Читать книгу Salaring: Vägi - L. J. Smith - Страница 3

„Jacinth! Kas sa oled seal? Jacinth!”

Cassie pilgutas ereda päikesevalguse käes silmi. Ta oli seda ruumi varem näinud. See oli tema vanaema köök – ainult et polnud ka. Vanaema köögi seinad olid viltu vajunud ja määrdunud; need siin olid sirged ja puhtad. Vanaema kamin oli sajandite suitsust plekiline; see kamin paistis olevat peaaegu uus ja teistsuguse kujuga. Raudkonks, mille külge riputati pajad, läikis.

See oli ruum tema unenäost, unenäost, mida ta oli näinud viimati Diana juures veedetud ööl. Madal tool, millel ta istus, oli sama. Aga see unenägu näis jätkuvat sealt, kus eelmine oli pooleli jäänud.

„Jacinth, kas sa oled lahtiste silmadega magama jäänud? Kate on siin!”

Cassiet valdas ootusärevus ja erutus. Kate; kes on Kate? Teadmata, miks, taipas ta, et on end püsti ajanud, ning mõistis, et kannab kleiti, mille alaserv riivab kenasid brokaatkingi. Punases nahkköites „Varjude raamat” kukkus tema sülest põrandale.

Ta pööras end hääle suunas, sinnapoole, kus oleks pidanud paiknema vanaema maja küljeuks. Selles majas näis see olevat välisuks. Ukseava täitis päikesevalgus ja lävel seisis kaks kuju. Üks oli pikka kasvu, umbes sellise siluetiga nagu puritaanlikke naisi kujutavatel gravüüridel ajalooraamatutes. Teine oli lühem, läikivate juustega.

Cassie ei näinud kummagi nägu, aga lühem sirutas tema poole tervituseks käed. Cassie tahtis tervitusele vastata, tegi sammu ettepoole…

…ja unenägu muutus. Oli pime ja ta kuulis tükkideks rebitava puidu piinarikast heli. Tema näkku pritsis soolast vett ja ta pilk üritas asjatult läbi pimeduse tungida.

Laev uppus. See oli teelt eksinud. Ja ka Meistervahendid olid kadunud – vähemalt praegu.

Aga ainult praegu. Cassie pakatas metsikust tahtejõust ja ta tundis kurgulaes sapi maitset. Ehkki jalge ümber kohises jäine vesi, tajus ta, et unenägu kaotab teravuse. Ta püüdis selle külge klammerduda, aga see sulas ja nihkus aina kaugemale ning mäsleva tormiöö pimedus läks üle Diana toa vaikseks pimeduseks.

Ta oli ärkvel.

Ja üle mõistuse õnnelik, et on elus.

Tegelikult polnudki toas nii pime. Koiduvalgus tõi nähtavale kardinate värvid ja andis ruumile halli varjundi. Diana magas rahulikult tema kõrval. Kuidas sai Diana olla nii rahulik pärast kõike, mis oli juhtunud? Kuidas suutis Diana magada pärast seda, mida ta oli kuulnud oma parima sõbranna ja kallima kohta, pärast seda, kui oli kaotanud nõiagrupi juhi koha? Aga tumedad ripsmed Diana põsel olid liikumatud ega võbelenud ning Diana näol polnud kibestumust.

Ta on nii hea. Mina ei saa kunagi nii heaks, mõtles Cassie. Ükskõik kui väga ma ei pinguta. Aga Diana lähedus tegi ka tema enesetunde paremaks.

Cassie teadis, et ei jää enam magama. Ta toetas selja vastu voodipeatsit ja jäi mõttesse.

Jessas, kui õnnelik ta oli, et ta Dianaga ära leppis. Ja mis puutus Adamisse – Cassie peaaegu kartis Adamile mõelda, kartis selle mõttega kaasneda võivat piina. Aga ehkki sügaval sisimas tegi tema kujutluspilt ikka veel haiget, polnud see enam talumatu, ning armukadeduse mürk ja viha olid tõepoolest kadunud. Ta soovis siiralt, et Adam ja Diana saaksid õnnelikuks. Ta polnud enam see, keda viimased kuus nädalat oli närinud pettumus sellepärast, et ta ei saa Adamit endale.

