Читать книгу Maestra - Л. С. Хилтон - Страница 9

Minu tööintervjuu tol õhtul Gstaadi klubis seisnes selles, et hiiglasekasvu ja sünge olemisega soomlane Olly, kes oli ühtaegu nii klubi omanik, ülemkelner kui ka turvamees, uuris mind mu nahatooni pitspluusis, mille olin Ritzi käimlas kiiruga selga tõmmanud.

„Kas sa juua oskad?“ küsis ta.

„Ta on Liverpoolist,“ itsitas „Mercedes“, ja sellega oli asi otsustatud.

Niisiis töötasin ma järgmised kaheksa nädalat neljapäeva- ja reedeõhtuti klubis. Tööaeg ei olnud küll selline, mille üle suurem osa minuvanuseid inimesi rõõmustaks, kuid minu karjääri ei iseloomustanud just tööpäevajärgsed dringid tiimikaaslastega. Klubi nimi, nagu ka kõik muu selles klubis, kujutas endast ajale jalgu jäänud püüdlust näida kõrgklassi kohana; ainus tõeliselt ehe asi oli šampanjale lisatud juurdehindlus, mis võttis silmad märjaks. Tegelikult ei erinenud see klubi kuigivõrd Annabel’sist, oma aja ära elanud ööklubist mõne tänava kaugusel Berkeley Square’il. Samasugused vaid konservatiivsete noorte maitset erutavad kollased seinad; samad tahtlikult halva maitse piiril pildid; sama kamp traagilisi kõhukaid ja vanaldasi mehi; sama kari lösutavaid tüdrukuid, kes ei olnud küll päris prostituudid, kuid vajasid alati pisut abi üüri maksmisel. Töö oli lihtne. Pool üheksa, pool tundi enne klubi avamist, kogunes umbes kümme tüdrukut väikesele virgutusnapsile, mida väljastas laitmatult pressitud, kuid kergelt lehkavas valges pintsakus baarmen Carlo. Ülejäänud personal koosnes muldvanast slaavi eidekesest, kes võttis vastu üleriideid, ja Ollyst. Punktipealt kell üheksa keeras viimane neist tänavapoolse ukse lukust lahti ja ütles piduliktõsise najatleva tooniga alati sama lause: „Okei, tüdrukud, trussad jalast.“

Pärast avamist istusime tunnikese niisama juteldes, kõmuajakirju lapates ja sõnumeid saates, kuni tasapisi hakkas sisse astuma kliente, kes tulid pea alati üksi. Süsteem oli selline, et klient valis omale tüdruku välja ja viis tolle istuma ühte roosade sametkardinatega drapeeritud alkoovidest. Seda nimetati üsna ilustamata „bronni saamiseks“. „Bronni all“ olles oli sinu eesmärgiks panna kunde tellima võimalikult palju pudeleid naeruväärselt ülehinnatud šampanjat. Palka meile ei makstud, vaid lihtsalt kümme protsenti iga pudeli hinnast, pluss mis iganes summa klient otsustas jootrahaks jätta. Esimesel õhtul tuigerdasin ma kolmanda pudeli pealt lauast minema ja olin sunnitud paluma eidekesel oma juukseid hoida, kuni endale näpud kurku ajasin.

„Rumal plika,“ sõnas ta süngevõitu häälega, „sa ei pea seda ju jooma, kui sa ei kanna.“

Niisiis õppisin ma sellest. Carlo serveeris šampanjat hiiglaslikest, kuldkalakese akvaariumi mõõtu klaasidest, mille meie niipea, kui klient lauast lahkus, jäänõusse või lillevaasi tühjendasime. Teine strateegia oli keelitada klienti, et too kutsuks ka mõne su „sõbranna“ teiega klaasikest tegema. Tüdrukud kandsid kõrge kontsaga kingi, kuid mitte kunagi avatud lõikega rihmikuid, kuna veel üks nõks oli klienti õrritades veenda teda rüüpama jooki sinu kinga seest. Ühe number 39 Louboutini sisse saab kallata üllatavalt palju šampanjat. Kui miski muu ei töötanud, ajasime kogu värgi lihtsalt põrandale ümber.

