Читать книгу Minu Itaalia. Magus ja mõru - Kärt Vilt - Страница 5

Kui Saapasäärele märkida kõigi seda külastanud reisijate selged, ähmased, salajased, lõhestunud ja läbitallatud rajad ning käigud, tekiks küll omaette huvitav mesilaskärg, kuid ei saaks siiski täit ettekujutust riigi tõelisest olemusest. Üks murdosake tervikust ei peegelda paremini ühe rahvuse loomust kui teine ega anna edasi sajanditepikkust ajalugu, kuid iga viimne kui element Saapamaa narratiivist on osake selle riigi keerukast identiteedist. Itaalia lugu on mitmekihiline ja laialivalguv ning nii palju, kui on inimesi, on viise, kuidas seda kogeda.

Itaalia on nagu Saapamaa üks kuulsamaid aperitiive – Negroni. Vahel liialt intensiivne, samas nüansirohke. See on pööraselt joovastav, samas mõnusalt mõru. Ometi – õppinud kord jooma Negronit, tead hinnata selle võlu. See on täpselt nii hea, kui see on halb. See on üks osa loovust, kaks osa traditsioone, külm sahmakas karmi reaalsust ja kamaluga suurepärast suveilma. See on rafineeritud, samas maalähedane, see on tugev annus põlvest põlve edasi antud teadmisi ja osake absoluutset reeglite eiramist! Tuleb õppida seda õigetes kogustes ja õigel ajal tarbima. Itaallased on selles meistrid. Neil on välja töötatud igavesti lai tavadekoodeks, mis juhib neid kompassina läbi elu. Itaalias ei liigelda tänapäevases Google Mapsi tempos, siin näitab sulle teed päike ja tükike improvisatsiooni. Võttes vaid lonksu Saapamaast, kosutab ja karastab see üheaegselt, kuid juua ennast purupurju Itaalia kontrastide harmooniast on õndsam kui miski muu! Mina otsustasin teha viimast ja uppusin Itaaliasse kogu täiega.

Ma pole täna enam seesama inimene, kes olin selle teekonna alguses. Noore ja uljana igale seiklusele ja situatsioonile vastu astudes põletasin oma energiat teisiti kui praegu. Kui aga mõistlikkusest ja muretusest kihiline kokteil oleks juba sünnist saati täiuslikus tasakaalus ja nooruses ohtlikult ei kihiseks, oleks võimalik küll turvaliselt triivida, aga mõnigi kord jääks elu elamata. Olgugi et nii mitmelegi seigale vaatan tagasi kerge muige ja rõõsakasroosade põskedega, pean tõdema, et olen tänulik igale hetkele, mis mind Itaaliaga ühendama jäävad. Olen õnnelik iga imelise, aga ka kibeda kogemuse ja kohtumise eest, sest miski siin aegruumis ei ole juhuslik. Üks lugu sünnitab teise ning igal asjal, inimesel ja situatsioonil on oma koht ja aeg ning lõpuks jõuab kõik ringiga tagasi sinna, kust alguse sai.

Tallinn–Firenze,

Talv 2019