Читать книгу Salaring: Vägi - L. J. Smith - Страница 1

„Diana, mul on sulle väike üllatus,” ütles Faye.

Diana smaragdrohelistes silmades tihedate süsimustade ripsmete all läikisid juba pisarad. Ta polnud selle õhtu vapustustest veel toibunud, ja kui ta Fayele pingsalt otsa vaatas, tõmbus tema nägu pingule.

Aga kõige hullem oli alles ees.

Nüüd, mil see viimaks juhtuma pidi, valdas Cassiet veider vabadustunne. Ta ei pidanud enam midagi varjama, ta ei pidanud valetama ega põgenema. Lõpuks ometi oli tema õudusunenägu tõeks saamas.

„Tõenäoliselt oleksin ma pidanud sulle sellest juba varem rääkima, aga ma ei tahtnud sind endast välja viia,” lausus Faye. Tema kuldsetes silmades põles metsik sisemine tuli.

Adam, kes polnud sugugi rumal, pööras pilgu Cassielt Fayele ja näis kiiresti jõudvat ilmselgele, võib-olla isegi tema lootusi purustavale järeldusele. Ta haaras kärmelt Diana küünarnuki pihku.

„Mis iganes see ka pole, aga praegu võib selle edasi lükata,” ütles ta. „Cassie peaks minema ema vaatama, pealegi…”

„Ei, seda ei saa edasi lükata, Adam Conant,” katkestas teda Faye. „Dianal on aeg teada saada, missugused on inimesed, keda ta usaldab.” Faye keeras end kanna pealt ringi ja vaatas uuesti Dianale otsa; tema kahvatu nahk kesköiselt musta juuksepahmaka taustal hiilgas kummaliselt, otsekui joovastusest. „Inimesed, kelle sa ise välja valisid,” ütles ta oma nõbule. „Sinu parim sõbranna – ja tema. Äraostmatu rüütel Adam. Kas sa tahad teada põhjust, miks sinust juhti ei saanud? Kas sa tahad teada, kui naiivne sa tegelikult oled?”

Kõik grupi liikmed olid nende ümber kogunenud ja vahtisid Fayet. Cassie märkas nende nägudel erineva tugevusega tundeid – jahmatust ja umbusku. Läänest paistis nii ere täiskuu, et see heitis maapinnale varje ja valgustas nende ümber kõiki üksikasju.

Cassie pilk peatus korraks kõigil grupi liikmetel: sitkel Deborah’l, kaunil Suzanil, kelle täiusliku näo harmooniat rikkus hämmeldunud kulmukortsutus, külma närviga Melaniel ja graatsilisel haldjalikul Laurelil. Ta vaatas metsiku loomuga kaksikuid Chris ja Doug Hendersoni, kes seisid niheleva Seani kõrval, ning jäiselt ilusat Nicki nende selja taga.

Lõpuks vaatas ta Adamile otsa.

Noormees hoidis ikka veel Diana küünarnukist kinni, aga tema uhke pilkupüüdev nägu oli pinevil ja valvas. Tema pilk kohtus Cassie omaga ja nende vahel välgatas midagi mõistmise sarnast, misjärel Cassie pööras häbenedes pilgu kõrvale. Tal polnud õigust toetuda Adami jõule. Ta teadis, et kohe paljastatakse kogu Ringi ees tema tõeline loomus.

„Ma lootsin, et nad käituvad väärikalt ja talitsevad end,” jätkas Faye. „Kui mitte sinu, siis nende endi huvides. Aga ilmselt…”

„Faye, millest sa ometi räägid?” katkestas teda Diana, kelle kannatus hakkas katkema.

„Loomulikult Cassiest ja Adamist,” lausus Faye kuldseid silmi aeglaselt pärani ajades. „Sellest, kuidas nad sinu selja taga sind lollitasid.”

Sõnad langesid nagu kivid vaiksesse tiiki. Järgnes pikk hauavaikus, misjärel Doug Henderson heitis pea kuklasse ja puhkes naerma.

„Oo-jee, ja minu emps on topless-tantsija,” huilgas ta pilkavalt.

„Ja ema Teresa on tegelikult Kassnaine,” lausus Chris.

„Lõpeta ära, Faye,” sõnas Laurel teravalt. „Sa teed end naeruväärseks.”

Faye naeratas.

„Ma ei pane teile pahaks, et te mind ei usu,” ütles ta. „Ka mina olin rabatud. Aga tegelikult algas kogu see lugu juba enne Cassie New Salemisse tulekut. Siis, kui ta Cape Codi poolsaarel Adamit kohtas.”

Sel korral oli vaikus hoopis teistsugune. Cassie märkas, et Laurel heitis Melaniele kiire pilgu. Kõik teadsid, et Cassie oli eelmisel suvel veetnud mitu nädalat just sellel poolsaarel. Ja kõik teadsid ka seda, et Adam oli samuti selles kandis olnud, sealt Meistervahendeid otsinud. Cassie tajus, et teda ümbritsevatel nägudel hakkas koitma jahmatav tõde.

