Читать книгу Minu Itaalia. Magus ja mõru - Kärt Vilt - Страница 8

Ajal, kui sajandeid mõõdeti veel ühekohaliste numbritega, oli siin vaid pime soo. Praegu on see 118 saarele rajatud muuseum, vee ja turistide alla mattuv teemapark.

Meie ees laiub Canal Grande, Veneetsia peatänav, kus suured praamid ja väikesed paadid väsimatult edasi-tagasi sõuavad, turjal laisad ja kuumusest lössis turistid. Kanal jagab linna kaheks ja vältimaks igasuguseid keerukaid nimetusi, olevat kunagi kanali erinevaid kaldaid kutsutud lihtsalt kui „see pool“ ja „teine pool“, vastavalt de citra ja de ultra. Orientiiriks mõistmisel, milline pool oli see ja milline too teine, oli loomulikult linna kuulsaim ja suurim väljak – Piazza San Marco.

Kummalist seltskonda, kellega olen löönud käed Itaalia avastamiseks, võiks võrrelda 21. sajandi seitsmeliikmelise versiooniga naksitrallidest. Mingi täiesti ebaharmooniline kombinatsioon inimestest, kes kunagi koos reisile ei peaks minema. Nagu Eno Raua tegelaskujudel, on ka meie liiklusvahendiks minibuss, mille juhid ja liidrid on koostanud selge tegevuskava järgnevaks kümneks päevaks. Mina, Gerli ja Anna oleme aga otsustanud totaalselt eirata kehtivat programmi, lüüa lahku ülejäänud reisigrupist ja jääda kolmekesi maha Veneetsiasse. Lähima kümne tunni jooksul pole minemas ühtegi liiklusvahendit meie ööbimispaika. Selline pisiasi ei pane mind eesootava öö osas esialgu muret tundma. Pärast aastat Tallinna ülikoolis itaalia keele õppimist olen viimaks kauaigatsetud Saapamaal ja soovin kinnitada endasse iga viimse kui tundmuse, laskmata mingil närusel bussigraafikul oma plaane segada.

Oleme linna maagilise ilu kütkes: kitsad tänavad, salapärased kangialused ja romantiline kanaliterägastik. Linn on täpselt nii ilus ja lummav, kui mäletan seda oma ema 1990ndatel Veneetsiast toodud postkaartidelt. Müstiline muinasjutulinn, kus aeg on seisma jäänud. Ameeriklaste fotokaamerate välgusähvatused ahmivad ahnelt linna ilu endasse. Ometi on selles kõiges ka midagi rasket ja rõhuvat. Mille jõul küll see linn juba aastasadu vete kohal kõrgub? Uppuvale muinasjutulinnale kohaselt tungib ninna iseäralik kanalite lõhn ja miski ütleb mulle, et ka hallitusest pole siin linnas puudust.

On piinavalt palav augustikuu, aasta kõige kuumem aeg Itaalias. Isegi Markuse väljaku tuvid on laisad ja loiud. Higi voolab mööda selga alla ja üsna pea tüütab ära kitsastel tänavatel teiste higiste turistide vastu hõõrumine. Pole ime, et iga korralik veneziano on kuskil Aadria mere ääres puhkamas. See võib esmapilgul jääda asjatundmatule märkamata, kuna põhitänavatel ja väljakutel läheb elu edasi. Restoranid, poekesed ja baarid, mis ei lüpsa turiste, vaid pakuvad teenust kohalikele, panevad oma uksed kinni – kõik sõidavad puhkama. 2011. aastal oleme meie aga piisavalt asjatundmatud, jättes märkamata tõelise kummituslinna, mis end võltsi turistifassaadi taga varjab. Linna äkilist transformeerumist näeb alles päris hilja õhtuhämaruses. Ühtäkki haihtuvad asiaatide ja laiade ameeriklaste turistihordid. Poed ja restoranid pakivad end kokku. Tänavad jäävad peagi inimtühjaks.

