Читать книгу Salaring: Vang - L. J. Smith - Страница 3

„Mulle tundub,” alustas Melanie vaikselt, „et on aeg rääkida pealuust. Adam polegi meile jutustanud, kuidas ta selle leidis…”

„Pole jah, selles suhtes oled sa äärmiselt salapärane olnud,” sekkus Faye.

„…aga ehk on just nüüd õige aeg.”

Diana ja Adam vaatasid teineteisele otsa ning Diana noogutas. „Olgu, räägi pealegi. Ära jäta vahele ainsatki üksikasja.”

Kalmistult tagasi jõudnud, kogunesid kõik kaksteist grupi liiget Diana tuppa. Seltskonda silmitsedes mõistis Cassie, et see on lõhenenud. Ühel pool Faye läheduses istusid Suzan, Deborah ja vennad Hendersonid, teisel pool Diana kõrval aga Laurel, Melanie, Adam ja Sean.

Seani vilavaid silmi nähes mõtles Cassie, et vähemalt praegu on ta Diana poolel. Aga tema võis iga hetk meelt muuta. Nick samuti – ühel päeval võis ta hääletada Diana poolt ja järgmisel päeval vähimagi loogilise põhjenduseta Faye poolt. Nick oli alati äraarvamatu.

Aga seda oled ka sina, sosistas hääl tema sees.

Loomulikult oli see naeruväärne. Mitte keegi – isegi mitte Faye – poleks suutnud Cassiet sundida hääletama Diana vastu. Vähemalt mitte olukorras, kus tema häälel on kaalu.

Adam rääkis madala mõtliku häälega, justkui püüaks juhtunut täpselt meenutada. „Ma ei leidnud seda Cape Codi poolsaare lähedalt, vaid tükk maad põhja poolt, Bostoni juurest. Te kõik teate, et Bostoni lahe piirkonnas paikneb seitseteist väikest saart; kõik nad on inimtühjad ja kaetud vetikatega. Aga mina leidsin kaheksateistkümnenda. See saar oli teistest erinev; maapind oli lame ja liivane ning saarel polnud inimtegevusest ainsatki jälge. Kõige kummalisem oli aga see, et olin ka varem sealkandis olnud, aga polnud saart märganud. Mul oli tunne, et mu silmad on äkitselt lahti läinud, pärast seda, kui…” Ta jäi poolelt sõnalt vait.

Cassiel, kes vaatas ainiti lambi peegeldust Diana männilaudadest põrandal, tekkis lämbumistunne. Ta ei julgenud hingata enne, kui Adam jätkas: „…pärast seda, kui olin terve suve kalalaevadel tööd teinud. Aga kui ma suuna saarele võtsin, hakkas roolipinn tõrkuma, püüdes mind sellest eemal hoida, või lasi mul ümber kaljude tiirutada. Ma pidin tükk aega jändama, et paat randuks – Maa ja Vee Väe abita poleks see mul iial õnnestunud. Viimaks õnnelikult kaldale jõudnud, vaatasin kaljude poole ja nägin suurt hulka paadirususid. Kui keegi oligi minevikus saarele jõudnud, ei pääsenud ta siit elavana tagasi.” Adam tõmbas aeglaselt ja sügavalt hinge.

„Kohe, kui ma olin liivale astunud, tundsin, et kogu saar oli täis elektrit. Teadsin juba enne saare keskosas kiviringi avastamist, et olen õiges paigas. Saar oli täpselt selline, nagu Black John seda kirjeldas. Mööda kivilahmakaid ronisid ülespoole kanarbikulised, aga kiviringi keskkoht oli taimedeta ja just sealt ma alustasingi kaevamist. Ei möödunud minutitki, kui labidas mingi kõva eseme vastu kolksatas.”

„Ja siis?” küsis Diana.

„Siis tõmbasin pealuu välja. Seda nähes tundsin – midagi peapöörituse sarnast. Liivateradel sätendas silmipimestav päike. Mässisin pealuu oma särgi sisse ja tulin tulema. Saar ei püüdnud mind väevõimuga tagasi hoida; see käitus nagu lõks, mille vedru on katki läinud. See juhtus – las ma mõtlen veidi – kahekümne esimesel septembril. Kohe, kui ma lahe piirkonda tagasi jõudsin, tahtsin võtta suuna New Salemile, aga pidin veel paar asja korda ajama. Teadsin, et hilinen Kori nõiaks pühitsemise riitusele, aga sain teele asuda alles järgmisel päeval.” Ta tegi pausi ja vaatas vabandavalt Dougi ja Chrisi poole.

