni minut hiljem olid templid passi löödud. Mingit isikutuvastust ei tehtud, küllap olime nii usaldusväärsed.

Seitsme mehe pagasi kättesaamist tuli oodata esimesest kotist viimaseni terve tund. Tagantjärele mõeldes oli see üks lühemaid ootamisperioode kogu missiooni jooksul üldse, hiljem tuli ootamisi mõõta päevade ja nädalatega. Pagasilindilt tuli palju huvitavat lisaks kohvritele: telekaid, autokumme ja Saksa sõjaväe seljakotte, millele killuvest ümber teibitud. Tol õhtusel ajal oli ainus lend see meie oma. Lennujaamas paistis veel paar valget lennukit, kuhu suurelt peale kirjutatud UN. Sain oma pagasi kadudeta kätte, teiste järel oodates sain ka kohalikku raha automaadist välja võtta. Lootsin, et 100 000 Kesk-Aafrika frangiga saab mõnda aega hakkama. Koulikoros pidi olema kaks pangaautomaati, mis töötavad teatud kellaaegadel ja teenindavad hoolimata peal olevates Mastercardi reklaamidest vaid Visa kaarte. Kui masinas raha juhtub olema. Kesk-Aafrika frangi kurss on 1:650 ehk 100 000 franki on umbes 153 eurot.

Nii eestlastele, lätlastele, soomlastele kui ka leedukatele olid vastu tulnud oma rahvuste esindajad, kelle ülesandeks oli muu hulgas tagada transport Bamakost meie baasi Koulikorosse. Tänavale jõudes langesime kohe tänavapoiste küüsi, kes püüdsid müüa telefoni kõnekaarte, mõni tahtis toetada pagasikäru, et selle eest pärast pappi küsida. Tõrjeülesanne sai edukalt täidetud.

Pagasiveoks oli kaasa võetud hispaanlaste 8x8 konteinerveok. Konteiner lasti masinalt maha, luugid lahti ja kõik viskasid oma kotid-kastid sinna peale. Meeletult suur masin 40–50 pagasiühiku jaoks. Ise ronisime Land Cruiserisse – kolm istekohta ees, 4+4 taga küljega sõidusuunas. Ainsaks turvaelemendiks oli killuvest, mis pidi olema selja taga.

Alustasime sõitmist 70 kilomeetri kaugusel oleva baasi poole umbes kell 22.30. Ajavahe Eestiga –3 tundi, talvisel perioodil –2 tundi. Malis kella keeramist ei tunnistata.