Читать книгу Salaring: Vägi - L. J. Smith - Страница 2

„Sina esitasid sellest loost oma variandi,” ütles Adam. „Osa sellest on tõele lähedal ja osa sulaselge vale. Aga miski polnud täpselt nii, nagu väitsid sina.”

Tema pilk liikus uuesti üle Ringi liikmete nägude. „Mind ei huvita, mida sa arvad minust,” lausus ta, „aga selles loos on ka teine osapool. Ja tema…” – ta vaatas põgusalt Cassiele otsa, ent tema pilk oli piisavalt pikk, et tüdruk näeks uuesti sinakashalle silmi, milles oli ikka veel hõbedane läige – „…pole sellist katsumust ära teeninud, eriti mitte täna õhtul.”

Paar nõiagrupi liiget, nimelt Laurel ja Melanie, vaatasid häbenedes kõrvale. Aga ülejäänud lihtsalt põrnitsesid vihaselt ja umbusklikult.

„Ja milline on sinu variant?” küsis Deborah, kulm kortsus. Tema näoilme reetis, et kuuldu oli talle muljet avaldanud ja see lugu ei meeldinud talle.

„Esiteks oli minu esimene kohtumine Cassiega hoopis teistsugune. See polnud armastus esimesest silmapilgust…” Adam sattus korraks segadusse ja vaatas kaugusse. Ta raputas pead. „See polnud armastus. Ta aitas mind, päästis mu relvastatud autsaiderite käest. Nõiajahti pidavate autsaiderite käest.” Ta vaatas karmi pilguga Chris ja Doug Hendersoni poole.

„Aga ta ei teadnud…” alustas Deborah.

„Siis ta tõesti ei teadnud, kes ma olen. Ta ei teadnud ka seda, kes ta ise on. Tema arvates olid nõiad midagi muinasjututegelaste taolist. Cassie aitas mind ainult sellepärast, et ma vajasin abi. Need tegelased jahtisid mind, aga tema peitis mu paati ja lasi neil vales suunas rannast minema joosta. Nad üritasid temalt välja pressida minu asukohta, tegid talle isegi haiget, aga ta ei reetnud mind.”

Ümberringi valitses vaikus. Deborah, kes imetles üle kõige füüsilist jõudu ja vaprust, näis kuuldu üle järele mõtlevat ja tema näoilme oli veidi leebemaks muutunud.

Faye aga vingerdas nagu kala, kes püüab end konksu küljest vabaks tõmmata, ja tema ilme oli vaenulik. „Kui armas. Vapper kangelanna. Ja seejärel ei suutnud sa vastu panna kiusatusele ja tahtsid temaga lihtsalt veidi vallatleda.”

„Ära ole idioot, Faye,” ütles Adam Fayet kergelt käsivarrest raputades. „Meie vahel polnud midagi. Me lihtsalt…” Ta raputas veel kord pead. „Ma tänasin teda. Ma tahtsin, et ta teaks, et ma pean tema heategu meeles – ärge unustage, et sel hetkel oli ka tema minu silmis autsaider ja ma polnud kohanud ainsatki autsaiderit, kes meiesuguste kaitseks midagi sellist korda saadaks. Ta oli lihtsalt üks kena autsaiderist tütarlaps; tagasihoidlik ja ilus, ja ma tahtsin teda tänada. Aga kui ma talle otsa vaatasin, tundsin järsku, et – me oleme mingil moel ühendatud. Võib-olla kõlab see tobedalt, aga ma peaaegu nägin meievahelist sidet…”

„Hõbedast niiti,” sosistas Cassie, Silmis pisarad, taipas ta alles enda poole pööratud nägusid nähes, et oli need sõnad valjusti välja öelnud.

Melanie kulmud tõusid kõrgele ja ka Diana näis jahmuvat, võib-olla sellepärast, et senini vait olnud Cassie viimaks suu lahti tegi. Suzani roosinupuga sarnanevad huuled võtsid O-kuju.