Viimase kuue nädala jooksul oli ta korda saatnud terve hulga kummalisi tegusid, nii palju, et ei tundnud end enam äragi. Uskumatu, mõtles ta; ma käisin Chrisi ja Dougiga kõrvitsaid varastamas. Ma raputasin Chrisi küljest koera maha – see polnud sugugi minu moodi. Ma mängisin Faye pool pitsapoisi mängu. Ma läksin Deborah’ga metsikule motikasõidule… aga see polnud sugugi halb kogemus.

Paljud asjad, mida ta viimase kuu jooksul oli teinud, polnudki pahad. Valetamine ja petmine ja süütunne olid muidugi jubedad, aga nii mõnedki muutused olid olnud positiivsed. Ta oli Deborah’ ja Suzaniga lähedasemaks saanud ning nüüd oli tal aimu ka sellest, mis paneb tegutsema vendasid Hendersone. Talle tundus, et ta mõistab paremini isegi Nicki. Ja ta oli avastanud endas jõu, mille olemasolu endas ta ei osanud isegi kahtlustada. Jõu, mis aitas tal Jeffrey Lovejoy mõrva järel jälitada surnuaial vaimusarnast kuju – Black Johni? –, enesekindluse, et poissi peole kutsuda, ja lõpuks ka vaimujõu, et Fayele vastu hakata.

Nüüd lootis ta vaid, et sellest piisab ka eelseisvate päevade üle elamiseks.

Cassie polnud vanas teadushoones käinud sestsaadik, kui Faye teda seal esimesel koolinädal luuras ja ta pantvangi võttis. Maja nägi välja sama pime ja ebaturvaline nagu tema mälestustes. Ta ei teadnud, miks Faye just selle kokkusaamispaigaks valis, küll aga mõistis ta, et see hoone on Faye territoorium, rand on aga alati kuulunud Dianale.

Harjumatu oli näha Diana asemel kogu grupi ees seismas Fayet, kellele olid suunatud kõigi pilgud. Sel korral olid Fayel seljas tavalised rõivad – mustad säärised ning punase-mustatriibuline sviiter –, aga temast kiirgas endiselt saladuslikku juhi aurat. Kui ta kõndis, välgatasid tema tähtrubiinid laudadega kaetud akendest sisse tungivates päikesekiirtes.

„Minu arust oli Cassie see, kes tahtis, et me täna koosoleku korraldaksime. Tal pidi olema meile palju rääkida – on mul õigus, Cassie?”

„Jah, ma tahan rääkida loo, mille vanaema mulle enne surma jutustas,” lausus Cassie kindlameelselt Fayele otse silma vaadates. „Enne seda, kui Black John ta tappis.” Kui ta oli lootnud Fayet segadusse ajada, siis pidi ta pettuma; langetatud laugudega kuldsed silmad jäid liikumatuks ja ülbeks. Ilmselt ei pidanud Faye end Black Johni tegude eest vastutavaks, ehkki just tema oli korraldanud Black Johni vabaks laskmise.

„Oli see ikka Black John?” küsis Suzan kahtlevalt ja tõstis kaunilt maniküüritud küüne oma täiusliku suu juurde, justkui kujutaks mõtlemisprotsess endast uut keerulist ülesannet. „Kas ta oli tõesti seal?”

„Ta oli tõesti seal. Ta on tõesti siin,” vastas Cassie. Suzan polnud nii rumal, nagu ta teeskles, ning vahel oli ta üllatavalt läbinägelik. Cassie soovis, et ta oleks nende poolel. „Ta tuli surnuaial kalmest välja. Tõenäoliselt oli see tema haud. Kui me pealuu kalmistule tõime ja musta energia vabaks lasime, sai ta jõudu, et tagasi tulla.”

„Et surnuist üles tõusta?” küsis Sean närviliselt.

Veel enne, kui Cassie jõudis vastata, lausus Melanie: „See kalme ei saa olla Black Johni haud, Cassie. Anna andeks, aga lihtsalt ei saa. See on liiga nüüdisaegne.”

„Ma tean, et see on nüüdisaegne. See ei ole Black Johni esimene haud; ma ei tea isegi seda, kas ta seitsmeteistkümnendal sajandil üldse hauda maeti. Vähemalt mitte juhul, kui ta hukkus merel…” Mõned grupi liikmed vaatasid talle üllatunult otsa, aga Cassiele jäi see märkamata. „Igatahes pole see tema haud sellest ajast. Sellesse hauda maeti ta 1996. aastal.”

