Читать книгу Salaring: Vang - L. J. Smith - Страница 4

„Cassie? Oled see sina?”

Ehmatus muutis Cassie soolasambaks ja tõmbas närvid viimseni pingule. Ümber pööranud, kuulis ta omaenda häält, mis vastas: „Ma… ma hakkasin kartma… Ma ei tahtnud sind üles äratada…”

„Ära räägi rumalusi. Tule minu kõrvale,” ütles Diana uniselt, patsutas tühja voodipoolt enda kõrval ja sulges uuesti silmad.

See oli õnnestunud. Cassie oli riskeerinud võimalusega, et Diana just nüüd üles ärkab, ja tal oli olnud õigus. Cassiel oli tunne, et tema keha ei kuula sõna, aga ta sundis end voodi juurde astuma ja Diana kõrvale pikali heitma, nägu teisele poole pööratud.

„Õudusunenägusid ei tule,” pomises Diana.

„Ei,” sosistas Cassie. Nüüd ei saanud ta enam tõusta ja Fayele helistada, aga ta ei hoolinud sellest. Ta oli stressist, pingest ja hirmust liiga väsinud. Ja miski sisemuses rõõmustas, et ta ei saanud sel õhtul võimalust. Ta sulges silmad ja kuulas kohinat kõrvades, kuni jäi magama.

Ta nägi unes, et on laeval. Laeva tekk tõusis ja vajus tema jalge all ning laeva kõrval lainetas must vesi. Kadunud, kadunud… Mis on kadunud? Kallas? Jah, aga miski veel. Kadunud alatiseks… ta ei leia seda eales üles…

Siis unenägu muutus. Ta istus eredalt valgustatud päikesepaistelises toas. Tema tool oli nii põranda lähedal ja selle pikk peenike puidust seljatugi nii ebamugav, et istudes tuli selg sirgu ajada. Ka tema rõivad olid ebamugavad: peas tanu, mis pigistas nagu ujumismüts, ja piha ümber vöö, mis lasi vaevu hingata. Tema süles oli raamat.

See sai olla ainult Diana „Varjude raamat“! Aga ei, kaas oli teistsugune – punasest, mitte pruunist nahast. Raamatut lehitsedes märkas ta, et esimestele lehekülgedele kirja pandu ja mõnede loitsude pealkirjad olid samasugused nagu Diana raamatus.

Haiglase lapse ravimise loits. Et kanad munele hakkaks. Loits tulekahju ja veeuputuse vastu. Kurjuse eemalhoidmise loits.

Kurjuse eemalhoidmise loits!

Tema pilk liikus kiiresti üle järgmiste sõnade.

Mata kurjust kiirgav ese viljakasse liivsavimulda või liivasesse pinnasesse ning kata korralikult kinni. Maa ravivägi võitleb mürgiga, ja kui ese pole liiga tugevalt kahjustatud, muutub selle energia puhtaks.

Loomulikult, mõtles Cassie. Loomulikult.

Uni hajus. Ta tundis külje all Diana voodit. Aga veel kuulis ta kaugenevat häält, mis hüüdis „Jacinth! Oled sa seal? Jacinth!”

Cassie oli ärkvel.

Diana sinised kardinad helendasid, ent ei lasknud päikesevalgusel tuppa tungida. Tuba oli täis rõõmsaid hommikuhääli. Aga Cassie ei suutnud mõelda millelegi peale unenäo.

Kindlasti oli ta lugenud loitsu eelmisel õhtul Diana „Varjude raamatust” ja raamatut sirvides selle alateadlikult meelde jätnud. Aga miks mäletas ta nii veidrat varianti?

Vahet polnud. Probleem oli lahendatud ja Cassie nii õnnelik, et oleks tahtnud patja kallistada. Muidugi, muidugi! Enne pealuutseremooniat oli Diana maininud, et täielikuks puhastamiseks tuleb pealuu maha matta – niiske liiva sisse. Ka Adam oli leidnud selle saarelt liiva seest. Otse Diana tagaukse taga laius terve liivarand. Cassie kuulis isegi praegu kaldale paiskuvate ookeanilainete müha.

Küsimus oli selles, kas ta suudab liiva seest üles leida täpse paiga, kuhu pealuu on maetud.