„Jah, ma arvan, et just selline võis see olla,” kinnitas Adam ja vaatas uuesti kaugusse. „Ma ei tea – minu muljed olid kuidagi segased. Aga päris kindlasti olin ma talle tänulik ja soovisin, et meist saaksid sõbrad – mida teie autsaiderist sõbrast arvate?” Grupi liikmed hakkasid sumisema, lõbustatult ja umbusklikult. „Ja just sellepärast,” vaatas Adam Dianale otse silma sisse, „kinkisin ma talle sinult saadud kaltsedoniroosi.”

Sumin oli lakanud. Valitses sünge vaikus.

„See oli sõpruse märk, teatud mõttes võla tasumine,” jätkas Adam. „Ma arvasin, et kui ta peaks kunagi hätta sattuma, tajuksin ma seda kristalli kaudu ja saaksin ehk teda aidata. Niisiis andsin ma kivi talle – ja see oli ka kõik, mida ma tegin.” Ta heitis Fayele väljakutsuva pilgu ja mõõtis veelgi väljakutsuvama pilguga grupi liikmeid. „Välja arvatud asjaolu – jah, see vastab tõele –, et ma suudlesin teda. Ma suudlesin tema kätt.”

Laurel pilgutas silmi. Vennad Hendersonid piilusid ettevaatlikult Adamit, otsekui tahaksid öelda, et ta on hull, aga et nende meelest on see tema asi, missugust osa tüdrukust ta suudelda eelistab. Faye üritas manada näole põlgliku ilme, aga see ei õnnestunud.

„Seejärel lahkusin ma poolsaarelt,” lausus Adam. „Ma ei kohtunud Cassiega enne, kui jõudsin tagasi siia, Kori nõiaks pühitsemise riitusele – mis osutus hoopis Cassie riituseks. Aga ma tahaksin rõhutada veel üht tähtsat asjaolu. Nimelt ei öelnud ma Cassiele kunagi, kes ma olen või kust ma tulen. Ma ei maininud kordagi oma nime. Nii et ükskõik mida ta siin olles tegi – või missuguseid luuletusi ta kirjutas, Faye –, tal polnud aimugi, kes ma olen. Ta ei teadnud, et Diana ja mina oleme koos. Kuni selle õhtuni, mil ma äkitselt rannas tema ette ilmusin.”

„Tähendab, sinu meelest oli see piisav põhjus teesklemiseks, et te ei tunne üksteist, ja andis vaba voli meie selja taga ringi hiilida ning salaja kohtuda,” ütles taas kaitsehoiaku võtnud Faye.

„Sa ei tea, mida sa räägid,” sõnas Adam pingul häälega ja nägi välja nii, nagu tahaks Fayet veel kord raputada. „Me ei hiilinud kusagil ringi. Esimest korda saime me nelja silma all rääkida alles siis, kui pealuutseremoonia Diana garaažis luhta läks. Täpselt nii, Faye, selsamal ööl, kui sinu tillukesed nuhid meid rannajärsakul nägid. Aga kas sa tahad teada, mida Cassie meie esimesel neljasilmavestlusel ütles? Ta ütles, et on minusse armunud – ja teab, et see on vale. Sellest hetkest alates, kui ta kuulis, kes ma olen, tundis ta, et see on vale; sestsaadik, kui ta mõistis, et ma pole suvaline poiss rannalt, vaid Diana kallim, oli ta oma tunde vastu võidelnud. Ta oli isegi tõotuse andnud – verevande –, et ei reeda oma tundeid minu vastu mitte kellelegi, ei sõna, pilgu ega teoga. Ta ei tahtnud, et Diana teada saab ja end halvasti tunneb või teda haletsema hakkab. Kas see kõlab sedamoodi, et keegi üritas salaja ringi hiilida?”

Kõik Ringi liikmed silmitsesid teda. Melanie lausus tasakaalukalt: „Teeme nüüd ühe asja selgeks. Sa siis väidad, et Faye süüdistused ei pea paika?”

