Читать книгу Salaring: Vägi - L. J. Smith - Страница 4

„Hei, Cassie, ettevaatust!” hoiatas Chris temaga kokku põrgates, kui Cassie ootamatult seisma jäi. „Mis juhtus?”

„Ma nägin kedagi.” Cassie tajus, kui suureks olid rahvamassi põrnitsedes läinud ta silmad. Portia oli kadunud üles-alla hüplevate peade merre. „Üht tüdrukut, keda ma kohtasin eelmisel suvel…” Tema hääl katkes, sest mõistus seisis dilemma ees, kuidas selgitada Ringi liikmetele, kes on Portia.

Aga ka Adam oli Portiat märganud. „See tüdruk on nõiakütt,” lausus ta süngelt. „Seesama, kelle vendadel oli relv. Nende jaoks on nõiajaht tõsine tegevus – mitte hobi, vaid kinnisidee.”

„Ja nüüd on nad siin?” tegi kuuldu Deborah’le nalja. Cassie pilk rändas tumedajuukseliselt tütarlapselt Adamile; tundus, et nõiajahiga olid tema sõbrad varemgi kokku puutunud. „Ise teavad, millega riskivad.”

„Võib-olla oli see eksitus – või lihtsalt juhus. Võib-olla vahetasid ta vanemad elupaika ja tema võeti lihtsalt kaasa või midagi sellesarnast,” ütles Laurel, kes oli loomult optimist.

Cassie raputas pead. „Portia ei eksi,” pomises ta. „Ja ma tunnen kaasa juhusele, millega ta seotud on. Adam, mida me teeme?” Nähtu ajas teda isegi rohkem närvi, kui oli ajanud uudis, et New Salemis tegutseb jälle Black John. Kabuhirm, mis valdas teda siis, oli halvanud ta meeled ja mõistus oli keeldunud seda uskumast. Hirm Portia ees oli tuttavam ja Cassie tajus, kuidas vana harjumuspärane abitusetunne ähvardab ta taas endasse imeda. Ta oli Portiale alati alla jäänud; iga kokkupõrke järel oli ta tundnud end kidakeelse, alandatu ja lööduna. Cassie sulges silmad.

Ma ei ole enam selline. Ma ei muutu enam selliseks, mõtles ta. Aga ta kõht oli hirmust krampis.

„Me saame temast jagu,” alustas Adam rusutult, aga just siis sekkus vestlusse Doug, kelle viltused sinakasrohelised silmad pildusid sädemeid.

„Kuule, ta on ju meie vaenlane, eks ole? Nõidade semu Black John lubas, et aitab meil vaenlased hävitada, on mul õigus? Järelikult…”

„See mõte viska kohe peast välja,” sekkus kärmelt Melanie. „Unusta ära, Doug. Ma mõtlen seda tõsiselt.”

Dougi õlad vajusid längu, aga tema ripsmetega varjatud silmad piilusid kaksikvenna poole.

„Must maagia,” ümises Chris ja põrnitses kaugusse.

Cassie vaatas Adamile otsa.

„Ei iial,” lausus Adam rahustavalt. „Ära muretse, Cassie. Ei iial.”

Cassie elas nüüd Diana juures. „Tõenäoliselt ei saa sa sellesse majja üksi jääda,” oli Diana öelnud ja samal pärastlõunal aitas ta koos Laureli ja Melaniega Cassiel kolida. Kohal olid ka Adam ja Deborah, kes neid turvates väsimatult majas ringi kõndisid, ning ühel või teisel põhjusel olid läbi astunud peaaegu kõik Klubi liikmed. Ainult Faye oli tulemata jäänud ja see äratas tähelepanu. Pärast seda päeva, mil ta koolist kadus, polnud teda kordagi nähtud.

Hoone polnudki kõige hullemas seisukorras, küll aga märkasid nad põrandal ja paaril uksel kummalisi põletusjälgi. Täiskasvanud, kes eelmisel õhtul Cassie vanaema surnukeha ära viisid, uskusid ametlikku versiooni, et proua Howardi majas oli puhkenud tulekahju, mis põhjustas infarkti. Klubi liikmed polnud sissetungijat maininud ja politseinikud jätsid isegi majja sissepääsu tõkestamata. Cassie ei taibanud, millega põhjendasid politseinikud veidrat mustrit lehtpuupuidust põrandal paikades, kus see tuld oli võtnud. Keegi polnud teda küsitlenud ja loomulikult ei kavatsenud ta vabatahtlikult jaoskonda minna ja seletusi anda.