Kõik seda me esialgu ei näe. Otsustame kinnitada keha pisema kanali ääres. Piilume huvitavat seltskonda kõrvallauas ja ei lähe kaua, kuni nemad ka meid märkavad. Järgmisel hetkel istume juba ühise laua taga. Oleme pahaaimamatult aktsepteerinud kutset tõsta klaasike Eesti, Gruusiale sõjapäevil toetust pakkunud riigi terviseks. Grusiinide lahkus on teadupärast maailmakuulus, aastaid hiljem Gruusias reisides kogen seda ka omal nahal. Mõistame aga peagi, et sel korral oleme teinud sõprust just mitte kõige viisakama CVga isenditega. Laua otsas istub Gruusia päris oma Arminägu, lisaks kahtlaselt uimane naisterahvas ja Paša. Viimane on ilmselgelt suuremat või väiksemat sorti gruusia gangster, kehamassiindeksit arvestades pigem suurem. Paša tellib õhtusöögile isikliku bändi, tasub restoraniarve, tõmmates tagataskust välja 500eurose rahatähe, ja teatab seejärel eufooriliselt: „Pidu jätkub meie hotellitoas. Joogid on ostetud ja kõik kenasti planeeritud!“, viibates seejuures Arminäole, kes hoiab käes kaht valget kilekotti.

Olgu need grusiinid nii lahked kui tahes – meil pole mingit kavatsust nendega koos hotelli minna. Ohutuli hakkab eredalt põlema ja keeldume ettepanekust viisakate vabandustega. Need aga ei rahulda Pašat mitte üks põrm ja ükski katse seltskonda maha raputada ei õnnestu. „Tulete ikka! Veinid on ju ostetud!“ Arminägu kolistab seejuures agaralt kilekotte, koputades sellega justkui meie südametunnistusele. „Njet-njet, mõ nje možem! U nas njet vremeni. Mõ dolžnõ idti domoij!“^[1.] sõnab Anna otsusekindlalt. Kordame Gerliga mantrat: „Njet-njet!“ – „No olgu siis pealegi,“ annab Paša raskelt ohates lõpuks ka alla. „Saadame teid vähemalt bussipeatusse!“ Lubadusest hoolimata ei saadeta meid aga peatusse, vaid lükatakse poolvägisi peene hotelli uste vahelt sisse. Kümme minutit hiljem jookseme peksleva südamega mööda koridore ning helistame paaniliselt rikaste ja ilusate hotellikülaliste uksekellasid. Prõmmime uksi, karjume appi, aga ei miskit! Kuuleme ühelt poolt Paša hüüdeid ja teisest suunast kostavad ähvardavalt Arminäo sammud. Kuidas me küll siia halba Hollywoodi filmi ära eksisime? Paanika süveneb ja ratsionaalset mõtlemist on alles vähe, ilmselt on meil kõigil juba silme ees, kuidas meist tehakse inimpusle, jäänused visatakse nurgatagusesse kanalisse ja juuksed müüakse Gruusia parukatehasesse... Lõpuks õnnestub meil siiski Pašast mööda lipsata ja tulisel sammul lahkume hotellist, kuklas administraatorite hukkamõistev pilk.

Jookseme kõigest väest. Sandaalide välkudes piki kõledalt tühje tänavaid, mööda restoranidest ja poekestest, mis äsja lahkelt sisse kutsusid, kuid mis päeva ja öö vahetumisega on tundmatuseni muutunud. Kummastavalt kaunis ja muidu turistidest pungil Veneetsia on inimtühi. Jookseme aina edasi, veremaitse kurgus ja nutuvõru suu ümber. Näha pole ainsatki inimhinge! Mis edasi, kuhu edasi?

Viimaks märkame kahte briti noormeest istumas Canal Grande ääres. Ilma pikema jututa prantsatab Gerli ühe kõrvale maha ja teatab ühtlasi, et neist saavad meie uued sõbrad. Ehk isegi elupäästjad, sest järgnevate tundide jooksul külastavad grusiinid meid veel korduvalt. Paša lubab noormeestele noa ribide vahele suruda ja veel palju muudki. Anna muudkui silub olukorda venekeelsete lepitustega, meie noogutame maskotina kaasa. Olukord on kõike muud kui roosiline ja sarnaneb rohkem filmi kui reaalse eluga, mis ühel sumedal suveõhtul Veneetsias lahti sobiks rulluma. Õnneks on selles ka annus situatsioonikoomikat, mis ei lase meeleheitel võitu saada. Aeg-ajalt tikub isegi naer peale. Pärast mitmetunnist piiramist ja lõputuid katseid meid ära meelitada annavad grusiinid siiski lõpuks alla ja taanduvad hotelli.

