Читать книгу Maestra - Л. С. Хилтон - Страница 10

Pärast klubis tööleasumist hakkasin oma oksjonimaja-elu igapäevaseid alandusi eriti teravalt tajuma. Gstaadis jäi mulle vähemalt illusioon, et kaardid on minu pihus. Püüdsin endale väita, et mind lõbustab tõik, et minu korralikus ehk „tõelises“ elus, mida Ollyst ja tüdrukutest lahutab vaid paar Londoni tänavat, puudub mul igasugune väärtus ja võim. Klubis tundsin end väärtuslikuna iga kord, kui tõstsin jala üle põlve; oma päris ametis, milles olin lootnud karjääri teha, olin aga ikka veel põhimõtteliselt tentsiku rollis. Tegelikult oli Gstaadil selle maailma elitaarseima kunstipoega rohkem ühist, kui oleksin tahtnud tunnistada.

Töö oksjonimajas tekitas küll pettumust, kuid siiski oli mul meeles esimene kord, kui üht maali päriselt nägin, ja see mälestus hõõgus mul ikka veel südamesopis. Bronzino „Allegooria Venuse ja Cupidoga“ Trafalgar Square’il rahvusgaleriis. See pilt mõjub mulle siiani rahustavalt, ning mitte ainult oma müstiliselt elegantse maneristliku kompositsiooni poolest, mis on ühteaegu mänguline ja süütult erootiline ning samas trööstitult surma ja surelikkust meenutav, vaid ka seepärast, et mitte ükski õpetlane ei ole seni pakkunud välja ühtegi laialdast tunnustust leidnud teooriat selle tähenduse kohta. Maali ilu peitub kusagil selle frustratsioonitunde sees, mida see vaatajas tekitab.

See oli kooliekskursioon Londonisse, tundide kaupa palavas ning vorstipirukate ja juustukrõpsude järele lehkavas bussis istumist. Popid tüdrukud vaterdasid ja kraaklesid tagumistel istmetel ning meie jaoks harjumatutes igapäevariietes õpetajad nägid neis kummaliselt haavatavad välja. Pärast Buckinghami palee väravatest sisse vahtimist olime piki The Malli kunstigaleriisse kõmpinud, kõigil tumesinised vormisviitrid seljas – pane aga nimesilt rinda ja oledki valmis kõnekeskusesse tööle minema. Galeriis lasid poisid parkettpõrandatel liugu ja tüdrukud kommenteerisid valjusti ja jämedalt iga akti, millest möödusime. Püüdsin parajasti grupist eralduda, et neisse näiliselt lõpututesse piltidest tulvil saalidesse ära eksida, kui leidsin täiesti juhuslikult selle Bronzino.

See oli niisugune tunne, nagu oleksin komistanud ja auku kukkunud – õhku ahmima panev ja kiiresti mööduv šokiseisund, kus keha liigub kiiremini kui mõistus. Seal oli jumalanna, seal tema poeg, seal aga müstiline vanamees nende kohal. Ma ei teadnud siis, kes need on, kuid mind valdas silmipimestav äratundmine, et enne nende hapralt kiirgavate ja põimuvate värvide nägemist polnud ma veel mitte kunagi millestki tõeliselt puudust tundnud. Ja siis kogesin ma ka iha, tajudes esimest korda, et tean, mida ma tahan ja mis mul puudu on. Ma vihkasin seda tunnet. Vihkasin, et mu senine maailm näis äkitselt inetuna, ja et selle tunde allikas, see müstiline tõmme ja ahvatlus, säras mulle sellelt pildilt otse vastu.

„Rasu pervotseb selle palja naisega!“

Leanne ja paar tema kambajõmmi olid mulle järele jõudnud.

„Kuradi lesbar!“

„Lessssbaaaar!“

Nende käre kriiskamine häiris teisi külastajaid, pead pöördusid ja minu nägu hõõgus häbipunast. Leanne’i tol ajal oranžikasblondid püsilokki kärsatatud juuksed olid geeliga pealaele barokkparukat meenutavasse soengusse tõmmatud. Oma sõprade kombel käis ta ringi, näol paks kiht tumedat jumestuskreemi, ning musta laineriga tõmmatud jooned silmade ümber olid laiali määrdunud.