Ehkki maja ümber askeldasid Ringi liikmed, tundus see tühjana ja kajas vastu. Ka Cassie sees valitses tühjus. Ta poleks kunagi arvanud, et hakkab nii suurt puudust tundma oma vanaemast – küürus vanaprouast, kellel olid karedad hallid juuksed ja sünnimärk põsel. Aga need vanad silmad olid palju näinud ning tema pahklikud käed olid olnud nobedad ja hellad. Vanaema oli teadnud kõike ja osanud alati Cassie tuju tõsta.

„Oleks mul vähemalt tema foto,” lausus Cassie vaikselt. „Minu vanaema foto.” Et nõidadele ei meeldinud lasta end pildistada, polnud tal isegi seda.

„Ta oli täitsa lahe vanamemm,” ütles Deborah kandekotti õlale heites ning pappkasti raamatute ja CD-dega sülle võttes. „Kas sa tahad veel midagi kaasa võtta?”

Cassie lasi pilgul toas ringi käia. Jah, kõike, mõtles ta. Ta oleks tahtnud kaasa võtta oma nelja sambaga voodi koos tuhmroosast kangast baldahhiini ja drapeeringuga, brokaadist polstriga toolid ja suursuguse mahagonist kummuti, mis oli täpselt Nicki silmade värvi.

„Sellist kujundust nimetatakse bombé’ks – ma mõtlen kummutit,” seletas ta Deborah’le. „See on valmistatud lähikonnas, Massachusettsi osariigis – koloniaalmaades on see ainus paik, kus seda laadi asju toodetakse.”

„Jajah, ma tean,” lausus Deborah ükskõikselt. „Minu majas on kõik kohad sellist mööblit täis. See kummut kaalub terve tonni ja sa ei saa seda kaasa võtta. Võib-olla tahad muusikakeskust, või midagi veel?”

„Ei, ma võin kasutada Diana oma,” sõnas Cassie kurvalt. Tal oli tunne, et jätab seljataha kogu oma senise elu. Ma kolin ainult tänava teise otsa, tuletas ta endale meelde, kui Deborah oli lahkunud.

„Cassie, kui sa tahad täna pärastlõunal läbi astuda, et ema näha, siis mu vanatädi Constance ootab sind,” ütles Melanie uksele ilmudes. „Tule mis tahes ajal enne õhtusööki.”

Cassie noogutas, aga tundis rinnas valutorget. Ema. Muidugi saab ta terveks; Melanie vanatädi kandis meeleldi tema eest hoolt ja kindlasti oli parem jätta ema Melanie juurde kui lasta ta viia – kusagile mujale. Ta andis endale karmi käsu: ütle välja, mida sa mõtled – mõnda hoolekandeasutusse. Kui arstid ema näeksid, tahaksid nad ta otseteed hooldekodusse või haiglasse saata. Aga tema koht pole seal ja ta on juba paranemas. Ta peab vaid veidi puhkama, muud ei midagi.

„Tänan, Melanie,” ütles ta. „Ma tulen kohe, kui oleme kolimise lõpetanud. See on sinu vanatädist nii kena, et ta mu ema eest hoolitseb.”

„Vanatädi Constance ei püüa olla kena; ta on kohusetundlik,” sõnas Melanie minekule pöördudes. „Vanatädi Constance usub, et igaüks peab täitma oma kohust.”

Mina usun seda samuti, mõtles Cassie ja seisatas, et võtta voodilt rõivakuhil. Mina samuti. „Mulle tuli just praegu midagi meelde – ma olen kohe tagasi,” ütles ta.

Talle oli meenunud hematiit. Üks käsi oli vaba ja ta avas tualettlaual seisva ehetekarbi – ja tardus. Ta sobras sõrmedega läbi karbi sisu, aga tulutult.

Hematiiditükk oli kadunud.

