Читать книгу Mina, Katariina - Laila Hirvisaari - Страница 2

Õnnetus juhtus teel Suurde söögisaali. Olin lõpetanud diplomaatkonna esindajate vastuvõtu ja siirdusime pidulikule lõunasöögile. Laskusin oma saatjaskonnaga mööda paraadtreppi alla. Keisrinna ees kõnnivad otsekui teed juhatades kaks livreedes tseremooniameistrit, siis tuleb kuuemeetrise vahe järel uhkes üksinduses keisrinna, veel kuus meetrit, ja siis ülejäänud õukond tähtsuse järjekorras. Mul oli seljas kollane krinoliiniga siidkleit. Kollased siidkingad olid poolkõrgete kontsade ja teravate ninadega. Kingakonts jäi kleidisappa kinni ja ma kukkusin palee trepist alla, maandudes kogu raskusega otse parema jala peale. Jalga lõi nii terav valu, et karjusin kõvasti ja mul hakkas paha. Esimesena ruttas minu juurde minu favoriit Platon Zubov, siis jooksid kohale lakeid, kammerteenrid ja hädaldavad õuedaamid. Keegi kiirustas arste kutsuma.

Mu jalg jooksis verd ja põlv oli ebaloomulikult välja väänatud, sest kukkusin just trepi kõrval seisnud kristallist lillevaasi otsa. See polnud mingi väike vaas, see oli peaaegu minu suurune ja täis esimesi suvelilli. Lamasin trepi ees keset kilde, teravad klaasitükid olid mul isegi juustes.

Mul on selle loo pärast piinlik. Riided rebenesid, aga õnneks korsett natuke kaitses. Vähemalt paljad kintsud ei vilkunud nii nagu omal ajal Marta Skawron´skal, kes kukkus oma pesuhunnikuga ainult selleks, et tõmmata endale tsaar Peetri tähelepanu. Hiljem sai temast keisrinna Katariina I. Kohale ruttas Talvepalee intendant krahv Barjatinski, tema järel jooksujalu arst Anatoli Semjonovitš Vassilevski ja minu teine arst krahv Baturin.

„Kuhu te kavatsete Tema Majesteedi viia?” hüüdis Barjatinski. „Keisrinna tuleb viia paraadmagamistuppa. Ta peab ju hommikust õhtuni ministreid ja diplomaate vastu võtma. Lakeid ja lai tool!”

See oli päris suur sagimine… Ma ei saanud jalale toetuda, arst tõmbas mu põlve õigesse asendisse. Nad tõstsid mind ettevaatlikult laia tugitooli, jalg tegi väljakannatamatut valu, selle alla pisteti padi. Ainult nii võidi mind kanda minu suurtesse ruumidesse, mu paraadmagamistuppa, mille tohutus baldahhiinvoodis olen kõigi nende aastakümnete jooksul harva maganud. Keegi ei tohi segada minu ööund, ütles Anatoli Semjonovitš. Teadsin, et arsti sõnad olid mõeldud Platon Zubovile. Teinud kindlaks, et ma jäin ellu, tegi Zubov tasakesi minekut. Anatoli Semjonovitš ja Baturin noppisid mitu tundi minust klaasikilde, neid oli mu juustes, riietes, paremas käsivarres ja kõige rohkem jalas.

Päeva ajaks püütakse mind magamisasendist pisut kõrgemale tõsta. See igavene lamamine tüütab ära, aga ma ei saa oma jalga liigutada, see on kuni kubemeni sidemes. Põlv teeb kuratlikku valu, haavad immitsevad ikka veel ja laienenud veresooned, mida seni olen varjanud, on haiges jalas lausa kurjaks läinud. Katsun magada, aga näen kõikjal ainult klaasikilde… Igatsen oma hurdakoeri, kuigi Saucisse ja Pomme on vallatud, pistavad nahka isegi sametpadjad. Muutuvad kohe rahutuks, kui näevad, et olen hädas. Ulgumise pärast on tulnud nad Talvepaleest ära viia.

