Читать книгу Maestra - Л. С. Хилтон - Страница 5

Rasked mantlisabad ja tapjakontsad vuhisesid ja kõpsusid üle parketi. Sammusime üle koridori topeltuste juurde, mille tagant kostev kõnesumin andis märku, et mehed on juba seal. Tuba oli valgustatud küünaldega; diivanite ja madalate polsterdatud toolide vahel paiknesid lauakesed. Meid ootavad mehed olid riietatud paksust mustast satiinist pidžaamapükstesse ja hommikukuubedesse, mille pisut läikiv kude pakkus kaunist kontrasti nende tärgeldatud särkidele. Aeg-ajalt vilksatas küünlavalguses kuldse sähvatusena mõni raske mansetinööp või peen käekell või välkus ekstravagantse siidtaskuräti vahelt tikitud monogramm. Kui kõik need üksikasjad poleks olnud nii täiuslikud, võinuks see kõik näida tobeda või teatraalsena, kuid ma tundsin end hoopis kui transis; mu pulss lõi aeglaselt ja sügavalt. Üks varrukale kinnitatud paabulinnusulega mees juhtis parasjagu Yvette’i eemale, kui vaatasin üles ja märkasin endale lähenemas üht teist meest, revääril minu õiega sobiv gardeenia.

„Nii see siis käibki?“

„Kuni me sööme, jah. Pärast seda võid valida. Bonsoir.^[1.]“

„Bonsoir.“

Ta oli pikk ja kõhn, ent ta keha näis noorem kui ta nägu, mis oli üpris karm ja kurruline. Hallinevad juuksed olid kõrgelt laubalt tagasi kammitud ning oma suurte ja pisut rippuvate laugudega silmade tõttu meenutas ta mulle mõnd Bütsantsi pühakut. Ta juhatas mu diivani juurde, ootas, kuni ma istet võtsin, ja ulatas mulle siis lihtsa kristallpokaali valge veiniga, mis maitses puhtalt ja mineraalselt. Tema formaalsus oli naljatlev, kuid mulle seesugune tants meeldis. Oli selge, et Julien oskab ootusärevusest lugu pidada. Peaaegu alasti ettekandjad ilmusid taas, kandes nüüd taldrikukesi tillukeste lehttaignaküpsetistega, millele järgnesid mee- ja ingveripastaga maitsestatud pardirinnalõigud ning vaarikate ja maasikatega täidetud küpsisekorvikesed. Toit oli pigem moepärast – ei midagi, mis oleks kõhtu täitnud.

„Punased marjad annavad naise vitule oivalise maitse,“ märkis mu lauakaaslane.

„Ma tean.“

Siit-sealt kostis vaikset vestlust, kuid enamik jälgis teisi ja jõi, haarates pilguga kord teisi külalisi, kord ettekandjate kärmeid liigutusi. Märkasin, et viimastel oli tantsijate füüsis: saledad ja samas lihaselised kehad, säärelihased kitsaste saapasäärte kohal pungitamas. Õhtune lisatöö kordeballeti kõrvalt? Läbi hämara valguse nägin toa teises otsas Yvette’i, kellele söödeti parajasti teravaharulise hõbekahvli otsast mandlitega täidetud viigimarju; ta keha oli siugjalt välja sirutatud, punase siidi vahelt vihjamisi paistmas üks tõmmu reis. Ettekandjad kõndisid nüüd pühaliku moega ringi, küünlakustutajad käes, ja summutasid leeke, vahaküünalde kohal hõljumas suitsupilved – kuni valgus hääbus. Just samal hetkel tundsin oma reiel mehe kätt, mis masseeris ja silitas seda aeglaselt ja ruttamata, ning kohe tajusin oma jalge vahel kerkivat pinget. Tüdrukud asetasid laudadele madalad läikivad kandikud, millele olid valmis pandud kondoomid, kristallpudelikesed monoiõliga ja kommikausikestesse valatud libesti. Osa paarikesi suudlesid, olles ilmselt oma loositud partneritega rahul, teised aga tõusid viisakalt ja sammusid üle põranda, et otsida üles juba varem välja vaadatud saak. Yvette’i kimono lebas ümber ta laiali jalgade ja mehe pea oli tema kohal kummargil. Me pilgud kohtusid, ta naeratas mulle ülevoolavalt ning kukutas siis pea patjade vahele, ekstaatiliselt nagu narkar, kelle teadvus on hajumas.

1 „Tere õhtust.“ (pr k) [ ↵ ]