Esiti tundus mulle hämmastav, et see koht üleüldse lahti püsib. Kogu see tundetu flirt ja kosmilised summad meie seltskonna eest näisid kuuluvat pigem Edwardi-aegsesse maailma. Miks peaks mõni mees niisuguse asjaga vaeva nägema, kui tal on võimalik tellida oma i-Hoora rakendusest täpselt see, mida ta soovib? See kõik oli nii talumatult vanamoodne. Peagi mõistsin aga, et just see oligi põhjus, miks need mehed ikka ja jälle tagasi tulid. Nad ei jahtinudki seksi, ehkki leidus küllalt ka neid, kes võisid pärast paari joodud akvaariumitäit pisut tiiraseks minna. Need mehed polnud mingid võrgutajad, ka oma unenägudes mitte. Nad olid tavalised keskealised abielus jorsid, kes tahtsid lihtsalt paar tundi mängida, et on päris kohtingul päris tüdrukuga – ilusa tüdrukuga, kes on kenasti riides, oskab käituda ja ka päriselt soovib nendega vestelda. Kulliküünte ja juuksepikendustega Mercedes kui klubi ametlik „üleannetu tüdruk“ oli mõeldud klientidele, kes soovisid midagi natuke siivutumat, kuid teiste puhul eelistas Olly tagasihoidlikke ja hästi istuvaid kleite, mõõdukat meiki, puhtaid juukseid ja esiletorkamatuid ehteid. Mehed ei tahtnud riskida, pahandustesse sattuda, oma naistele vahele jääda ega tõenäoliselt isegi kogeda piinlikkustunnet või raskusi, mida võinuks tuua kaasa vajadus endal kõvaks ajada. Nii uskumatult hale kui see ka ei olnud, tahtsid nad end lihtsalt ihaldusväärsena tunda.

Olly tundis seda turgu ja pakkus täpselt nõudlusele vastavat toodet. Klubis oli tilluke tantsupõrand ning Carlo täitis ka DJ-rolli; selle eesmärgiks oli anda mõista, et meie kamraad võib koos meiega iga hetk meeletusse diskoöhe viskuda, ehkki meil oli keelatud neid sellele kehutada. Klubil oli ka menüü, kust võis leida täiesti korraliku biifsteegi, kammkarbid ja jäätise erinevate lisanditega – keskealistele meestele meeldib vaadata, kuidas tüdrukud paksuks tegevaid magustoite söövad. Iseenesestmõistetavalt püsisid need kihilised jäätisedesserdid maos just täpselt nii kaua, kuni meil õnnestus diskreetselt vetsus ära käia. Niisugused tüdrukud, kes tarvitasid kas narkot või olid liiga ilmselgelt litsakad, ei jäänud sinna isegi üheks õhtuks pidama – meestevetsu juurde oli kinnitatud „viisakas teadaanne“, mis teadustas, et „pakkumised neiusid klubist välja eskortida“ on „rangelt keelatud“. Kliendid pidid meie poole vaid õhkama.

Mingil hetkel avastasin, et olen hakanud neljapäeva- ja reedeõhtuid isegi ootama. Kui Leanne välja arvata (ma ei suutnud temast tegelikult ikka veel mõelda kui Mercedesest), ei olnud teised tüdrukud ei sõbralikud ega ebasõbralikud; nad olid meeldivad, kuid osavõtmatud. Minu elu ei paistnud neile huvi pakkuvat; vahest ehk seepärast, et ükski asi, mida nad oma elust rääkisid, ei vastanud tõele. Kui me esimesel õhtul pisut ebakindlalt mööda Albemarle Streeti vaarusime, pakkus Leanne, et võiksin endale klubis kasutamiseks uue nime valida. Mu teine eesnimi on Lauren; neutraalne ja ei midagi paljastav nimi.

Ütlesin, et õpin osakoormusega kunstiajalugu. Paistis, et kõik tüdrukud õpivad midagi – peamiselt ärijuhtimist, ja vahest ehk mõned õppisidki. Mitte ükski neist ei olnud rahvuselt inglane ja ilmselgelt äratas kujutluspilt, et tüdrukud töötavad selles baaris selleks, et end harida, kundedes mingeid Eliza Doolittle’ist kantud kõditavaid fantaasiaid. Leanne tasandas oma käredat Liverpooli aktsenti, mina aga püüdsin muuta keelepruuki, mida kasutasin tööl ja milles ma nüüdseks juba undki nägin, et selles ei kostaks nii selgesti välja vaevaga omandatud Oxfordi hääldus, kuid Olly ilmselgeks heameeleks kõlasin ma siiski pigem kõrgklassi moodi.