Laurel, kes parasjagu taimeteed termostopsi kallas, lödistas põranda vedelikku täis.

Faye tardus soolasambaks. „Mida?” urises ta.

Isegi Diana ja Adam näisid hämmeldunud olevat ja vaatasid teineteisele otsa. Aga toetus tuli hoopis ootamatust kandist.

„Laske tal oma lugu lõpuni rääkida,” ütles Deborah. Pöidlad teksataskutesse surutud, astus ta kummuli keeratud kasti juurde, millel Cassie istus, ning seisis tema kõrvale.

Cassie tõmbas sügavalt hinge. „Ma taipasin kohe, et midagi on korrast ära, kui olin näinud surnuaial kõiki neid haudu – haudu, kuhu on maetud teie vanemad, kõik nad hukkusid 1996. aastal. Diana ütles, et orkaan tappis nad, aga minu meelest oli see ikkagi imelik. Ma mõtlen seda, et miks said surma ainult teie vanemad? See küsimus hakkas mind vaevama pärast seda, kui kuulsin, et te kõik olete sündinud vaid mõned kuud enne oma vanemate surma. Arvestades asjaolu, et siinkandis oli sel ajal nii palju vastsündinuid, oleksid tavalise orkaani puhul pidanud hukkuma ka mõned beebid. Rääkimata sellest, kui pentsik on fakt, et te kõik olete sündinud üheainsa kuu jooksul.”

Nüüd tundis ta end juba veidi rahulikumalt, ehkki nii paljude temale koondunud pilkude all polnud kerge rääkida. Vähemalt ei läikinud nende silmis enam vaenulikkus ega kahtlused. Sõjaka mulje jättis vaid Faye, kes seisis, käed vaheliti rinnal ja kassisilmad pilukil.

„Aga tegelikult on sellele päris lihtne seletus,” jätkas Cassie. „Black John tuli tagasi eelmise põlvkonna ajal, meie vanemate põlvkonna ajal. Keegi ei teadnud, et see on tema, ja nagu minu vanaema rääkis, ei osanud keegi seda kahtlustadagi, aga see oli tõesti Black John. Ta püüdis kokku panna nõiagruppi meie vanematest, kes olid siis õige veidi vanemad kui meie praegu.”

„Meie vanematest?” päris Doug itsitades. „Lõpeta ära, Cassie, sa teed nalja.” Publiku hulgast kostis naeruturtsatusi ja kuulajate näoilmed olid nii skeptilised, murelikud kui lausa pilkavad.

„Üks hetk,” ütles Adam, kelles kuuldu paistis järjest suuremat huvi äratavat. „Ma tean midagi, mis võib seda teooriat kinnitada. Ma tean, et minu vanaema pole alati päris selge mõistuse juures, aga ka tema on rääkinud midagi minu vanematest – ja et meie oleksime pidanud lastena moodustama nõiagrupi –, see võib kuuldud looga klappida.” Tema sinakashallides silmades välgatas tõsine huvi.

„Üks asi on veel,” lausus Deborah Nickile kõrvalpilku heites. „Cassie vanaema väitis, et minu ema oleks pidanud abielluma Nicki isaga, aga Black John sundis ta abielluma hoopis minu isaga. See selgitaks ka asjaolu, miks mu ema alati endast välja läheb, kui nõiakunsti mainitakse, ja miks ta ilme on alati kuidagi süüdlaslik, kui ta mainib, et Nick läheb järjest rohkem oma isa nägu. See võiks nii mõndagi selgitada.”

Cassie märkas, et Nick seisab nagu ikka ülejäänud seltskonnast eemal pimedas nurgas. Noormees põrnitses nii keskendunult põrandat, et ta pilk näis sellesse augu puurivat. „Nojah, selgitaks vist küll,” lausus ta nii vaikselt, et Cassie teda vaevu kuulis. Ta ei taibanud, mida noormees silmas pidas.

„See selgitaks ka seda, miks nad pidevalt teineteise peale karjuvad – ma mõtlen oma vanemaid,” lisas Deborah.

„Kõik vanemad tülitsevad alatasa,” nentis Chris õlgu kehitades.