„Nad ei peaks neid üldse sisse laskma, kui nad käituda ei oska,“ kuulsin kedagi ütlemas. „Ma tean, et sissepääs on tasuta, aga...“

„Nõus,“ sekkus keegi teine. „Väikesed elajad.“

Nad vaatasid meid, otsekui oleksime levitanud paha haisu. Küllap nende arvates levitasimegi. Mulle ei meeldinud see põlgus nendes haritud ja lihvitud häältes. Mulle ei meeldinud, et mind pandi teistega ühte punti.

Aga ka Leanne oli neid kuulnud. „Te võite perse tõmmata ja nii,“ sõnas ta raevukalt. „Või olete ise ka kuradi lesbarid?“

Kaks naist, kes olid pahameelt avaldanud, paistsid nüüd otsesõnu šokeeritud. Nad ei laskunud vaidlusesse, vaid kõndisid lihtsalt rahulikult järgmisse saali, meist eemale. Saatsin neid näljase pilguga. Seejärel pöördusin tüdrukute poole.

„Nad võivad kaebama minna. Meid võidakse siit välja visata.“

„No ja siis? Siin on niikuinii nõme. Mis sul mureks on, Rasu?“

Selleks ajaks olin ma kaklemises juba küllaltki osav. Ema, kui ta mind üldse märkama vaevus, kohtles mu siniseks löödud silmi ja verevalumeid hellalt, kuid enamjaolt püüdsin ma neid asitõendeid varjata. Isegi siis suhtus ta aga minusse kui ümbervahetatud lapsesse. Ma oleksin võinud Leanne’ile sealsamas kallale tormata, kuid millegipärast ei tahtnud ma seda teha – võib-olla oli see pildi mõju, võib-olla aga teadmine, et nood naised on mu selja taga. Ma ei kavatsenud end enam niisugusel viisil alandada. Niisiis ei teinud ma sellest asjast suurt numbrit. Püüdsin end ümbritseda põlgusega nagu kasukaga, näitamaks neile, et nad on minust niivõrd palju madalamad, et ei vääri mu tähelepanu. Kui kool läbi sai, oli mul üsna hästi õnnestunud iseend selles veenda. Olin teismelisena oma esimese Itaaliareisi jaoks kaks aastat raha korjanud. Olin töötanud bensiinijaamas, pühkinud ilusalongi põrandalt blondeeritud juuksevaklu ja vigastanud hiina kiirsöögikohas alumiiniumist toidukarpidega sõrmi, nii et reedeõhtuste purjutajate magushapu sealiha sisse tilkus verd. Olin suutnud endale tagada vaheaasta Pariisis ja hiljem ka kuuajase ülikoolieelse ettevalmistuskursuse Roomas.

Olin mõelnud, et ülikooli jõudes on asjad ehk teisiti. Ma ei olnud tegelikult kunagi varem näinud niisuguse välimusega inimesi ja veelgi vähem mõnda niisugust paika. Need olevused ja need hooned kuulusid omavahel kokku; arvukate põlvkondade kaupa iseenesestmõistetavat omanditunnet sulatas salvitud müürid ja salvitud naha kokku arhitektuuriliseks tervikuks, mille iga detail oli aja poolt täiuslikuks lihvitud. Tõsi, mul oli ülikooli ajal armusuhteid, kuid kui sul juhtub olema minu välimus ja – kui aus olla – ka minu huvialad, siis võib täiesti vabalt olla, et sõbrannad üldse ei olegi sinu jaoks mõeldud. Kinnitasin endale, et mul polegi neid tarvis, ja pealegi polnud mul raamatukogus istumise ja osakoormusega tööde kõrvalt aega suurt millekski peale lugemise.