Vennad ei lasunud sõnagi, aga Cassie tajus, et mõlema pilk vilksas korraks tema poole. Kori riitusest oli saanud Cassie riitus, sest samal hommikul oli kooli lähedalt trepi alt leitud Kori surnukeha.

„Kas su jutul on ka mingi mõte?” päris Faye kähiseva häälega tüdinult. „Kui sa just ei arva…” – ta ajas end sirgu ja temas näis huvi tärkavat – „et ka ülejäänud Meistervahendid võivad sellelsamal saarel olla.”

„Sellest me juba rääkisime,” lausus Adam. „Midagi muud saarel polnud, Faye. Ainult pealuu.”

„Kõige olulisem on see, et me pealuu kohta võimalikult palju teada saaksime,” sekkus vestlusse Diana. „Mida iganes see endaga kaasa ei too, aga vastutame selle eest praegu meie. Ma ei arva, et peaksime selle viima tagasi saarele…”

„Viima tagasi!” karjatas Faye.

„… kus keegi võiks selle üles leida just nüüd, mil kaitseloits ei toimi. Seal pole turvaline. Ma ei tea, kas ongi paika, kus pealuu kedagi ei ohusta.”

„Tead mis,” pomises Faye uniselt. „Et mitte ülearu pead murda, võiksid pealuu mulle anda ja ma võtan meeleldi vastutuse endale.”

Diana tulistas tema poole pilgu, mis andis mõista, et Faye oleks viimane inimene maailmas, kellel ta paluks pealuu eest hoolt kanda. Aga Cassie kõht muutus õõnsaks, sest Faye raskete laugudega merevaiguvärvi silmade pilk polnud suunatud Diana näole. Faye vaatas üksisilmi Diana kaelaketi otsas rippuvat väikest kuldset võtit.

Keegi koputas uksele.

Cassie oli valmis ukse juurde sööstma, mispeale Laurel end üllatunult ümber pööras. Aga lävel seisis vaid Diana isa, kes oli koju jõudnud, paks portfell käes.

Härra Meade vaatas hämmastunult rahvast pungil ruumis ringi, justkui poleks tal aimugi, kes on ta tütre külalised. Cassie mõtiskles endamisi, kas mees üldse teab, mida Ring endast kujutab.

„Kas kõik jäävad õhtust sööma?” küsis isa Dianalt.

„Oh – ei,” vastas Diana ja vaatas öökapil seisvat kena valge-kuldsekirjut kella. „Ma ei osanud arvatagi, et kell on seitse läbi, paps. Ma teen meile kohe õhtusöögi.”

Mees noogutas ja, kiire ebaleva pilgu üle ruumisolijate libistanud, lahkus toast. Kostis voodivedrude kriiksumist ja rõivaste sahinat ja peagi olid kõik püsti tõusnud.

„Me võime homme koolis kokku saada,” ütles Melanie. „Aga täna õhtul pean ma õppima; kogu see nädal on olnud hullumaja ja mul on bioloogias kontrolltöö.”

„Minul ka,” ütles Laurel.

„Ja minul on tarvis algebraülesandeid lahendada,” lisas Suzan, mispeale Deborah pomises: „Tähendab, terve nädala seepide salvestused jäävad videomakki oma aega ootama.”

„Ühesõnaga, homme näeme,” lõpetas Diana. Ta saatis nad trepist alla. Kui kõik olid lahkumas, õnnestus Fayel Cassie käsivarrest kinni haarata ja talle kõrva sosistada: „Sa pead pealuu täna õhtul enda kätte saama. Helista ja ma olen kohe kohal; me paneme selle enne hommikut tagasi ja Diana ei saa arugi, et see on vahepeal ära olnud.”

Cassie tõmbas käsivarre järsu liigutusega vabaks. Aga kui ta oli ukse juurde jõudnud, heitis Faye talle tähendusrikka pilgu ja ähvardavalt välkuvad merevaiguvärvi silmad tegid Cassie murelikuks. Ta vaatas Fayele pikalt otsa ja noogutas siis vaevumärgatavalt pead.

„Kas sa tahad, et ma jään sinu juurde?” küsis Adam Dianalt.