„Kõik vanemad, kes praegu siin elavad, on need, kes Black Johni üle elasid,” sõnas Cassie. „Nad jäid ellu sellepärast, et ei hakanud tema vastu võitlema. Minu vanaema ütles, et alles siis, kui ühe kuu jooksul oli sündinud üksteist last, mõistsid meie vanemad, mida Black John sepitseb. Ta tahtis moodustada nõiagrupi, mis oleks täielikult tema kontrolli all, nõiagrupi lastest, keda ta oleks kasvamise ajal saanud oma tahte järgi vormida. Teie kõik, kes te siin olete…” – Cassie noogutas grupi liikmete poole – „pidite saama tema nõiagrupi liikmeteks.”

Klubi liikmed vaatasid üksteisele otsa. „Aga sina, Cassie?” küsis Laurel.

„Mina sündisin hiljem. Nagu te teate, sündis hiljem ka Kori. Meie jäime Black Johni plaanidest välja; meie olime tavalised lapsed. Aga teie kõik pidite saama tema omaks. Teie jaoks oli kõik paika pandud.”

„Ja need vanemad, kellele see mõte ei meeldinud, läksid Black Johniga võitlema,” lisas Deborah. „Nad tapsid ta; nad põletasid tema keha ja maja number kolmteist, aga hukkusid seejuures ka ise. Need, kes ellu jäid, on argpüksid, kes püsisid kodus.”

„Nagu minu isa,” lausus Suzan järsku küüntelt pilku tõstes. „Ta läheb alati närvi, kui juttu tuleb Vietnami sõja veteranide memoriaalist või „Titanicust” või nendest, kes on teisi päästes ise hukkunud. Ja ta ei taha kunagi rääkida minu emast.”

Cassie märkas, et Ringi liikmed vahetavad omavahel jahmunud pilke. Paljude silmis näis koitvat tõde.

„Täpselt nagu minu isa,” lausus Diana hämmeldunult. „Ta räägib alatasa, kui vapper oli minu ema, aga pole kordagi selgitanud, miks. Pole ka ime, kui ta temaga kaasa ei läinud, kui ta lasi tal minna üksi.” Ta hammustas murelikult huulde. „Kui kohutav on oma isa kohta midagi sellist teada saada.”

„Tead, mina tunnen end veelgi hullemini,” ütles Deborah sünge ilmega. „Minu vanemad ei läinud kumbki. Ja teie omad samuti mitte,” lisas ta vendade Hendersonide poole pöördudes, kes, kulm kortsus, teineteisele otsa vaatasid.

„Järelikult peaksid meie hulgast olema õnnelikud just need, kellel vanemaid pole?” küsis Melanie kulmu kergitades.

„Vähemalt teate te seda, et nad olid vaprad,” ütles Deborah lühidalt. „Sinul ja Adamil ja Laurelil ja Nickil on midagi, mille üle uhkust tunda. Mina oleksin meelsamini lasknud end üles kasvatada vanaemal või vanatädil, mitte vanematel, kes alailma teineteise peale karjuvad, sest neil on oma käitumise pärast kohutavalt häbi.”

Cassie vaatas uuesti Nicki poole ja nägi, kuidas poisi näolt kadus miski, mingi sõnulseletamatu pinge, mida ta oli näinud sestsaadik, kui ta Nicki esimest korda kohtas. Muutus tegi näo teistsuguseks, leebemaks, haavatavamaks. Samal hetkel tõstis Nick pilgu, vaatas talle otsa ja mõistis, et Cassie oli teda salaja jälginud. Cassie tahtis vaadata kõrvale, aga ei suutnud, ning tema üllatuseks polnud poisi ainitises pilgus vaenulikkust. Nicki suu kõverdus kergendustundega veidi viltuseks naeratuseks ja Cassie tabas end talle mõistvalt vastu naeratamast.

Seejärel tajus ta, et Faye jälgib neid. Cassie pöördus uuesti kogu grupi poole ja jätkas vaikselt jutustust.

„Need, kes surid, hukkusid sellepärast, et meie vanemad ei hoidnud kokku. Vähemalt väitis seda minu vanaema. Veel ütles ta, et nüüd oleme meie need, keda ähvardab hädaoht, sest Black John on tulnud meid tagasi võtma. Ta tahab ikka veel moodustada nõiagruppi ja nüüd on ta uuesti elus – ta on elav ja hingav inimene. Vanaema ütles, et kui me teda jälle näeme, pole ta enam põlenud ega hirmuäratav ning me ei pruugi teda kohe ära tunda, aga peame temaga kohtumiseks valmis olema.”