Adam neelatas. „Ei,” ütles ta vaikselt. „Seda ma ei väida. Sel ööl rannajärsakul…” Ta vaikis, neelatas veel kord ning jätkas karmima häälega: „Ma ei oska seletada, mis juhtus, aga see oli minu, mitte Cassie süü. Tema tegi kõik, mis suutis, et mind vältida, et end minust kaugemale hoida. Aga kui me olime koos, tõmbas meid teineteise poole.” Ta vaatas julgelt Dianale otse silma, ehkki tema näolt peegeldus valu. „Ma pole oma käitumise üle uhke, aga ma pole kunagi tahtnud sulle haiget teha. Ja Cassie on täiesti süütu. Sel õhtul hakkas ta minuga rääkima ainult sellepärast, et tahtis mulle tagasi anda kaltsedoniroosi – et ma annaksin selle sulle. Tema käitumine on algusest lõpuni olnud aus ja väärikas. Hoolimata sellest, mis see talle maksma läks.” Ta tegi pausi ja tema suujoon tõmbus süngeks. „Kui ma oleksin teadnud, et see madu teda šantažeerib…”

„Kuidas, palun?” katkestas teda Faye, kuldsed silmad ohtlikult välgatamas.

Pilk, millega Adam vastas, oli sama ähvardav. „Just nii võib seda nimetada, Faye, kas pole? Šantaaž. Sinu pisikesed nuhid nägid meid sellel õhtul – just siis, kui me teineteisega hüvasti jätsime ja tõotasime, et ei jää enam kunagi kahekesi, aga sina otsustasid sellest kasu lõigata. Pärast seda õhtut teadsin ma, et sinu ja Cassie vahel on midagi teoksil, aga ma ei suutnud välja mõelda, mis nimelt. Järsku oli Cassie surmani kohkunud, aga ma ei mõistnud, miks ta minu juurde ei tule ega selgita, mis sul plaanis on…” Adami hääl katkes ja ta vaatas Cassie poole.

Cassie raputas tummalt pead. Kuidas ta oleks saanud selgitada? „Ma ei tahtnud, et ka sina oleksid lõksu jäänud,” lausus ta häälega, mis kõlas peaaegu nagu sosin. „Ma kartsin, et sa räägid Dianale kõik ära, ja Faye ütles, et kui Diana teada saab, siis…”

„Mis siis?” küsis Adam. Kui Cassie uuesti pead raputas, pigistas Adam kergelt Faye käsivart. „Mis siis, Faye? Kas sa ütlesid, et tõde võib Diana tappa? Nõiagrupi hävitada? Kas sa ütlesid Cassiele seda?”

Faye irvitas. „Ja kui ütlesingi, siis oli see vaid tõde, oli ju? Just sellise pöörde sündmused võtsid.” Ta väänas end Adami haardest vabaks.

„Tähendab, sa kasutasid ära Cassie armastust Diana vastu. Sa šantažeerisid teda, et ta aitaks sul pealuu üles otsida, oli nii? Ma vean kihla, et sa pidid teda tükk aega veenma.”

Adam ainult oletas, aga tema oletus osutus õigeks. Cassie noogutas tahtmatult. „Ma sain teada, kus see on…”

„Aga kuidas?” pahvatas Diana teda katkestades, suunates esimest korda oma küsimuse Cassiele. Cassie vaatas selgetesse rohelistesse silmadesse, mida raamivatel mustadel ripsmetel värelesid pisarad, ning vastas talle.

„Ma tegin, mida Faye käskis,” lausus ta väriseva häälega. „Kõigepealt vaatasin ma pähklipuust kappi – mäletad, kui ma ööseks sinu juurde jäin ja sa ärgates mu oma toast leidsid? Kui pealuud polnud seal, kus ma arvasin selle olevat, tuli mul selle otsimisest loobuda, aga siis nägin ma und. Unes meenus mulle miski, mida ma olin näinud sinu „Varjude raamatus”: kurjust kiirgava eseme puhastamiseks tuleb see liiva sisse matta. Niisiis otsisin ma läbi terve ranna ja leidsin lõpuks pealuu kiviringi seest üles.”

