Читать книгу Kallis Carolina - Kristy Woodson Harvey - Страница 9

Jodi

PÕHJAHOOVUS

Terved viinamarjad on sissetegemiseks üks raskemaid asju. Neid tuleb seemnetest ja vartest puhastada ning isegi kui sul on nobedad sõrmed, määrdunud ja rakkus ja kipitavad, ei ole lõpptulemus üldse seda vaeva väärt. Aga proovi rääkida seda turuplatsil stammkundele, kes on viinamarjadest nii sisse võetud, et silmanägemine hägune. Ta krimpsutab nina ja ütleb: „Noh, ma tean, et need ei tule kõige paremini välja, aga pagan võtaks, kas ma ei või kõike seda lihtsalt vahele jätta ja neid ikkagi tervetena sisse teha?“ Kui sa pole kunagi sisse teinud, siis sa ei saagi aru.

Sama asi on joomisega: inimesed, kellel pole kunagi tina panemisega probleemi olnud, ei tea, mida see tähendab. Nad kissitavad silmi, vaatavad sind, nagu oleks sa neile ette lugenud mingi matemaatilise valemi ja küsivad: „Kas sa ei võiks lihtsalt joomist maha jätta?“ Nad raputavad pead, et sa tunneksid ilmatumat häbi, ja ütlevad: „Kas sa ei saa siis aru, et see, mida sa teed, hävitab su perekonna?“

Aga sa ei saa.

Ükskord lapsepõlves viis isa mu Atlantic Beachi ja kui ma parajasti ookeanis ujusin, haaras see nähtamatu põhjahoovus mind oma haardesse. Ja see hoovus plaanis minuga halba. Ma tõmbasin kätega vasakule ja vehkisin jalgadega paremale, puristasin ja lämbusin ja köhisin, sest soolane vesi tahtis minu sisse tungida. Siis sain aru, et selle võitluse võidavad lained. Nii et ma andsin alla, alistusin sellele põrgust hullemale kuratlikule ookeanile ja lasin sel end kaasa viia. Lõpuks, kui see oli oma mängu ära mänginud, kandis see mu kaldale.

Sama oli siis, kui ma jõin. Ma küünistasin ja põtkisin jalgadega ja sülitasin päev läbi, et mitte võtta esimest lonksu. Aga oli vaid aja küsimus, kui pudel hakkas hüüdma mu nime nii valjusti, et ma ei suutnud vastu panna ja tundsin, kuidas mu huuled on imenud end selle jämeda, räpase kaela ümber.

Kui ema ükskord kaine oli, ütles ta mulle: „Kullake, ma ei kavatse siin seista ja pealt vaadata, kuidas mu tüdruk kogu selle põrgu läbi teeb.“

Aga minu lapsepõlves oli ikka kõrini hetki, kus ema oli teadvusetult vannitoa põrandal vahetult pärast seda, kui ta oli hakanud käima anonüümsete alkohoolikute koosolekutel. Ja teised emad ajasid oma võsukesed meie majast kiiresti välja – nagu koerad lambakarja –, kui nägid mu pehme keelega lällavat empsi. See kõik meenus mulle ühel hommikul, kui ma üritasin pead vetsupotti ajada ja vabaneda mürgist, mida olin eelmisel ööl joonud. Ja ma tõotasin: ma ei paku kellelegi taolist lapsepõlve nagu minu oma. Ma ei pane mitte iialgi, tõotasin ma oma lohehinguse ja tumedate silmaalustega näole peeglis, ühtegi last sellisesse olukorda, kus ta peab iga kord, kui uksest sisse astub, ära arvama, kas ta saab kena ja kaine empsi, kergelt ärrituva joogi järgi janutava empsi või tigeda purjus empsi.

Isegi siis, kui mu pea tagus nagu haamer alasil, kui see must alkoholimeri tantsis minuga tangot, teadsin ma, et olen samasugune nagu mu ema. Ma haistsin hingeõhus samasugust jumalast hüljatud mürki ja tundsin selle haaret oma keha ümber nagu selle püütoni oma, kes ükskord, kui ma laps olin, metsas Bobby Danielsi kätte sai.

Aga ma ei suutnud lõpetada.

Ja nõnda kaotasin ma kõik. Ma olin juba kaotanud isa, mis oli olnud üleüldse algseks põhjuseks, miks ma jooma hakkasin. Nüüd olin kaotamas empsi. Sõpru. Töökohta. Aga ma oleksin elanud pigem tänaval, kui loobunud hävitajast, mida ma tajusin ainukese asjana, mis ohverdab end minu pärast.