Paraadmagamistuba asub Talvepalee teisel korrusel. Aknad on kõrged, aknakardinad tumepunasest sametist. Mu baldahhiinvoodi on tohutu suur. Voodit ümbritsevad neli spiraalikujulist kullaga kaunistatud sammast. Päevatekk on tepitud kollasest siidist. Suurte akende vahel on kullatud peeglid. Keset tuba seisab ümmargune punane sohva, mille keskel kasvab palm. Kellakapid hankisin Itaaliast. Igal seinal on maastikumaalid, ostsin need ise Hollandist. Kandelaabreid ja kristallist küünlajalgu on nii palju, et ruum upub valgusse ja soojeneb, kui küünlad põlevad.

Minu pea kohal laes on kuppel, millele on maalitud mängivad lapsinglid. Nad on alasti ja hoiavad oma väikestes kätes lillevanikuid. Toa igas nurgas on laeni ulatuvad kullaga kaunistatud valged sambad. Ja mis seal lae servaski muud on, sealtki piiluvad pontsakad inglikesed. Oh missuguse luksuse ja sära keskel ma põen! Keisrinnad ja keisrid põevad ikka kullatud ruumides, keisrinna Jelizaveta suri Vanas Talvepalees. Kahjuks suri minu kadunud mees keiser Peeter tavalises maamõisas ilma Cupidodeta. Ega mina veel ühe kukerpalli kätte sure, aga siis kui suren, suren selles toas.

Sellest toast läheb kolm ust. Peauks, kust tullakse ja minnakse, teine uks, mis viib minu erabuduaari, ning kolmas, väike, peaaegu märkamatu uks viib minu kümblustuppa, kus on ka potitool.

Eile oli tuba järsku rahvast täis. Mu poeg suurvürst Pavel1 ja tema lapsed kogunesid ümber voodi. Minia Maria Fjodorovna jäi Pavlovskisse, ta on ikka veel lapsevoodis pärast seda, kui sünnitas oma kaheksanda lapse Anna. Ka minu vanem pojapoeg Aleksandr2, kes on abielus Jelizaveta Aleksejevnaga, oli kohal. Aleksandr on seitseteist, kena poiss, aristokraatlik ja arukas. Tema vennas Konstantin on kuusteist, sama kena nagu vanem vendki. Nad on mulle väga lähedased. Vanim Paveli tütardest, Aleksandra, on juba noor preili, aga ühesugustes kleitides nooremad tüdrukud, minu väikesed harakad Jelena, Maria ja Jekaterina vatrasid kogu aeg ühekorraga. Minu armastatud Olga on varsti kolmeaastane, kõhn ja kahvatu laps. Tõmbasin ta oma kõrvale ja manitsesin kõiki tüdrukuid, et nad mu jalale häda ei teeks.

Tüdrukud keerlesid mu ümber ja küsisid: „Mémé, kas see tegi haiget? Kas sul on valus? Kas sa ei saa enam kunagi käia?!”

Olga meenutab mulle alati neid kahte portreed, mis ripuvad mu seinal. Ka seekord ta vaatas neid ja küsis: „Mémé, kas need mõlemad tüdrukud on surnud?” Noogutasin.

Mu vanema poja Paveli pere on alati elanud imeilusas Pavlovski lossis. Suurvürst Pavel ise on tõmbunud eraldatusse Gattšina paleesse. Seal ümbritseb teda terve ihukaitsekaart, sest ta kardab salamõrtsukaid. Pavlovski tohutu suures pargis on mu lastelastel olnud ruumi vallatleda, sõuda tiigil, mängida purskkaevudega kaunistatud pargis, sõita talvel väikese reega ja mängida suvel kõikvõimalikke mänge.

Perre sündinud väikest Annat ei ole ma isegi veel näinud. Mu minia Maria Fjodorovna on kaunis naine, tema kohta võib öelda, et ta on tüse, aga ta on veetleval moel ümarate vormidega. Seitsmeteistkümne aasta jooksul on Maria olnud peaaegu igal aastal rase. Ta on väga osavate kätega, meisterdab väikesi kujukesi, maalib oma laste portreid, lõikab laste järgi siluette, tikib ristpistes ja õmbleb isegi potitooli katteid. Maria Fjodorovna on kena näoga, minu meelest meenutab ta näost natuke Marie Antoinette’i. Marie Antoinette hukati kahe aasta eest, need toored ja revolutsioonilised Prantsuse mässajad! Maa, kes mõrvab oma valitsejad, elab saja-aastases needuses. Kellele on antud seda näha… See needus on juba alanud.