„Kõik algas sealsel rannal,” jätkas Faye. Oli näha, et ta nautis oma etteastet, nagu ta alati oli nautinud tähelepanu keskpunktis olemist. Ta nägi välja seksikas ja aukartust äratav, kui ta huuli niisutades kurguhäälega rääkis, pöördudes kogu grupi poole, ehkki tema jutt oli mõeldud Dianale. „Mina arvan, et see oli armastus esimesest silmapilgust – igatahes ei suutnud nad teineteisest käsi eemal hoida. Kui Cassie siiakanti ilmus, kirjutas ta sellest isegi luuletuse. Kuidas see kõlaski?” Faye kallutas pea küljele ja tsiteeris:

„Sul on õigus; see on tema luuletus,” ütles Suzan. „Mina mäletan seda. Me kutsusime ta vanasse reaalteaduste hoonesse ja ta ei tahtnud seda meile ette lugeda.”

Deborah noogutas, väikesel näol hukkamõistev grimass. „Ka mina mäletan.”

„Võib-olla mäletate ka seda, kui veidralt mõlemad Cassie nõiaks pühitsemise riitusel käitusid,” lausus Faye. „Ja seda, et Raj näis Cassiesse imekiiresti kiinduvat, hüppas pidevalt tema najale üles, lakkus teda ja nõnda edasi. Sellele on väga lihtne seletus – koer tundis teda varasemast ajast. Loomulikult ei soovinud kumbki neist, et keegi meie hulgast saaks teada tõe. Nad üritasid juhtunut varjata. Aga lõpuks jäid nad vahele. See juhtus õhtul, mil me esimest korda Diana garaažis kristallpealuud kasutasime – minu arust saatis Adam siis Cassie koju. Huvitav, kuidas nad selle korraldasid.”

Nüüd ilmus Laureli ja Melanie näole jahmatus. Mõlemad mäletasid selgelt esimese pealuutseremoonia õhtut, kui Diana oli palunud Adamil Cassie koju saata ja Adam põgusa kõhklemise järel nõustus.

„Nad arvasid, et on rannajärsakul omaette – aga keegi jälgis neid. Kaks tillukest olendit, minu kaks pisikest sõpra…” Faye liigutas laisalt pikkade tulipunaste küüntega lõppevaid sõrmi, justkui silitaks kedagi. Äkitselt välgatas Cassie peas mõistmine.

Kassipojad. Needsamad neetud väikesed kassipojadvampiirid, kellel oli vaba voli Faye toas ringi luusida. Nüüd väitis Faye, et just kassipojad olid tema spioonid? Et ta oskab nendega suhelda?

Kui Cassie pikakasvulisele tõmmule kaunitarile otsa vaatas, läbis teda külmavärin, sest langetatud laugudega kuldsete silmade sügavuses oli peidus midagi võõrast ja ähvardavat. Cassiet oli jäänud kummitama Faye väide, et tal on „sõbrad”, kes kõike näevad ja talle kõigest ette kannavad, aga selle peale poleks ta eales tulnud. Faye, kelle näol oli rahuloleva kiisu naeratus, noogutas.

„Mul on palju saladusi,” ütles ta Cassiele. „See on vaid üks neist. Aga see selleks,” pöördus ta taas ülejäänud grupiliikmete poole, „igatahes just sellel õhtul jäid nad vahele. Nad – kuidas seda öeldagi – suudlesid. Viisakalt väljendudes. See oli sedasorti suudlus, mis paratamatult süütab leegi. Tõenäoliselt ei suutnud nad oma himurat kirge kauem ohjeldada.” Faye ohkas.

Diana vaatas ainiti Adamit, et noormees kuuldu ümber lükkaks. Aga Adam, lõug ette surutud, põrnitses üksisilmi Fayet.

Diana huuled paotusid korraks ja ta hingas kiiresti sisse.

„Ja ma kardan, et see polnud ainus kord,” jätkas Faye oma küüsi uurides, ilme rõhutatult tagasihoidlik ja kahetsev. „Sellest hetkest alates on nad seda korduvalt teinud, varastanud salajasi hetki, kui sina, Diana, neid ei näinud. Näiteks abiturientide ballil – nii kahju, et sind kohal polnud. Nad suudlesid otse keset tantsupõrandat. Tõenäoliselt läksid nad pärast pidu mõnda privaatsemasse paika…”

„See pole tõsi!” hüüatas Cassie, aga taipas kohe, et oli oma vahelehüüdega mõista andnud: kõik, mida Faye enne seda väitis, on tõsi.

Kõik vaatasid Cassie poole ja vennad Hendersonid ei hõikunud enam pilkavaid märkusi. Nende viltused sinakasrohelised silmad olid keskendunud tema näole ja nende pilk oli pinev.

„Ma tahtsin sulle sellest rääkida,” ütles Faye Dianale, „aga Cassie palus kogu südamest, et ma ei teeks seda. Ta sattus hüsteeriasse, nuttis ja anus – ta väitis, et sureb, kui sa sellest teada saad. Ta kinnitas, et on valmis tegema mida iganes. Just siis,” ohkas Faye kaugusse vaadates, „tegi ta mulle ettepaneku, et toob pealuu minu kätte.”

