Читать книгу Salaring: Vägi - L. J. Smith - Страница 5

Cassie avas suu, et vastata, aga Nick jätkas.

„Muide, kui ma sind esimest korda nägin, pidasin sind tavaliseks tüdrukuks,” lausus ta. „Aga peagi hakkasin märkama asju, mis teevad su eriliseks – sinu juukseid, sinu suud. Seda, kui visalt sa isegi hirmul olles võitled. Jeffrey Lovejoy mõrva õhtul olid sa surmani hirmunud, aga tegid ainsana ettepaneku jälitada musta energiat, ning surnuaias ei jäänud sa sammugi maha Deborah’st…” Nick tegi pausi ja naeratas kaastundlikult. „…ega meist, poistest,” lõpetas ta lause.

Cassie tundis, kuidas vastunaeratus ta suunurgad ülespoole veab; ta surus selle kähku maha. „Nick, ma…”

„Ära ütle midagi. Ma tahan, et sa teaksid: ma – mul oli paha tunne sellepärast, et ma sind nõnda kohtlesin, kui sa mind peole kaaslaseks kutsusid.” Tema lõug oli pingule tõmbunud ja ainitine pilk pidama jäänud ühele lillele sohva polstririidel. „Ma ei tea, miks ma nõnda käitusin – ilmselt on mul kehv iseloom. Selline olen ma olnud nii kaua, et isegi enam ei mõtle sellele.” Nick tõmbas sügavalt hinge ja jätkas. „Ühesõnaga, mulle pole kunagi meeldinud Debi vanemate juures elada; miskipärast on mulle alati tundunud, justkui võlgneksin neile midagi. Tõenäoliselt on just see olnud minu pideva halva tuju põhjus. Ma arvasin, et mu ema ja isa keerasid midagi kihva, sest lasid orkaanil end tappa ja jätsid oma lapse teistele kasvatada. See sundis mind vihkama neid – ja ka oma tädi ning onu.”

Nick jäi vait ja raputas mõtlikult pead. „Nojah, eriti tädi Grace’i. Ta räägib kogu aeg minu isast, korrutab alatasa, kui hoolimatu ta oli, et talle ei läinud korda, kelle ta endast maha jätab, sedasorti jama. Tema jutt ajas mul südame pahaks. Mulle ei tulnud kordagi pähe, et tädi pahameele taga võib olla hoopis asjaolu, et ta tunneb isast puudust.”

Cassie oli tema loost lummatud. „Kas sulle sellepärast nõiakunst ei meeldigi?” pakkus ta huupi, aga Nick vaatas talle jahmunult otsa.

„Ma ei tea – väga võimalik, et need asjad olid omavahel kuidagi seotud. Ma olin ülejäänud nõiagrupi liikmete peale tige, sest mulle tundus, et nende vastu on elu õiglasem olnud. Neil kõigil oli vähemalt üks elus vanavanem, minul aga ainult surnud vanemad, kes kõik untsu keerasid. Ja nad kõik olid seejuures nii neetult rõõmsameelsed – nagu näiteks Conant. Ta…” Nick vakatas ja vaatas korraks vildaka naeratusega Cassiele otsa. „Teda ei tasu vist praegu puudutada. Igatahes tean ma nüüd tõde. Minu vanemad ei keeranud midagi kihva, ja kui mina oma eluga hakkama ei saa, siis ei tohi ma süüd enam nende kaela veeretada. Ma võin süüdistada ühtainsat inimest – iseennast. Nii et anna mulle andeks, et ma sinu vastu ebaviisakas olin.”

„Kõik on korras, Nick. Sa ju viisid mu peole.”

„Seda küll, pärast seda, kui sa tagasi tulid ja mind uuesti palusid. Selleks läks kõvasti julgust tarvis. Ning peale pidu läksime maja number kolmteist juurde ja sa said viga.” Nicki suunurgad vajusid allapoole. „Ma ei suutnud sind kuidagi aidata. See oli Conant, kes su päästis.”