Oma poja Paveli kohta seevastu ei või ma öelda, et ta oleks kena, nagu ei olnud ka mu kadunud mees keiser Peeter. Peetril oli pikk nägu ja pikk nina, Pavelil on imelik nösunina ja kõige igavam nägu tervel Venemaal. Aga isa ja abikaasana on mu poeg küll tubli, eriti mis puutub perekonna suurusesse.

Nad sõid lõunat siinsamas paraadmagamistoa kõrval asuvas saalis. Mõlemad uksepooled olid lahti, nii et ma võisin näha, kuidas kaks pikka lauda täitusid lõunatajatest. Lakeid tassisid toitu ja lapsed lärmasid, nagu poleks neil mingit kodust kasvatust. Aga väike Olga pikutas minu kõrval oma valges kleidis. Ta ei olnud näljane, ta silmitses seinal olevate pisitüdrukute portreesid ja küsis hästi vaikselt: „Mémé, kas surm teeb väga haiget?” Võpatasin, aga ainult tasakesi, omas mõttes, ei näidanud seda talle välja.

Pavel istus, pilk sissepoole pööratud, ja vaidles oma poja Aleksandriga selle üle, kas tavaline kodanik võib raamatuid laenutada. Paveli meelest oli see ainult aadli eesõigus. Mina olin kindlalt oma pojapoja Aleksandri poolel ka selles asjas. Konstantin unistas omaette, ta on oma vennast selgelt vaiksem. Ma pean talle mõnest Euroopa õukonnast abikaasa otsima… Mu väiksed harakad Jelena, Maria ja Jekaterina mängisid pärast lõunat põrandal kaarte ja kihistasid naerda. Ja väike Olga pikutas ikka veel minu kõrval ning vaatles mind uurivalt. „Mémé, Olga hakkab ingliks. Inglitel on tiivad.” Vakatasin.

Olen alati õnnelik, kui saan lapselapsed oma juurde. Tean, et ka mu teisele pojale, Aleksei Grigorjevitš Bobrinskile saadeti sõna ja ta tuleb suve jooksul Eestist siia, vaatama oma trepil kukkunud ema. Aga peab tunnistama, et lõpuks olin kogu sellest lärmist väga väsinud. Õhtupoolikul pressis mu poja pere ennast peatrepi ees seisvatesse tõldadesse ja naasis Pavlovskisse.

Pikka aega olen ma igatsenud vaikust. Mu elu kulgeb nii suures sõltuvuses aastaaegadest, et mu üksiolemine kohaneb paiga, mitte ajaga. Kas on mai lõpp? On juba juuni algus. Esitasin Anatoli Semjonovitšile soovi, et kui mu seisund lubab, võiksin suvel vähemalt mõneks ajaks kolida Tsarskoje Selo suurde lossi. Aga läheb vaja suurt tõlda, et mind mu põetajate ja arstide saatel ümber kolida. Ta heitis mulle pahaendelise pilgu ja ma lugesin sellest välja keeldumise.

Keisrinna Jelizavetale ehitatud Suurt paleed kutsutakse praegu Katariina paleeks. Minu soosiku Platon Zubovi ehitatud loss valmis mõne aja eest Suure palee ühes, tiigipoolses otsas, Cameroni galerii lähedal. Minu tubade ees on imeilus roosiaed. Aednikud ütlevad, et roosid on talve kenasti üle elanud, möödunud sügisel istutatud uued roosid on kõik alles. Aiandusest ei taipa ma midagi, aga ma usun oma endist õuedaami Aleksandra Denikinit, kelle sõnul peab roosiaeda talve eest kaitsma. Ta ise teeb seda ka Kuumõisas, mis asub Tsarskoje Selo ja Pavlovski vahel. Niisugust roosiaeda nagu Kuumõisas ei ole meil kellelgi. Aleksandral on õigus, olen uskunud teda üle viiekümne aasta. Ta on siin minu parim sõber ja oli seda juba omal ajal Stettinis.

