Читать книгу Kallis Carolina - Kristy Woodson Harvey - Страница 8

Khaki

TEISTSUGUSED PLAANID

Kõige rohkem meeldivad mulle sisekujunduse klientidest alati need, kes tulevad minu juurde mappidega, millest ulatuvad välja ajakirjade väljalõiked, otsekui vahukoor kukli vahelt. Neile meeldib selle toa õhustik, selle valgus. Nad ei suuda elada enam ainsatki päeva ilma täpselt samasuguse tugitoolita.

Ma olin ise alati olnud samasugune nagu need kliendid, absoluutselt kinni selles, mida ma tahtsin. Nii et kui me sinu issi Grahamiga abiellusime, siis teadsin, et saame palju lapsi. Loomulikult oli mul juba sinu vend Alex. Aga kui tema sündis, olid lood teisiti. Mina olin üks väga noor lesk, kes elas püsivalt Manhattanil, minu disainiäri ja antiigikauplus olid saamas tuult tiibadesse. Lühidalt, mul oli rohkem tegemist kui Waffle House’i ettekandjal kolmanda vahetuse lõppedes.

Aga kui ma kolisin tagasi Põhja-Carolinasse ja abiellusin sinu issi Grahamiga, mõjus tema tasane olek ja lähedus loodusele mu hingele rahustavalt nagu jahe vesi kõrvetanud nahale. Ma tahtsin hingata sügavalt ja aeglaselt, tunda näol päikesekiirte paitust ja vaadata oma laste kasvamist.

Kui ma tol pühapäevahommikul ärkasin, surnud käsi kihelemas ebaloomulikust asendist, olin näinud und, kuidas me istume Grahamiga terrassil kiiktoolides ning vaatame, kuidas Alex ja tema kaks õde – väikesed õed, keda tal ei olnud – mängivad. Ma heitsin pilgu allapoole ja nägin, kuidas Alex on pugenud mu kaissu, käed laiali nagu muretult magavatel lastel ikka. Tema nohises ühel pool, Graham norskas teisel pool ja me kolm olime üksteise kaisus nagu pesakond kutsikaid küünis heina sees. Ma vaatasin naeratades, kuidas kardinate vahelt sisse tunginud hommikune päikesekiir sädeles mu kolmeaastase lapse blondidelt kiharatelt.

Graham haigutas, avas silmad ja küünitas mind suudlema. Ta lihaselised käed kallistasid mind ja mina raputasin oma sisuliselt surnud kätt, tundes sellel peenikeste nõelade kõrvetust. „Hommikust, Khaki,“ ütles ta.

Mu nimi on tegelikult Frances, aga Graham oli seda pea kaks aastakümmet tagasi muutnud, kui mul oli kombeks riietuda üleni khakivärvi tööriietusse ja ratsutada koos isaga farmis ringi. See oli üks taolisi hüüdnimesid, mis oli kasvanud nagu roniväät, ja sellest oli võimatu lahti saada.

Ma vaatasin uuesti Alexi suletud silmi, libistasin pilgu naeratades üle ta jalgade, mis olid toetumas minu jalgade vastu, ja sosistasin Grahamile: „On sul aimu, mitu korda me oleme viimase kahe ja poole aasta jooksul seksinud?“

„Mmmm,“ mõmises ta nina mu juustesse surudes, ajamata habemes lõug torkimas mu kaela. „Mulle meeldib, kuhupoole see vestlus suundub.“

„Ei, tõsiselt,“ ütlesin mina. „Nelisada kuuskümmend kaks korda.“

Ta noogutas. „On tore teada, et keegi peab arvet. Kas sa tahad öelda, et seda on liiga palju või liiga vähe?“ Ta muigas mulle oma poisikeselikku muiet, sinised silmad välkumas, ja sõnas: „Sest ma isiklikult meelsasti eksiksin, kui ütleksin, et liiga palju.“

Mina pööritasin silmi. „No kuule, Graham. Pagana pärast, miks ma rase ei ole? Tähendab, kui raske saab see olla? Ma isegi ei pingutanud, et Alex tuleks, aga vupsti – nii lihtne see oligi.“ Ma nipsutasin sõrmi, eirates fakti, et olin olnud tookord kõigest kahekümnekuuene. Ma püüdsin tõrjuda mõtet langevast fertiilsuskõverast, mida günekoloog oli mulle meie viimasel kohtumisel näidanud. Ta ütles tookord: „Noh, sinu vanuses võtab see lihtsalt veidi rohkem aega.“ Ta oli pannud mind ja Grahamit tundma neljakümne kaheksa aastastena, kes paluvad mingisugust imet, mitte kolmekümneühestena, kellel on väga mõistlik soov saada teine laps.

Graham kehitas õlgu ja haigutas. „Võib-olla ei taha minu mehikesed talvel ujuda. Võib-olla on liiga külm. Võib-olla peaksime ootama suveni.“

Panin käed rinnal risti, mu ninasõõrmed laienesid. Ta tõmbas mu endale lähemale ja suudles kaelale.

