Читать книгу Salaring: Vang - L. J. Smith - Страница 2

Poolel teel trepist alla kadusid Cassie süümepiinad.

Ta ei teadnud, kuidas see sai juhtuda. Aga kui ta tahtis sellest katsumusest auga välja tulla, oli see vajalik. Ta kavatses teha kõik võimaliku, et kaitsta Dianat – ja teatud mõttes ka Adamit. Adam ei tohtinud kunagi teada saada, et Faye oli teda ähvardamise abil sundinud. Seetõttu oli Cassie valmis kõigeks, et neid mõlemat kaitsta, ja ta ei tohtinud, jumala eest, end süüdlasena tunda.

Pealekauba pidi ta mingil moel jagu saama ka Fayest, mõtles ta pika tüdruku kannul Diana isa töötoast möödudes. Ta pidi hoolitsema selle eest, et Faye ei võtaks pealuuga ette midagi eriti ohtlikku. Ta ei teadnud veel, kuidas; sellele tuli mõelda hiljem. Aga ta oli kindel, et saab kuidagiviisi hakkama.

Cassie mõtles, et kui Faye oleks sel hetkel tagasi vaadanud, oleks teda üllatanud tema taga sammuva tüdruku näoilme. Esimest korda elus tundis Cassie, et ta silmad on kalgid ja nende värv meenutab pigem sinkjast terasest revolvrit, mitte armsaid siniseid metsalilli.

Aga praegu pidi ta käituma neutraalselt – tasakaalukalt.

Sissesõiduteel seisva grupi liikmed vaatasid nende poole, kui ta koos Fayega uksest välja ilmus.

„Miks teil nii kaua aega läks?” päris Laurel.

„Me pidasime plaani, kuidas teid mõrvata,” teatas Faye lõbusalt. „Kas lähme sisse?” Ta viitas peaga garaaži poole.

Eelmise õhtu sündmusi meenutas vaid põrandale jäänud kriidiring. Garaažis polnud taas ainsatki autot – neil vedas, et Diana isal olid advokaadifirmas nii pikad tööpäevad.

Diana, kelle vasaku käe sõrmed olid ikka veel rusikasse surutud, läks garaaži seina juurde ja peatus täpselt seal, kus pealuutseremoonia ajal oli istunud Cassie. Cassie astus sügavalt hinge tõmmates tema kõrvale.

„Sellel on põletusjälg.” Eelmisel õhtul polnud ta seda märganud. Loomulikult mitte; ruumis oli olnud liiga pime.

Diana noogutas. „Ma loodan, et keegi ei kavatse enam vaielda, kas tegu oli negatiivse energiaga või mitte,” lausus ta pilguga Deborah’t ja Suzanit sihtides.

Garaažiseina katva puidu ja krohvi sees oli umbes poolemeetrine söestunud ring. Cassie uuris ringi ja seejärel põrandale jäänud kriidiringi jälgi. Just seal oli ta istunud, aga osa temast oli olnud pealuu sees. Diana oli palunud neil kõigil pealuud vaadata ja keskenduda ning äkitselt oli Cassie leidnud end selle sisemusest. Seal oligi ta näinud – tundnud – musta energiat. See oli välja kihutanud, suuremaks kasvanud ja intensiivselt kristalli seest väljapääsu otsinud. Seejärel oli ta näinud nägu…

Ootamatult Adami rahulikku häält kuuldes tundis ta kergendust. „Igatahes on meil nüüd teada, mis suunas see minema hakkas. Vaatame, kas kivi on sellega nõus.”

Nad moodustasid Diana ümber ringi. Diana vaatas neid, sirutas vasaku rusika ette ja avas peopesa. Hõbeketi paremasse kätte võtnud, tõstis ta selle üles ja tõmbas pingule, jättes oliviini peopesale.

„Keskenduge,” ütles ta. „Õhk ja maa, aidake meil näha, mida peame nägema. Näidake meile musta energia jälgi. Keskenduge kristallile.”

Õhk ja maa, tuul ja puu, näha meil see aidaku, mõtles Cassie ning lihtne mõte sai tema peas kohe värsivormi. Puit seinas, õhk õues; just nende abi vajasid nad praegu. Vaikselt endamisi neid sõnu korranud, jäi ta äkitselt vait, aga Diana rohelised silmad välgatasid hoiatavalt.