Minu lapsepõlvekodu lähedal elanud Aleksandra von Patkull on abielus endise stettinlase Leon August Denikiniga. Leon oli aastakümneid minu ülemkammerhärra ja Aleksandra minu õuedaam. Kutsusin Leoni audientsile. Tahan talt küsida, kas ta võtaks minult vastu ühe töö, millele olen kaua mõelnud. Nüüd oleks aeg… Leon August on ainuke, kellele võin selle anda. Ta on minu juures sageli käinud. Kas üksi või koos oma naise Aleksandraga. Siis me sööme kolmekesi õhtust väikeses söögisaalis. Nad on mul ainukesed sõbrad, kes pole mind kunagi reetnud. Ja mina neid.

„Leon, tänan, et vastasid mu kutsele. Kas käivad juba kuuldused, et olen suremas?”

„Ei paista küll sedamoodi välja, madame.”

„Noh, see pole mingi elu, vedeleda siin nagu vana vaal! Mul pole siis vaja sulle seletada, tead juba niigi kõik. Ma hindan seda kõrgelt, et raatsisid Kuumõisa ja sealse roosiaia ning oma Aleksandra teenijate hooleks jätta. Õnneks on Kuumõisas Gennadi, kes armastab koeri rohkem kui inimesi. Siin paraadmagamistoas oleksid nad kõik pea peale keeranud, rikkunud kogu mööbli ja kardinad.”

„Võtsin Pavlovskist tõlla ja sõitsin otse paraadukse ette. Palusin luba intendandiga kohtuda, et teie juurde pääseda, aga et ma Barjatinskit ei leidnud, siis tulin siia ette teatamata. Ärge naerge, surijast inimene, seda oma kuratlikku naeru, madame!”

„Ma ei sure veel, kiusu pärast!”

„Tsaarinna, töö on tehtud.”

„Kõik?”

„Kõik suurtes puukastides.”

Mees näeb oma vanuse kohta hea välja. Kutsun teda meelsasti Taadiks, kuigi temas ei ole midagi taadilikku. Pikk, mitte paks, mitte kõhn, paras. Paksud juuksed, sinihallid, nüüd, vanemast peast, ei ole ma tal parukat näinud. Üks õlg pisut teisest allpool. Kena nägu, mehelik lõug. Sinihallid silmad. Rüht endine. Riietub hästi. Väliselt complet, tsiviilriided ja need hallid vurrud sobivad kokku.

„Vaata aga vaata, milline ülikond… Paistab, et vanemast peast saab sinust õige suur keigar.”

„Ärge nähke vaeva meelitustega, madame, te olete mind ligi viiskümmend aastat peaaegu iga päev näinud. Ma olen alati katsunud riietuda nii, nagu peab! Ja kas te arvate, et teie isiklikule audientsile tullakse argirõivastes! Olen pannud Teie Majesteedi kirjad ja muud kirjutised, uurimistööd, erapaberid ja näidendid kronoloogilisse järjekorda. Ja selles kotis on teie salajased paberid, mis ma kaasa võtsin.”

„Olen pärandanud need oma pojale Pavelile. Ta tohib need avada alles pärast minu surma. Need on sinu vastutusel, Leon. Ma ei lase neid kunagi avalikustada.”

„See vastutus rõhub mind, tsaarinna. Tahan nendest lahti saada. Te olete kirjutanud nii palju, et paberid ei mahtunud ühte suurde puukasti, neid on kaks.”

„Kas sa tead, miks ma su siia kutsusin?”

„Teid vaevas uudishimu, tahtsite kuulda, mida ma teie salajaste paberite kohta ütlen. Ohtlikud asjad ka ajaloolises mõttes. Miks need kõik anti minu vastutada, kuigi olen ainult teie ülemkammerhärra?”

„Haritud, õppinud, palju kirjutanud mees.”