Faye oli loovkirjutamise tunnis. Ja maruvihane.

„Ma ootasin kogu öö,” sisistas ta Cassiel käsivarrest kinni haarates. „Mis juhtus?”

„Ma ei saanud seda kätte. Seda polnud kapis.”

Faye kuldsed silmad ahenesid piludeks ja pikkade punaste küüntega sõrmed surusid tugevamalt Cassie käsivart. „Valetad.”

„Ei,” kinnitas Cassie. Meeleheitlikult ringi vaadanud, sosistas ta: „Mulle tundub, et ma tean, kus see on, aga sa pead mulle aega andma.”

Faye vaatas talle üksisilmi otsa, veidrat värvi silmade pilk haakunud tema omaga. Seejärel tema haare lõdvenes ja ta naeratas. „Loomulikult, Cassie. Sa saad nii palju aega kui tarvis. Laupäevani.”

„Võib-olla sellest ei piisa…”

„Peab piisama, selge?” ütles Faye sõnu venitades. „Sest pärast laupäeva räägin ma Dianale kõik ära.” Ta lasi Cassie lahti ja Cassie läks oma pingi juurde. Midagi muud ei saanud ta hetkel teha.

Tund algas leinaminutiga härra Fogle’i mälestuseks. Cassie põrnitses selle minuti jooksul oma kokkupõimitud sõrmi ja mõtles vaheldumisi pealuu seest välja kihutanud mustale energiale ja Doug Hendersoni veidi viltustele rohekassinistele silmadele.

Lõunatunnil leidis ta tagaruumi klaasuksele kleebitud märkmepaberi. Õues trepil, oli sellel kirjas. Cassie keeras end ringi ja oleks äärepealt Adamiga kokku põrganud.

Adam lähenes täis kandikuga, aga tõstis selle kõrgemale, et Cassie toitu tema peale ei paiskaks.

„Uups,” lausus Adam.

Cassie punastas. Aga poisiga vastamisi seistes märkas ta palju tõsisemat probleemi. Adami naeratus oli kustunud, ent Cassie põsed hõõgusid edasi ja kumbki neist ei liikunud paigalt.

Kõigi kohvikus olijate pilgud olid naelutatud neile. Tõeline déjà vu, mõtles Cassie. Iga kord, kui ma siia satun, muutun tähelepanu keskpunktiks.

Viimaks tegi Adam ebaõnnestunud katse tema küünarnukist kinni haarata, jäi seisma ning palus tal galantse žestiga siseneda esimesena. Cassie ei taibanud, kuidas Adamil see õnnestus, aga džentelmenliku käitumise osas polnud tal vastast. Tundus, et see on talle loomuomane.

Kui nad kõrvuti edasi kõndisid, jäid tüdrukud neid vaatama ja mõned piilusid salaja Adami poole. Aga nende kõrvalpilgud olid hoopis teistsugused kui need, mida Cassie oli näinud Cape Codi rannas. Seal oli Adam kandnud räpaseid kalurirõivaid ja Portia sõbrannad olid silmad põlglikult kõrvale pööranud. Siinsed pilgud olid häbelikud, kutsuvad või lootusrikkad. Adam aga heitis tõrksa punase juuksesalgu sundimatu liigutusega laubalt kõrvale ja naeratas neile.

Õues olid Klubi liikmed kogunenud trepile. Isegi Nick oli kohal. Cassie võttis suuna nende poole, aga järsku hüppas tema teele suur kogu ja pani esikäpad ta õlgadele.

„Raj, lõpeta! Mis sul arus on?” hüüdis Adam.

Soe niiske keel lakkus Cassie nägu. Ta haaras koera turjakarvadest kinni ja püüdis teda eemale tõrjuda, aga lõpptulemusena leidis end looma kallistamast.

„Mulle tundub, et ta tahtis mind lihtsalt tervitada,” hingeldas ta.

„Tavaliselt ootab ta kenasti väljaspool kooli territooriumi, kuni tunnid on lõppenud. Ma ei tea, miks…” katkestas teda Adam. „Raj, koht,” pomises ta muutunud häälega. „Nüüd!” lisas ta sõrmi nipsutades.

Cassie nägu lakkuv keel tõmbus tagasi, aga kui Cassie üle muruplatsi trepiastmete poole kõndis, püsis saksa lambakoer truult tema kõrval.