Ma saan nüüd aru küll, et suhe mu poiss-sõbra Rickyga polnud hea mõte, ükspuha mis nurga alt vaadata. Ta oli tuigerdav ja lällav ja mõtlematult tegutsev poolhull tüüp nagu ma isegi. Minu terapeut võõrutusravis – nad nimetavad niimoodi kohta, kus sind pannakse haiglas luku taha ja kus keegi võõras norskab kõval üheinimesevoodil su kõrval – ütles, et naised kalduvad looma suhteid meestega, kes suhtuvad nendesse üleolekuga, sest see on mudel, mida nad nägid lapsepõlves. See võib olla õige. Sest tüdrukud, keda mina tunnen, on elanud üle rohkem halbu mehi kui tapamaja sigu.

Ma arvan, et kuigi ta võis olla maailma kõige vastikum sitapea, siis headel päevadel oli Ricky just selline tüüp, kelle juures sa tahtsid olla. Nagu tol pärastlõunal, kui ta sisuliselt tormas sisse garaaži, kus ma töötasin, tõstis mu õhku ja ütles: „Ma leidsin meile maja!“

Me olime käinud ainult mõne kuu ja ma polnud kuulnud midagi ligilähedastki sellele, et me võiksime kokku kolida. Ma oleksin peaaegu seda Rickyle öelnud. Aga siis mõtlesin emale. Mina võisin ju olla puhas ja kaine, aga tema oli räpane joodik. Mina ja mu ema – me olime nagu kala püüdmas. Üks oli nagu õngekork ja teine oli raskus. Üks püsis pinnal, ajas oma asju ja teine püüdis teda iga hinna eest merepõhja vedada. Kui mina olin AA koosolekutel, valmistus tema baari minema.

„See kõik on sinu kuradi süü,“ lällas ta koju jõudes pehme keelega. „Sina rikkusid mu elu. Ma oleksin võinud olla keegi.“

Ma silmitsesin teda tähelepanelikult, seda kokkukuivanud naist, kes elas üksinda oma nikotiiniplekilises treilermajas. „Ema,“ küsisin, „kelleks küll sa arvasid end saavat? Sa tõrjusid eemale kõik inimesed, kes kas või kavatsesid sind aidata või armastada.“

Kui ma ütlesin talle, et mul pole aega talle enne õhtupoolikul tööle minemist sigarette juurde tuua, hakkas ta karjuma. „Sa oled nii kuradi väärtusetu.“ See viin rääkis üsna selgelt tema eest. „Kao kus kurat ja ära enam tagasi tule,“ karjus ta mulle pehme keelega üle mängiva televiisori, lösutades diivanil, sigaret suus tolknemas.

Ma vaatasin Ricky sügavatesse, pähkelpruunidesse, verd täis valgunud silmadesse ja suudlesin teda raseeritud põsele. Kui Ricky lõug oli sile, tähendas see, et ta oli ärganud põrguliku pohmelusega ja otsustanud, et tema joomise, pidutsemise ja hooramise päevad on läbi.

Ma soovisin, et see sigaret kukuks ema suust ja põletaks ära nii viinast läbi imbunud diivani kui ka tema enda. Hetkeks tegi see mõte mu tuju väga heaks. Kohe seejärel tundsin piinlikkust. Mitte palju aega tagasi olin ma ise olnud sellel viinadiivanil. Ja mitte keegi ega miski ei saanud ka mind uppumisest päästa.

Ent mu ema suutis mind taas jooma panna, hullemini kui eales arvata võiks. Seetõttu tegin seda, mida arvasin, et tegema peaksin. Ma ütlesin: „Ohoo! Seda tahaksin küll kohe hirmsasti näha!“ Ma suudlesin Rickyt, ta asetas mu taas maha ja ma küsisin: „Kus siis asub see maja, mis sind nii elevile ajab?“

„Noh, see on esialgu treileriplatsil, kuni me leiame koha, kuhu see paigutada, aga nad on nõus selle tasuta kohale tooma.“

Ma püüdsin mitte välja näidata, kui pettunud ma olen. Ma olin püüdnud kogu elu sellest treilermajade pargist välja saada nagu puu otsa ronida üritav kass. „Aga sa veendu, et see pole sama park, kus on mu ema.“

Ricky naeris, suudles mind ja ütles: „Armastan sind, kullake. Ma ei jõua su tööpäeva lõppu ära oodata, et saaks seda näidata.“

