Читать книгу Mina, Katariina - Laila Hirvisaari - Страница 5

Ilmad olid läinud palavaks. Palusin kutsuda oma kammerteenri Škurini ja ta astus nina nohistades tuppa, seljas vana livree. Škurin on mind ustavalt teeninud juba varsti viiskümmend aastat. Ta avas aknad, sättis eesriideid, heitis mulle pilgu ja lahkus jalgu lohistades. Olin õhtuks mõned sõbrad külla kutsunud. Küsisin arst Vassilevskilt, kas ma võin istuda suures tugitoolis, ta keelas selle ära, igavene nui niisugune. Ütles, et kõige varem kahe nädala pärast tohib Todorski mind diivanile tõsta. Põlv on paks ja jalg kange. Osa haavadest on põletikus ja koledad. Palusin jalga siduda ja peita see siis valge lina alla. Leon ütles kiusu pärast, et käskige aadrit lasta. Ma ärritusin. Ta teab, et ma ärritun alati, kui räägitakse aadrilaskmisest. Ütlesin Leonile, et selle asjaga ei naljatata, sest see tapab haigeid! Kes idioot selle aadrilaskmise taga on!? Ta tuleks saata Siberisse või midagi veel hullemat.

Aga kohe, kui Leon tuleb, pöördun ma tagasi selle kirja juurde, mis tuli Zerbsti anno Domini 1744! Ma pean selle kõik nüüd algusest lõpuni läbi käima – kõik need mõtted ja kõhklused, hirmu ja uudishimu. Mis siis juhtus. Ja kuidas on sellega seotud Leon, Aleksandra, Fanny ja kõik teised.

TEINE KIRI OLI PREISI KUNINGALT FRIEDRICH II-LT. Selles teatati otse, et mind on vastavalt Venemaa keisrinna Jelizaveta ja Preisi kuninga soovitustele otsustatud mehele panna Venemaa troonipärijale suurvürst Pjotrile. Olin kohanud Peter Ulrichit, tulevast suurvürst Pjotrit, ainult korra tema hooldaja, Eutinis elava Lüübeki vürstpiiskopi ehk mu ema venna Adolf Friedrichi juures. Ükskord, tagasiteel minu vanaema juurest Hamburgist, käisime teda tervitamas. Peeter Suure vanim tütar Anna oli abiellunud minu ema nõo Holstein-Gottorfi hertsogi Karl Friedrichiga, sellest abielust sündis Peter Ulrich. Anna suri varsti pärast sünnitust ja lapse isa siis, kui poiss oli üheteistkümneaastane. Mu onu võttis oma onupoja poja enda hoole alla.

Lüübeki vürstpiiskopi salong oli suur ja tore, selle seinu kaunistasid kümned kandelaabrid. Lakeid käisid mööda seinaääri ja hoolitsesid selle eest, et küünlad ei „nutaks”, ei tilgutaks rasva. Põrandal olid, servad vastamisi, hiigelsuured idamaised vaibad. Mu onu, vürstpiiskop, tuli minu ette kummardades, seesugune käitumine pani mind, kümneaastast tüdrukut, imestama. Tal oli kaval ilme, ta nägu meenutas mingil kombel rebast. Ta tutvustas mulle oma hoolealust Peter Ulrichit ja ütles, et see on tulevane Rootsi või Venemaa troonipärija. Õukonna kombe kohaselt tegi Peter kohmaka kummarduse, lehvitades teist kätt ja jättes selle selja taha. Siis suudles ta minu väikest kätt. Mina tegin kniksu ja vaatasin põrandale. Aga… siis tõstsin pilgu. Me vaatasime teineteisele silma. Missugune hetk! Ajalooline silmapilk, millele ma ikka mõtlen. Ma tegin ülestähendusi, nagu oleks keegi käskinud mul teha. Kas sa ei loeks… mul on selle kohtumise kohta midagi kirjas, Leon.