Kummalisest kohtumisest hoolimata on meil viiekesi tore keset suvehingust kanalite kohal naerda ja jutustada. Gerli ja Dominik avastavad arvestatava koguse ühiseid huve: kollased mootorrattad, kirjanikud, fotograafid... Nende kellad löövad samas taktis nii muusika, kultuuri kui ka elufilosoofia küsimustes. Karl, kes pole juba aastaid ujunud, otsustab selle vea parandada ja proovib ära supluse räpases kanalivees. Ka meie kõige põlglikumad pilked ei hoia teda tagasi ja kui ta viimaks Veneetsia vete avastusreisilt naaseb, tervitavad teda kaldal lisaks meile ka naeru kõkutavad portugallased. Väidetavalt olla Karli julgustükk meelierutavam kui miski muu letargiahõngulises Veneetsias. Kuna kuhugi mujale pole minna, võetakse välja kitarrid ja tinistatakse mõned vaiksed laulujupid. Ööd looritab sametine kuma. Kord vaiadele ehitatud palazzo’d ulbivad füüsikajõude trotsides Veneetsia saartel – üks ilusam kui teine. Vaikse mühina saatel mööduvad aeg-ajalt veetaksod ja libisevad mööda gondlid. Selles kõiges on tõepoolest midagi ääretult romantilist, mis aga koorub välja alles päikese loojudes ja turistide kadudes.

Tundide viisi naerdes, jutustades ja kanali kohal jalgu kõlgutades kulub öö märkamatult heledaks. Kui päike juba jõuliselt koidab, mõistame, et on viimane aeg kämpingusse naasta. Leiame ainsa liikvel oleva bussi, mis toimetab meid lennujaama. Tänu meie vigasele itaalia keelele ja õnnetule olekule nõustub bussijuht meile erandkorras küüti pakkuma ka lähima Alba D’Oro kämpingu teeotsani. Mees ajab suurele bussile hääled sisse ja kihutab ühes meiega paar head kilomeetrit ähmases hommikus. Edasi suunab härra meid kiirteele, andes märku, et kõndigu me aina edasi. Siit saab alguse minu hääletajakarjäär Itaalias. Lühike, aga lennukas. Piirdub ühe ja poole katsega täpselt samal distantsil kuskil „eikusagil“ Marco Polo lennujaama lähistel ning aastaid hiljem juba rohkem Itaalia keskkonda sisseelanuna Toscanas. Seal hääletades tean juba, et kiirteede ääres asuvad sildid „No autostop“ ei keela mitte autodel peatumist, vaid hoopis hääletamist ja et üldjuhul ei soovigi napis rõivas neiud eriti kuhugi sõita, vaid teenivad leiba. Seda me aga tol korral Veneetsia lähistel hääletades otse loomulikult veel ei tea ning pettumus jala ööbimiskohta marssides on suur. Kuidagi ei suuda me aru saada, miks kolme blondi suvekleitides neiut peale ei taheta võtta...

Hommikul koos ülejäänud seltskonnaga linna tagasi minnes saame veel kord kokku oma elupäästjatega. Täname noormehi pudeli veiniga ja jätame hüvasti imetillukese ümmarguse Chiesa della Maddalena kiriku ees. Viis päeva hiljem naaseme aga ootamatult eduka pöidlaküüdikatsega Veneetsiasse. Meie üllatus on suur, kui leiame tuttavad näod täiesti juhuslikult täpselt samadelt kirikutreppidelt. Nagu poleks noormehed vahepeal sentimeetritki liiku-nud, jäädes džentelmenlikult ootama Veneetsia öhe. Veedame Dominiku ja Karliga veel mõned tunnid maagilises Veneetsias. Taevalaotuses siravad üksikud heledad tähed. Üha ahnem vaikus veereb tänavast tänavasse ja kanalist kanalisse. Kellaosuti tuliste tuksete saatel jookseb aga aeg kiiremini kui kunagi varem, lastes peagi koidu pilvepiirile. Meil on ütlemata lõbus, ilma et midagi erilist ette võtaksime. Pole kohta, hetke või aega, mis oleks ideaalsem kui need kulunud kirikutrepid.

Mõned nädalad hiljem lõpetavad noormehed oma Euroopa-ringreisi Eestis. Pisut rohkem kui aasta hiljem Gerli ja Dominik abielluvad.

1 Ei-ei, me ei saa! Meil pole aega. Peame koju minema!“ (vene k) [ ↵ ]