Ma ei piirdunud ainult oma kursuste kohustusliku lugemisvaraga: lisaks Gombrichile ja Bourdieule lugesin sadu romaane, millest püüdsin välja kammida selles kummalises kõrgklassi-maailmas valitsevate kommete üksikasju: kuidas kõnelda ja milline sõnavara eristab selle nähtamatu klubi liikmeid mitteliikmetest. Nägin lakkamatult vaeva oma võõrkeeleoskuse kallal, sest prantsuse ja itaalia keel on kunstimaailma keeled. Lugesin Le Monde’i ja Foreign Affairsi, Country Life’i ja Vogue’i ja Opéra Magazine’i ja Tatlerit ja poloajakirju ja Architectural Digesti ja Financial Timesi. Õppisin tundma veine, haruldasi köitmisviise ja antiikhõbedat; külastasin kõikvõimalikke tasuta kontserte, esmalt kohusetundest ja hiljem lõbu pärast; õppisin, kuidas tarvitada õigesti dessertkahvlit ja kuidas jäljendada aktsenti, mille kohal päike iialgi ei looju. Selleks ajaks olin juba piisavalt tark, et mitte teeselda kedagi, kes ma ei ole, kuid arvasin, et kui olen piisavalt hea kameeleon, ei tule inimestel pähegi küsimusi esitada.

Minu sihikindlus ei tulenenud snobismist. Osalt oli see tingitud kergendusest, mida tundsin selles keskkonnas, kus huvi möönmine millegi muu kui kuradima tõsielusarjade vastu ei tähendanud veel provokatsiooni sulle vastu lõugu anda. Koolist poppi pannes olin seda enamasti teinud selleks, et sõita bussiga linna ja külastada kas Pictoni lugemissaali keskraamatukogus või Walkeri kunstigaleriid, sest neist kahest vaiksest ruumist õhkus minu jaoks midagi enamat kui vaid ilu, mis neis leidus. Need olid – tsiviliseeritud. Ja olla tsiviliseeritud tähendab olla kursis õigete asjadega. Kuidas ka ei püütaks teeselda, nagu ei omaks see mingit tähtsust, on see siiski tõsi. Niisugune eitus on sama rumal kui arvata, et ilu ei oma tähtsust. Ning selleks, et ümbritseda end õigete asjadega, tuleb esmalt jõuda inimeste sekka, kellele need asjad kuuluvad. Kuna ühtlasi on tähtis olla põhjalik, tuleb alati kasuks, kui tead, mis vahe on sünnipärasel ja omistatud markiitiitlil.

Kui ma oksjonimajja jõudsin, näis alguses, et sellest kõigest on üpris palju kasu olnud: olin oma teravad nurgad maha lihvinud. Sain hästi läbi meie osakonna sekretäri Frankie’ga ja seda hoolimata hääletoonist, millega ta kamandas inimesi nagu memsahib oma toolikandjaid üle avarate väljade, teiste seas ka oma sõpru, keda ta tõesõnu kutsus nimedega Pongo ja Piiks. Frankie sulandus keskkonda viisil, milleni mina kunagi päris täpselt ei küündinud, kuid samal ajal näisid temas tekitavat mõningast kohmetust tasapisi oksjonimajja imbuma hakanud jultunud uue raha vood. Aristokraatlikust uinakust virgunud kunstimaailm leidis end äkitselt miljardäride liivakastist, kus Frankie-sugused tüdrukud olid järk-järgult välja suremas. Kord pihtis ta mulle üsna nukralt, et eelistaks elada maal, kuid ema arvates on tal linnas töötades rohkem võimalusi „kellegagi kohtuda“. Ehkki Frankie oli ajakirja Grazia andunud lugeja, ei paistnud ta seal pakutavaid stiilimuutuse nippe kunagi rakendavat – ta kandis irooniavabalt sametiga kaetud peavõru ja tema tagumik nägi välja nagu üks hiiglaslik tviidist seen. Kord, kui põikasime salaja Peter Jonesi kaubamajja, pidin ta peenetundeliselt ühest tõeliselt katastroofilisest türkiissinisest taftist ballikleidist eemale juhtima. Uskusin, et ta ema ei pea reljeefkirjas pulmakutsete tellimise pärast veel niipea muretsema, kuid sellest hoolimata imetlesin ma Frankie enesekindlust, tema võrratut põlgust dieetide vastu ja ta igikestvat optimismi, et ühel päeval kohtab ta „seda õiget“. Lootsin, et see tõepoolest nii läheb – kujutasin teda elavalt ette mõnes George’i ajastu pastoraadihoones oma jumaldavale ja rõõsale perele puupliidi ees kalavormi kätte jagamas.