„Miks?” küsis Adam ja tema vaoshoitud hääl tundus ootamatus vaikuses liiga valju. „Mida ta sinu vanaema arvates kavatseb teha?”

Cassie tõstis käed üles. Tema ja Adami vahel polnud enam süütunnet tekitavaid saladusi, aga iga kord, kui ta Adamile otsa vaatas, tundis ta – nendevahelist sidet. Uut liiki sidet, mis ühendab kaht inimest, kes on läbi käinud tulest ja veest ning tugevamaks saanud. Ta teadis, et nad mõistavad teineteist ja nii jääb see alatiseks.

„Ma ei tea, mida ta kavatseb teha,” ütles ta Adamile. „Vanaema hoiatas, et ta püüab meid ninapidi vedada. Sundida meid endale alluma samamoodi nagu meie vanemaid. Aga ma ei tea, kuidas.”

„Ma küsin seda sellepärast, et ta ei pruugi jahtida meid kõiki,” lausus Adam ikka veel vaikse häälega. „Sinu väitel korraldas ta asjad nii, et sünniksime meie, üksteist last – ning kui tema nõiagrupi juhina meiega ühineks, oleks meid kokku kaksteist. Aga sina polnud üks üheteistkümnest, Cassie. Kori samuti mitte. Ja Kori koristas ta juba tee pealt ära.”

Diana hingas häälekalt sisse. „Oh jumal küll – Cassie! Sa pead lahkuma. Sa pead New Salemist põgenema ja Californiasse tagasi minema…” Ta jäi vait, sest Cassie raputas pead.

„Ma ei saa seda teha,” sõnas Cassie lihtsalt. „Vanaema ütles, et ma pean siia jääma ja võitlema. Veel ütles ta, et just sellepärast oligi ema mu tagasi toonud – et ma saaksin tema vastu võidelda. Ma võin ju olla pooleldi autsaider, aga tõenäoliselt olen ma ainus laps, kes ei sobinud tema plaanidega, järelikult võib mul olla mõningaid eeliseid.”

„Ära ole nii tagasihoidlik,” sekkus vestlusse Deborah. „Vana daam rääkis meile, et just sinu suguvõsa on alati olnud kõige tugevam. Tema sõnul on sinul kõige tugevam selgeltnägemisvõime ja kõige rohkem väge.”

„Ja nüüd on minu käes ka meie suguvõsa „Varjude raamat”,” lisas Cassie veidi kohmetult ja kummardus, et punaste nahkkaantega raamat seljakotist välja tõmmata. „Vanaema oli peitnud selle köögikamina sisse lahtise tellise taha. Black John tahtis seda endale, järelikult peab seal olema kirjas midagi sellist, mida ta kardab. Ma loen selle läbi ja üritan ära arvata, mis see võib olla.”

„Millega meie saame abiks olla?” küsis Laurel. Cassie mõistis, et küsimus on suunatud talle; kõik grupi liikmed, välja arvatud teda tigedalt põrnitsev Faye, vaatasid ootusrikkalt tema poole. Ta erutus, tõstis uuesti käed üles ja raputas pead.

„Me võime vestelda linnas elavate vanaprouadega,” tegi Deborah ettepaneku. „Vähemalt minu arvates. Cassie vanaema väitis, et meie vanemad on nõiakunsti unustanud, et nad sundisid end seda tegema, sest tahtsid ellu jääda. Aga mulle tundub, et siinsed vanaprouad ei pruugi olla kõike unustanud, järelikult me võiksime neid küsitleda. Näiteks Laureli vanaema Quincey’t, Adami vanaema, vanaproua Franklinit. Kas või sinu vanatädi, Mel.”

Melanie näis kahtlevat. „Vanatädi Constance ei kiida vanu kombeid sugugi heaks. Selles suhtes on ta üsna – põikpäine.”

„Pealegi on vanaema Quincey kehva tervisega,” sõnas Laurel. „Ja mis vanaproua Franklinisse puutub – tema mõistus pole alati omal kohal.”