„Sa pead jätkama,” käskis Diana tasakesi ning Cassie alustas häbenedes.

Diana tõmbas tagasi käe, mis oli kristalli toetanud. Kivi tiirles keti otsas, keereldes senikaua, kuni kett oli kogu pikkuses keerdu läinud, ning hakkas siis teises suunas keerlema. Cassie jälgis laialivalguvat helerohelist pilti ja pomises aina kiiremini värsiridu. Õhk ja maa… ei, see ei aidanud. Oliviin keerles hullunult nagu tasakaalu kaotanud vurrkann.

Järsku hakkas kristall pikkade horisontaalsete võngetega edasi-tagasi kiikuma.

Ringi vastasküljel hingas keegi sisinal välja.

Oliviin rippus sirge keti otsas; ei keerelnud enam, vaid kiikus stabiilselt ja tugevalt. Cassie mõistis, et see on muutunud pendliks. Diana ei aidanud kuidagi kaasa; ketti hoidev käsi püsis paigal. Aga oliviin kiikus tugevalt edasi-tagasi – põrandale tõmmatud kriidiringi poole ja seinal oleva põlenud paiga suunas.

„Bingo,” lausus Adam vaikselt.

„Käes,” sosistas Melanie. „Nüüd peame korraks pendli liikumissuunda muutma, et õue minna. Liikuge kõik – tasakesi – ukse juurde ja püüdke teisel pool seina see koht üles leida.”

Diana niisutas keelega huuli, noogutas, keeras end ettevaatlikult ringi ja hoides hõbeketti kehast endisel kaugusel, toimis Melanie õpetuse järgi. Nõidade grupi liikmed taganesid veidi, et talle teed anda, ning kogunesid õue jõudes taas tema ümber. Õige paiga ülesleidmine polnud raske; välisseina sees oli samasugune põlenud ring, ainult veidi kahvatum kui sisemine jälg.

Kui Diana oli kristalli uuesti tasakaalu seadnud, hakkas see taas edasi-tagasi kiikuma. Otse põlenud paiga suunas ja sama tugevalt teisele poole. See näitas Crowhaven Roadi ehk linna poole.

Mööda Cassie selgroogu jooksid alla värinad.

Kõik vaatasid üksteisele otsa.

Kristalli kehast eemal hoides hakkas Diana minema kiikumise suunas. Kõik kõndisid tema järel, ent Cassie märkas, et Faye poolehoidjad hoidusid tahapoole. Cassie pidi tugevalt pingutama, et mitte Adami poole vaadata.

Pea kohal kahisesid puud. Punane vaher, pöök, kõhedust tekitav jalakas – Cassie ei suutnud sel hetkel kõiki puuliike kindlaks määrata. Küll aga proovis ta oma pilgu hoida kiirelt vihiseval pendlil.

Nad kõndisid ja kõndisid, läbisid Crowhaven Roadi kurvi ja suundusid ookeani poole. Liivasel pinnasel kasvasid kidurad taimed ja põõsashekid. Heleroheline kivi võttis uue suuna ja Diana pööras samuti, et kivile järgneda.

Nüüd läksid nad lääne poole, mööda sügavate vagudega kruusateed. Cassie polnud kunagi varem sealkandis viibinud, küll aga näis tee olevat tuttav teistele Ringi liikmetele – nad vahetasid omavahel salaja pilke. Cassie nägi, et ees on traataed ja seejärel korrapäratu hauakivide rivi.

„Suurepärane,” pomises Cassie kõrval kõndiv Laurel ning kusagilt tagantpoolt kostis Suzani hääl: „Ma ei suuda seda uskuda. Kõigepealt kõnnime maha mitu kilomeetrit ja nüüd…”

„Milles probleem? Lihtsalt väike külaskäik meie maaaluste esivanemate juurde,” sõnas Doug Henderson ja tema sinakashallid silmad välkusid veidralt.

„Ole vait,” ütles Adam.