„No kuule, ilus tüdruk, sa ju tead, et ma lihtsalt õrritan. Meil saab olema veel palju lapsi ja terve maja saab neid täis.“

Ma tõstsin pilgu ja vaatasin talle otsa, alahuul pisut ettepoole liikumas. Ta suudles selle tagasi õigele kohale, kergitas end, nii et meie laubad olid kohakuti, ja sosistas: „Ma luban. Ma ei lase iialgi oma tüdrukul niimoodi elada, et ta ei saa midagi, mida ta tahab.“

Ma naeratasin, mu süda tundis seda tuttavat, peaaegu kogu elu kestnud armastuse hoovust oma lapsepõlve armsama vastu, kui Alex keeras end, vaatas unise pilguga ringi ja pani pea mulle sülle. „Kuule, emme?“ küsis ta.

„Jah, kullake?“

„Kas me võiks hommikuks peekonit süüa?“

Ma naersin ja libistasin sõrmedega läbi ta sassis juuste. „Sa võid poisi seafarmist ära viia, aga sa ei saa seafarmi poisi seest välja.“ Ma tõmbasin ta ülespoole ja suudlesin tugevalt põsele, mis oli ikka veel pontsakas ja mahlakas nagu küps tomat.

„Ma kardan, et meil ei pruugi peekonit olla, aga ma tean teatavaid vanavanemaid, kellel sealiha kunagi otsa ei saa.“ Ma näpistasin teda pihast ja ütlesin: „Mine pese hambad ära ja me läheme nende juurde.“

Graham ajas end istukile, masseeris sportlikku kõhtu ja lausus: „Mulle läheks praegu hästi üks vana hea korralik Pauline’i hommikusöök.“

Pauline oli töötanud kogu mu elu farmis ema ja isa juures ning ta valmistas maailma parimaid koduseid pirukaid lihasoustiga. Ma raputasin pead. „Ma viin Alexi ema ja isa juurde. Seejärel, kui ma koju jõuan ja sa mu rasedaks teed, võid saada preemiaks Pauline’i hommikusöögi.“

Ta vilistas ja libistas käe mööda mu siidist öösärki allapoole. „Oh, kallis, mulle meeldib nii väga, kui sa minuga nii romantiline oled.“

Laksasin ta reie pihta ja osutasin talle sõrmega. „Ma ei õrrita sind. Ma sätin Alexi valmis, aga sina keskendu sellele, et toota paras ports seda kvaliteetset Jacobsite lapsetegemise spermat.“

Kui me ema ja isa maja juures peatusime, nautisin mõne hetke vaatepilti hiiglaslikest tammepuudest, mis kõik olid seal kasvanud sajandeid enne maja valmimist – kuidas nad moodustasid rohelise kardina, täiusliku raami valgele maahäärberile, mis kaunistas puuderivi lõppu. Nüüd olid mul selle maja ja tema Panteoni mõõtu, lõunaosariikidele nii iseloomulike valgete sammaste vastu täiesti uued tunded.

Kui ma noorem olin, võrdus kojutulek mu ema halvasti valitud sõnade ja haiget tegevate märkustega. Võib-olla oli asi vanaemaks saamises või vanusega kaasas käivas üldises temperamendileegi vaibumises, aga mu ema, kellele kunagi näis täiesti võimatu meele järele olla – ehkki ta oli endiselt jõud, kellega tuli arvestada –, oli muutunud palju, palju meeldivamaks inimeseks.

Alex klõpsatas oma lapseistme rihma lahti, hüppas autost välja ja lendas peauksest sisse, nii et ma ei jõudnud talle isegi „Kuule, oota nüüd“ hõigata või teda jopesse mässida.

Kui me vanavanemate juurde jõudsime, läks ta alati sama elevile kui ehtekollektsionäär Christie oksjonil. Mina tundsin sama, kui ma isa nägin – see oli segu armastusest ja uhkusest, mis pöörleb nagu mingi arusaamatu teaduslik leiutis. Ema astus peauksele, juuksed uhkes soengus, mis arvestas sobivust sama Chaneli kostüümiga, mida ta oli kandnud aastakümneid. Tundsin, kuidas tahtmatult silmi pööritasin. Ta kummardus, et emmata mu poega. Me polnud ka nüüd kogu aeg samal meelel, aga ema oleks võinud määrida Alexile võid ja ta ära süüa nagu ühe Pauline’i koduse piruka.

