Читать книгу Kallis Carolina - Kristy Woodson Harvey - Страница 6

Khaki

VÄRSKE SALAT

Ma kujundasin igale oma lapsele erilise albumi. Erinevad sinised või roosad valgete täppidega albumid küljele seotud korraliku lehviga, esikaane keskel uhke monogramm, igaühel oma. Ma võtan need albumid aeg-ajalt välja. Mõnikord lisan ma uue foto või mälestuseseme. Teinekord vaatan pilte ja imestan, kui kiiresti sellest silmad-maailmale-suletud imikust saab pea-ees tormav mudilane.

Vahel jälle, nagu täna õhtul, istun ma – eriti sinu albumiga, mu armas Carolina – meie elutoa põrandal, kust avaneb vaade mu kõige lemmikumale maisipõllule, ja lihtsalt vahin selle kaant ning libistan sõrmega üle kõveriku monogrammi. See on kõigest nimi, nagu meile juba koolipõlvest saati on pähe raiutud, ja sellest on saanud ehk Shakespeare’i kõige levinum tsitaat.² Ent kindlasti pole Shakespeare’i reegli esimene erand see, et nimi tähendab enamat kui maja, mille su isa ehitas sellele lagendikule, kus me veetsime nii palju aega armunud olles, või hõbedast serviisi, mis kuulub meie suguvõsale juba mitmeid põlvkondi.

See tähendab enamat, sest see nimi polnud algusest peale sinu oma. Ja sina polnud kohe algusest peale meie oma.

Ma olin – nagu iga ema olema peab – esimene inimene, kes sind sündimise järel sülle võttis. Sind ilmale toonud ema minestas kolmkümmend tundi kestnud sünnituse järel, kui ta sind nägi – täiuslikku, ümmargust ja punast nagu äsja nopitud õun. Mulle tundus, nagu oleks sinu esimesena sülle võtmine otsekui annetuskastist raha varastamine. Aga kohe kui uduse pilguga õde tõstis su mu kätele, jätsid sa nutu, avasid silmad ja su pilk lukustus minu omasse. See õnnehetk oli põgus, sest vaid mõne sekundi pärast kaotas su ilmale toonud ema teadvuse.

Kui ta jälle ärkvele tuli, mina kallistamas õhustki kergemat sind, keda ta oli üheksa pikka kuud enda sees kasvatanud, palusin ma andestust. Aga tema ütles: „Mul on hea meel, et sa ta esimesena sülle võtsid. Sa oled ka olnud siin kogu selle kuradima aja.“

Ma ise olin varem sünnitanud ja see pisaraterohke uue eluga tutvumine pärast neljakümne nädala pikkust hormoonide karusselli oli mul veel värskelt meeles, kuivamata nagu su beebitoa seina uus värv. Aga ma polnud eales seisnud omal jalgel, voodi kõrval, kui neli inimest hingavad õhku, ja siis, väikese nutu järel on neid viis. Seda sorti ime kogemine oli nagu olla ise uuesti sündinud.

Isegi sellel sinu maailma astumise hetkel ei võinud ma teada, et ühel päeval saan ma sind, riietesse mähitud sooja kompsu, süles hoida kogu aeg. Aga ma tõotasin, et teen kõik, mis on minu võimuses, et sind kaitsta, armastada ja veenduda, et sa kasvad hästi ja kiirustamata nagu värske salat.

Ja niisiis, mu armas, kui sa peaksid kunagi vaatama oma albumit ja mõtlema, et võib-olla on see pisut paksem kui su õe ja venna omad, siis ainult seetõttu, et ühe ema asemel, kes säilitab fotosid ja kirjutab kirju ja tuletab sulle meelde, kui palju ta sind armastab, on sinul kaks: üks, kes tõi su siia maailma, ja teine, kes su selles maailmas üles kasvatas. Ja kui sa peaksid hakkama kunagi tundma, et äkki jagati sulle viletsad kaardid, ja et omada ema, kes su üles kasvatas, ja ema, kes su ilmale tõi, on liiga raske, siis pea meeles seda: sul ei saa iialgi olla liiga palju inimesi, kes sind armastavad.

2 „Romeos ja Julias“ mõtiskleb Julia, et pole tähtis, et Romeo perekonnanimi on Montague, kuigi tema vanemad ei salli Montaguede suguvõsa.