Cassie ei tahtnud kalmistuväravast sisse minna. Ta oli näinud liiga palju Uus-Inglismaa surnuaedu – tundus, et Massachusettsis on neid igal tänaval – ja oli ka linnakalmistul Kori matustel olnud. Siinne kalmistu ei paistnud teistest millegi poolest erinevat: see kujutas endast väikest nelinurkset maalappi, millele olid kuhjatud tagasihoidlikud hauakivid, paljud neist ajahamba poolt siledaks lihvitud. Cassie pidi end lausa sundima, et haudadevahelisel hõredal pruunikal murul teiste kannul püsida.

Diana juhtis nad otse surnuaia keskele. Enamik hauakive olid väikesed ja ulatusid Cassiele vaevu põlvini. Kivid olid kaarekujulised ja mõlemal pool võis näha kaht väiksemat kaart.

„Sellel, kes need välja raius, pidi olema võigas huumorimeel,” sosistas ta hinge tõmmates. Paljude hauakivide servadele olid söövitatud tahumatud pealuud, mõni tiibadega varustatud, mõne all ristatud kondid. Üht hauakivi kaunistas terve skelett, mis hoidis käes päikest ja kuud.

„Surma võit,” lausus Faye magus hääl nii lähedalt, et Cassie tundis kuklal soojust. Cassie võpatas, aga ei vaadanud selja taha.

„Oh kui vinge,” sõnas Laurel, kui Diana sammu aeglustas.

Taevast kadus pikkamööda valgus. Nad olid jõudnud surnuaia keskele ja jahe tuulehoog liigutas kidurat muru, tuues kaasa nõrga soolaka adrulõhna. Cassie tundis, kuidas ta kuklakarvad erutusest püsti tõusevad.

Sa oled nõid, tuletas ta endale meelde. Sa peaksid surnuaedu armastama. Need on su loomulik elukeskkond.

Mõte ei vaigistanud hirmu, küll aga tungis sellesse üks teine tunne – raskesti seletatav erutus. Pimedus, mis oli endasse haaranud taeva ja kalmistunurgad, näis tihenevat. Ka Cassiest oli saamas osa pimedusest, osa senitundmatust uuest maailmast, mis oli täis varje ja väge.

Diana peatus.

Hõbekett oli muutunud peeneks jooneks hämaruses, selle all helendas kahvatu laik. Aga Cassie märkas, et oliviin ei kiikunud enam pendlina edasi-tagasi. Nüüd liikus see korrapäratult ringiratast. Paar korda ühte suunda näidanud, pendel aeglustus ja valis hoopis teise suuna.

Kui Cassie oli mõnda aega pendlit silmitsenud, vaatas ta Dianale otsa. Diana kortsutas kulmu. Kõik jälgisid hauavaikuses ringe tegevat kivi.

Cassie ei pidanud pingele vastu. „Mida see tähendab?” sosistas ta Laurelile, kes raputas vastuseks lihtsalt pead. Aga Diana tõstis pilgu.

„Miski ei klapi. See tõi meid siia – ja lihtsalt peatus. Aga kui õige paik on üles leitud, ei tohiks see enam üldse liikuda. Kivi peaks siis ühte punkti osutama ja kergelt värisema – on mul õigus, Melanie?”

„Nagu hea jahikoer,” täpsustas Doug laia naeratuse saatel.

Melanie ignoreeris teda. „Teoreetiliselt küll,” kinnitas Melanie. „Aga me pole pendlit varem katsetanud. Võibolla tähendab see seda, et…” Rääkides vaatas ta surnuaias ringi ja tema hääl vaibus, seejärel kehitas ta õlgu. „Ma ei tea, mida see tähendab.”

Cassie kukal hakkas veelgi tugevamalt surisema. Must energia oli tulnud siia – ja teinud mida? Kadunud? Hajunud? Või…

Laureli hingamine oli kiirenenud, haldjalik nägu pingule tõmbunud. Cassie nihkus instinktiivselt talle veidi lähemale. Tema, Laurel ja Sean olid üheteistkümnendikud, Ringi noorimad liikmed, ja nõid või mitte, aga Cassie käsivartele oli tekkinud kananahk.

„Mis siis, kui see on ikka veel kusagil siin… ja varitseb meid?” küsis ta.

„Selles ma kahtlen,” sõnas Melanie tavapärase tasakaaluka häälega rahulikult. „Energia ei saa lihtsalt õhus hõljuda, vaid peab end kuidagimoodi salvestama; vastasel korral see lihtsalt haihtub. See kas tuli siia ja tegi midagi või…” Aga ka sel korral asendas lause lõppu vaid õlakehitus.