Cassie kõri nööris paanika. Ta oli tõepoolest kavatsenud kiviga midagi ette võtta, aga alles nüüd, mil tal seda enam polnud, mõistis ta, kui ohtlik see võib olla.

Ta lubas endale, et ei hoia sellel korral kõike enda teada, ei muretse ega vaeva end üksipäini. Sel korral teeb ta seda, mida oleks pidanud kohe tegema: ta räägib kivist Dianale.

Cassie läks alakorrusele. Diana ja Laurel olid ürdiaias ja päästsid taimi, millest Laureli sõnul võis kasu olla. Cassie õlad tõmbusid pingule.

„Diana,” ütles ta, „ma pean sulle midagi rääkima.”

Diana rohelised silmad läksid pärani, kui Cassie talle hematiidist jutustas selgitades, kust ta kivi oli leidnud ja miks ta kogu loo oli saladuses hoidnud. Keegi peale Deborah – ja Faye – ei teadnud kivist midagi.

„Ning nüüd on see läinud,” lausus Cassie. „Ma kardan, et see ei tähenda head.”

„Jah,” sõnas Diana aeglaselt. „Ma olen kindel, et see ei tähenda head. Kas sa ei mõista, Cassie, et hematiidi kaasas kandmine mõjutas sind. Kivi sundis sind teistmoodi käituma… kas sa kandsid seda ka halloween’i peol, kui proovisid mõjutada Adamit, et ta sind suudleks?”

„Ma… jah.” Cassie tundis, kuidas veri põskedesse tulvab. „Aga Diana – ma tahaksin väita, et hematiit sundis mind, aga see polnud nii. Asi oli minus. Ma tahtsin seda teha.”

„Võib-olla tõesti, aga ma võin kihla vedada, et sa tahtsid seda teha juba varem, aga siiski ei teinud. Hematiit ei pruugi sind sundida midagi tegema vastu tahtmist, küll aga viib see kiusatusse ja paneb tegema asju, mida tavaliselt ei tehta.”

„Nagu oonüks. See julgustab järele andma oma varjuküljele,” sosistas Cassie.

„Just,” nõustus Diana.

„Kivi pidi võtma keegi meie seast; mõni Ringi liige,” lausus Cassie. „Sellepärast, et ma panin kivi ehtekarpi täna hommikul ja ükski võõras pole tänase päeva jooksul majas käinud. Aga kes meie hulgast?”

Diana raputas pead. Laurel tegi grimassi. „Mina eelistan taimi,” sõnas ta. „Need on turvalisemad, vähemalt senikaua, kuni sa neist lugu pead ja tead, mida nendega ette võtta. Nemad ei mõjuta kedagi.”

Diana soovitusel otsisid kolm tüdrukut Cassie toa veel kord läbi. Aga hematiiti nad ei leidnud.

Cassie läks kooli neljapäeval. Kui ta loovkirjutamise tunni eel ringi vaatas ja tavapärast saginat nägi, valdas teda veider tunne. Mitte kellelgi neist – ei õpilastel, kes tänupühadeni jäänud päevi lugesid, ei neile tunde andvatel õpetajatel ega koridorides tülpinud näoga lonkival direktori asetäitjal – polnud aimugi, missugune jõud on nende kogukonnas liikvel ja ootab uueks rünnakuks soodsat hetke. Loomulikult ei teadnud seda täpselt ka Cassie. Missuguse kuju võtab Black John seekord? Missugune näeb mees välja siis, kui ta teda uuesti kohtab? Aga ta teadis, et neid varitseb hädaoht.

Faye ei ilmunud inglise keele tundi. Cassie pidi peale tunde jääma ja härra Humphries’ile selgitama, miks ta kaks päeva puudus. Õpetaja tundis talle kaasa ja lubas kodutöö tegemiseks lisaaega võtta, aga ei tahtnud vestlust kuidagi lõpetada. Neljanda korruse tualetti kiirustades oli Cassie algebra tundi juba hiljaks jäänud. Aga kabiinis olles kuulis ta ukse tagant hääli, mis tarretasid ta paigale ja peatasid aja.

Tüdrukute vahel käis vestlus, mis näis olevat juba mõnda aega kestnud.