Cassie jäi vait, vaatas Faye poole ning ta hääl muutus valjemaks. „Kui pealuu oli lõpuks minu käes, sain ma aru, et ei tohi seda anda Fayele. Ma lihtsalt ei suutnud seda teha. Aga ta oli mind jälitanud ja võttis selle ikkagi minult ära.”

Cassie hingas sügavalt sisse ja sundis end uuesti Dianale otsa vaatama, pilgus palve, et Diana teda mõistaks. „Ma tean, et ma poleks tohtinud talle seda anda. Ma oleksin pidanud talle vastu hakkama, nii siis kui ka hiljem, aga ma olin nõrk ja rumal. Praegu ma kahetsen seda – ma soovin, et oleksin kohe sinu juurde tulnud ja kõik ära rääkinud, aga ma kartsin, et teen sulle haiget…” Pisarad lämmatasid tema hääle ja muutsid vaatevälja ähmaseks. „Mis puutub sellesse, mida Adam ütles – et kõik oli tema süü –, siis tea, et see pole tõsi. See oli minu süü, ja halloween’i peol püüdsin ma teda sundida end suudlema, sest siis ei hoolinud ma enam millestki ja kõik oli kaotanud mõtte, pealegi olin ma niikuinii juba halb.”

Diana põsed olid märjad, aga neid sõnu kuuldes ta võpatas. „Miks niikuinii halb?”

„Sellepärast, et ma olin halb,” lausus Cassie, kuuldes nendes lihtsates sõnades kohutavat, alasti tõde. „Sellepärast, et mina olen süüdi Jeffrey Lovejoy mõrvas.”

Kõik nõiagrupi liikmed jäid talle vapustatult otsa vaatama.

„Üks hetk!” ütles Melanie. „Palun korrata.”

„Iga kord, kui keegi pealuud kasutas, vabanes sellest must energia, mis pääses vabaks ja tappis kellegi,” ütles Cassie sõnu selgelt välja hääldades. „Meie Fayega olime ainsad, kes pealuud enne Jeffrey tapmist kasutasid. Kui mina poleks Fayele võimalust andnud, poleks Faye saanud pealuud kasutada ja Jeffrey oleks praegu elus. Järelikult olen mina tema surmas süüdi.”

Diana silmades oli jälle elu. „Aga siis sa ei teadnud seda.”

Cassie raputas ägedalt pead. „See pole vabandus. Mitte ainsalegi minu teole pole õigustust – isegi mitte sellele, et minu käitumine läks järjest hullemaks, sest ma arvasin, et olen igal juhul halb, ja küsisin endalt, mis tähtsust sellel enam on. Tegelikult oli. Ma kuulasin Fayet ja lasin tal end türanniseerida.” Ja jätsin hematiidi endale, mõtles ta, aga seda polnud mõtet praegu selgitada. Ta kehitas õlgu ja üritas pisaraid tõrjuda. „Ma lasin tal isegi sundida end tema poolt hääletama, et ta juhiks saaks. Anna andeks, Diana – mul on kohutavalt kahju. Ma ei tea, miks ma seda tegin.”

„Mina tean,” lausus Diana väriseva häälega. „Adam ütles selle juba välja. Sul oli hirm.”

Cassie noogutas. Sõnad, mida ta nii kaua endas oli hoidnud, voolasid temast välja. „Kui ma olin juba hakanud Faye soove täitma, ei saanud ma enam peatuda. Ta leiutas aina uusi põhjusi, millega mind šantažeerida. Kogu mu käitumine tundus olevat vale ja ma ei teadnud enam, kuidas sellest nõiaringist välja pääseda…” Cassie hääl katkes. Ta nägi, kuidas Faye, huuled pruntis, sammu ettepoole astus ja midagi öelda püüdis, aga siis märkas ta, et Adami pilk sundis ta vaikima. Seejärel pööras Cassie end ringi ja nägi Diana silmi.

Need helendasid nagu oliviinikristallid valguse käes, vedelkristallid, mis peidavad endas valamata pisaraid, aga – midagi veel. Tema silmades oli pilk, mida Cassie polnud kunagi lootnud enam näha, eriti mitte endale suunatult. Jah, selles pilgus peitus valu, aga ka andestus ja igatsus. See oli armastav pilk.