„Ma ei taha vastutada selle paki eest, mis on testamendiga jäetud suurvürst Pavelile. Te teate, miks. Kas mäletate Kuumõisa roosiaia tagumist nurka, seda, kus on väike valge aiamaja? Tara ja aiamaja vahel asub niinimetatud maakelder. Kaljusse raiutud ukse taga on suur laudadega vooderdatud ruum. Ukse ees kasvav põõsas peidab selle peaaegu täiesti. Uksel on lukk, sinna ei ole keegi mitte kunagi sattunud.”

„Kuidas ma võiksin seda mäletada… Mis on minu paberitel pistmist maakeldriga?”

„Need paberid seisid aastaid seal.”

„Maakeldris!?”

„Tsaarinna, te teate väga hästi, te pääsesite ise ükskord tulekahjust… Kuumõis on üleni puust hoone.”

„Ma pole sellele mõelnud. Mida sa pakud?”

„See kõrvaltoa buduaar tühjendatakse, mehed ehitavad sinna lukustatava salakapi, võti saab teile, mulle ja … kellelegi, keda minagi ei tea. Tuppa pääseb ainult ühest uksest. Puukastid paberitega buduaari, salajased paberid salakappi. Siis on teada, et paberid on kindlas kohas, ilma teieta ei pääse sinna keegi.”

„Leon, mind vaevab see, et andsin sulle raske ülesande, millest sa ei võinud keelduda. Olgu meie Issand armuline ja andku meile õnnelik vanadus! Sa oled aastakümneid minu kõrval püsinud, oled mu sõpradest kõige usaldusväärsem.”

„Ärge püüdkegi meelitada, mulle see ei mõju! Olen katsunud täita oma kohust teie ees. Mu tervis on hea. Ma pole rauk.”

„Ma ei tunne ühtki meest, kellel oleksid sinihallid juuksed.”

„Kui keegi üldse mehi tunneb, siis teie.”

„Mees on huvitavam nähtus kui naine. Mehel on parem väljanägemine.”

„Ma tahan teada, miks te mind siia kutsusite, madame?”

Kas öelda talle? Teha ettepanek? Kas ta lükkab tagasi? Või jätan need mõtted enda teada…? Keisrinnana ei ole ma tagasilükkamistega harjunud. Nüüd on aeg rääkida. See mees on koos minuga siin Vene õukonnas üle elanud kõik mu alanduse aastad. Tsiteerib peast Voltaire’i, aga argiasjadest ei taipa midagi. Unustab ennast mõnikord Tsarskoje parki tundideks istuma ega märka, et inimene peab õhtuti oma koju magama minema. Kui küsin, mida ta mõtleb, on vastus alati sama: ta mõtleb, kuidas on maailm ehitatud. See mees on mõelnud sellele, kuidas on maailm ehitatud, seitsekümmend aastat, aga ei ole sellest ikka veel aru saanud! Armastusest ja vihast on maailm ehitatud, maast ja merest! Armastus… kunagi arvasin, et armastus on sama mis suguelu. Ei ole.

„Võibolla tuleb mul siin ühe koha peal kuude kaupa lamada, nüüd on aega mõelda ja oma elu läbi käia. Oleks sul aega, Leon? Võiksime üheskoos minu ülestähendused läbi käia, nii et minu paberitesse ei jääks järeltulevatele põlvedele vigu ja tähtsusetuid asju. Mul on aimdus, et mitte kõik, mis ma kirjutanud olen, pole tõene. See vaevab mind. Kas sa võiksid mind ära kuulata?”

„Olen teid teie lapsepõlvest saadik ära kuulanud, madame. Sellest ajast peale, kui teie olite kolmteist ja mina seitseteist. Ma olin alguses tallipoiss Stettini lossis ja mind ülendati teie isa käsul varsti kammerteenriks. Just teie isa palvel otsustasin teiega koos Venemaale minna. Siin me oleme endiselt koos, teie, tsaarinna, ja mina.”