„Ja pärast seda pidi ta Californiasse tagasi minema,” ütles esimene hääl. Cassie oli seda häält nii palju kordi kuulnud, et võimatu oli mitte ära tunda. Portia. „Aga ilmselt oli ka see vale, kui me ikka räägime samast Cassiest, keda mina tunnen.”

„Missugune ta sinu kirjelduse järgi välja nägigi?” päris teine hääl. See oli kriiskav ja riiakas. Cassie sai aru, et see kuulub Sally Waltmanile.

„Ah, väike ilmetu kuju. Igas mõttes keskmine, keskmist kasvu, sinust veidi pikem…”

Sally köhatas kurgu puhtaks.

„Ma ei mõelnud, et sina oled lühike. Sina oled – väikest kasvu. Igatahes on ta selline saledapoolne ja läbinisti täitsa tavaline: tavalised pruunid juuksed, tavaline väike nägu, tavalised riided – mitte midagi, mis vääriks tähelepanu. Ta on tervikuna kirjeldamatult igav…”

„Siis pole see sama Cassie,” katkestas Sally teda kannatamatult. „Selle tüdruku järel jooksid abiturientide ballil kõik poisid, keel ripakil. Minu kallim kaasa arvatud – ja sa tead, mis see talle maksma läks. Esmapilgul võib Cassiet tõesti tavaliseks pidada, aga tema juustes on kõikvõimalikku värvi triibud; valgus muudab nende värvi. Ma räägin tõsiselt. Ja ehkki ma olen kindel, et see on näitemäng, aga ta on niisugune tüdruk, kes jätab hapra ja armsa mulje, ta on täpselt selline, kelle eest kõik kutid tahavad iga hinna eest hoolitseda – ja siis hakkab ta neid käsutama. Ning pääseb alati puhta nahaga, tõenäoliselt tänu sellele, et ajab oma hiigelsuured silmad pärani ja teeskleb, et ta on veidi kohtlane. Selline „Oh, ma olen lihtsalt sinu naabritüdruk, aga annan endast parima” jama – ja poisid lähevad sedamaid õnge.”

Cassie avas nördinult suu, aga sulges selle taas.

„Ja tema silmade nimel ollakse valmis tapma,” jätkas Sally kibestunult. „Need pole mingit erilist värvi – justkui hallikassinised –, aga on nii suured ja siirad, et ajavad oksele. Jätavad mulje, et on täis pisaraid, mida ta on kohe valmis valama. Sellised silmad ajavad poisid hulluks.”

„See on sama tüdruk,” oli Portia veendunud. „Ainult et siis, kui mina teda tundsin, polnud tal eputamise kommet. Siis ta teadis veel oma kohta.”

„Igatahes nüüd on tal kindel koht kooli kõige populaarsemas jõugus. Kõik selle liikmed peavad end lihtsalt suurepäraseks; nad arvavad, et tohivad teha kõike. Isegi tappa inimesi.”

„Enam mitte,” lausus Portia rahulolevalt. „Varsti leiavad siinkandis aset sündmused, mis muudavad kõike – paremuse poole. Tead sa, tegelikult olen ma rõõmus, et mu emps lahutuse järel siia kolida otsustas. Esialgu arvasin ma, et see on kohutav, aga nüüd mõistan, kui õige see otsus oli.”

Cassie püsis endiselt hiirvaikselt. Tähendab, Sally ja Portia kavatsevad ühendada oma jõud. Kui nad vaid oleksid nii vastutulelikud, et kirjeldaksid oma plaane veidi täpsemalt…

Aga jooksva vee vulin summutas paar järgmist lauset ja seejärel kuulis ta Sally häält: „Mul algab kohe algebra tund. Kas sa tahad minuga koos lõunat süüa?”

„Jah, ja sa võiksid tänupühade ajal mulle külla tulla,” ütles Portia. „Ma olen kindel, et mu vennad meeldivad sulle.”

Cassiet ümbritsesid Ringi ülejäänud liikmed, kes olid talle toeks. Oli laupäev ja matusetalitus läbi saamas.

