Читать книгу Salaring: Vang - L. J. Smith - Страница 5

„Sa rumal autsaider!” kriiskas Faye end Cassiest lahti rebides. „Asi hakkas ilmet võtma – ja sina rikkusid kõik ära!”

Cassie lamas hingeldades põrandal. End püsti ajanud, osutas ta sõrmega üles.

„Vaata, mille ma ära rikkusin,” ütles ta, hääl õhupuudusest ja hirmust kähe. Faye vaatas tumedat söestunud ringi valges krohvitud laes.

„See tuli otse sinu poole,” ütles Cassie; ta oli nii kohkunud, et ei suutnud karjuda ega isegi vihastada. „Kas sa nägid seda?”

Faye mõõtis pika pilguga Cassiet, tema mustad ripsmed peaaegu varjasid kuldseid silmi. Seejärel vaatas ta pealuud.

Cassie kummardus ettepoole ja kattis pealuu riidetükiga.

„Mida sa teed?”

„Viin selle tagasi,” lausus Cassie ikka veel hingeldades. „Dianal oli õigus. Minul oli õigus, kui ma vaid oleksin end kuulda võtnud. See on liiga ohtlik.”

Ta arvas, et Faye ägestub, võib-olla isegi ründab teda. Aga Faye silmitses musta ringi laes ja lausus mõtlikult: „Minu meelest on see vähese kaitse küsimus. Kui me suudaksime selle energia kinni püüda – seda suunata…”

„Sa oled hull,” ütles Cassie otsekoheselt. „Ja pea meeles,” jätkas ta, „et meie kokkulepe pole enam jõus. Ma tegin, mida sa käskisid: tõin sulle pealuu. Sa kasutasid seda ja oleksid peaaegu surma saanud. Nüüd on sellega lõpp.”

Faye muretu ilme haihtus. „Oh ei, Cassie,” sõnas ta. Tema huuli kõverdas kerge muie, aga pilk ta silmis oli kiskjalik. Halastamatu. „See on alles algus. Sa vist ei mõista?” Ta puhkes naerma. „Sa oled endiselt minu vang. Asi pole enam Adamis – nüüd saan ma Dianale rääkida sellest. Kuidas sinu arust pisike Vooruslik Printsess end tunneb, kui saab teada, et tema „väike õde” varastas pealuu? Ja tõi selle mulle?” Faye naer valjenes ja ta näis olukorda nautivat. „Oh, Cassie, sa peaksid nägema oma nägu.”

Cassiel oli tunne, et hakkab lämbuma. Faye rääkis tõtt. Kui Diana saab teada, et Cassie on pealuu üles kaevanud – et Cassie on talle valetanud – ja pealekauba möödunud pühapäeval teda petnud, teeselnud, et kardab koju minna…

Samamoodi nagu viimati selles toas seistes, tundis Cassie ka nüüd, et võitlusvaim ja tahtejõud jätavad ta maha. Ta oli täbaramas olukorras kui eales varem. Ta oli kadunud.

„Sa võid nüüd pealuu tagasi viia,” lausus Faye, justkui oleks see olnud tema idee. „Ja hiljem – ma olen kindel, et mõtlen välja, millist teenet ma sinult veel vajan. Nii et hoiame sidet.”

Ma vihkan sind, mõtles Cassie jõuetus raevus. Aga Faye ei teinud teda märkamagi ja kummardus, et võtta sülle tolmupühkimisharja alt välja roninud turris karvadega kassipojad, üks hall ja teine oranž. Vampiiridest kassipojad, mõtles Cassie hajameelselt – kes armastavad inimverd. Tundus, et isegi neile ei meeldinud katsetused pealuuga.

„Mis sa selle kohta ütled?” Cassie osutas tumedale laigule Faye laes. „Kas sa ei tunne vähimatki vastutust energia vallapäästmise pärast? See võib kellegi tappa…”

„Ma kahtlen selles,” lausus Faye hooletult õlgu kehitades. „Aga ma arvan, et tuleb lihtsalt oodata ja vaadata, mis juhtub.” Ta silitas oranži kassipoega, kelle turris karvad muutusid vähehaaval taas siledaks.