„Delikaatselt väljendudes,” lisas Adam. „Aga tegelikult tuleb tunnistada, et vahel on mu vanaema omadega ikka päris sassis. Aga mulle tundub, et Deborah’l on õigus; peale vanaprouade pole meil kedagi, järelikult peame püüdma nad iga hinna eest rääkima panna. Me võime proovida infot välja pressida ka mõne grupiliikme emalt või isalt… mida meil kaotada on?”

„Kui sa kavatsed midagi välja pressida minu isalt, võid sa kaotada käe ja silma,” pomises Suzan, kes hoidis sõrmi päikesekiirte vihus, et paremini küüsi näha. Aga Chris ja Doug Henderson teatasid kõrvuni naeratusega, et nemad küsitleksid rõõmuga kõiki vanemaid.

„Me küsime nendelt: „Kuulge, kas te mäletate seda selli, kelle te kuusteist aastat tagasi nagu Freddy Kruegeri ära praadisite? Igatahes on ta nüüd tagasi, nii et võib-olla oleksite nii kenad ja aitaksite meil ta ära tunda?” teatas Doug teatraalselt.

„Kas su vanaema ei andnud ainsatki vihjet, millest võiks abi olla?” päris Laurel Cassielt.

„Ei… oota.” Cassie ajas selja sirgu ja läks silmanähtavalt elevile. „Ta ütles, et nad olid mahapõlenud majas tuvastanud Black Johni keha tänu tema sõrmusele, magnetiidist sõrmusele.” Ta vaatas Melaniele otsa. „Sina oled ekspert kristallide alal; mida kujutab endast magnetiit?”

„Magnetiit on must raudoksiid,” vastas Melanie, jahedad hallid silmad mõtlikult pilukil. „Sarnaneb hematiidiga, mis on samuti raudoksiid, aga hematiit on õhukesteks viiludeks lõigatult veripunane. Magnetiit on musta värvi ja magnetiline.”

Cassie püüdis säilitada rahulikku ilmet. Loomulikult oli ta juba taibanud, et hematiit pärines Black Johni majast; võib-olla oli see isegi tema kivi. Polnud sugugi üllatav, et mehe sõrmus oli millestki sellesarnasest. Sellest hoolimata tundis ta tulevikule mõeldes alateadlikku süümepiina. Kõige targem oleks olnud sellest hematiiditükist lahti saada. Praegu lebas see tema toas ehtekarbis, kuhu ta oli selle hommikul pannud, kui Diana oli ta koju sõidutanud, et ta saaks enne kooli riideid vahetada.

„Olgu, nüüd me teame, mille suhtes valvel olla,” lausus Adam, säästes Cassiet rääkimise vajadusest. „Vanaprouasid võime küsitleda juba homme – aga ehk peaksime siiski ootama senikaua, kuni Cassie vanaema matused on möödas.”

„Hästi,” pomises Cassie.

„Sul on palju ettepanekuid, Adam,” salvas Faye viimaks vestlusse sekkudes. Tema käsivarred olid ikka veel vaheliti rinnal ja tema meekarva nahk hõõgus vihast.

Adam vaatas üle õla talle otsa, ilme neutraalne. „Et see juba jutuks tuli, siis mul on veel üks ettepanek varuks,” ütles ta. „Ma arvan, et me peaksime uuesti korraldama juhi valimise.”

Faye sööstis ettepoole, kuldsed silmad leegitsemas. „Sa ei saa seda teha!”

„Miks mitte? Kui kõik sellega nõus on,” lausus Adam rahulikult.

„Sellepärast, et see pole kombeks,” sisistas Faye. „Et selles veenduda, tarvitseb sul heita pilk ükskõik millisesse „Varjude raamatusse”! Hääletamine on hääletamine; mina võitsin ja seda ei saa enam muuta. Mina olen nõiagrupi juht.”

Adam pöördus abi otsides ülejäänute poole, aga Melanie nägu oli murelik ja Diana raputas aeglaselt pead.

„Tal on õigus, Adam,” lausus Diana tasakesi. „Hääletamine oli reeglitekohane, vähemalt sellel hetkel. Tulemuste muutmiseks pole mingit alust.” Melanie noogutas vastu tahtmist.

„Ja mulle ei meeldi, et sa teed kõikvõimalikke plaane minuga nõu pidamata,” jätkas Faye ja hakkas taas edasi-tagasi sammuma nagu panter puuris. Kui ta üle päikeselaikude astus, näisid ta silmad pilduvat sädemeid samamoodi nagu punased rubiinid, mis kaunistasid tema kaela ja sõrmi.