Nad polnud vanal kalmistul, kus vanaema surmaõhtul olid tegutsenud „vandaalid” (selline oli ametlik versioon). See siin oli nüüdisaegne kalmistu, kuhu oli maetud ka Kori. Nüüdisaegne New Salemi mõistes, mis tähendas seda, et vanimad hauad pärinesid üheksateistkümnendast sajandist. Cassiele pakkus huvi küsimus, miks vanemaid, kelle Black John 1996. aastal oli tapnud, polnud siia maetud. Võib-olla oli kellelegi tundunud, et vana surnuaed on neile sobivam matmispaik.

Paljud tulid tema juurde, avaldasid kaastunnet ja küsisid, kuidas ta emal läheb. Ametlik versioon ema haiguse kohta väitis, et ta on ikka veel Cassie vanaema surmast šokis ja liiga haige, et matustele tulla. Cassie teatas neile, et ema paraneb.

Cassie üllatuseks oli kohale ilmunud ka Faye. Tema must pitskleit oli kaunis, ent matuste puhuks ehk liiga liibuv. Ainsateks värvilaikudeks olid tema punased huuled ja küüned.

„Tunnen kaasa,” lausus tuttav hääl jahedalt, ning kui Cassie pilgu tõstis, nägi ta Portiat. Otse tema selja taga seisis Sally; need kaks näisid viimastel päevadel olevat puusapidi kokku kasvanud.

„Milline üllatus, et sa siin oled,” lisas Portia, pähkelpruunid silmad Cassiet puurimas. Cassie mäletas neid silmi; õelad nagu ussil, mõtles ta. Nendel silmadel tundus olevat hüpnotiseeriv mõju ja Cassie tajus, kuidas rusuv abitustunne võimust võtab.

Ta üritas sellest jagu saada ja proovis midagi öelda, aga Portia jätkas. „Ma ei teadnudki, et su suguvõsa on sellest kandist pärit. Aga võib-olla nüüd, mil neid enam pole, lähed sa Californiasse tagasi…?”

„Ei, ma jään siia.” Cassie oli pettunud, et ei suutnud välja mõelda teistsugust vastust. Loomulikult oli tal ka sellel pärastlõunal olnud varuks paar hävitavat teravmeelsust.

Aga ta polnud New Salemis üksi. „Cassie pere on ikka veel siin,” ütles Adam ja jäi Cassie kõrvale seisma.

„Just, me kõik oleme vennad ja õed. Selles elus moodustame me perekonna,” lausus Chris ja võttis sisse koha Cassie teisel küljel. Ta jõllitas Portiat oma veidrate sinakasroheliste silmadega. Tema kõrvale tuli Doug, näol tavapärane metsik irve.

Portia pilgutas ehmunult silmi. Cassie oli unustanud, missuguse mulje jätavad vennad Hendersonid inimestele, kes neid ei tunne.

Aga Portia toibus kiiresti. „Õige – see, et kõik inimesed on omavahel seotud, vastab tõele. Mis siis ikka, ehk kohtute varsti ka minu perekonnaga.” Ta vaatas Adamile otsa. „Ma olen kindel, et neile see meeldiks.” End kannal ringi pööranud, kõndis ta minema.

Cassie ja Adam vahetasid omavahel pilke, aga veel enne, kui nad jõudsid midagi öelda, astus nende juurde härra Humphries.

„Matusetalitus oli ilus,” ütles ta Cassiele. „Me kõik tunneme sinu vanaemast puudust.”

„Tänan,” lausus Cassie. Tal õnnestus härra Humphries’ile isegi naeratada; korraliku musta-valgekirju habeme ning kaastundlikke silmi varjavate kuldraamidega prillidega härra Humphries meeldis talle. „Kena, et te tulite.”

„Ma loodan, et sinu ema saab varsti terveks,” sõnas härra Humphries ja eemaldus. Seejärel tuli nendega rääkima Cassie Ameerika ajaloo õpetaja preili Lanning, aga Cassie tähelepanu püsis ikka veel härra Humphries’il. Tema juurde oli tulnud pikk tumedate juustega mees ja Cassie kuulis sügavat häälekõminat, millele järgnesid härra Humphries’i heledamad kiiremad toonid.

„…mind tutvustada?” sõnas tõmmu mees.