„Tavaliselt vihkab Raj uustulnukaid,” täheldas Sean, kui Cassie ja Adam olid istet võtnud. „Huvitav, miks sina talle nii väga meeldid?”

Faye iroonilist pilku tajuv Cassie kehitas kohmetult õlgu ja põrnitses oma lõunasöögikotti. Järsku tuli talle pähe tabav märkus: üks seesugustest, mille välja ütlemata jätmist ta sageli kahetses.

„Kindlasti on asi mu uues parfüümis. Eau de pot roast ehk lihahautise lõhn,” täpsustas ta, mispeale Laurel ja Diana itsitasid. Isegi Suzani näole ilmus lai naeratus.

„Olgu, asume asja juurde,” teatas Diana. „Ma kutsusin teid siia, et meid pealt ei kuulataks. Kellel on häid ideid?”

„Seda võis teha kes iganes meie hulgast,” sõnas Melanie vaikselt.

„Aga ainult mõnel meie hulgast oli selleks põhjus,” lisas Adam.

„Miks?” küsis Laurel. „Ma mõtlen seda, et härra Fogle vastik käitumine polnud piisav põhjus, et ta mõrvata. Ära irvita midagi, Doug, kui just sina selle taga pole.”

„Ehk teadis Fogle liiga palju,” lausus ootamatult Suzan. Kõigi näod pöördusid tema poole, aga ta kooris häirimatult maiustuse ümbert paberit ega vaadanud üles.

„Ja siis?” ütles Deborah viimaks. „Mis sa sellega öelda tahad?”

„Kuidas võtta…” Suzan tõstis portselanikarva silmad ja lasi pilgul üle seltskonna libiseda. „Fogle tuli alati koolimajja koos esimeste koidukiirtega, on mul õigus? Ja tema kabinet on seal, on ju?” Ta viitas peaga koolimaja poole, mispeale Cassie vaatas punastest tellistest hoone kolmanda korruse akent. Seejärel pööras Cassie pilgu mäejalamile, paika, kust oli leitud Kori surnukeha.

Järgnes vaikus, ja siis lausus Diana. „Issand jumal.”

„Mida sa tahad öelda?” nõudis Chris ringi vaadates. Deborah kortsutas kulmu ja Laurel pilgutas silmi. Faye itsitas.

„Ta tahab öelda, et Fogle võis näha Kori mõrvarit,” ütles Adam. „Ja see, kes tappis Kori, tappis ka Fogle, et ta ei saaks mõrvarit üles anda. Aga kuidas me teame, et ta oli seal ka sellel hommikul?”

Cassie pilk rändas kolmanda korruse aknalt korstnale, mis kõrgus koolimaja katusel. Hommik, mil Kori leiti, oli olnud külm ja direktori kabinetis oli kamin. Kas sel hommikul oli korstnast tõusnud suitsu?

„Tead, mis,” ütles ta vaikselt Dianale. „Ma arvan, et ta oli seal.”

„Sellisel juhul võib see tõsi olla.” Laureli hääles kõlas erutus. „See omakorda tähendab, et teda ei saanud tappa keegi meie seast – sest see, kes tappis Kori, tappis ka Fogle. Ja seda poleks meist keegi teinud.”

Diana ilmest peegeldus kergendus ja paljud Ringi liikmed noogutasid. Peenike hääl Cassie sisemuses üritas midagi öelda, aga ta surus hääle maha.

Vaid Nick torutas mõtlikult huuli. „Huvitav, kes peale meie suudaks kellegi kivilaviini alla matta?”

„Igaüks, kellel on kepp või raudkang,” nähvas Deborah. „Kivikamakad Kuradikoopa kaljul on lihtsalt üksteise otsa kuhjatud. Suvaline autsaider saaks sellega kerge vaevaga hakkama. Niisiis taandub küsimus sellele, kes autsaideritest seda tegi – kui seda küsimust on üldse tarvis esitada.” Tema näol hiilgas jahimehekirg ning Chris ja Doug olid valmis temaga ühinema.

„Kuni kõik pole selge, jätke Sally rahule,” lausus Diana otsustavalt.