„Ei,” lausus Cassie kiiresti enne, kui Diana jõudis vastata. Mõlemad jäid talle jahmunult otsa vaatama ning Cassie lisas: „Ma jääksin ise meeleldi siia ja aitaksin sul õhtusööki valmistada, kui sa muidugi vastu pole, Diana. Ma hoiatasin nii ema kui ka vanaema, et tulen täna hiljem, ja selleks ajaks on nad tõenäoliselt juba õhtust söönud.”

Diana oli, nagu ikka, äärmiselt külalislahke. „Oh – sellisel juhul võid sa loomulikult siia jääda,” ütles ta. „Tänan, Adam, aga me saame hakkama.”

„Selge pilt.” Adam heitis Cassiele terava pilgu, aga Cassie jäi ükskõikseks. Adam läks välja ning kadus Chrisi ja Dougi järel pimedusse. Eespool tõmmati tikust tuld, järelikult oli seal Nick. Cassie silmitses viivu öist taevast, kus sätendasid jultunult tähed, aga polnud jälgegi kuust, ning tuli siis sisse tagasi, et Diana saaks sulgeda ukse.

Õhtusöök möödus vaikuses, sest härra Meade sirvis ajalehte ja heitis üle leheserva kahele tüdrukule vaid mõne pilgu. Hiljem läksid tüdrukud ülakorrusele Diana tuppa. Cassie mõistis, et peab ootama sobivat hetke.

„Kuule, seda pilti pole sa mulle veel tutvustanud,” lausus ta seina poole osutades. Diana toaseinu kaunistasid kuus trükipilti. Viis neist olid sarnased, must-valged ja veidi vanaaegsed. Diana oli maininud, et nendel on Kreeka jumalannad: kaunis, aga tujukas armastusjumalanna Aphrodite; ägedaloomuline neitsilik jahijumalanna Artemis; kõrgiilmeline jumalannade kuninganna Hera; hallide silmadega rahulik tarkusejumalanna Athena; ning lilli ja kõiki taimi armastav jumalanna Persephone.

Aga viimane pilt erines teistest. See oli värviline ning stiililt abstraktsem, nüüdisaegsem. Pilt kujutas tähistaeva all seisvat noort naist, kelle õlgadele langevaid juukseid valgustas hõbedane kuusirp. Seljas oli tal lihtne valge rüü, mille ühel küljel oli puusa ülaosani ulatuv lõhik. Tema käsivart kaunistas hõbedane käevõru ja juukseid peenike peavõru, mille keskel oli ülespoole suunatud otstega kuusirp.

Just sellist rõivastust oli kandnud Diana Ringi koosolekutel.

„Kes see on?” päris Cassie pildil kujutatud kaunist tütarlast silmitsedes.

„Diana,” kõlas napp vastus. Cassie vaatas talle otsa. „Jumalanna Diana,” lisas Diana naeratades. „Mitte roomlaste Diana; hoopis teine. Vanem kui kõik Rooma jumalannad ja teistsugune. Ta oli Kõige Vägevam Jumalanna; ta valitses kõike. Ta oli öö, kuu ja tähtede jumalanna – üks lugu räägib, et ta muutis kõik tähed hiirteks, sest tahtis maa peal tegutsevatele nõidadele muljet avaldada. Pärast seda sai temast nõidade kuninganna.”

Cassie näole ilmus lai naeratus. „Mulle tundub, et Fayele see erilist muljet ei avaldaks.”

„Ilmselt küll. Räägitakse, et legend sai alguse kunagi elanud naisest, kes õpetas maagiat ja võitles vaeste naiste õiguste eest. Teine variant väidab, et ta oli esimene päikesejumalanna, aga kui teda hakkasid jälitama päikesejumalad, otsustas ta öö kasuks. Roomlased ajasid ta sageli segamini Kreeka jumalanna Artemisega – tead küll seda jahijumalannat –, aga temas oli peidus palju enamat. Küll aga on ta alati olnud nõidade kuninganna.”

„Nagu sina,” lausus Cassie.

Diana puhkes naerma ja raputas pead. „Ma ei pruugi alatiseks nende juhiks jääda,” ütles ta. „Kõik sõltub sündmustest, mis võivad enne kümnendat novembrit aset leida. Just sel päeval valitakse uus juht.”

„Miks just kümnendal novembril?”

„See on minu sünnipäev – ja juhuslikult ka Faye oma. Et alatiseks juhiks jääda, peab olema seitseteist, ja just siis saame mõlemad võimaluse.”