„Huvitav, mida ta võis siin teha? Ma ei näe kahjustuste märke, ning ma tunnen, et…” Kulm endiselt kortsus, lasi Diana ringiratast tiirleval oliviinil vasakule peopesale langeda ja surus sõrmed kokku. „Selles paigas on segadust tekitav – veider – energia, aga ma ei taju, et must energia oleks siin midagi korda saatnud. Mis sa arvad, Cassie?”

Cassie proovis oma tunnetes selgusele jõuda. Ta oli segaduses – seda oli maininud ka Diana. Temas möllasid hirm, viha ja kõikvõimalikud teised ägedad tunded – aga võib-olla oli asi ainult temas. Kindlasti polnud ta meeled nii selged, et kusagil selgeid märke näha.

„Ma ei tea,” pidi ta Dianale tunnistama. „Aga see paik ei meeldi mulle.”

„Väga võimalik, aga asi pole selles. Tähtis on see, et me ei näe siin põletusjälgi, mis must energia oleks võinud endast maha jätta, ega taju midagi, mis oleks hävitatud või vigastatud,” lausus Diana.

Kostis Deborah’ kannatamatu hääl. „Huvitav, miks te küsite tema arvamust?” päris ta oma tumeda peaga Cassie poole viidates. „Ta ei kuulu meie hulka…”

„Cassie on täpselt samasugune Ringi liige nagu sina,” katkestas teda Adam tavatult karmi häälega. Cassie märkas õelavõitu iroonilist pilku, mille Faye noormehele heitis, ja tahtis midagi vahele öelda, aga Diana asus tuliselt Adamit kaitsma, misjärel Deborah jäi mõlemat tigedalt põrnitsedes vait. Tundus, et iga hetk võib puhkeda tüli.

„Olge vait!” käskis Laurel terava tooniga. „Kuulake!”

Kohe, kui kõik olid vait jäänud, kuulis ka Cassie mingit häält; kalmistuteel krudises kellegi jalge all vaikselt kruus. Sügisese videviku haudvaikuses oli see selgelt kosta.

„Keegi tuleb,” ütles Chris Henderson. Tema ja Doug olid valmis võitlusse astuma.

Cassie mõistis, et kõik on jõudnud viimse piirini. Sammud kõlasid järjest valjemalt, tekitades viimaks sama tugevat müra nagu ilutulestikurakett ja kraapides Cassie pingul närve. Ta nägi tee kõrval tumedat varju ja märkas, et Adam oli astunud paar sammu ettepoole, kaitstes kehaga nii Dianat kui ka teda. Ma pean Adamiga rääkima, mõtles Cassie hetkel täiesti asjakohatult.

Sammud peatusid korraks ning ähmane kogu võttis suuna otse nende poole. Adam ja vennad Hendersonid olid valmis võitlusse sööstma. Ka Deborah paistis olevat valmis nendega ühinema, tüli oli unustatud. Sean peitis end Faye selja taha. Cassie süda hakkas kiiremini lööma.

Seejärel märkas ta otse kogu kõrval hõljuvat tillukest punast laiku, mis hõõgus nagu süsi, ning kuulis tuttavat häält.

„Kui te tahate mulle peksa anda, siis laske käia. Neli ühe vastu oleks päris õiglane vahekord.”

Chris Henderson tormas huilates ettepoole. „Nick!”

Dougi nägu oli laial naerul, aga näoilme reetis, et ta on valmis lähenevale kogule vajaduse korral kallale söösta. Adam lõdvestus ja astus sammu tagasi.

„Kas oled kindel, Adam? Me võiksime kohe praegu arved ära klaarida,” lausus Nick grupi juurde jõudes, ja kui ta sisse hingas, lõi sigaretiots hõõguma. Adami silmad tõmbusid kitsasteks piludeks ja Cassie nägi, et tema suul oli samasugune hulljulge naeratus nagu Cape Codi lahe ääres, kui teda jälitasid neli püssiga selli. Mis tal ometi täna õhtul viga on ja mis on lahti ülejäänud grupiliikmetega? imestas ta. Kõik käitusid nagu segased.