Mu töö juures Prince Streetil valitses miljon pisikest salakoodi. Igaühe positsiooni ühiskondlikul skaalal võis mikroskoopilise täpsusega kindlaks teha vaid ühe pilguheiduga ning nende reeglite õppimine oli oluliselt keerulisem kui maalide tuvastamine, sest nende reeglite ainus mõte seisneb selles, et siseringi-inimesed neid lihtsalt teavad. Tänu õiget kõnepruuki ja kõnnakut harjutades veedetud tundidele võisin suurema osa inimestest küll ära petta – näiteks Leanne paistis minu muutumisest hämmeldunud ja vastutahtsi ka rabatud –, kuid kusagil oksjonimaja sügavustes oli peidus laegas Imedemaa-Alice’i võtmetega, mida teadsin mitte iialgi enda valdusesse saavat; võtmetega, mis avasid väravaid veelgi pisematesse aedadesse, mille müüre oli veelgi raskem vallutada, kuna need olid nähtamatud. Gstaadis oli mind aga paigutatud lahtrisse „hõbelusikas suus“ ja kui tüdrukud sellistele asjadele üleüldse mõtlesid, siis nende jaoks ei olnud küll mitte mingisugust vahet jalgpallurite naistel ja oma aastad ära elanud kunagistel debütantidel, keda ajakirjas OK! kõrvuti lehekülgedel kujutati. Süviti minnes oli neil muidugi õigus.

Klubivestlused puudutasid enamasti riideid, disainerilogoga kingade ja käekottide hankimist ning mehi. Osa tüdrukuid väitis end olevat püsisuhtes, paljud neist abielumeestega, ja neil oli tavaks kaevelda lakkamatult oma kallimate üle; teised käisid kohtingutel ja nendel oli tavaks kaevelda lakkamatult oma uute tuttavate üle. Natalia, Anastasia, Martina ja Karolina pidasid iseenesestmõistetavaks, et mehed on miski, mis tuleb ära kannatada selleks, et saada kingi, käekotte ja laupäevaseid õhtusööke Knightsbridge’i jaapani restoranides. Väga sageli analüüsiti SMS-e, arutati nende sageduse ja tundesoojuse üle, kuid ise saadeti emotsionaalseid vastuseid vaid siis, kui tundus, et mees võib käia ringi teiste naistega või ei tee piisavalt heldeid kingitusi. Siis sepitseti igasuguseid plaane ja trikke, kasutades kõiki iPhone’i võimalusi. Räägiti meestest, kellel oli oma jaht, ja koguni meestest, kellel oli oma lennuk, kuid mitte kunagi ei tajunud ma, et selles kõiges mängiks mingit rolli nauding. Mitte keegi meist ei kõnelenud armastusest; meie valuuta oli noor nahk ja pringid reied, mida väärtustasid vaid need, kes olid liiga vanad, et neid oma elus enesestmõistetavaks pidada. Üldiselt oldi ühel nõul, et vanemate meestega on tervikuna vähem jama, ehkki nende füüsilisi puudujääke arvustati valju kriiskamise saatel sageli. Kiilaspäisus, halitoos ja pidev vaev Viagraga olid igapäevased asjad, kuid seda poleks iial võinud aimata flirtivatest sõnumitest, millest koosnes tüdrukute ja nende meeste omavaheline suhtlus. Nende maailm lihtsalt oligi selline, ning oma põlgust ja puhutisi pisaraid näitasid nad vaid meile, teistele tüdrukutele.