„Miks mitte, muidugi,” vastas härra Humphries. Ta tuli tagasi Cassie juurde, kaasas tumedapäine mees. „Cassie, ma tahaksin sulle tutvustada meie uut direktorit härra Jack Brunswicki. Ta soovib võimalikult kiiresti oma õpilasi tundma õppida.”

„Nii see on,” kinnitas pikka kasvu mees sügava meeldiva häälega. Käe välja sirutanud, surus ta kindlalt Cassie kätt. Tema enda käsi oli suur ja tugev. Cassie langetas pilgu ja jäi seda vaatama ning avas sobivat viisakusväljendit otsides suu, aga tardus justkui halvatult; ta tundis, et süda taob nagu sepahaamer ning tema nägu muutus lubivalgeks.

„Mulle tundub, et ta ei tunne end hästi – seljataga on pikk päev…” lausus preili Lanning, kelle hääl näis kostvat kusagilt kaugelt. Naine haaras Cassie käsivarrest kinni.

Aga Cassie ei suutnud tõmmu mehe tugevate pikkade kaunikujuliste sõrmedega kätt lahti lasta. Ta nägi vaid mehe nimetissõrme kaunistavat pitsatsõrmust, millesse oli graveeritud samasugune sümbol nagu Diana hõbedasel käevõrul – nüüd kandis seda Faye. Sõrmuse keskelt peegeldus vastu musta värvi kivi, millel oli metalne sära. See nägi välja nagu hematiit, aga Cassie teadis, et see pole hematiit. See oli magnetiit.

Lõpuks vaatas Cassie uuele direktorile otsa ja nägi Diana garaažis peetud pealuutseremoonia ajast tuttavat nägu. Nägu, mis oli kihutanud otse tema poole, kiiremini ja kiiremini, muutunud kristallpealuu seest välja pääseda püüdes aina suuremaks ja suuremaks. See oli kalk, külm nägu. Viivuks tundus talle, et näeb direktori nägu katvat kristallpealuud, luustruktuur selgelt välja joonistunud. Õõnsad silmakoopad, irevil hambad…

Cassie vaarus. Preili Lanning püüdis teda toetada; ta kuulis Adami ehmunud hüüatust, millega ühines Diana hääl. Aga ta ei näinud midagi peale pimeduse uue direktori silmades. Mehe silmad sarnanesid klaasja laavakiviga, südaöise ookeaniga, magnetiidiga. Need neelasid ta endasse…

Cassie.Mehe hääl kaikus ta meeltes.

Tema ümber voogas pimedus ja ta kukkus.

Pimedus. Ta oli laeval – ei, mitte laeval. Ta võitles, rabeles jäises vees. Cassie üritas kusagilt küüntega kinni haarata, proovis pinnale tõusta. Ta ei näinud midagi…

„Rahune! Sa oled kindlas kohas. Cassie, kõik on korras.”

Cassie silmadelt langes märg riidelapp. Ta oli Diana elutoas ja lamas sohval. Ruumis oli hämar, sest akende ette olid tõmmatud kardinad ja tuled ei põlenud. Diana kummardus tema kohale ning hõbedase joana alla langevad pikad juuksed näisid moodustavat Cassie ja ülejäänud maailma vahele kaitsekilbi.

„Diana!” Ta klammerdus tüdruku käe külge.

„Kõik on korras. Sinuga on kõik hästi. Kõik on hästi.”

Cassie hingas välja, naaldus vastu sohva seljatuge ja vaatas Dianale silma.

„Jack Brunswick on Black John.” See oli kiretu väide.

„Ma tean,” sõnas Diana süngelt. „Pärast seda, kui sa minestasid, nägime me kõik tema sõrmust. Kindlasti ei osanud ta arvata, et me ta nii kiiresti ära tunneme.”

„Mis juhtus? Mida ta tegi?” Cassie kujutas ette, missugune kaos võis tekkida kalmistul.

„Mitte midagi erilist. Ta lahkus sel ajal, kui me sind minu autosse kandsime. Adam ja Deborah sõitsid talle järele, aga nad ei reetnud kellelegi oma plaane. Nad proovivad talle jälile jõuda. Ükski kohalviibinu – mitte ainuski täiskasvanu – ei taibanud, et midagi on viltu. Kõik arvasid, et sa oled lihtsalt kurnatud. Härra Humphries soovitas sul mõneks ajaks koolist koju jääda.”