Vahel sõime temaga koos lõunat ning kui minul ei saanud iial küll tema ratsaklubi-lapsepõlvest, paistis tema samal ajal nautivat lugusid minu (rangelt tsenseeritud) noorpõlveseiklustest. Frankie oli kahtlemata üks, mis mulle mu töö juures meeldis. Ja teine oli Dave, kes töötas laos transporttöölisena. Peale Frankie oli Dave oksjonimajas põhimõtteliselt ainus inimene, kellele ma tundusin ka päriselt meeldivat. Ta oli ühe jala Lahesõja ajal Bagdadi jätnud ning paranemisperioodil oli tal tekkinud huvi kunstidokumentaalide vastu. Dave’il oli fantastiline loomupärane kunstitaju ja käbe mõistus; tema kirg oli 18. sajand. Kord rääkis ta mulle, et pärast Pärsia lahe ääres nähtut oli võimalus viibida suurepäraste maalide lähedal mõnikord ainus, mis tal edasi elada aitas. See armastus paistis välja ka sellest, kui hellalt ta neid kohtles. Ma pidasin tema siirast huvist ja teadmistest lugu ning võib kindel olla, et Dave’i käest õppisin ma maalide kohta rohkem kui ükskõik millise oma ülemuse käest.

Loomulikult me ka flirtisime – minu jaoks oli see lähim vaste kolleegide veeautomaadiäärsele lõõbile –, kuid peale selle meeldis Dave mulle ka seepärast, et ta oli turvaline. Kui mõni üksik seksuaalse alatooniga nali välja arvata, oli tema huvi minu vastu pigem vanamoodne või isalik. Ta saatis mulle koguni õnnitluskaardi, kui mind edutati. Aga ma teadsin, et ta on õnnelikult abielus – oma naise kohta kasutas ta alati tiitlit „minu proua“ – ja päris otse öeldes mõjus mulle lõõgastavalt niisuguse mehe lähedus, kes mind panna ei tahtnud. Peale rokokookunsti tundis Dave rõõmu ka jõledatest odavatest „tõestisündinud kuritegusid“ kirjeldavatest raamatutest. Üks populaarseid läbivaid teemasid oli neis raamatutes abikaasadevaheline kannibalism, rahulolematud naised serveerisid sageli oma abikaasasid pasteedina, mille kõrvale kuulus mõnusalt jahutatud Chardonnay, ning Dave, kelle kokkupuuted relvadega olid olnud tõhusad, kuid hõlmanud peamiselt püsse, tundis rõõmu nende tapariistade shakespeare’likust leidlikkusest. Hämmastav, mida on võimalik hea tahtmise korral lokitangide ja taskunoa abil korda saata. Me veetsime lao tolmusemas otsas palju rõõmsaid kahe-suitsu-pause, analüüsides jõhkrate mõrvade viimaseid trende, ja vahel mõtlesin ma endamisi, kuidas tema huvid kokku sobivad – kas nood ilustatud jumalad ja jumalannad, kes Dave’i armastatud lõuenditel mänglesid ja heljusid, trööstisid teda pärast kogetud vägivalda või andis nende sageli erootilist laadi ilu hoopis tunnistust sellest, et antiikmaailm oli just täpselt sama brutaalne ja julm kui kõik see, mida ta oli näinud kõrbes? Kui minule avaldasid muljet Dave’i omal käel omandatud ekspertteadmised, näitas tema omakorda üles vahel lausa piinlikkusttekitavalt suurt austust minu kui spetsialisti vastu.

Ühel hommikul pärast järjekordset Jamesiga veedetud õhtut, varajase juulikuu reedel, oli mul enne kontoriuste avanemist mõni minut aega ja ma sukeldusin lattu, et Dave üles otsida. Õhtu Gstaadis oli olnud pikk ja mu võrkkestad kirvendasid suitsust ja magamatusest. Dave sai kohe aru, kui nägi, et kannan kell üheksa hommikul päikeseprille.

