Читать книгу Minu Itaalia. Magus ja mõru - Kärt Vilt - Страница 7

Oleme pressitud kuuekesi kanakuuti meenutavasse kupeesse. Kell on 20, kuid väljas on endiselt ligi 40 kraadi, mistõttu lausa sulan kokku nigela rongiistmega. Kahetsen meeletult oma pikki musti pükse, mis hommikul oluliselt jahedamas Eestimaa kliimas jalga said tõmmatud, ning kõvasti vastu akent litsutuna tunnen, kuidas umbes 60aastane itaallasest vanaema ägedalt žestikuleerides ikka ja jälle minu isiklikku ruumi tungib.

Agaralt lapselapsi manitsedes jagab too itaalia vanaema kolmele lapselapsele kätte nende õhtusöögi panino’de^[1.] näol ja reis Milanost Saapaninasse võib alata. Mõtlen hirmuga, kuidas järgmised 11 tundi jäika rongisõitu intiimses läheduses italiano’dega üle elada. Seejärel aga teadvustan endale, et see on alles algus ning et piinarikkale rongisõidule järgnevad peaaegu kolm kuud kuskil Lõuna-Itaalia külakeses, mõistmata sõnagi sellest müstilisest keelest, mida too mammi siin minu kõrval kätega vehkides kuuldavale toob. Minu vastas istub täditütar Meelimari, mu reisi- ja elukaaslane järgmisteks kuudeks, ühtlasi isiklik suuvooder.

Olen vaid 18, liiga noor adumaks täielikult mind ootava katsumuse raskusastet. Sukeldun pea ees Itaalia kõige tumedamasse reaalsusse – umbkeelsesse Kalaabriasse, regiooni, kus vaevu teatakse kõnelda korrektset itaalia keelt, rääkimata siis veel inglise keelest. Kõik on ehe ja üdini itaallaslik, kui nii vaid saaks öelda! Tegelikult pole olemas ühte Itaaliat, on vähemalt 20 erinevat pusletükki, täpselt nii palju, kui on Saapamaal maakondi. Igal regioonil on oma kombed, traditsiooniline kokakunst ja keel. Kalaabria dialekt on ehk üks kõige susisevamaid ja puisemaid, mis teeb selle peaaegu et mõistmatuks isegi põhjaitaallastele. Kolm kuud sõbralikele itaallastele jäätist ja kohvi ette kandes ei tee ma aga mingit vahet, kas nad susisevad minuga dialektis või pursivad ametlikku italiano’t. Minu jaoks on kõik üks ja seesama! Laulev ja romantiline, kuid mõistetamatu.

Kell seitse hommikul, kanged nagu karged Eestimaa jääpurikad, jõuame viimaks pärale Crotonesse. Seal tervitab meid lahkelt Adriano, kellel kätt surudes tean end isegi uhkelt itaalia keeles tutvustada. Sellega minu oskused ka piirduvad ning autosõidul Crotonest Le Castellasse lasen itaalia keelel kõrvu paitada, mõistmata aga täielikult, mida nood kaks omavahel seletavad. Aeg-ajalt tõlgib Meelimari mulle midagi ja vahendab Adriano küsimusi minu elu- ja käekäigu kohta. Enamjaolt istun aga tummalt, ahmides endasse kõrbenud maastikku ja sinist mereriba, mis aeg-ajalt siit-sealt vilksatab. Lõpuks pöörame sisse tillukesse külasse ja pargime auto. Longime kohvikuni, millel ilutseb suurelt kiri Il Pescatore, kuuldavasti linna legendaarseim jäätisekohvik, imeilusa vaatega poolsaarel asuvale kindlusele, mille järgi külakene ka endale nime on saanud. Astume uksest sisse, kus palavate tervitustega tormab meile vastu Giorgio, Adriano vend. Peagi tuleb nurga tagant välja ka Giancarlo, kõige vanem vend. Need kolm on selle gelateria ihu ja hing, olles pärinud kohviku oma isalt, töötades siin nüüd uhkusega, soovides hoida ja kaitsta seda kui perekonna suurimat reliikviat.

Meie Meelimariga oleme aga odav tööjõud Ida-Euroopast, kindlustamaks vendadele veel kopsakamat kasumit suvehooajal. Koduks on meile kohviku kohal asuv korter. Ilmselt linna parima vaatega majutus, mis oleks ideaalne pelgupaik, kui see poleks pisut liiga tihedalt asustatud.