„Ja Jeffrey ka,” lisas Faye kurguhäälega, näol tähendusrikas ilme. Deborah põrnitses teda viivu, aga pööras esimesena pilgu ära.

„Nüüd, mil see küsimus on lahendatud, tahaksin ma rääkida tõelisest probleemist,” lausus Suzan sviitri rinnaesiselt koogipuru pühkides ning Sean ja vennad Hendersonid jälgisid himura pilguga tema liigutust. „Vähem kui kahe nädala pärast on abiturientide ball ja ma pole ikka veel suutnud välja mõelda, kelle ma oma kaaslaseks kutsun. Tagatipuks pole mul kingi…”

Koosolek lagunes laiali ja veidi aja pärast helises kell.

„Kelle sina ballile kaasa võtad?” päris Laurel Cassielt sama päeva pärastlõunal. Nad sõitsid Diana ja Melaniega koolist koju.

„Oh…” oli Cassie ehmunud. „Ma pole sellele isegi mõelnud. Ma – ma pole kunagi ainsatki poissi peole kutsunud.”

„Sellisel juhul on viimane aeg algust teha,” ütles Melanie. „Tavaliselt autsaiderid meid ei vali – nad kardavad meid. Aga sina võid kutsuda ükskõik kelle; lihtsalt valid poisi välja ja palud tal õigel ajal kohale ilmuda.”

„Kas nii lihtne see ongi?”

„Just,” kinnitas Laurel lõbusalt. „Nii see käib. Loomulikult pole meie Melaniega tavaliselt kutsunud poisse, kellel on tüdruk olemas. Aga Faye ja Suzan…” Ta pööritas silmi. „Nemad lausa naudivad hõivatud poiste valimist.”

„Seda olen ma märganud,” ütles Cassie. Tal polnud tarvis küsida, kellega läheb peole Diana. „Aga Deborah?”

„Ah Deb, tema eelistab olla vaba ja vallaline,” teatas Laurel. „Tavaliselt lööb ta vendade Hendersonidega punti, mängib nendega katlaruumis kaarte ja hängib niisama. Ja Sean longib ühe tüdruku juurest teise juurde; ta ei meeldi õieti kellelegi, aga tüdrukud on nii hullusti hirmul, et ei julge korvi anda. Küll sa ise näed; see on päris naljakas vaatepilt.”

„Ma arvan, et minul jääb see nägemata,” ütles Cassie. Mõte, et ta võiks mõne poisi juurde astuda ja teda kaaslaseks paluda, oli absurdne. Võimatu, ehkki ta oli nõid. Ta võis selle vabalt juba praegu välja öelda, et tüdrukud mõttega harjuksid. „Tõenäoliselt ma ei lähe. Tantsupeod ei meeldi mulle.”

„Aga sa pead tulema,” lausus Laurel kohkunult ja Diana lisas: „Seal on kohutavalt lõbus – ausalt, Cassie. Tead, lähme kohe praegu minu juurde ja arutame läbi, keda sa võiksid kutsuda.”

„Ei, ma pean koju minema,” ütles Cassie kähku. Väide vastas tõele, sest ta pidi pealuu üles otsima. Faye ähvardus oli tal terve päeva kõrvus helisenud ja nüüd mattis see Diana sõnad enda alla. Sa saad nii palju aega kui tarvis – laupäevani. „Ma tahaksin oma maja juures maha minna.”

Diana sattus segadusse ja näis isegi veidi solvuvat, aga täitis tema soovi.

Cassie otsis pealuud terve nädala.

Ta kammis läbi ranna, kus oli peetud riitus ning küünlajupid ja sulanud vahaloigud polnud veel täiesti liiva sisse mattunud. Ta otsis läbi ranna Diana maja taga, vaatas meriheina sisse ja sobras läbi kaldale uhutud puutükid. Pärast lõunat ja õhtuti mööda liivaluiteid jalutades vaatas ta üle kõik rannajärsakud. Tundus loogilisena, et Diana selle paiga mingil moel tähistas, aga millega? Selleks võis olla nii kaldale uhutud risutükk kui ka üle parda heidetud last.

Päevad möödusid ja Cassie muutus aina murelikumaks. Ta oli olnud surmkindel, et leiab pealuu üles; ta pidi ainult hoolikalt otsima. Aga nüüd oli tal tunne, et ta on läbi kamminud kilomeetrite ulatuses viimse kui sentimeetri ja leidnud vaid ühe paadivraki ning paar vana õllepudelit.