„Raske öö, kullake?“

Ta kraamis välja kruusi suhkruga teed, kaks ibuprofeenitabletti ja Galaxy batooni. Kassiahastuse vastu pole paremat rohtu kui vilets šokolaad. Dave jäi heatahtlikult kindlaks soovunelmale, et nagu paljud teised oksjonimajas töötavad tüdrukud, elan ka mina säravat seltsielu laaberdavate Chelsea kõrgestisündinute seas. Ma ei valgustanud teda tegelikkuse suhtes. Kui tundsin end juba piisavalt inimesena, et prillid eemaldada, võtsin portfellist märkmiku ja mõõdulindi ning asusin mõõtma väikest komplekti Napoli maastikke, mis olid mõeldud peatse “Suure ringreisi”-teemalise^[1.] oksjoni jaoks.

„Uskumatu,“ tähendas Dave, „panna see pilt välja 200-naelase reserviga ja Romney nime all. Seda saab vaevu isegi jäljenduseks nimetada.“

„Uskumatu,“ nõustusin mõminal, pastakas hammaste vahel. Üks esimestest asjadest, mida oksjonimajas õppisin, oli see, et reservhind tähendab miinimumhinda, mida müüja taiese eest nõuab. Viipasin peaga ta tagatasku suunas. „Uus raamat, Dave?“

„Jaa, laenan sulle, kui tahad. Rabav.“

„Tuleta mulle meelde, millal Romney Itaalias käis?“

„1773 kuni 1775. Rooma ja Veneetsia, peamiselt. Niisiis, tüübi naine lasi ta Cuisinarti köögikombainis peeneks. Ohios.“

„Kindla peale, Dave.“

„Kindla peale on see seal Romney.“

Mu telefon piiksatas, teatades osakonnajuhilt Rupertilt saabunud sõnumist. Kohemaid pärast märkmete ülesviimist pidin minema välja üht hindamist läbi viima.

Rupert premeeris end parajasti oma laua ääres einega, mis oli tõenäoliselt tema kolmas hommikusöök sel päeval – hot dog, millest oli juba lödisenud sinepit ühele ta raskele topeltmansetile. Mõtlesin kurvastusega, et pean hiljem jälle keemilisse puhastusse minema. Mis häda mul küll nende paksude meestega oli? Ta andis mulle St John’s Woodi linnajaos paikneva aadressi ja kliendi andmed ning käskis mul liigutama hakata, kuid kui olin kabineti ukseni jõudnud, hõikas ta mind uuesti.

„Ee, Judith?“ Üks paljudest asjadest, mida ma Ruperti juures ei sallinud, oli see mäng, et mu eesnimi on „Ee“.

„Jah, Rupert?“

„Nende Whistlerite kohta...“

„Ma lugesin eile nende kohta, nagu käskisid.“

„Ee, jah, aga pea palun meeles, et kolonel Morris on väga tähtis klient. Ta eeldab sajaprotsendilist professionaalsust.“

„Aga muidugi, Rupert.“

Mõtlesin, et vahest ei vihkagi ma Rupertit nii väga. Usaldas ta ju mulle väga tõsiseltvõetava hindamise. Varem oli mind saadetud tegema vaid üksikuid töid, väikesi asju, paaril korral koguni väljaspool Londonit, kuid nüüd avanes mul esimene võimalus vestelda mõne „tähtsa“ kliendiga. Võtsin seda hea endena, et ülemus on hakanud mind rohkem usaldama. Kui hindasin tööde väärtust õigesti – täpselt, kuid kliendile meelepäraselt –, oli mul võimalus teha oksjonimaja jaoks soodne tehing ja tööd meile müüki tuua. Whistler oli oluline kunstnik, ta tõmbas ligi tõsiseid kollektsionääre ja võis tähendada oksjonimaja jaoks arvestatavat rahasummat.

