Читать книгу Minu Itaalia. Magus ja mõru - Kärt Vilt - Страница 9

„Sinu linnu pole olemas. Võibolla pole neid kunagi olnud. Kindlasti ei saa neid enam kunagi olema. Miks sa lõbustad ennast lohutavate muinaslugudega? Tean väga hästi, et minu impeerium mädaneb nagu laip soos, mille nakkus hakkab külge nii teda nokkivatele varestele kui ka bambusevartele, mida ta omaenese mahlaga väetab. Miks sa mulle sellest ei räägi? Miks sa valetad tatarlaste valitsejale, võõramaalane?“

Polo mõistis valitseja halva tujuga kaasa minna. „Jah, impeerium on haige, ja mis veel hullem, ta püüab oma hädadega kohaneda.“

Italo Calvino „Nähtamatud linnad“ on ajatu ajalugu inimeste loodust ja hävitatust, nähtavatest ja nähtamatutest probleemidest, uue ajastu linnade monotoonsusest ja ajalooliste linnade muutumisest teatrilavaks, anonüümsusest ja intiimsusest, steriilsusest ja räpakusest, minevikust ja tulevikust – kõigest sellest, mis annavad linnadele iseäraliku kuju ja kulgemise.

Rooma elab mineviku tuules ja varjus. See on ajalooline pettekujutelm. Siin on üle 900 kiriku ja umbes 2000 purskkaevu. See on maailma üks kuulsamaid kultuurimetropole ja ühes Vatikaniga üks olulisemaid usukeskusi terves ilmas. Kuldkollase kooriku all on see aga juba ammu mäda, sest Rooma ei suuda iialgi unustada oma suursuguse mineviku hiilgusi. Roomas vaadati viimati tulevikku sajandeid tagasi, kui Colosseumi nähti vaid kasuliku kivimäena uute edumeelsete ehitiste rajamiseks. Paljud ajaloolised monumendid ja kirikud on loodud Colosseumi armust, ka Vatikanis asuva Püha Peetruse katedraali ehitamiseks kasutati selle marmorit. Kui kaks kolmandikku amfiteatrist oli juba mööda Roomat laiali paisatud, tuldi 18. sajandil viimaks muidugi mõistusele, tasapisi algas aga dekadents.

Tänaseks on minevik Rooma ainsaks trumbiks. See on pealinn, kus asuv valitsus laseb vananeval eliidil oma staatust nautida ja võlakoorma otsas laiseldes ollakse pinnuks silmas tervele Euroopale. Linna on tabanud enneolematu jäätmekriis – iga päev jääb Roomas koristamata 500 tonni prügi –, aga pole lugu, kuni turistidel jätkub silmi katedraalidele ja varemetele, saame hakkama. Metrooliine on suurlinnas ei rohkem ega vähem kui kaks! Ummikud, ummikud ja veel kord ummikud! Õhusaaste! Tööpuudus! Korruptsioon! Ebarealistlikud väljavaated tulevikule...

Pikka aega oli Rooma ka minu jaoks segu mälestustest, monumentidest ja kurikuulsatest filmidest, mis aegade jooksul linnas vändatud. Raamatud ja filmid on igaveseks ajalukku kinnitatud ja alati käeulatuses, mälestused aga varmad tuhmuma. Sõna ja pilt on romantilisemad kui reaalsus. Nemad ütlevad meile, mida ja kuidas me peame nägema. Seigad erinevatest kogemustest ja reisidest Roomas põimusid ja mattusid omakorda mingi kummalise filmi- ja kultuurikooriku alla, mille kõige tipus olid stseenid Paolo Sorrentino filmist „Kohutav ilu“. See on film, mis ei jäta kohe kindlasti kedagi külmaks, tuues 21. sajandisse killukese fellinilikust Roomast ekstravagantsete kostüümide ja fenomenaalsete stseenidega, mis muudavad Rooma üheks loo peategelaseks.