Miski Cassie sees murdus, miski, mis oli kõva ja jäik ja oli kasvanud sestsaadik, kui ta Dianat petma hakkas. Ta astus komistades sammu ettepoole.

Ja siis oli ta Diana käte vahel; mõlemad nutsid, mõlemad hoidsid kogu jõust teineteisest kinni.

„Anna mulle andeks, mul on kohutavalt kahju,” nuuksus Cassie.

Tundus mööduvat terve igavik, enne kui Diana eemale tõmbus, ja kui ta oli seda teinud, eemaldus ta ülejäänud grupiliikmetest, pööras neile selja ja vaatas pimedusse. Cassie pühkis käeseljaga põsed pisaratest kuivaks. Madalal horisondi kohal rippuv kuu säras Diana juustel nagu vana kuld.

Ümberringi valitses täielik vaikus, kaugelt kostis vaid randa paiskuvate lainete mühinat ja raksatusi. Kogu grupp seisis liikumatult, justkui ootaks midagi, mida keegi neist ei osanud õieti sõnastada.

Viimaks pööras Diana näo nende poole. „Ma arvan, et me oleme piisavalt palju kuulnud,” ütles ta. „Mulle tundub, et ma saan aru, mis juhtus, võib-olla mitte kõike, aga enamikku sellest. Kuulake mind tähelepanelikult, sest ma ei taha seda korrata.”

Kõik olid vait, näod ootusrikkalt Diana poole pööratud. Cassie tajus, et just praegu langeb kohtuotsus. Diana nägi välja nagu preestrinna või printsess, pikk ja kahvatu, aga otsusekindel. Temast kiirgas eriskummalist väärikust, suursugususe aurat ja kindlameelsust, mis ei lasknud valul tema silmades mõjule pääseda.

Kohe kuulen kohtuotsust, mõtles Cassie. Milline see ka pole, ta oli karistuse ära teeninud. Ta heitis pilgu Adamile ja nägi, et ka tema ootab. Noormehe ilme ei palunud Diana soosingut, aga Cassie teadis, mida ta sisimas tunda võib. Nad mõlemad seisid kuriteokaaslastena Diana ees, rõõmsad, et see lugu on viimaks ometi avalikuks tulnud.

„Ma soovin, et te täna õhtul juhtunut enam kunagi omavahel ei arutaks,” lausus Diana tasase ja selge häälega. „Mitte kunagi. Kui ma olen kõik öelnud, on see teema lõpetatud.” Ta vaatas Adami poole, aga vältis tema pilku. „Mulle tundub,” alustas ta aeglaselt, „et ma tean, mida sa võisid tunda. Niisuguseid asju juhtub vahel. Ma andestan sulle. Ja sina, Cassie – sina oled veelgi vähem süüdi. Sa ei võinud kuidagi teada, mis toimub. Ma ei süüdista teid kumbagi. Ainus asi, mida ma teilt palun…”

Cassie hingas värisedes sisse ja katkestas teda. Ta ei suutnud kauem vaikida.

„Diana,” ütles ta. „Ma tahan sulle midagi öelda. Kogu selle aja jooksul olen ma sügaval sisimas tundnud viha ja armukadedust, et Adam kuulub sulle ja mitte mulle. Ja seda kuni tänase õhtuni. Aga nüüd on kõik teisiti – ausalt. Nüüd on minu ainus soov, et te Adamiga õnnelikuks saaksite. Sina oled mulle kõige tähtsam – ja tõotus, mille ma andsin.” Sekundi murdosa jooksul püsis Cassie peas küsimus, kas tõesti on Adam vähem tähtis, aga ta tõrjus selle mõtte eemale ja jätkas siiralt, sügava veendumusega. „Adam ja mina – me mõlemad andsime vande. Kui sa annaksid meile tõotuse pidamiseks veel ühe võimaluse – üheainsa võimaluse…”

Diana avas suu, aga Cassie jätkas, laskmata tal midagi öelda.