Gstaadis töötades oli mul esimest korda elus midagi sõbrannadelaadset ja minus tekitas isegi mõningast piinlikkust, kui väga see mind rõõmustas. Koolis polnud mul sõpru olnud. Päris mitu korda oli mul silm siniseks löödud, mul oli agressiivne ja kõrk hoiak, probleeme popipanemisega ja küllaga elutervet rõõmu seksist. Sõprade jaoks polnud mul aga aega jätkunud. Lisaks jutule, et tutvusime Leanne’iga Põhja-Inglismaal, oli meil omavahel vaikiv kokkulepe, justkui oleks me teismeeas olnud sõbrad (kui kellegi näo tualetipaaki surumises aktiivselt mitteosalemist võib nimetada sõbralikkuseks), ent ei räägi sellest mitte kunagi. Peale Frankie, meie osakonna sekretäri oksjonimajas, olid ainsad püsivad naishinged minu elus olnud mu korterikaaslased: kaks püüdlikku korea tüdrukut, kes õppisid Imperial College’is meditsiini. Vannitoaseinal oli meil koristusgraafik, millest kõik enam-vähem viisakalt kinni pidasid, ja rohkem polnudki nagu omavaheliseks vestluseks vajadust. Kui jätta kõrvale naised, keda kohtasin teatud spetsiifilist sorti pidudel, kus mulle käia meeldis, ei olnud ma iial oodanudki sookaaslastelt muud kui vaid põlgust ja vaenulikkust. Ma ei olnud kunagi õppinud klatšima, nõu andma ega kuulama lõputuid meenutusi ühtedest ja samadest nurjunud kirelugudest. Siin avastasin aga, et võin vestlusega ühineda. Kui varem olin metroos lugenud The Burlington Magazine’i ja The Economisti, siis nüüd vahetasin need Heati ja Closeri vastu, et saaksin meesteteemade ammendumisel sukelduda koos teistega arutlustesse filmistaaride seebiooperliku elu üle. Kohtingutel mittekäimise põhjenduseks leiutasin endale külge murtud südame (koos häguste vihjetega abordile). Ma „ei olnud valmis“ ja nautisin väga teiste nõuandeid, et peaksin „sellest üle saama“ ja „edasi liikuma“. Oma puhutised öised väljaskäimised hoidsin ma rangelt enda teada. Sain aru, et mulle sobib see kummaline väike kontsentreeritud universum, kus muu maailm näib olevat nii kaugel ja kus mitte miski ei ole päris ehtne. Tundsin ennast seal turvaliselt.

Leanne ei olnud teenistuse kohta valetanud. Vahest ehk liialdanud, kuid see oli ikkagi erakordselt suur. Kui pudelite müügilt saadud vaheltkasu taksorahaks arvestada, teenisin ma jootrahaks jäetud kägardunud kahekümnestes ja viiekümnestes iga nädal umbkaudu 600 naela puhtalt kätte, ja vahel ka rohkem. Kahe nädalaga sain lahti oma närusest krediitkaardivõlast ja mõni nädal hiljem istusin pühapäeval rongi, et külastada üht Oxfordi lähedal asuvat outlet-keskust ja teha mõned investeeringud. Must Moschino seelik ja jakk õnnetu vana Sandro kostüümi asemele, rabavalt lihtne valge Balenciaga kokteilikleit, Lanvini baleriinad, mustriline DVF’i kleit päevaseks kandmiseks. Lõpuks lasin oma seni vaid riigi raha eest ravitud hambad Harley Streetil laseriga valgendada ning broneerisin endale aja Richard Wardi salongis, kus lasin oma soengut kohendada, nii et see nägi välja küll praktiliselt samasugune, kuid viis korda kallim. Mitte ühtegi neist asjadest ei teinud ma klubi pärast. Viimase tarbeks hankisin peatänavalt paar lihtsat kleiti, millele lisasin vunki lakknahast Louboutini kontsadega. Tegin oma riidekapis terve riiuli tühjaks ja paigutasin suurema osa oma ostudest hellalt sinna, ikka veel siidpaberisse mässituna. Mulle meeldis neid vaadata ja ükshaaval üle loendada nagu mõni ihnuskoi teatrietenduses. Väiksena olin ma lausa neelanud Enid Blytoni internaatkooli-raamatuid: St Clare’si, Whyteleafe’i ja Malory Towersi lugusid. Need uued riided olid minu pihikseelik ja kahvpallikepp – tulevase minu vormiriietus.