Sorrentino avab oma jutustuse kahe võimsa, kuid ühtlasi täiesti erineva stseeniga. Neist esimene paiskab vaataja Gianicolo künkale, kus hommikuse Rooma panoraam suursuguselt piilub, järgmisel hetkel vahetub aga kaader glamuurse VIP-peo vastu, taustaks vali tantsumuusika. 2011. aastal tiirutan jaburalt ebaharmoonilise seltskonnaga mööda Itaaliat. Kummalised seiklused Veneetsias on selja taha jäänud, maailmakuulus Rimini rand pettumuse valmistanud ja Firenzest mööda sõidetud. Kõike seda on aga korvamas Rooma elegants! Varahommikuni tantsime sõbrannadega kommertsmuusika saatel ühes tillukeses klubis. Kui klubid on muidu nagu värske liha lett oma täies õndsuses, siis Roomas suudan isegi sellele positiivse tundmuse külge haakida. Mul pole õrna aimugi, mis viletsad viisid tantsusaalis üha uuesti käivituvad, kuid peagi tean ka mina neile kaasa ümiseda. Eufooriliselt jalga keerutades saame tuttavaks pööraselt naljakate noormeestega, kes meid imetillukese autoga hommikuvalguses Gianicolo künkale viivad.

Aasta hiljem „Kohutavat ilu“ vaadates tunnen mõnusat äratundmisrõõmu. Lisaks lausa meloodilistele linnavaadetele Gianicolo künkalt on Sorrentino pannud oma linateoses helisema ka täpselt sellesama tantsuloo, mille järgi tol suvel sai keksitud – Bob Sinclairi hiti „Far l’amore“.

Koidukumas istume oma uute sõpradega Gianicolo künkal ja puhume juttu. Viimaks leian mahti põhjalikult uurida kaaslaste väljanägemist. Mike’i pisut narmendava kaelusega T-särk annab mõista, et temas on piisav annus stiilset pohhuismi. Nii stiilset, et ulatub peaaegu nabani, lastes trimmitud rinnakarvadel esimesena hommikupäikest tervitada. Salvo seevastu on otsustanud klassikalise valge triiksärgi kasuks, mis pisut liiga edevalt tema treenitud keha vastu liibub. Pükse ehib tuntud firmamärgi vöö, mille särav klamber ei lase hetkekski unustada, kui hinnalise esemega tegemist on. Muigega pööran pilgu taevasse. Aeglaselt tõuseb päike majade vahele, kattes linna punaka valgusvihuga ja jättes meid sõnatult endasse ahmima varahommikust Rooma panoraami. Itaalia pealinna intiimses ilus, hetk enne, kui turistid röövivad poole sellest, tõmban kopsud paksult Rooma õhku täis, lootuses tükikese õndsust endaga koju kaasa viia. Aeglaselt kerkib peas soov naasta Itaaliasse ja jääda. Tunnen, et siin on mul kogu aeg stimuleeritud kõik meeled. Itaalia õhustik on kuidagi intensiivsem ja nii maitsed, helid kui ka visuaal erinevad varem kogetust.

Peagi saame teada, et üks meie kaaslastest on hoopis Saapamaale eksinud kanadalane. Mike teenib öisel ajal leiba ööklubides pidusid korraldades, päeval kehastub aga ontlikuks Vatikani giidiks. Kummaliselt kontrastne karjäärivalik. Tundub aga, et üks ei välista siinmail kunagi teist. Alles eelmisel päeval juhtusime kokku ühe itaalia juurtega sakslasega, kes pärast klubituuri kõrvalasuva kirikuukse vahelt oma eluruumidesse lipsas. Topeltidentiteet on Roomas täitsa tavaline.

Otsustame juhuslikust kohtumisest võtta, mis võtta annab. Saanud kord juba professionaalse giidiga sõbraks, tuleb tutvused enda kasuks tööle panna. Anname noormehele vaba voli meie käsivarred visiitkaardina kasutusele võtta. Ainsaks töötavaks kirjapulgaks osutub must silmalainer. „Ajab asja ära küll!“ arvab Mike. Viis minutit hiljem on kõik vajalikud kontaktandmed randmele joonistatud ja kella kolmene kohtumine Peetri väljakul kokku lepitud. Kaome heledasse hommikusse. Kõik kolm Tuhkatriinut juba ammu kõrvitsaks muutunud.^[1.]