Oma edu tähistamiseks tasusin taksoarve osakonna pangakaardiga, ehkki nooremtöötajatel, kelle hulka ma kuulusin, ei olnud lubatud taksot kasutada. Taksoeelarve oli mõeldud ainult eluliselt oluliste transpordiküsimuste lahendamiseks, nagu näiteks Ruperti äratoomine Wolseley restoranist, mis asus otse ümber nurga Piccadillyl. Väljusin taksost mõni tänav enne sihtkohta, et raskeis suvelehis puude varjus rahulikult piki kanaliäärt jalutada. Mu pea oli nüüd juba selge ja turvamüüridega ümbritsetud aedadest voogas märgade sirelite lõhna. Naeratasin, mõeldes, et kõik need tänavad, kus praegu pesitses jõukude viisi surmtõsise olemisega filipiinitaridest lapsehoidjaid ja poola töömehed paigaldasid keldrikorrustele hiigelbasseine, olid kunagi olnud ei midagi muud kui üks suur ja kurikuulus kõrgklassi bordell. Etty aktide kombel poseerivad naised ootasid siin raskete sametkardinate taga, et City’s töötavad armukesed koduteel nende juurest läbi astuks. London oli alati olnud hoorade linn ja selleks ka jäi.

Lasin esimese korruse korteri uksekella, õel lasersilm mind üleni skaneerimas. Koorekarva krohvitud fassaadis kahe aknaorva vahel paikneva ukse avas omanik ise. Millegipärast olin oodanud, et seda teeb majapidajanna.

„Kolonel Morris? Mina olen Judith Rashleigh,“ tutvustasin end kätt välja sirutades, „British Picturesist. Meil oli Whistleri etüüdide asjus kokku lepitud.“

Ta norsatas midagi tervituseks ja ma astusin tema paksudes tvillpükstes taguotsa järel fuajeesse. Ma ei olnud küll oodanud silmipimestavalt kaunist ohvitseri, kuid sellest hoolimata pidin võpatuse alla suruma, kui mehe kollaste küünistega käsi hetkeks mul käest haaras. Väikesed tigedad silmad vibelesid hallineva hitlerivuntsi kohal, mis rippus tema ülahuule küljes nagu nälkjas suusahüppenõlval. Ta ei pakkunud mulle teed, vaid juhatas mind otsejoones umbsesse elutuppa, mille pastelltoonides kardinad olid ilmselgelt ülepakutud ja veidras kolklikus vastuolus seintel rippuvate erakordsete maalidega. Kolonel tõmbas kardinad eest ja ma silmitsesin tema Sargenti, Knellerit ja üht võrratut tillukest Rembrandti karikatuuri.

„Kui imekenad pildid.“ Väärt vähemalt kümme miljonit. Nii et siin oli mul tõepoolest tegemist korraliku hindamisega.

Ta noogutas enesega rahulolevalt ja kostitas mind veel ühe morsaliku norsatusega. „Whistleri joonistused on mul magamistoas,“ kähises ta teise ukse poole kiirustades. Magamistuba oli veelgi hämaram ja läpasem ning lehkas kirbelt kuivanud higi ja vanaaegse kootava kölni vee järele. Suurema osa ruumist võttis enda alla suur linade ja karvaste samblaroheliste tekkidega kaetud voodi. Pidin sellest külg ees mööduma, et pääseda kummutini, mille peale oli üles reastatud viis väikest pilti. Võtsin kotist taskulambi ja uurisin igaüht neist põhjalikult, kontrollides allkirjade vastavust ja avades väga hellalt raamid, et kontrollida paberi vesimärki.

„Imekena,“ sõnasin ma. „Eskiisid „Thamesi sonaadi“ seeria jaoks, just nagu te ise ütlesite.“ Olin ise oma enesekindla ja kärmelt langetatud hinnanguga päris rahul.

„Mul polnud selleks teid vaja, et seda teada saada.“

„Loomulikult. Kuid kas te kaalute nende müügiks pakkumist? Itaalia näituse jaoks need päris sobilikud pole, aga kevadkataloogi sobiksid suurepäraselt. Loomulikult on teil olemas ka päritolutõendid?“ Päritolu oli meie äris äärmiselt oluline – pildi teekond kunstniku molbertilt läbi erinevate omanike käte ja müügisaalide, maali ehtsust tõendav dokumentatsioon.