Читать книгу Maestra - Л. С. Хилтон - Страница 7

Kui küsiksite, kuidas see algas, siis võiksin tõele au andes öelda, et esimene kord juhtus see kogemata. Kell oli umbes kuus õhtul – aeg, mil linn taas oma teljel pöörelda vihub – ja ehkki tänavatel keerles järjekordne maikuu lõikav-kusine tuul, oli metroojaam umbne ja niiske, kõikjal vedeles räpaseid sopalehti ja kiirtoidupakendeid ning heitunud ja näost hallide tööltsaabujate vahele olid litsutud maitsetutes vabaajariietes turistid. Pärast järjekordse glamuurse nädala järjekordset glamuurset algust oma superglamuursel töökohal, kus mind kiusati ja üleolekuga koheldi, ootasin ma Green Parki jaama platvormil Piccadilly liini rongi. Vastassuunas liikuv rong lahkus jaamast ning samal hetkel lainetas läbi rahvasumma vaikne kollektiivne oie. Tabloo näitas, et järgmine rong on Holborni jaamas kinni. Tõenäoliselt oli keegi rööbastel. Inimeste nägudelt peegeldus mõte “Tüüpiline, miks peavad nad endale alati tipptunnil otsa peale tegema?”. Teispool platvormi liikusid inimesed väljapääsu poole, nende seas ka sandistavates kontsakingades ja elektrisinises bandaažkleidis tüdruk. Eelmise hooaja Alaïa koopia Zarast, mõtlesin ma. Tõenäoliselt teel Leicester Square’ile koos teiste maakatest luuseritega. Tema juuksed olid harukordsed: suur kosena langev kuhil ploomikarva juuksepikendusi ja nende vahele põimitud mingisugune kuldne pael, mis jaama neoonvalgust tagasi peegeldas.

Tüdruk hakkas minu suunas innukalt lehvitama.

„Judyyy! Judy! Oled see sina?“

Teesklesin, et ei kuule teda.

„Judy! Vaata siia, ma olen siin!“

Inimesed hakkasid pilku pöörama. Tüdruk oli kollasele ohutusribale juba ohtlikult lähedale komberdanud.

„See olen mina! Leanne!“

„Teie sõbranna lehvitab teile,“ lausus mu kõrval seisev naine abivalmilt.

„Näeme mindi pärast üleval!“ Sellist aktsenti nagu temal ei kuulnud ma enam kuigi sageli. Ka tema häält ei olnud ma arvanud enam kunagi kuulvat. Oli selge, et ära ta ei kao, ja ka rong ei näidanud mingit ilmumise märki, nii et seadsin oma raske nahkportfelli õlale ja surusin end uuesti rahvamassist läbi. Ta ootas mind platvorme ühendaval trepimademel.

„Tšauki! Arvasingi, et oled sina!“

„Tere, Leanne,“ pakkusin ettevaatlikult.

Ta koperdas veel viimased sammud minuni ja heitis mulle käed ümber, nagu oleksin tema kauakadunud õde.

„No vaata ennast! Lõpp-professionaalne. Ma ei teadnudki, et sa Londonis elad!“ Ma ei hakanud märkima, et tõenäoliselt oli see nii seepärast, et me ei olnud kümme aastat suhelnud. Facebooki-sõbrad ei olnud just minu stiil ning samuti polnud mul vähimatki soovi, et keegi mulle mu päritolu meenutaks.

Äkki tundsin end aga mõrrana. „Sa näed suurepärane välja, Leanne. Mulle meeldib su soeng.“

„Tegelikult ei kutsuta mind enam Leanne’iks. Nüüd ma olen Mercedes.“

„Mercedes? Kõlab… kenasti. Mina olen enamasti Judith. Kõlab täiskasvanulikumalt.“

„Nojaa, vaata aga meid, mis? Täitsa suured inimesed.“

Ma ei usu, et ma tollal teadsin, mida tähendab täiskasvanu olla. Mõtlen, et kas temagi teadis.

„Kuule, mul on tüöni veel tund aega.“ Tüöni. „Mis sa arvad, kui teeks ühe kiire dringi? Räägiks, mis vahepeal toimunud on?“

Oleksin võinud öelda, et mul pole aega, et kiirustan kusagile, ja võtta tema numbri, otsekui kavatseksin talle tõepoolest helistada. Aga kuhu oli mul vaja minna? Lisaks oli tema hääl oma tuttavlikkuses kummaliselt meeldiv ja selles oli midagi, mis tekitas minus ühtaegu üksildustunnet ja mõjus samal ajal rahustavalt. Mul ei olnud küll rohkem kui vaid kaks kahekümnenaelast ja palgapäevani oli jäänud kolm päeva. Siiski võis asi vahepeal kuidagi laheneda.