Laupäeva hommikul uksest välja astudes märkas ta vanaema maja läheduses umbteel erepunast autot. Neeme tipus, kus maantee lõppes, polnud ainsatki hoonet, ja ometi tiirutas seal auto. Cassie jäi uksele seisma ja nägi, et auto keeras ringi ja sõitis aeglaselt nende majast mööda. See oli Faye Corvette ZR1 ja autos istus Faye, käsi hooletu elegantsiga aknaservale toetatud.

Kui auto oli jõudnud Cassiega kohakuti, tõstis Faye käe üles ja näitas talle sõrme, pikk sädelev küüs sama punane kui auto. Seejärel pööras ta pead, vaatas Cassiele otsa ja vormis huultega üheainsa sõna.

Päikeseloojangul.

Auto jätkas teekonda ja Faye ei heitnud enam ühtki pilku tagasi. Cassie vaatas veel tükk aega talle järele.

Cassie teadis, mida Faye silmas pidas. Kui Cassie pole päikeseloojanguks Fayele pealuud viinud, räägib too kõik Dianale ära.

Ma pean selle üles leidma, mõtles Cassie. Ma olen valmis läbi sõeluma viimse kui ruutsentimeetri liiva saarelt maismaale viiva sillani. Ma pean selle leidma.

Aga seegi päev sarnanes eelmistega. Ta roomas põlvedel riitusepaiga läheduses mööda randa ning tema teksadesse ja kingadesse tungis liiv. Ta ei leidnud midagi.

Tema kõrval rullusid ja mühisesid lained, ninasõõrmeid täitis soola ja kõdunevate vetikate lõhn. Kui päike läänetaevas üha madalamale vajus, lõi ookeani kohal rippuv kuusirp eredalt särama. Lootuse kaotanud Cassie oli kurnatud ja hirmul.

Siis kui taevas oli peaaegu pime, märkas ta kiviringi.

Ta oli sellest tosin korda mööda kõndinud. Lõkkeaset ümbritsevad kivid olid söejälgedest tumedaks tõmbunud. Aga mida tegid kivid veepiiri lähedal? Tõusuajal võisid lained need minema uhtuda, mõtles Cassie. Ta põlvitas kivide kõrvale ja puudutas nende keskele jäänud liiva.

Niiske.

Ta surus värisevad sõrmed liiva sisse ja hakkas kaevama. Sügavamalt ja sügavamalt, kuni sõrmeotsad puudutasid midagi kõva.

Kõva eseme ümber ringi uuristanud, tunnetas ta selle kumerusi, ning kui välja oli kühveldatud piisavalt palju liiva, tõstis ta selle üles. Ese oli uskumatult raske ja kaetud õhukese valge kangaga. Cassiel polnud tarvis riidetükki ära võtta, sest ta teadis niigi, mis on selle all.

Tal oli tahtmine seda kallistada.

Ta oli hakkama saanud! Ta oli pealuu üles leidnud ja võis selle viia Fayele…

Aga võidurõõm haihtus samal silmapilgul. Faye. Kas viib ta tõesti pealuu Fayele?

Kui ta pealuud otsis ja selle viimaks üles leidis, oli ta viibinud väljaspool reaalsust. Ta ei mõelnud, mis saab pärast seda, kui tema käed on pealuud puudutanud.

Nüüd seda käes hoides ja mõistes, et kaua oodatud võimalus on käeulatuses… ei suutnud ta seda teha.

Kujutledes, kuidas raskete laugudega kuldsed silmad seda uurivad ja pikkade punaste küüntega sõrmed ahnelt enda kätte napsavad, läks Cassiel süda pahaks. Tema vaimusilma ees vilksatas kujutlus kuldsete silmadega pistrikust, kes on küünised välja sirutanud. Ohvri leidnud lind.

Tal polnud jõudu oma lubadust täita.

Aga mis saab sellisel juhul Dianast? Kurnatud Cassie langetas löödult pea. Ta ei teadnud, kuidas Diana suhtes käituda. Ta ei teadnud, kuidas tekkinud olukord lahendada. Ainus asi, mida ta kindlalt teadis, oli see, et tema ei suuda pealuud Faye kätte anda.