Järgnevad kolm kuud töötame palehigis iga jumala päev. Odavale tööjõule kohaselt oleme multifunktsionaalsed talendid, kes kannavad nii kohvi lauda kui ka küürivad vetsupotte. Meie vahetus algab alles kell kuus õhtul, kui terve külakene valgub kokku just sellesse lokaali. Sagin ja sumin, mis aperitivo paiku lahti läheb, on peaaegu et katastroofiline ning nõuab meile lisaks veel kahte idaeurooplasest kätepaari. Nendeks on meie oma vene neiud, otse Kohtla-Järvelt. Köögis teevad agaralt võileibu aga hoopis poolakad. Leti taga sebivad jooke ette valmistada Antonio ja Adriano abikaasa. Antonio kulmukaar teeb silmad ette minu omale. Lõbus ja naljatlev, ometi pisut naiselik Antonio on tõeline vastand poolatarist väga konkreetsele Ewelinale, kes tuli ilmselt kunagi ammu nagu meiegi Le Castellasse suveks tööle, kuid ei lahkunud enam kunagi. Jäätiseleti taga asjatab tavaliselt mõni omanikest või Alfredo, kelle kanda on ühtlasi ka jäätiste valmistamine. Itaaliale omaselt on kohvikul eraldi nurgake kassa jaoks, kus istub uhkelt troonil alati keegi kolmest vennast. Meie ülesandeks on võtta tellimus, viia see baari ja kööki, seejärel haarata mõni juba valmis saanud tellimus ning toimetada see lauda. Kui keegi soovib maksta, marsime kiviaja moodi kassasse ja palume arve, mis otse loomulikult asub – üllatus-üllatus – puust karbikeses! Arveldame ainult sularahas, sest tundub, et 2009. aastal pole plastkaardid veel siiakanti jõudnud. Klient ulatab raha ja meie vantsime kilplaslikult kassasse tagasi, oodates vahetusraha, mis ühtlasi annab meile võimaluse veel kord naasta kliendi juurde. Ilmselt on tegemist süsteemiga, mis vendadele teada ja tuntud juba lapsepõlvest, kui kassas asjatas veel nende oma isa. Aastate jooksul läbi proovitud ja toimib nagu valatult, pole mingit põhjust juba kivisse raiutud harjumusi muutma hakata!

29. juunil saadan sõbranna Sigridile järgmised lakoonilised ülestähendused.

Tervitusi Saapatallalt!

Tänaseks olen lisaks jäätisesortidele ja viisakustele õppinud ära vähemalt poolsada uut sõna itaalia keeles. Intellektuaalsemast suhtlusest kui „kühvel ja hari“ võin aga vabal ajal vaid unistada. Ainukesed kaks hinge terve küla peale, kes inglise keelt oskavad rääkida, on 40aastane vetelpäästja (David Hasselhoffi itaallasest kadunud kaksikvend) ja kohaliku maffiabossi poeg Gianluigi, kes kuulduste järgi õppivat Milanos ülikoolis. Nende kahega nii umbes kord nädalas jutustades rahuldan oma sotsialiseerumisvajadust.

PS! Olen vist saavutanud maksimaalse jumekuse ülima astme – kuskil seal tumekollase ja helebeeži vahepeal. Nüüd võin muutusteta ka ilma päiksekreemita rannas meritähte mängida. Päike pole kahvanägudele.

Kärt

12. august 2009

Ahoi, sõber!

Pean nüüd ette-taha vabandama, et sulle tükk aega vastanud pole! Sinu põhjalikud kirjeldused Eesti elust ajasid lausa hüsteeriliselt naerma ja pööraselt kodu igatsema! Mõtlen nostalgiaga isegi Eesti halvale ilmale.

Tööd on iga päevaga aina rohkem. Süüa, põit kergendada ja jalga puhata enne kella kahte öösel ei saa. Koju ülakorrusele vaarume alles kella nelja-viie aegu. Siis joome rõdul kehva, ent odavat veini. Vahel käime ka sõprade-tuttavatega varahommikul rannas jalutamas. Proovin oma limiteeritud sõnavara ritta seada ja vestlusi arendada. Väga primitiivseid vestlusi...