Jõuame koju täpselt kell kaheksa. Igasugune puhkamine on välistatud, aeg on sättida ennast kibekiirelt linna avastama. Nagu Veneetsias, jaguneb seltskond nüüdki kaheks. Meie Anna ja Gerliga järgneme oma võõrustajale Fabriziole, et saada aimu linna imedest kohaliku pilgu läbi. Suure südamega, aga ääretult reserveeritud ja tagasihoidlik Fabrizio on tõeline vastand edevatele meesisenditele, kellega öises Roomas tutvust teeme. Nii Mike kui ka Salvo kategoriseeruvad moeteadlike ja ülihoolitsetud meeste alla, kellest õhkub enesearmastust ja teatud arrogantsust. Meile viieks päevaks enda kodu uksed avanud Fabrizio on riietumises praktiline – omades ilmselt vaid viite T-särki –, lihtsa olemise ja vähese jutuga. Kinnise oleku kompenseerib ta lahkusega.

Üheskoos võtame ette ambitsioonika plaani külastada nelja kõige suuremat ja ilusamat Rooma basiilikat. Need on basilica maggiore’d, kõige kõrgema järgu katoliku kirikud. Ometi on Fabrizio kui grupiliidri ja giidi teadmised limiteeritud ning üsna pea taipame, et oma täpsustavate küsimustega võime hiljem Vikipeedia poole pöörduda. Ei saa aga salata, et võimsad kirikud panevad meid ahhetama ning oleme üdini tänulikud Fabrizio pühendumusele meile Roomat tutvustada. Kuumuse kiuste reisime ühest Rooma otsast teise. Metrood on rahvast pungil täis, õhk on otsas ja kintsud kleepuvad õelalt istmete külge. Jalutamine ei tuleks aga kõne alla, kuna kirikud asuvad üksteisest üsnagi kaugel. Piidleme aeg-ajalt kella ning mõistame, et oma tõeliselt lahket võõrustajat solvamata ei õnnestu meil Mike’iga Vatikani külastada. Trotsides kuumust, plätudes ja surfipükstes kolleegidest turiste ja imeliste väljapanekutega pagariärisid, oleme pärast mitut tundi jõudnud külastada kolme vägevat kirikut: basilica di San Giovanni in Laterano, basilica di San Paolo fuori le mura ja basilica di Santa Maria Maggiore. Pärast kolme üsnagi kurnavat kirikuretke teatab Fabrizio meile, et kõige uhkema katedraali külastus on alles ees ja hoidku me alt, sest selle ilu pole võimalik sõnadega kirjeldada.

Järgneme Fabriziole ning pärast järjekordset väsitavat metroosõitu oleme lausa pöörases inimmasside keerises. Rühime mööda molutavatest turistidest, Fabrizio pinev hääl kuklas meid tagant kiirustamas: „Eluga, tüdrukud, muidu ei näe te midagi! Viieteistkümne minuti pärast suletakse väravad!“ Pressime end muudkui edasi sammastega ääristatud kummalisest sissepääsust. Ühtäkki seisame silmitsi morni moega meesterahvaga, kes palub meil käekotid poekassast tuttavale ostulindile asetada. Meid ennast suunab ta läbi futuristlikke väravaid meenutava kaare. Perfektselt pressitud töörõivas härra ei vaevu poetama ühtegi sõna. Pikalt pole aga aega imestada, miks siin lisaks naiste seeliku pikkusele ka kotte kontrollitakse, sest järgmisel hetkel märkan enda ees juba tohutu suurt basiilikat, mille mastaabid ületavad kõik eelneva. Läheneme katedraalile külje pealt, seisatades vaid viivuks väljaku keskel, et massiivne pühamu mälusalvedesse püüda. Kirikusse sisenedes valdab mind ahastus. Nii palju on näha, aga nii vähe aega seda kõike kogeda! Kohe-kohe suletakse katedraali uksed. Meie segaduses pead pöörlevad paremale-vasakule, pilk vilkalt uurimas uhkeid detaile, millega pühamu seinad ja laed on kaunistatud. Meid ümbritseb igast võimalikust ilmakaarest pompoosne, viimse täiuseni lihvitud kunstide karneval. Siin võiks veeta tunde ilu ahmides! Fabrizio jääb talle omaselt sõnaahtraks, kiirustades meid vaid tagant ja tuletades meelde, et kohe on aeg lahkuda.

„Andiamo, ragazze!“ ühmab ta üha monotoonsemal häälel, lisades igaks juhuks ka ingliskeelse vaste: „Let’s go, girls