„Muidugi,“ laususin. „Las ma teen sulle joogi välja. Lähme Ritzi.“

Kaks šampanjakokteili Rivoli baaris, 38 naela. Transpordikaardi peal oli mul kaksteist naela ja taskusse jäi kaks. Tähendab, nädala lõpuni pidin lihtsalt vähese söögiga läbi ajama. Vahest oli minust tobe niimoodi eputada, aga mõnikord tuleb maailma suhtes üles näidata teatud kangekaelsust. Leanne – Mercedes – urgitses oma fuksiakarva püsilakitud küünepikenduse abil entusiastlikult välja klaasis hulpinud kokteilikirsi ning võttis reipa ja hääleka sõõmu.

„See on lõpptore, aitäh. Ehkki ma eelistan nüüd ise Roedereri.“

No selle olin ma oma uhkeldamisega küll ära teeninud.

„Ma töötan siinkandis,“ tegin ise algust. „Kunsti alal. Ühes oksjonimajas. Tegelen Euroopa vanade meistritega.“ Tegelikult ei tegelenud, kuid samas ei muretsenud ma kuigivõrd, et Leanne oskaks eristada Rubensit Rembrandtist.

„Uhke värk,“ vastas ta. Nüüd näis ta igavlevat – ta mängis oma joogi sisse torgatud kokteilipulgaga. Mõtlesin endamisi, kas ta kahetseb nüüd, et mind hüüdnud oli, kuid selle asemel et sellest ärrituda, tundsin hoopis haletsusväärset soovi talle meeldida.

„Kõlab küll nii,“ laususin verre imenduva brändi ja suhkru rahustaval mõjul usalduslikult, „aga palk on saast. Tavaliselt on mul näpud põhjas.“

„Mercedes“ rääkis, et elab Londonis juba aasta jagu ja töötab ühes St James’si šampanjabaaris. „Peab ennast stiilseks kohaks, aga on täis täpselt samu räpaseid vanu troppe. Ei midagi kahtlast,“ lisas ta kärmelt. „See on ainult baar. Aga jootraha on küll fantastiline.“

Ta väitis, et teenib kaks tuhat naela nädalas. „Ehkki kaalu lisab see küll,“ kaebas ta, torgates sõrmega oma tibatillukest kõhtu. „Kõik see joomine. Aga vähemalt ei pea me selle eest maksma. Valame või lillepottidesse, kui vaja, nagu Olly ütleb.“

„Olly?“

„Tema on omanik. Kuule, sa peaks mõnikord sealt läbi tulema, Judy. Võid väikese kõrvalotsa teha, kui sul rahad läbi on. Olly otsib pidevalt uusi tüdrukuid. Teeme ühed veel?“

Meie vastaslauas võttis istet vanem smokingus ja õhtukleidis paar, tõenäoliselt olid nad teel ooperisse. Naine libistas arvustava pilgu üle Mercedese võltspruunide säärte ja sätendava dekoltee. Mercedes pöördus oma toolil ning tõstis pikkamööda ja kaalutletult ühe jala põlvelt ning pani seejärel teise jala üle põlve, välgutades mulle ja vaesele vanamehele selle naise kõrval oma mustast pitsist stringe, ise terve aeg naisele otse silma sisse vahtides. Polnud mingit tarvidust küsida, kas kellelgi on probleem.

„Nagu ma ütlema hakkasin,“ lausus ta, kui naine oma peedikarva näo kokteilimenüü poole pööras, „seal on tore.“ Torre. „Tüdrukud on kõik erinevatest kohtadest. Sa võiksid rabav välja näha, kui end pisut üles lööksid. Tule.“

Vaatasin alla, silmitsedes oma musta Sandro tviidkostüümi. Taljest sisse võetud jakk ja lühike plisseeritud seelik. Komplekt oli mõeldud nägema välja teadlikult koketne, professionaalne, kuid samas väikese boheemlasliku kiiksuga – vähemalt nii kinnitasin ma endale ei-tea-mitmendat korda kohmakalt seelikuserva parandades –, kuid Mercedese kõrval nägin ma välja nagu masenduses lehm.

„Praegu?“

„Jah, miks mitte? Mul kott paksult kraami täis.“

„Ma ei tea, Leanne.“

„Mercedes.“

„Anna andeks.“

„Tule ikka, sa võid minu pitstopi selga panna. Sinu tissidega näeks see vinge välja. Kui sul just kohtingut ei ole?“

„Ei,“ vastasin ma ja lükkasin pea kuklasse, et viimased vahuveini ja Angostura piisad kätte saada. „Ei, kohtingut mul ei ole.“