Ta hakkas klubis käima siis, kui olin seal töötanud kuu aega. Tavaliselt oli Gstaadis kõige rohkem rahvast just neljapäeviti ehk enne seda, kui äriasjus linnas viibivad mehed tagasi maale sõitsid, kuid seekord sadas paduvihma ja baaris oli vaid kaks klienti. Alates kundede ilmumise hetkest olid ajakirjad ja telefonid keelatud, mistõttu tüdrukud olid loiud ja põikasid aeg-ajalt õue suitsule, küürutades kohmakalt varikatuse all, et hoida oma juukseid niiskuse käes kahuseks minemast. Helises kell ja sisse astus Olly. „Istuge sirgelt, daamid! Täna on teie õnnepäev!“ Mõni minut hiljem hiivas oma päratu kõhu uksest sisse üks jälgimaid mehi, keda ma iial näinud olen. Ta ei teinud isegi katset end baaripukile upitada, vaid pontsatas kohe maha esimesele ettejuhtuvale sohvale ning vehkis ärritunult Carlot endast eemale, kuniks lipsu ära võttis ja taskurätiga nägu laapas. Tal oli seesugune lodev välimus, mida annab parandada vaid harukordselt hea rätsepatööga, kuid tema rätsepale oli ülesanne ilmselgelt üle jõu käinud. Mehe avatud pintsakuhõlmade vahelt paljastus kitsavõitu koorekarva särk, mis oli venitatud üle ta harkis põlvedel lebava vatsa; kaelavoldid valgusid üle kraeserva ja isegi ta kingad paistsid olevat liiga pingul. Ta palus klaasi jäävett.

„Ammu pole Paksukest näha olnud,“ sisistas keegi.

Reeglistiku kohaselt pidid tüdrukud omavahel elavalt juttu rääkima, samal ajal muudkui juukseid üle õla heites ja ripsmete vahelt piieldes, tundudes otsekui puhtjuhuslikult sinna klubisse sattunud – ilma saatjata ja pidulik kleit seljas –, kuni klient oma valiku tegi. Paks mees oli kiire otsustaja. Ta noogutas mulle, lõdvad ja lapilised põsed nagu kardinad naeratuseks tahapoole kaardumas. Üle põranda sammudes panin tähele ta rügemendilipsu ja pundunud väikesesse sõrme soonivat klotsersõrmust. Fuiii!

„Mina olen Lauren,“ õhkasin naeratades. „Kas sooviksid, et istun sinu juurde?“

„James,“ viskas ta.

Istusin kombekalt maha, pahkluud ristatud, ja vaatasin talle ootusärevusest sillerdaval ilmel otsa. Ei mingit juttu, kuni klient on tellinud.

„Ilmselt tahad, et ma sulle joogi välja teeks?“ Seda ütles ta mokaotsast, otsekui küll teades, kuidas klubis asjad käivad, ent seda siiski liigseks nõudmiseks pidades.

„Aitäh. See oleks väga armas.“

Ta ei vaadanud joogikaarti. „Mis siin kõige kallim on?“

„Ma arvan ...“ alustasin kõheldes.

„Ütle lihtsalt välja.“

„Noh, James, see oleks 2005. aastakäigu Cristal. Kas sa sooviksid seda?“

„Telli ära. Mina ei joo.“

Andsin Carlole peaga märku, et mees ei jõuaks meelt muuta. 2005. aastakäik maksis brutaalsed kolm tuhat naela. Mina olin juba kolmesajaga plussis. No terekest, Suur Rahaboss!

Carlo kandis pudeli lauda niisuguse näoga, nagu oleks see tema esmasündinud poeg, kuid James rehmas ta eemale, tegi pudeli lahti ja täitis kohusetundlikult mõlemad akvaariumklaasid.

„Kas sulle meeldib šampanja, Lauren?“ päris ta.

Lubasin endale väikese iroonilise muige. „Noh, see võib pisut üksluiseks kätte minna.“

„Anna see õige oma sõbrannadele ja telli omale midagi, mida sa soovid.“

Mulle meeldis, et ta nii ütles. Füüsiliselt oli ta eemaletõukav, tõsi, kuid tal polnud vaja, et ma teeskleksin, ja see näitas mingis mõttes vaprust. Tellisin endale ühe Hennessy ja lonksasin seda pikkamööda, kuni ta rääkis mulle pisut oma ametist, mis oli loomulikult seotud rahaga, ning pärast seda vinnas ta end jalule ja taarus välja, jättes lauale viissada naela täiesti uutes viiekümnestes.

Järgmisel õhtul tuli ta uuesti ja toimis täpselt samuti. Leanne saatis mulle kolmapäeva hommikul sõnumi, et mees oli käinud ka teisipäeval Laureni järele küsimas, ning neljapäeval ilmus ta taas, kõigest mõni minut pärast klubi avamist. Päris mitmel tüdrukul olid oma „püsikliendid“, kuid mitte ükski neist polnud nii helde, mis tõstis mind teiste seas uude staatusesse. Minu kergeks üllatuseks ei ilmutanud teised kadedust. Aga lõppude lõpuks on ju äri lihtsalt äri.