Kell on juba 7.32, altkorruselt poeb tuppa värske sarvesaia lõhn ja terrassil naudib iiri setteriga klient cappuccino’t. Panen äratuskella 16.30-ks helisema ja lähen magama.

Kärt

Viimase meili saadan Sigridile vaid paar päeva enne lahkumist. Kindlasti läbi veinivine...

3. september

Andunud vaatleja viis tähelepanekut Itaalia kultuurimaastikul:

1) Elu väikses külakeses, kus isegi turistid on itaallased mõnest teisest Lõuna-Itaalia linnast, on suurem osa ajast väsitav. Oleme ainukesed blondid terve küla peale, justkui kahel jalal kõndivad tundmatud tsirkuseloomad. Kõik teavad ja tunnevad, vahel näitavad näpuga, vahel astuvad ligi, et teha tutvust tolle kummalise põhjamaise loomaliigiga. On olnud juhtumeid, kus meid peetakse kaksikuteks...

2) Siesta polegi müüt, aga siin kutsutakse seda riposino’ks, sonnellino’ks või pisolino’ks. Kella 13 ja 17 vahel võib linna ainukeses supermarketis soovitud tooteid vaid klaasi tagant piiluda. Ka kassapidajad tahavad perega lõunalauas istuda ja uinakut teha.

3) Kartul on nagu iga teine juurvili. Sobib ka pitsakatteks – seda igal võimalikul kujul. Itaalia laste üheks vaieldamatuks lemmiktoiduks on friikartulite ja viineritega pitsa!

4) Kui aga selline šedööver kuidagi ei isuta, siis klassikalise suussulava pitsa leidmiseks tuleb navigeerida nagu Markko Märtini varalahkunud kaardilugeja Michael Park – pööra nurga taha, siis veel kord kõrvaltänavasse, mine kangi alt läbi ja kui lõpuks silmad kõige suvalisemat pizzeria’t, kus interjöör on pöördvõrdelises seoses toidu kvaliteediga, oled jõudnud soovitud sihtpunkti.

5) Kohvi serveeritakse pitsis või nukuserviisis ja seda juuakse võimalikult tihti.

Kohtumiseni hallis Eesti sügises,

Kärt

Septembri alguses kohvreid pakkides vaatan tagasi suvele, mõrud ja pingelised momendid kohvikus on hägustunud ja esile kerkib vaid positiivne. Kõik need autosõidud Kalaabria mägistel teedel, San Remo lauluvõistluse võidulaul üürgamas kõrvus ja termomeeter ohtlikult laes. Öised jalutuskäigud rannas pärast pikki tööpäevi, päike juba õrnalt terendamas taeva- ja merepiiril. Isegi oksendamiseni kõlanud kohviku playlist Ligabue ja Eros Ramazzotti lembelauludega tundub ühtäkki tohutult kallis. Ka kõik need inimesed, kellega küll kunagi ühtegi korralikku vestlust maha ei saanud pidada, on pugenud sügavale südamesse. Kurvalt jätame kõigiga hüvasti, teadvustades endale, et see on ilmselt viimane kord, kui neid näeme.

Veel enne koju naasmist loen mälu värskendamiseks läbi ka kõik mõrumagusad meilid, mis said Sigridiga vahetatud. Ühes väsitavalt pikas meilis kinnitan, et tahan naasta Itaaliasse. Tahan õppida itaalia keelt, et saaksin tulla tagasi targemana, et mul oleks kaart, millega orienteeruda Itaalia kultuuriruumis. Ilma kohaliku keeleta oleme vaid vaatleja rollis. Keel annab võimaluse kiigata kulisside taha.

Iial poleks ma aga osanud oodata, et see kogemus inspireerib mind lõpuks ülikooli astudes valima erialaks itaalia keele ja kultuuri ning paneb lumepallina veerema ühe igavesti pika juhtumistejada mööda Saapasäärt, millel on kodumaast sootuks erinev hääle-, pildi- ja maitseruum. See suvi oli vaid põgus tutvumine Itaaliaga, kuid juhuse tahtel sai sellest palju rohkemat.

1 Panino – võileib, täidetud baguette. (itaalia k) Eestis on käibele võetud peaasjalikult sõna mitmuslik vorm – panini. [ ↵ ]