Diana pani käe Adami käsivarrele, et teda takistada. „Ei mingit kaklust,” hoiatas ta vaikselt.

Nick vaatas Dianale otsa ja kehitas õlgu. „Te olete kuidagi närvis, või mis?” lausus ta gruppi silmitsedes.

Sean ilmus Faye selja tagant nähtavale. „Mu närvid on lihtsalt pingule tõmmatud.”

„Seda muidugi, ja seda peaksid olema ka sina – oksa külge,” täheldas Faye põlglikult.

Nick ei naeratanud, aga tema puhul oli see tavaline. Nagu ikka, oli ta nägu kaunis, aga kiretu. „Võib-olla on sul närvilisuseks põhjust – ja kui mitte sinul, siis ehk mõnel teie hulgast,” ütles Nick.

„Mis sa sellega öelda tahad? Me tulime siia eile õhtul valla pääsenud negatiivse energia jälgi otsima,” sõnas Adam.

Nick jäi vait, justkui oleks talle tulnud uus mõte, ning hetk hiljem lõi sigaretiots uuesti hõõguma. „Ehk otsite seda valest kohast,” nentis ta neutraalselt.

Diana hääl oli vaikne. „Nick, palun ütle, mida sa mõtled.”

Nick vaatas kõigile järgemööda otsa. „Ma mõtlen seda,” venitas ta, „et sel ajal, kui teie siin ringi sebisite, sikutas päästemeeskond Kuradikoopa juures kivilahmakaid, et vana Fogle nende alt kätte saada.”

Fogle? Cassie ei suutnud meenutada, kus ta seda nime kohanud oli. Järsku ilmus tema vaimusilma ette pilt – tähed puupaneelidega kaunistatud kabinetis vaskplaadil. „Koolidirektor?” ahmis ta õhku.

„Täpselt nii. Päästetöötajate sõnul oli ta laviini alla jäänud.”

„Laviini alla?” ei suutnud Laurel kuuldut uskuda. „Siinkandis?”

„Kas sa oskad ette kujutada mõnda muud moodust, kuidas said tema peale variseda kahetonnised graniidikamakad? Väiksematest kividest rääkimata.”

Kõik vaikisid jahmunult.

„Kas ta…” Cassie ei suutnud küsimust lõpetada.

„Kui kivikamakad tema pealt viimaks ära saadi, ei näinud ta just kõige parem välja,” ütles Nick ja lisas veidi vähem sarkastiliselt: „Ta on eile õhtust saadik surnud.”

„Issand jumal,” sosistas Laurel. Taas järgnes vaikus, tulvil jahmatust, ja see kestis veelgi kauem. Cassie teadis, et kõik grupi liikmed näevad üht ja sedasama vaatepilti: kristallpealuud, mida ümbritseb kaitsev küünlaring – ja üht küünalt, mis äkitselt kustub.

„Kõik on Faye süü,” hakkas Sean vinguma, aga Faye katkestas teda, suvatsemata poisi poole isegi vaadata: „See on tema süü.”

„Lõpetage!” käskis Diana. „Me ei tea, kas selle taga võib olla must energia. Kuidas oleks see saanud midagi niisugust korda saata, kui me teame kindlalt, et see jõudis siia ja peatus?”

„Kahjuks pole sellest teadmisest just palju abi,” sõnas Melanie madala häälega. „Sest kui süüdlaseks pole must energia, siis kes?”

Grupi liikmed hakkasid nihelema, otsekui sooviksid kõik sammu tahapoole astuda ja ülejäänud kohalolijaid kahtlustava pilguga põrnitseda. Cassie tundis taas, kuidas kõhus õõnsaks muutub. Direktor oli – oli olnud – autsaider, kes vihkas nõidasid. Järelikult oli neil kõigil motiiv – eriti nendel, kes süüdistasid autsaidereid Kori Hendersoni surmas. Cassie pööras pilgu Deborah’le, seejärel Chrisile ja Dougile.

Enamik nõiagrupi liikmeid tegi sedasama. Doug jõllitas viivu vastu ja seejärel ilmus tema näole saatanlik väljakutsuv naeratus.

„Äkki tegimegi seda meie,” lausus ta, silmad pildumas sädemeid.

„Tegime või?” küsis Chris hämmeldunult.