„Palun, Diana. Sa pead teadma, et võid mind usaldada – et sa võid meid usaldada. Sa pead laskma meil seda tõestada.”

Järgnes põgus paus, misjärel Diana lausus: „Jah. Jah – sul on õigus.” Ta hingas sügavalt sisse ja välja ning vaatas peaaegu arglikult Adamile otsa. „Sellisel juhul, mis oleks, kui – kui me kogu selle loo mõneks ajaks ära unustaksime? Lihtsalt – alustaksime puhtalt lehelt?”

Adami lõua sees tuksles lihas. Ta võttis vaikselt pihku käe, mille Diana tema poole sirutas.

Diana sirutas teise käe Cassiele. Cassie võttis selle vastu ja surus tugevalt saledaid jahedaid sõrmi. Ta tahtis ühekorraga naerda ja nutta. Aga saatis hoopis Dianale väreleva naeratuse. Adamile otsa vaadates mõistis ta, et ka Adam püüab naeratada, ehkki tema silmad olid tumedad nagu tormipilved ookeani kohal.

„Ja kogu lugu?” plahvatas Faye. „Tähendab, kõik on korras, nii armas ja helge? Kõik armastavad kõiki ja te lähete käsikäes koju?”

„Just,” nähvas Adam talle karmi pilguga otsa vaadates. „Vähemalt sinu lause lõpp vastab tõele. Me läheme koju – ammu oleks olnud aeg.”

„Cassie vajab puhkust,” nõustus Diana. Ilmetust abitusest polnud enam jälgegi, ja ehkki Cassie polnud kunagi näinud teda nii haprana, oli tema ilme kindlameelne. „Me kõik vajame puhkust.”

„Ja me peame kutsuma arsti – või kelle iganes,” lausus Deborah ootamatult. Ta osutas peaga maja number kaksteist poole. „Cassie vanaema…”

„Kelle poolt sa oled?” urises Faye. Deborah pidas teda vaid jaheda pilgu vääriliseks.

Diana sõrmed surusid tugevamalt Cassie sõrmi. „Jah. Sul on õigus, me helistame doktor Sternile – ja Cassie võib tulla minu poole.”

Faye turtsatas korra, aga keegi ei naernud kaasa. Isegi vennad Hendersonid olid tõsised, viltused silmad mõtlikud. Suzan keerutas sõrmede vahel punakasblondi juuksesalku ning silmitses Cassie ja Diana ühtepõimunud käsi. Laurel noogutas julgustavalt, kui Cassie tema poole vaatas, ning Melanie jahedates hallides silmades säras vaikne heakskiit. Sean näris huuli ja vaatas ebalevalt grupi liikmetele järgemööda otsa.

Kõige rohkem üllatas Cassiet Nicki näoilme. Noormehe tavaliselt täiesti emotsioonitu nägu oli silmanähtavalt pingul, justkui toimuks pealispinna all äge võitlus.

Aga praegu polnud tal aega mõelda Nickile. Tal polnud isegi aega mõelda Fayele, kes kees mõttetust vihast, sest tema nõiagrupi maatasa tegemise plaanid olid luhtunud. Sõna võttis Melanie.

„Kas sa tahaksid kõigepealt minu poole tulla, Cassie? Minu vanatädi Constance hoolitseb praegu su ema eest, ja kui sa tahad oma ema näha…”

Cassie noogutas innukalt. Talle tundus, et hetkest, mil ta viimati ema nägi, punase valgusega täidetud ruumis viibis ja ema klaasistunud tühjadesse silmadesse vaatas, on möödunud sada aastat. Kindlasti on ema juba toibunud; kindlasti suudab ta Cassiele selgitada, mis juhtus.

Aga kui nad kolmekesi – Melanie, Cassie ja Diana, kes lühikese autosõidu jooksul maja number neli juurde Cassie käest kordagi lahti ei lasknud – majja sisenesid, vajus Cassie süda saapasäärde. Kitsaste huulte ja range pilguga Melanie vanatädi juhtis nad vaikides allkorrusele külalistetuppa. Kui Cassie oli voodis lebavale tontlikule kujule üheainsa pilgu heitnud, uhas temast üle pettumuselaine.