„Mida?” küsis Nick ja tema enamasti neutraalselt näolt peegeldus umbusk.

„Täpselt nii.” Faye langetas taas pilgu küüntele, aga ei suutnud peita naeratust, mis ta huulenurgad ülespoole vedas. „Ta teadis, et ma tahan pealuud lähemalt uurida, ja lubas selle mulle tuua, kui ma juhtunust vaikin. Mida ma oleksin pidanud tegema? Ta käitus nagu hullumeelne. Mul lihtsalt polnud südant talle ära öelda.”

Cassie surus hambad alahuulde. Ta oleks tahtnud karjuda, vastu vaielda ja kinnitada, et see polnud nii… aga mis mõte sellel oleks olnud?

Sõna võttis Melanie. „Ja ma oletan, et sinul polnud südant pealuust keelduda,” ütles ta Fayele, hallides silmades põlgus.

„Ühesõnaga…” Faye naeratas hukkamõistvalt. „… võib ka teisiti väljendada – ma ei saanud käest lasta nii head võimalust.”

„See pole naljakas!” hüüdis Laurel. Ta näis olevat rabatud. „Ma ei suuda seda ikka veel uskuda…”

„Huvitav, kuidas sellisel juhul Cassie täpselt teadis, kust pealuu täna õhtul välja kaevata?” küsis Faye maheda häälega. „Sellel õhtul, mil tumeda energia jäljed meid surnuaeda juhtisid, jäi Cassie ööseks sinu poole, Diana. Just siis nuhkis ta sinu majas ringi ja taipas sinu „Varjude raamatut” lugedes, kuhu pealuu on maetud – aga alles pärast seda, kui ta oli sinu pähklipuust kapi võtme varastanud ja kapi sisu üle vaadanud.” Faye kuldsetes silmades säras lustlik võidurõõm; ta ei suutnud seda kauem varjata.

Ükski grupi liige ei saanud enam eitada, et Faye jutus on loogika. Cassie oli teadnud paika, kust pealuud otsida. Sellest ei saanud üle ega ümber. Cassie nägi, kuidas teda ümbritsevad näod üksteise järel selle tõsiasja omaks võtavad: umbusk haihtus ja asendus pikkamööda süngete süüdistustega.

Täpselt nagu „Tulipunases kirjatähes”, läbis Cassie pead meeleheitlik mõte, kui ta üksi pilkude risttule all seisis. Sama hästi oleks ta võinud seista häbipostis ja kanda rinnas A-tähte1. Ta ajas abituna selja sirgu, püüdis lõua kõrgel hoida ja sundis end grupi liikmetele otsa vaatama. Ma ei puhke nutma, otsustas ta. Ma ei pööra pilku kõrvale.

Ja siis nägi ta Diana nägu.

Diana ilme polnud lihtsalt rabatud. Ta näis olevat lausa halvatud, rohelised silmad pärani ja ilmetud; neist peegeldusid purunenud lootused.

„Cassie tõotas, et jääb elu lõpuni Ringile ustavaks ja truuks, ei tee kurja kellelegi, kes on Ringis,” lausus Faye käheda häälega. „Aga ta valetas. Minu arust pole selles midagi üllatavat, arvestades asjaolu, et ta on pooleldi autsaider. Sellegipoolest arvan ma, et see mäng on kestnud liiga kaua; temal ja Adamil on olnud teineteise nautimiseks piisavalt aega. Nii et nüüd te teate tõde. Aga praegu,” lõpetas Faye, lasi pilgul üle üdini vapustatud Ringi liikmete libiseda, jäädes veidi kauemaks oma hiirvaikset nõbu silmitsema, kusjuures kogu ta olemusest kiirgas mõtlikku rahulolu, „peaksime me koju minema. Tänane õhtu on olnud pikk.” Näol vaevu tabatav laisavõitu naeratus, sättis ta end minekule.

„Ei.” See üksainus sõna peatas Faye, kes oli valmis jalga laskma, ning pööras kõigi ülejäänute pead Adami poole.

Cassie polnud kunagi näinud noormehe sinakashallides silmades sellist pilku – neis näisid sähvivat hõbedased välgunooled. Adam astus loomupärase sundimatu kõnnakuga paar sammu ettepoole. Liigutus, millega ta Faye käsivarrest kinni haaras, polnud vägivaldne, aga tema haare pidi olema raudne – selles oli Cassie kindel, sest Faye ei suutnud end lahti rebida. Üllatunud Faye jäi solvunult oma küüsi põrnitsema.

„Sa oled öelnud kõik, mis sul öelda on,” ütles Adam talle. Tema hääl oli vaoshoitud ja vaikne, aga sõnad pudenesid huultelt nagu hõõguvtulised teraselaastud. „Nüüd on minu kord. Ja teie kõik…” – ta pööras end ringi, vaatas grupi liikmetele kordamööda otsa ja hoidis neid oma pilguga paigal – „kuulate mind ära.”