Cassie oli üllatunud. Kas tõesti oli Diana alles kuusteist nagu temagi? Ta oli jätnud äärmiselt elukogenud mulje, pealegi oli ta juba kaheteistkümnendik. Veelgi veidram tundus aga asjaolu, et Faye oli nii noor ja nõbud olid sündinud samal päeval.

Ta vaatas voodil istuvat Dianat. Ehkki tütarlaps viimasel trükipildil oli kaunis, pidas Cassie Dianat kaunimaks. Kirjeldamatut värvi juustega, milles näisid põimuvat päikese- ja kuuvalgus, lilleõit meenutava näoga ja roheliste juveelidena säravate silmadega Diana oli justkui muinasjutuprintsess või legendikangelane, mitte tavaline tütarlaps. Aga headus ja tõeline rikkumatus, mida kiirgas Diana silmadest, olid Cassie arust ehtsad. Cassie oli uhke, et sai tema sõbranna olla.

Siis välgatas Diana kaela ümber oleva keti otsas kuldne võti ja Cassiele meenus, milleks ta seal oli.

Ma ei suuda seda teha, mõtles Cassie ning tema kõht kiskus krampi. Ta tundis, kuidas süda ebanormaalselt tugevasti peksma hakkas. Isegi praegu rippus tema kaela ümber kuusirbiga kaunistatud kee, mille Diana oli talle nõiaks pühitsemise õhtul kinkinud. Kuidas saaks ta varastada midagi Dianalt, petta Dianat?

Aga ta oli selle üle korduvalt järele mõelnud. Teist teed polnud. Cassie teadis, et Faye on valmis oma ähvardused ellu viima. Dianat polnud võimalik säästa teisiti, kui teda pettes.

See on ta enda huvides, rahustas end Cassie. Lõpeta juurdlemine. Tee, mida tarvis, ja unusta see lugu.

„Cassie? Sa oled kuidagi murelik.”

„Ma…” alustas Cassie, valmis väitma, et kõik on korras, ja muutma teemat samamoodi nagu iga kord, kui ta tabati unistamast. Aga talle tuli parem mõte. „Tegelikult ma ei tahaks üksi koju minna,” lausus ta grimassi tehes. „Asi pole kodutees, vaid – meie majas. See kriiksub ja nagiseb terve öö ja vahel ei tule mul üldse und. Eriti praegu, kui mul on värskelt meeles, kuidas… kuidas…”

„Ja ongi kogu mure?” küsis Diana naeratades. „Sellest saame jagu. Jää ööseks siia.” Cassiet vapustas, kui sundimatult kõlas Diana ettepanek. „Ja kui sind vaevab pealuu,” jätkas Diana, „siis selle võid unustada. Pealuu ei pääse põgenema ega saa enam kellelegi kurja teha. Ma luban.”

Cassie nägu hõõgus ja ta pidi pingutama, et mitte kapi poole vaadata. Talle poleks pähegi tulnud pealuud mainida: ta poleks seda sõna isegi üle huulte saanud. „Okei,” lausus ta häält rahulikuks sundides. „Aitäh. Ma helistan empsile ja ütlen, et jään ööseks siia.”

„Hommikul võime sinu poolt läbi sõita, et sa saaksid riided vahetada – ma teen sulle kohe külalistetuppa aseme.” Kui Diana oli lahkunud, pidasid hääled Cassie peas ägedat lahingut. Sa vana vastik nuhk, karjusid nad. Õel libekeelne väike valelik reetur…

Jääge vait! hüüdis Cassie vastuseks nii tungivalt, et hääled jäidki vait.

Ta helistas emale.

„Külalistetoas on voodi valmis,” lausus Diana, ilmudes uksele just siis, kui Cassie oli kõne lõpetanud. „Aga kui sa öösel kartma hakkad, võid siia tulla.”

„Tänan,” vastas Cassie ja oli siiralt tänulik.

„Milleks siis vanemad õed on?”

Nad ajasid veel veidi juttu, aga et kumbki polnud eelmisel ööl eriti maganud ja kellaosutid lähenesid kümnele, haigutasid peagi mõlemad.

„Ma käin õhtul vannis ja sina saad seda teha hommikul,” ütles Diana. „Siinkandis ei jätku kuuma vett kuigi kauaks.”

„Kas selle tarbeks pole siis loitsu?”