„Emme?” sosistas ta, teades juba ette, et vastust ei järgne.

Taevake, kui noor ta ema välja nägi. Veelgi noorem kui tavaliselt, hirmuäratavalt noor, ebaloomulikult noor. Tundus, justkui polekski voodis lamanud Cassie ema, vaid tumedate juuste ja suurte kohkunud silmadega väike tüdruk, kes mõningal määral sarnanes proua Blake’iga. Võõras naine.

See inimene ei saanud Cassiet kuidagi aidata.

„Kõik on korras, emps,” sosistas Cassie, eemaldus Dianast ja pani käe ema õlale. „Kõik läheb hästi. Küll sa näed. Sa saad terveks.”

Tema kurgus kipitas ning siis tajus ta, et Diana talutab ta voodi juurest kaugemale.

„Te mõlemad olete pidanud täna palju läbi elama,” ütles Melanie, kui nad jälle õues olid. „Las meie kanname hoolt arsti – ja politsei eest, kui me peame nad välja kutsuma. Teie Cassiega võite magama minna.”

Ülejäänud nõiagrupi liikmed, kes ootasid neid tänaval, noogutasid Melanie ettepanekut kuuldes. Cassie vaatas Diana poole ja nägi, et ka tema noogutas.

„Olgu,” ütles Cassie. Tema hääl oli nõrk ja kähedavõitu ja ta mõistis, kui väsinud ta tegelikult on – surmani väsinud. Ühtlasi käis tal pea ringi ja tema ümber toimuv sarnanes unenäoga. Veider oli seista uue päeva esimestel tundidel siin, teades, et tema vanaema on surnud ja ema šokis ning tal pole enam kodu, kuhu minna. Kõigest hoolimata polnud tänaval täiskasvanuid ega sagimist, ainult Ringi liikmed ja õõvastav vaikus. Huvitav, miks pole näha ainsatki lapsevanemat? Kindlasti pidid mõned neist kuulma, mis toimub.

Aga Crowhaven Roadi majade aknaluugid jäid suletuks ja ümberringi valitses vaikus. Teel Melanie poole tundus Cassiele, et ta nägi, kuidas Suzani majas kustutati tuli ja Hendersonide koduakende ees liikus korraks kardin. Kui keegi täiskasvanutest oligi ärkvel, ei tahtnud nad sekkuda.

Meid on jäetud omapäi, mõtles Cassie. Aga tema kõrval oli Diana ja nõiagrupi liikmete pargitud autode taustal joonistus välja Adami pikk siluett. Nende lähedus andis Cassiele jõudu.

„Me peame homme rääkima,” ütles ta. „Mul on teile palju jutustada – teile kõigile. Midagi, mida ma kuulsin oma vanaemalt, enne kui… enne kui ta suri.”

„Me võime söögivaheajal rannas kokku saada…” alustas Diana, aga Faye kurguhääl katkestas teda.

„Ei, ei või. Mina olen see, kes praegu otsustab, kus koosolekud toimuvad, või oled sa juba unustanud?”

Faye pea oli uhkelt kuklasse heidetud, südaöiselt mustade juuste taustal säras hõbedase kuusirbiga diadeem. Diana avas suu, aga sulges selle taas.

„Hästi,” lausus Adam teeseldud rahuga autotulede valgusvihust välja astudes ja Faye kõrvale seistes. „Sina oled meie juht. Juhi meid. Kus me siis kohtume?”

Faye silmad tõmbusid vidukile. „Vanas teadushoones. Aga…”

„Sobib.” Adam ei oodanud ära lause lõppu; ta pööras tüdrukule selja. „Ma viin teid koju,” ütles ta Dianale ja Cassiele.

Faye paistis olevat maruvihane, aga kolmik oli juba minema hakanud. „Muide, Diana – palju õnne sünnipäevaks!” hõikas ta neile õelalt järele.

Diana ei vastanud.