„Ma räägiksin veel korra kõigest, mida mäletan. Koguksin selle ühtede kaante vahele. Osa mu elust on mul mälus, osa paberil. Sina oled ainus, kes võiks minu ridu parandada, oled olnud kogu aeg minu lähedal. Ma olen liialdanud… ja asjadest mööda rääkinud. Võibolla olen jätnud midagi rääkimata. Kas sul, Leon, oleks…”

„Siis kogu teie elu?”

„Sa oleksid otsekui minu südametunnistus. Diderot kasutas sageli sõna „oponent”. See tähendab olla vastuvaidleja, seada kahtluse alla, mida kuuled. Tahaksin välja selgitada, mis on tõde inimesest nimega Katariina II ja tema elust.”

Mõtleb… Kas nõustub? Ka mina mõtlen… Arutleb, kuidas asja korraldada. Mul pole enam palju aega. Ma pole põdenud, aga aastad lendavad. Mul on vist surmahirm. Möönan seda praegu. See oli ainult kukkumine, aga see ajas mulle hirmu peale. Kui ma suren… või kui surm tuleb… siis pärast mind arvatakse, et see elulugu, mille ma varem kirja panin, on tõde.

„Teil on õigus, tsaarinna. Teie mälestustes on palju tähtsusetuid asju ja valesid ka. Lihtsalt oletusi ja vigu! Need, kes kavatsevad tulevikus teie elulugu kirjutada, võivad mõnda valet tõeks pidada.”

Läheb akna juurde. Mõtleb… Tal pole huumorimeelt, oma elu on ta rajanud faktidele. Ei salli unelemist. Vaatab keskendunult aknast välja Neevale. Kontrollib oma hinge sügavusi, iseennast, kas nõustuda. Kui nõustub, andub oma ülesandele. Pöördub ümber. Niisiis on oma otsuse langetanud.

„Ma võtan ülesande vastu, tsaarinna.”

„Tänan, Leon.”

„Vajaksin Talvepalees korterit, et Aleksandra võiks ka siin olla.”

„Palun Barjatinskil korraldada. Tühjendagu ka buduaar. Tehku ümberkorraldused vastavalt sinu käsule. Olen sulle tänulik, Leon.”

„Ma kirjutan üles, mida te räägite, olen õppinud uutmoodi kirja panemise viisi. Sellega saab salakeelt kasutades sõnad paberile peaaegu üheaegselt nende rääkimisega. Aimasin midagi juba siis, kui te palusite mul oma pabereid korrastada. Teadsin, et miski teid rõhub.”

„Mind rõhub tõde.”

„Kes teab nendest salajastest lehekülgedest?”

„Sina ja mina.”

„Ma ei tahaks teada.”

„Mina tahaksin teadmise ainult sinule jätta.”

„Tänan teid usalduse eest, tsaarinna. Aga see rõhub.”

„Muidugi see rõhub, Leon. Kas sa tead, kuidas see mind on rõhunud! Ja kui minu poeg Pavel, tulevane keiser, neid pabereid loeb, hakkavad need pärast minu surma ka tema õlgu rõhuma.”

Sellest rääkida. Ei suuda. Sellest mõelda. Ei suuda. Seda edasi lükata. Suudan. Pealegi, kui see kõik lahvatab siis, kui olen surnud. Mitu aastat on mul aega? Kui jalga mitte arvestada, siis olen suhteliselt terve kuuekümne kuue aastane naine. Süda küll vahel klopib ja mõnikord teevad hambad valu ning jalad väsivad paljust seismisest. Õnneks on kõik esimesed hambad alles, taga mitte, oleks kohutav, kui keisrinnal ei oleks esimesi hambaid. Omal ajal, siis kui ma tulin siia õukonda, uuriti mind nagu hobust. Vaatasid hambaid, kergitasid saba, kobasid kogu alakeha, sealt ka. Jäid rahule, nii nagu pulmapäeva hommikul jäädakse rahule terve kuueteistkümneaastase tüdrukuga. Lihtsalt rohkem enam ei käperdata. Mitte keegi teine, ainult mu meelas ja tubli Zubov. Pean selle jala ära kannatama. Lamama siin keset kulda ja purpurit. Võtma vastu kõik diplomaadid, ministrid ja idioodid. Ja naeratama, sest keisrinna Katariina II peab.