Ma ei läinud Alexi järel peauksest sisse, vaid kõndisin ümber nurga ja naeratasin, kui nägin Pauline’i muljet avaldavat kogu siniste ja valgete põrandaplaatidega köögi tagumise seina ääres praeplaadil küpseva peekoni külge pööramas ja ümisemas lugu „Meie jumal on võimas kindlus“. Kui Pauline kuulis, kuidas uks kinni langes, pühkis ta oma karamellikarva käed – mis olid peaaegu sama suured kui vana pliidi spiraalid – toekat taljet katva kortsus põlle sisse puhtaks. Ta kallistas mind ja küsis: „Mis mu kullakesel mureks on?“

Mu näol oli naeratus ja ma kallistasin teda vastu nii tugevasti kui jaksasin, aga Pauline sai ikkagi aru, et mul on mingi mure. „Ma lihtsalt mõtlesin, miks oled sa siin tagasi ja praed peekonit, samas kui mina pingutasin hullupööra, et sind vabadusse lasta?“

Ta naeris südamest ja kehitas õlgu. „Ma pidin tagasi tulema. Lõppude lõpuks olid sina see, kes mind Bennyga tutvustas.“

Pauline oli kohtunud oma teise abikaasa ja hilise armastusega siis, kui tema, ema ja isa olid tulnud New Yorki, et pärast Alexi sündi abiks olla. Nad olid alustanud kooselu seal, aga nagu ma liigagi hästi teadsin, pole lihtsalt võimalik lõunat tüdruku seest välja võtta. Ma võisin ju kujutleda, et ükskõik kes võiks tahta mu ema küünte vahelt pääseda, ent Pauline oli vähem kui aasta pärast tagasi nagu kodustatud tuvi, Benny tema sabas. Kui ma talt otsesõnu küsisin, miks ta polnud põgenenud kaugele-kaugele, vastas ta lihtsalt: „Sa tead küll, pisike – sina ja provva Mason ja papa Mason on minu perekond.“

Ja seda me olime, mis oli veelgi ilmsem, kui Pauline ütles: „Lase nüüd tulla, kullake. Pauline’ile võid alati rääkida.“

Ma istusin pliidi kõrvale pukile, oma eluaegsele Pauline’iga kõnelemise õrrele ja ütlesin: „Ma ei jää rasedaks.“

Ta silmitses mind pealaest varbaotsteni. „Loomulikult ei jää.“

Panin käed rinnale risti. „Miks siis, taeva pärast?“

„Sinusugune tüdruk ei saa rasedaks jääda. Sa oled ainult luu ja nahk.“

Ma vaatasin ennast. Ma olin loomupäraselt kõhn. Aga võib-olla oli pidev reisimine New Yorki ja tagasi hakanud mulle mõju avaldama. Või siis olid veganidieet ja joogatrenn mulle liig. Hormoonide tasakaalustamisest rääkivas raamatus, mida olin lugenud, oli öeldud, et need aitavad viljastumisele kaasa. Aga ma olin igal kuul rahulolematum kui eelmisel, kui rasedustestile ilmus jälle miinusmärk. „Ja sa arvad, et see ongi kogu põhjus?“

„Muidugist,“ sõnas tema. „Sa olid palju tervema väljanägemisega, kui sa väikemehega sedapsi jäid.“

Ma noogutasin, mõeldes, et kes teab, võib-olla ma olengi liiga kõhn. Pauline ei pruukinud olla arst, aga tal oli alati õigus. Jättes kahjutundega hüvasti kolme kuuga rooskapsa, linaseemnete ja lehtsalati seltsis, haarasin Pauline’i pannilt kaks krõbedat peekoniviilu ja lõin hambad sisse. Ma olin lõppude lõpuks seakasvataja tütar. Peekon oli minu sünnipärane õigus.

„Tubli tüdruk.“ Ta noogutas. „Nüüd aga lase siit jalga ja tule hommikust sööma, kui oled korras ja lapseootel.“

Ma naersin ja ta lisas: „Ma hoian väikemehel silma peal.“

Lebades tund aega hiljem voodis, jalad ülespidi otsapaneelil – ma olin kusagilt lugenud, et jalgade kõrgemal hoidmine aitab spermal sihtmärgini jõuda –, suudles Graham mind ja ütles: „Ma lihtsalt tunnen, et see sel korral õnnestus, musike.“

Ma naeratasin nõrgalt. „Ma kahtlemata loodan seda.“

Ta noogutas. „Ma sätin nüüd end kirikuks valmis, kuni sina siin…“ Ta vaikis hetkeks, näidates sõrmega ringikujuliselt kohta, kus ma lamasin, ja jätkas: „Kui sina teed siin seda, ükskõik kuidas seda nimetatakse.“

Istudes tund aega hiljem kiriku vitraažaknast imbuvas valguses, Grahami käsi mu piha ümber, isa minu kõrval ja Alex mängimas tumedast puidust pinkide vahel, tundsin ma kõige tugevamat sõnumit taevast, millist polnud ei varem ega ole ka hiljem kogenud: minust saab taas ema. Loomulikult, mõtlesin ma, on täiesti loomulik, et ma olen rase. Selgus, et jumalal on teistsugused plaanid.