Selja taga köhatas keegi kurgu puhtaks.

„Ma teadsin, et sa saad hakkama,” lausus Faye käheda häälega ja ikka veel põlvitav Cassie pööras end välgukiirusel ümber. „Mu usk oli kaljukindel, Cassie. Ja sa õigustasid mu lootusi.”

„Kuidas sa teadsid?” Cassie hüppas püsti. „Kuidas sa teadsid, kus ma olen?”

Faye naeratas. „Ma ju ütlesin, et mul on sõpru, kes kõike näevad. Üks neist teatas mulle äsja uudise.”

„Vahet pole,” lausus Cassie end rahulikuks sundides. „Sa ei saa seda endale, Faye.”

„Selles suhtes sa eksid. See on juba minu. Ma olen sinust tugevam, Cassie,” kinnitas Faye. Cassie vaatas tema kohal luiteharjal kõrguvat pikakasvulist tüdrukut, kellel olid jalas stiilsed mustad püksid ja seljas tulipunane suuresilmuseline sviiter, ning mõistis, et ta räägib tõtt. „Ma võtan nüüd pealuu enda kätte. Kui tahad, võid Diana juurde joosta, aga selleks on liiga hilja.”

Cassie hingamine kiirenes ja ta jäi Fayele pingsalt otsa vaatama. „Ei. Ma tulen sinuga kaasa,” sõnas ta seejärel.

„Mida?”

„Ma tulen kaasa.” Fayega võrreldes oli Cassie väike. Ta oli sasitud välimusega ja räpane, liiv oli tunginud kõigisse rõivavoltidesse ja küünte alla, aga ta ei alistunud. „Sa väitsid, et tahad pealuud ainult selleks, et seda „veidi imetleda”. See oli ainus põhjus, miks ma nõustusin selle sinu jaoks üles otsima. Nüüd on pealuu mul käes, aga ma ei kavatsegi sind sellega kahekesi jätta. Ma tulen sinuga kaasa. Ma tahan näha, mida sa sellega teed.”

Faye kaarnatiibadena kaardus mustad kulmud tõusid kõrgele. „Tähendab, piilumine erutab sind.”

„Ei, sind – või õigemini su sõpru,” nentis Cassie.

Faye itsitas. „Tuleb välja, et sa polegi päris selgrootu hall hiireke, või mis?” küsis ta. „Olgu; tule pealegi. Võib-olla tahad piilumise asemel hoopis kampa lüüa.”

Faye sulges Cassie selja taga magamistoa ukse. Seejärel astus ta seinakapi juurde ja võttis midagi välja. See oli vooderdatud voodikate, aga mitte roosimustriline nagu see, mis oli voodil, vaid punasest satiinist.

„Tagavarakate,” seletas Faye magusa naeratusega. „Erilisteks puhkudeks.” Ta võttis katte lahti, asetas voodile ja kõndis toas ringi, süüdates küünlaid, mis eritasid kirbet lõhna ja panid Cassiel pea ringi käima. Lõpuks avas ta sametise voodriga karbi.

Cassie ei suutnud pöörata pilku karbi sisemuselt. Seal oli terve kalliskivihunnik – mõned lihvitud, mõned lihvimata. Tumerohelised ja ametüstpunased, mustad, väävelkollased, heleroosad ja tuhmoranžid.

„Võta punased välja,” ütles Faye.

Cassie sõrmed juba sügelesid. Ta hakkas vikerkaarevärvilises segaduses sobrama.

„Need granaadid on head,” kiitis Faye heaks veinipunased kivid. „Karneoolid samuti, kui nad liiga oranžid pole. Las ma vaatan: tuleopaal tähistab kirge, punane jaspis stabiilsust. Ja must oonüks oma varjupoolele alistumist.” Tema naeratus oli kuidagi kummaline ja Cassie tardus.

Faye sättis kalliskivid rahulikult voodikattele ritta, moodustades nendest ringi. Seejärel kustutas ta tule ja tuba jäid valgustama vaid küünlad.

„Ja nüüd,” jätkas Faye, „üks kalliskivi meie külalise auks.”