Kui ta minekule pöördus, ütles hääl mu selja taga: „Ta tundub kena mehe moodi.“

Keerasin ringi ja ajasin end kikivarvule, et panna käed onupoeg Grahami kaela ümber – minu õliplekilised tunked ja tema poriga kaetud tööriided liibusid kokku. Me mõlemad olime inimesed, kelle elu seisnes töötegemises omaenese kätega. Ma kehitasin õlgu ja ütlesin: „Loomulikult.“

Mu suurt kasvu onupoeg oli mul alati silma peal hoidnud. Tema ja ta naine Khaki jäid minu juurde ka siis, kui kõik teised olid selja pööranud. Ma olin ühel õhtupoolikul täiesti jokkis ja pöördes, aga ma mäletan, kuidas Graham noomis Khakit selle eest, et too oli mulle raha andnud, kuigi me kõik teadsime hästi, mis ma selle rahaga teen. Khaki, kes oli peaaegu sama söakas kui vana pöörane preili Pat meie treilermajade platsil, vaatas Grahamile otsa ja sisistas: „Ma tean, mida tähendab kaotada kõige tähtsam inimene oma elus. Ta saab sellest aru, kui asjad temaga korda saavad ja ta valmis on.“

Khaki esimene abikaasa suri narkotsi tõttu, andis otsad seal Wall Streeti börsisaalis, umbes nii, nagu mulle oleks meeldinud joomisesse surra.

Graham lausus väga vaiksel sosinal: „Kui ta end varem ära ei tapa.“

Khaki ahmis õhku. Ta polnud veel aru saanud, et mina ja tema abikaasa olime üks ja seesama – ja Khaki aitas mul teha seda, mida Graham oli teinud. Ja ma armastasin teda selle eest tol päeval, nagu oleks ta tuletõrjuja, kes päästis mu kassi puu otsast.

Graham ajas mind kohe täitsa segadusse, kui ütles: „Tundub, nagu sa vajaksid kohta, kuhu oma uus kodu parkida.“

Ma noogutasin ja krimpsutasin nina. „Üks mu võõrutusravi eesmärk oli saada treileripargist välja, lõplikult.“ Tony, kes oli töötanud selles töökojas praktiliselt ajast, mil see avati, silmitses mind üsna vaenulikult. Nii et ma ütlesin: „Ma ei mõelnud midagi halba.“

Ta kehitas õlgu ja libistas end samasuguse valge 1998. aasta Oldsmobile’i alla, millega mu ema varem sõitis.

Graham noogutas ja ütles: „Mul on mõne aakri suurune maatükk maja lähedal, millel ei taha mitte midagi kasvada. See on sinu päralt, kui sa tahad.“

Ma ahmisin õhku. Me oleksime võinud istuda Rickyga aiatoolidel, hoida teineteisel käest kinni ja lasta pilgul puhata puudel, grillida õues, võib-olla saada isegi lapse või kaks. Pole oluline, et see kujutluspilt eeldas, et Ricky peaks käituma nagu tema meeldiv, inimlik „mina“ piisavalt kaua, et see teoks saaks. „Ära nüüd arva, et ma ei ole tänulik. Me maksame renti ja kõik mis vaja.“

Graham kohendas oma kauboikaabut ja ütles: „Tead mis. Sa varusta meid vanaema murakamoosiga, mis mulle nii väga maitseb, ja me oleme tasa.“

Raputasin pead, mõeldes isale ja sellele, kuidas ta iialgi armuande vastu ei võtnud. „Graham, kas sa oled jälle viskiga maiustama hakanud?“ küsisin. „Sellega ei saa ju kuidagi tasa.“

Graham naeratas mulle oma põgusat naeratust, kui ta põsele tekib lohuke, mis kõigil tüdrukutel keskkoolis jalad nõrgaks võttis ja pani nad kõik Khakit vihkama, kui Graham piigat nagu retriiver parti taga ajas. Ta ütles: „Sa tead küll, kui palju ma moosi söön.“

Ma mõtlesin sellele ja mind polnud vaja pikalt veenda, et ma nõusse jääksin. Ma ei teadnud, kui palju peab emps pingutama, et taas kaineks saada, ja kui kaugele peab pudel ta rõduservast kukutama, enne kui ta selle jalaga eemale lööb.

Minu jaoks oli see tõsine pingutus. Alles siis, kui ma ärkasin treileripargis ilma kingade ja rahakotita, nägupidi omaenese okses, omamata vähimatki aimu sellest, mis oli juhtunud eelmisel õhtul, tundsin, et olen jõudnud põhja. Või siis umbes nii, nagu tookord väikese tüdrukuna rannal, kui põhjahoovus mind vabaks lasi. Ja mind kanti kaldale.