„Võib-olla oleks see meile kõigile parem,” sosistas Cassie. Ta pea käis ringi. Black John kooli juhtimas. Jumal hoidku, mis tal ometi plaanis on?

„Sa ütlesid, et Adam jälitab teda?” küsis ta ning Diana noogutas. Cassiet valdas äng – ja pettumus. Ta tahtis, et Adam oleks siin, et ta saaks temaga rääkida. Ta vajas teda…

„Hei, kas siinkandis on kõik okei?” Ukseavas kõõlusid Chris ja Doug, justkui oleks tegu daamide buduaariga, kuhu neil ei lubata siseneda.

„Temaga on kõik korras,” kinnitas Diana.

„Oled sa selles kindel, Cassie?” päris Chris, kes söandas paar sammu edasi astuda. Cassie noogutas jõuetult ja äkitselt meenusid talle tualetis kuuldud Sally sõnad. Ta on täpselt sedasorti tüdruk, kelle eest kõik kutid iga hinna eest hoolitseda tahavad. Loomulikult ei vastanud see tõele… või siiski? Sally oskas tõde moonutada; ta sai kõigest valesti aru.

„Hei, teie kaks, astuge julgelt sisse, köögis on kihiline šokolaadikook,” ütles Diana vendadele. „Kogu ümbruskond on meile toitu toonud ja selle ärasöömiseks on abi tarvis.” Cassie meelest oli veider, et Diana ta üksi jättis, aga siis märkas ta, et Chris ja Doug pole üksi.

Elutoa ukse taga koridoris seisis Nick. Kui Diana oli vennad Hendersonid välja saatnud, tuli Nick aeglase sammuga sisse.

„Oeh… tšau, Nick,” lausus Cassie.

Noormees tervitas teda kummalisevõitu põgusa naeratusega ja istus sohva käetoele. Täna polnud tema näol tavapärast kivist maski. Kui Cassie talle hämaras ruumis otsa vaatas, tundus talle, et poisi ilme on veidi väsinud, isegi väheke kurb, aga võib-olla see lihtsalt näis nii.

„Kuidas sul läheb?” küsis Nick. „Sa ajasid meile korraks päris hirmu nahka.”

Nickile – hirmu nahka? Cassie ei suutnud seda uskuda. „Kõik on korras, vähemalt praegu,” ütles ta ja püüdis välja mõelda, mida veel öelda. Ta tundis end samamoodi nagu Portiaga kohtudes: just siis, kui ta hädasti oma aju vajas, ei hakanud see tööle.

Vaikus venis pikaks. Nick silmitses sohva ümmargusi käetugesid ja polstrit katva kanga lillemustrit. „Cassie,” sõnas ta lõpuks. „Ma tahaksin sinuga rääkida.”

„Oh, kas tõesti?” küsis Cassie jõuetult. Ta tundis end imelikult; tal oli palav, ta oli kohmetu ja ühtaegu nõrk. Ta ei tahtnud, et Nick jätkaks – aga üks osa temast siiski soovis seda.

„Ma saan aru, et praegu pole kõige sobivam hetk,” ütles Nick muiates ja pööras pilgu tapeedile. „Aga viimase aja sündmusi arvestades võime me enne õige hetke saabumist juba surnud olla.” Cassie avas suu, aga sealt ei tulnud piiksugi, ning Nick jätkas visalt, takistamatult, hääl vaikne, aga selgesti kuuldav. „Ma tean, et te olite Conantiga teineteisesse tõsiselt kiindunud,” ütles ta. „Ja ma tean ka seda, et sa oled tema peale palju mõelnud. Ma mõistan, et mina pole talle vääriline aseaine – aga nagu ma juba mainisin, praegust olukorda arvestades võib täiuseihalus osutuda mõttetuks.” Äkitselt vaatas ta Cassiele otse silma sisse ja tüdruk nägi tema mahagonivärvi silmades midagi sellist, mida ta polnud kunagi varem märganud. „Nii et, Cassie, mida sa sellest arvad?” küsis Nick. „Sinust ja minust?”