Cassie meelest oli väljend veider, ja kui Faye seljakoti avas, tõmbus tema kõhus õõnsaks. Ta oli endale lubanud, et ei lase Fayel pealuuga midagi kohutavat ette võtta – aga kuidas?

„Räägi, mida sa kavatsed teha,” päris ta rahulikuks sunnitud häälega.

„Tulevikku ennustada,” pomises Faye, aga tema tähelepanu polnud enam Cassiel. Ainitine pilk allapoole pööratud, tõmbas ta aeglaselt kristallpealuu pealt märja liivase valge kangatüki ja nähtavale tuli sädelev kuppel. Cassie vaatas pealt, kuidas Faye pealuu silmade kõrgusele tõstis ja punaseküüneliste sõrmedega seda silitas. Kristallpealuu sügavuses tantsisid küünlaleekide peegeldused.

„No nii,” lausus Faye. „Tervitus.” Ta imetles tühje silmakoopaid, justkui vaataks kallimale silma. Ettepoole kummardunud, surus ta irvitavatele kvartshammastele kerge suudluse.

Seejärel asetas ta pealuu kalliskiviringi keskele.

Cassie neelatas. Tema kõhus hakkas tugevamalt keerama; ta süda oli paha ja pea käis ringi. „Faye, kas sa ei peaks moodustama küünlaringi? Mis siis, kui…”

„Ära räägi rumalusi. Midagi hullu ei juhtu. Ma tahan lihtsalt näha, mida see vennike endast kujutab,” pomises too vaikselt.

Cassie ei uskunud teda.

„Faye…” Cassie sattus paanikasse. See oli halb mõte. See oli algusest peale olnud halb mõte. Tema polnud küllalt tugev, et Fayet ümber veenda. Ta isegi ei teadnud, mida Faye teeb.

„Faye, kas sa ei peaks ette valmistama…”

„Ole vait,” nähvas Faye. Ta oli kummargil pealuu kohal, pilk puuritud selle sisemusse, keha pooleldi voodile toetatud.

Edasine toimus kohutavalt kiiresti. Ja see polnud ohutu. Nüüd oli Cassie selles kindel. Ta tundis, kuidas pealuu seest hakkas ülespoole tõusma must energia.

„Faye, mida sa ometi teed?”

Sünge energia lainetas nagu tormine meri. Kuidas sai Faye olla nii võimas ja meelitada energia pealuu seest välja niivõrd kähku? Ihuüksi, nõidade grupi toetuseta.

Tähtrubiin Faye kaelas vilkus ning alles nüüd märkas Cassie samasuguseid kalliskive Faye sõrmuste sees. Nii palju punaseid kive – et rituaali energia tugevneks? Et nõia – või hoopis pealuu – vägi kasvaks?

„Faye!”

„Vait!” käskis Faye. Ta kummardus pealuule veelgi lähemale, huuled paokil, hingamine kiire. Cassie lausa nägi pealuu sees musta energiat, mis suitsuna keereldes ülespoole tõusis.

Ära vaata! Ära anna sellele jõudu juurde! hoiatas hääl tema peas. Cassie pööras tungiva pilgu hoopis Fayele.

„Faye, mida iganes sa teed – see pole see, mida sa tahad teha! See pole ohutu!”

„Jäta mind rahule!”

Energia tõusis keereldes ja pööreldes kõrgemale ja kõrgemale. Õhuke läbipaistev tume jõud oli muutunud paksuks ja õliseks. Cassie ei lubanud endal sinnapoole vaadata, aga ta tundis seda. See oli jõudnud peaaegu pealuu ülaosasse ja keris end aeglaste ringikujuliste liigutustega lahti.

„Faye, ettevaatust!”

Mustajuukseline tüdruk oli otse pealuu kohal, täpselt kõrgemale tõusva musta energia tee peal. Cassie haaras temast kinni ja sikutas teda kaugemale.

Aga Faye oli tugevam. Urisenud midagi arusaamatut, proovis ta Cassiet maha raputada. Cassie heitis pealuule üheainsa pilgu. Pealuu näis tema üle irvitavat ja selle sees pöörles korgitseri sarnane suits.

„Faye!” karjatas ta ja väänas tüdruku õlgu.

Mõlemad paiskusid tahapoole. Samal hetkel märkas Cassie silmanurgast, et must energia pääses vabaks.