Diana puhkes naerma ja viskas talle raamatu. „Palun väga, vaata, kas leiad.”

See oli „Varjude raamat”, mille Diana oli toonud Cassie riitusele – seesama, mis oli olnud Diana perekonna valduses sestsaadik, kui esimesed nõiad New Salemissse elama asusid. Rabedad kollased lehed lõhnasid hallituse järele, mis pani Cassie nina kirtsutama, aga ta oli rõõmus, et sai võimaluse seda lähemalt uurida. Raamatu alguses oli käekiri väike ja peaaegu loetamatu, aga edaspidi muutus see stiilseks ja kauniks nagu kalligraafiline kiri. Erinevad autorid, mõtles Cassie, erinevad põlvkonnad. Peaaegu kõigile lehtedele kleebitud märkmepaberid ja plastikust järjehoidjad tähistasid praeguse põlvkonna tööd.

Raamat oli täis loitsusid, nõiagrupi kokkutulekute kirjeldusi, rituaale ja lugusid. Cassie uuris süvenenult, silmad võlutult liikumas ühelt pealkirjalt teisele. Mõned loitsud tundusid armsalt vanamoeliste ja arhailistena; mõned näisid pärinevat nüüdisaegsest eneseabiõpikust. Mõned olid lihtsalt ajatud.

Haige lapse ravimise loits, luges ta. Et kanad munele hakkaks. Loits tulekahju ja veeuputuse vastu. Halbadest kommetest vabanemise loits. Hirmust ja pahatahtlikest emotsioonidest lahtisaamise loits. Aarde leidmise loits. Et õnn pöörduks. Kurjuse eemalhoidmise loits.

Tema pilk jäi pidama pealkirjal Talisman, mis annab jõudu.

Võta sile ilusa kujuga kivim, graveeri ühele küljele tõusev päike ja ülespoole pööratud otstega kuusirp. Teisele küljele graveeri sõnad:

Sellest võiks abi olla, mõtles Cassie. Ta lappas raamatut edasi. Loits nakkushaiguse vastu. Kurjuse kahjutuks tegemine. Unenägude esilekutsumine.

Ja siis, justkui oleks teda piinav südametunnistus selle välja kutsunud, ilmus ta silme ette järgmine pealkiri. Truudusetu armsama karistamise loits:

Täiskuu valguses seistes võta kätte kallima juuksekarv, seo see sõlme ja lausu:

Cassie randmetes peksles ägedalt pulss. Kas tõesti võis keegi oma truudusetule kallimale peale panna nii kohutava needuse?

Kui uks avanes, oli tema pilk ikka veel naelutatud sellele leheküljele. Kiiruga raamatu kinni löönud, silmitses ta sisse astunud Dianat, kelle pea ümber oli mässitud vannilina. Seejärel pöördus ta pilk kuldketile, mille Diana öökapile pillas. Keti kõrval lebas ümmargune kivi, mida kaunistas spiraalikujuline muster; hall värv oli segunenud helesinisega, pealispinda katsid kvartsikristallid. Kaltsedoniroos, mille Diana oli kinkinud Adamile ja mille Adam oli Cassiele andnud. Nüüd on ta tagasi seal, kuhu kuulub, mõtles Cassie ja tundis miskipärast tuima valu südames.

„Vannituba on sinu päralt,” lausus Diana. „Siin on su öösärk – või eelistad T-särki?”

„Öösärk sobib,” ütles Cassie. Nii vannis olles kui ka riideid vahetades püsis tema silme ees kuldne võti. Kui vaid Diana selle sinna jätaks…

Kui ta pea uuesti Diana tuppa pistis, lebas võti endises paigas. Diana oli juba voodis.

„Kas ma panen ukse kinni?”

„Ei,” ütles Diana ja sirutas käe, et kustutada tuli. „Jäta väike pragu. Head ööd.”

„Head ööd, Diana.”

Aga kõrval asuvas külalistetoas sättis Cassie pea alla kaks patja ja jäi põrnitsema lage. Teda valdas kummaline rahu, sest praegu polnud teha muud kui vaikselt lamada ja õiget hetke oodata. Ta kuulis, kuidas ookean Diana maja taga kohises, kord valjemini, kord vaiksemalt.

Ta ootas kaua ja kuulas tasaseid hääli. Ta oli täiesti rahulik – hetkeni, mil oli aeg tõusta – alles siis hakkas tema süda kloppima.