„Huvitav, mida me siis sinu arust peaksime tegema?” küsis Laurel väljakutsuvalt, heites oma pikad helepruunid juuksed seljale. „Sina, Faye, olid see, kes tahtis Black Johni vabaks lasta. Sina väitsid, et ta aitab meid, et ta annab meile oma väe. Mida sa sellest arvad? Mida sul on öelda nüüd, mil ta on tagasi?”

Faye hingas sügavalt sisse. „Võib-olla tahab ta meid proovile panna…”

„Ja tapab selleks Cassie vanaema?” katkestas Deborah karmilt tema lause. „Ära räägi rumalusi, Faye. Ma olin seal; ma nägin seda. Vanaprouade mõrvamisele pole mingit õigustust.”

Faye põrnitses oma endist leitnanti. „Ma ei tea, miks ta seda tegi! Ehk on tal varuks mõni plaan, mida me ei oska ära arvata.”

„See on kõige arukam väide, mida ma olen sinu suust kuulnud,” sekkus Melanie. „Tal on tõesti varuks üks plaan, Faye – meid oma võimu alla saada. Ta on juba tapnud neli inimest ja ma olen kindel, et kui me teda ärritame, tapab ta rõõmuga ka meid.”

Faye jäi seisma ja naeratas võidurõõmsalt. „Seda ei saa ta teha,” nähvas ta. „Kui Cassiel on õigus – ma ei ütle, et see nii on, aga juhul, kui tal on õigus –, vajab ta meid oma nõiagrupi jaoks. Järelikult ei saa ta meid tappa!”

„Igatahes ei saa ta tappa meid kõiki,” nentis Adam kiretult. „Ta saab endale lubada meist vaid ühe tapmist.”

Saabus vaikus. Ringi liikmed vaatasid kohmetult üksteisele otsa.

„Sellisel juhul oleks parem, kui kõik hoolitseksid selle eest, et tema see üks pole,” sõnas Faye naeratades ja mõõtis neid pilguga. Tema näol polnud vana laisavõitu naeratust; pigem paljastas ta hambad. Veel enne, kui keegi jõudis midagi öelda, keeras ta end ringi ja sammus kõrgilt ruumist välja. Nad kuulsid, kuidas ta kiiresti trepist alla läks, ning seejärel kõlas teadushoone välisukse paugatus.

Cassie, Adam ja Diana vaatasid üksteisele otsa. Adam raputas pead.

„Meil on probleem,” ütles ta.

„Kas me tõesti saime sellest alles tänasel koosolekul aru?” küsis Deborah.

Diana toetas lauba väsinult käele. „Meil on teda tarvis,” ütles ta. „Ta on nõiagrupi juht ja peab olema meie, mitte Black Johni poolel. Me peaksime temaga rääkima.”

Klubi liikmed ajasid end aeglaselt püsti. Valgus õues oli liiga ere ja pani Cassie silmi kissitama. Seitsmes tund oli just lõppenud ja kooliustest valgus välja rahvamass. Cassie uuris väljujaid, aga ei märganud nende hulgas Fayet.

„Tõenäoliselt läks ta koju,” ütles Diana. „Me peame talle järele minema.”

Ülejäänut Cassie ei kuulnud. Ta oli parkimisplatsil tunglevate õpilaste hulgas äkitselt märganud tuttavat nägu. Kummaliselt tuttavat nägu: nägu, mis ei kuulunud siia, nägu, mille äratundmiseks ta pidi ajusid pingutama. Taevas hoidku, kus ta ometi oli näinud seda ülespööratud ninaotsa, neid õlekarva juukseid, külmi pähklikarva silmi? See oli keegi, keda ta oli kunagi päris hästi tundnud, keegi, keda ta oli harjunud päevast päeva nägema, aga kelle ta pärast New Salemisse tulekut rõõmuga oli unustanud.

Cassiet valdas tunne, mis seostus palavuse ja niiskusega. Mälupilt tõi ta silme ette liiva tema jalge all, mööda keha alla jooksvad higinired, nina katva päikesekreemi. Kaldale paiskuvate lainete müha, ülekuumenenud kehad ja masendustunde.

Cape Cod.

Tuttav tüdruk oli Portia.