Deborah’ näoilme oli lihtsalt põlglik.

Järgnes veel üks vaikusehetk, siis võttis sõna pahura häälega Suzan. „Kuulge, Foglel läks küll kehvasti, aga kas meie peame seetõttu igaveseks siia seisma jääma? Ma ei tunne enam oma jalgu.”

Adam paistis end tardumusest vabaks raputavat. „Tal on õigus, me peame sellest paigast kohe ära minema. Siin pole meil enam midagi teha.” Ta pani käe ümber Diana piha ja andis ülejäänutele käega märku, et need talle järgneksid. Cassie kõhkles. Ta tahtis Dianale midagi öelda.

Aga Diana oli juba liikuma hakanud ja Cassiel polnud enam võimalust. Vennad Hendersonid eesotsas, läks seltskond tagasi teist rada mööda, mis ei puudutanud kalmistu kirdenurka. Kui nad olid peaaegu tee peale jõudnud, märkas Cassie nende ette kerkinud mäenõlva. See kujutas endast veidrat muruga kaetud kalmet, mille üht külge piiras võrkaed; Cassie oleks künkani jõudes peaaegu selle otsa komistanud. Aga miski, mida ta kalmest möödudes nägi, oli veelgi veidram ja ta vaatas üle õla tagasi.

Kalme esiosa katsid kiviplaadid ja nende vahel oli umbes kuuekümne ruutsentimeetrine rauduks. Uksel olid rauast hinged ja ees tabalukk, aga lukku poleks isegi võtmega avada saanud. Otse ukse vastu oli lükatud hiigelsuur korrapäratu kujuga tsemendikamakas. Ukse ümber kasvava rohu järgi oli näha, et kamakas oli juba pikemat aega ukse ees seisnud.

Cassie käed olid jääkülmad, süda tagus ja pea käis ringi. Ta püüdis mõelda, aga märkas vaid ühe osaga mõistusest, et möödub nüüd uuematest hauakividest, mille marmortahvlitele graveeritud tähed polnud aja jooksul siledaks kulunud. Ta püüdis välja mõelda, mis temaga ometi lahti on – kas oli see reaktsioon kõigile eelmise päeva ja õhtu jooksul aset leidnud sündmustele? Kas ta sellepärast väriseski?

„Cassie, kas kõik on korras?” Diana ja Adam olid end ümber pööranud. Mõlemale järgemööda otsa vaadanud, püüdis Cassie hoida pea selgena ja oli tihenevale pimedusele tänulik.

„Ikka. Ma lihtsalt – tundsin end korraks väheke imelikult. Aga oota, Diana.” Cassiele meenus äkitselt, mida ta oli Dianale öelda tahtnud. „Muide, kui sa enne küsisid, mida ma tunnen… Ühesõnaga, härra Fogle suhtes on mul küll kindel tunne. Ma arvan, et must energia on tema surmaga mingil moel seotud. Aga…” Ta jäi hetkeks vait. „Aga ma ei tea. Siin toimub veel midagi kummalist.”

„Selles pole kahtlust,” kinnitas Adam, püüdes kinni haarata tema käsivarrest, et ta uuesti liikuma saada. Cassie põikles puudutuse eest kõrvale, ja kui Diana teise suunda vaatas, heitis noormehele etteheitva pilgu. Adam jäi ehmunult silmitsema oma kätt.

Aga õhus on midagi imelikku, midagi hoopis veidramat, kui keegi neist oleks osanud arvata, mõtles Cassie. „Mis selle raudukse taga peidus on?” küsis ta.

„Minu teada on see uks alati seal olnud,” lausus Diana hajameelselt. „Arvata võib, et selle taga on mingisugune ladu.”

Cassie vaatas veel kord tagasi, aga kalme oli juba pimedusse kadunud. Ta põimis käed keha ümber ja surus käelabad vaheliti põimitud käsivarte alla, et sooja saada. Tema süda peksles endiselt.

Ma küsin vanaema Howardilt ukse kohta järele, otsustas ta. Mis iganes selle taga ka oli, päris kindlasti polnud seal ladu, selles oli ta kindel.

Ta märkas, et mõttesse vajunud Diana näppis hajameelselt mingit kaelas olevat eset. Kuldketi otsas rippuvat väikest võtit.