Viimaks oli ta kindel, et Diana magab. Nüüd, mõtles ta. Kui sa end nüüd püsti ei aja, ei tee sa seda kunagi.

Hinge kinni hoides nihutas ta keharaskuse voodi äärele ja lasi jalad rippu. Kui ta üle puupõranda hiilis, kostis vaikset kääksumist ja iga heli tarretas ta paigale.

Diana ukse taha jõudnud, jäi Cassie seisma ja kuulatas pingsalt. Majas valitses vaikus. Ta asetas käe ukselingile ja lükkas ettevaatlikult ukse lahti.

Kopsud pingul hirmust, et hingab liiga valjult, nihutas ta ühe jala üle läve ja lasi keharaskusel sellele vajuda.

Ta nägi voodis Diana ebamäärast kogu. Armas jumal, palun tee nii, et ta silmad on kinni, mõtles Cassie. Ta kartis, et vaikselt lamav Diana jälgib teda. Aga astunud aeglaselt veel ühe sammu ja seejärel veel ühe, sai ta aru, et Diana silmad on suletud.

Oh jumal küll, mõtles Cassie. Ma pean hingama. Ta avas suu ja hingas vaikselt sisse-välja. Tema süda tagus metsikult ja pea käis ringi.

Liigu väikeste sammudega, andis ta endale käsu. Ta hiilis toa keskele ja sealt edasi, kuni seisis otse Diana voodi kõrval.

Öökapil, magava Diana näost vaid paari sentimeetri kaugusel, lebas võti.

Justkui aegluubis sirutas Cassie käe välja ja lasi peopesal võtmele langeda. Ta ei tahtnud tekitada müra, aga kui ta kaelaketti tasakesi enda poole tõmbas, kostis kerget kahinat. Sõrmedega ketti kinni hoides surus ta selle tugevalt pihku.

Nüüd pidi ta välja pääsema. Ta sundis end tagasi ukse juurde hiilima, aga piilus pidevalt üle õla voodi poole – äkki on Diana ärganud?

Viimaks jõudis ta kapi ja selle ukse sees oleva tillukese messingist lukuaugu juurde.

Pista võti lukuauku! Ta kobas pimesi ringi; sõrmed olid pehmed nagu viinerid. Hetkeks haaras teda paanika, sest tal polnud aimugi, kas võti sobib. Viimaks õnnestus tal võti lukuauku suruda ja seda keerata.

Lukk klõpsatas.

Cassiet läbis kuum kergenduslaine. Ta oli hakkama saanud. Nüüd tuli pealuu välja võtta ja Fayele helistada – aga mis siis, kui Faye ei vasta? Või kui Diana isa tabab ta keset ööd telefoni juurest või kui Diana üles ärkab ja märkab, et pealuu on kadunud…?

Aga kui ta oli kapiukse lahti lükanud, läks maailm tema silme ees pimedaks.

Kappi valgustas koridorituli. Valgus oli hämar, aga sellest piisas, et Cassie mõistaks, kui mõttetud olid olnud kõik ettevaatusabinõud ja kui tobedad pealuu Faye kätte toimetamisega seotud hirmud.

Kapp oli tühi.

Cassie ei teadnud, kui kaua ta seal seisis, suutmata mõelda ega liigutada. Viimaks lükkas ta kapiukse värisevate kätega kinni ja keeras lukku.

Kui see pole siin, siis kus see on? Kus? küsis ta palavikuliselt.

Ära sellele praegu mõtle. Pane võti tagasi. Või tahad sa, et ta ärkab just nüüd, kui sa seisad siin, võti käes?

Tagasitee Diana öökapi juurde näis kestvat terve igaviku, pealegi valutas tal kõht, justkui oleks saanud saapahoobi päikesepõimikusse. Kui võti taas öökappi puudutas, kostis vaikne kõlksatus ja kett jäi tema higisesse pihku püsima. Aga Diana hingamine oli sama vaikne ja ühtlane nagu enne.

Ja nüüd kiiresti välja, andis ta endale käskluse. Ta tahtis olla üksi ja mõelda, mida teha. Suures põgenemistuhinas oli ta ettevaatlikkuse unustanud. Põrandalaud ta jalge all kriiksatas.

Pole hullu, mine edasi, mõtles ta. Seejärel kuulis ta midagi, mis ähvardas südamelöögid peatada.

Voodist kostis kerget kahinat. Ja siis Diana hääl.

„Cassie?”