Читать книгу Kallis Carolina - Kristy Woodson Harvey - Страница 7

Jodi

LIIGA KAUAKS SEISMA JÄÄNUD MOOS

Mõned asjad elus ei tundu õiged. Näiteks see, kuidas sa võid säilitada midagi, mis on kasvanud su oma aias, ja lasta sel seista sahvris riiulil, kuni su lastel on lapsed. Ja kuidas need naised kirbuturul suudavad kirjutada terve tsitaadi piiblist ühele väikesele riisiterale. Ja siis on üks asi, mille kohta ma tean, et see on õige ja hea: kui täiesti hulluks ajavalt kohutav on see, kui ema peab oma väikesest beebist loobuma.

Ma arvan, et sa oled hakanud juba aru saama, vaadates praegu mind, kes ma toimetan su emme ja issi valges, säravas köögis, et ma pole lihtsalt su issi sugulane. Loomulikult oled sa hetkel ikka veel nii väike ega suuda mõista, kuidas ma sind enda kõhus kasvatasin, kuidas ma su ilmale tõin, kuidas ma sind armastasin ja endiselt armastan. Aga sa vaatad mulle otsa samasuguse kõveriti naeratusega nagu mu isa ja pigistad mu sõrme üsna tugevasti – ja tundub, et sa justkui teaksid kõike. Alati kui ma seda su emale ütlen, vastab tema: „Loomulikult ta teab. Titad teavad kõike.“

See on üks täitsa lihtne ja õige asi, mida öelda. Ja lihtne olen ka mina ise ja see, mida ma olen kogu elu teadnud. Mul ei ole palju ilusaid sõnu ja ma ei usu vabandustesse selle kohta, miks ma ei tegele sinu kasvatamisega. Nii et siin on üks tõde, mis on tuumakam kui liiga kauaks pliidile keema jäänud moos: ma loobusin sinust, sest ma armastasin sind rohkem kui iseennast. Ma loobusin sinust, sest ma tahtsin, et sul oleks rohkem. Ma loobusin sinust, sest mingisugusel hägusel moel nagu see jõgi, mis voolab läbi linna, teadis mu süda, et sinust tuleb loobuda, et meist saaks tõeline perekond. Ma ütlesin korduvalt su emmele, et ma kardan, et kui mina olen sinu elus, siis saad sa haiget. Aga tema ütles selle peale täitsa lihtsalt: sul ei saa iialgi olla liiga palju inimesi, kes sind armastavad.