„Te jutustate, et Peter Ulrich oli väike ja kõhetu poiss, kohutavalt häbelik, pikal kitsal näol vistrikud. Tal oli kime hääl ja teie meelest mõjus ta oma sinises õukonnarõivastuses nagu tüdruk. Olete kirjeldanud riietuse üksikasju: mundrikuub oli liiga suur, selle all olev vest sinilillelisest brokaadist, kaelaside pitsist, valged lontis sukad nägid kõhnade säärte ümber totrad välja. Ta mustad kingad olid väiksemad kui teil ja kõrgete kontsadega. Tal puudus igasugune oskus vestelda, aga järsku ta süttis ja pidas teile ettekande sõjalistest õppustest. Muidugi te teadsite, et ta oli Peeter Suure tütrepoeg. Siis taipasite, et olite oma proua ema kaudu sugulased.”

„Mul oli seljas ainuke ilus kleit, mille ema suvatses lasta mulle õmmelda. See oli lillelise mustriga siidkleit, kollast värvi. Mu tumedad lokkis juuksed ulatusid õlgadele, nad olid lahti. Kui neid kuklasõlme seati, kiskusin selle lahti ükskõik kus – tõllas, igal pool, alati. Ja ema ei riskinud sellega, et tuleksin õukonna vastuvõtule, juuksed sorakil. Seegi oli üks minupoolne ähvardus. Aga eriline oli selle kohtumise juures see, et keegi õuedaamidest sosistas mulle, et üle kõige armastavat Peter Ulrich nukkudega mängida. See oli karmilt keelatud ja õukonnas olid kõik nukud ära peidetud. See võttis mind tummaks. Ma ei olnud kunagi kohanud poissi, kes mängib nukkudega, see oli tüdrukute mäng… Mina omakorda – kõige meelsamini ma ratsutasin nagu poiss kaksiratsa, aga see ei olnud mulle keelatud. Tõsi on see, et tegelikult ei rääkinud me tollel esimesel kohtumisel õieti midagi. Arvan, et hiljem ma tähtsustasin seda kõike üle… ilmselt liialdasin, väites, et me vestlesime.”

PÄRAST SEDA KOHTUMIST HAKKASIN SIISKI KAALUMA OMA VÕI-MALUSI. Kuulujuttude põhjal teadsin, kuidas Euroopa printsessid taotlevad Peter Ulrichi soosingut ja mindki narritati temaga. Ma ei olnud rumal, olin arukas tütarlaps, ma polnud ka tagasihoidlik. Kui minust kavatseti teha Peter Ulrichi abikaasa, siis oleks see tehing ehk siis korraldatud abielu, kus ühel kaalukausil oleks kroon ja teisel minu eraelu. Olin täiesti teadlik sellest, et koos oma tulevase abikaasaga hakkaksin valitsema 20 miljoni alama üle. See pani pea ringi käima. Olin neliteist.

Minu isa vürst Christian August oli kirglikult meie liidu vastu. Ta ei tahtnud mingi juhul, et sõidaksin Venemaale, sõlmiksin abielu suurvürst Pjotriga, vahetaksin võibolla oma luteri usu õigeusu vastu. Isa meelest oli suurvürst Pjotril ainult üks hea omadus: kuigi ta oli pärast Venemaale minekut pidanud vahetama oma usu õigeusuks, oli ta hingelt ikkagi luterlane.

Isa oli sügavalt solvunud sellest, et teda ei palutud koos abikaasaga mind Venemaale saatma tulla. Seepärast oli ka minu esimene arvamus keisrinna Jelizavetast täiesti negatiivne. Keisrinna rikkus minu isa, vürst Christian August Anhalt-Zerbsti abielumehe- ja isaõigusi. Vanemad pidasid mitu päeva nõu, ema ei varajanud oma rõõmu selle üle, et tütar pääseb Vene õukonda. Isa aga rääkis koguni ohverdamisest. Ta läks alati endast välja, kui tuli jutuks, et minu luteri usk tuleb vahetada Vene keisririigi barbaarse tooruse vastu.

Kummaline, kuidas mälu vahepeal kaob ja siis jälle tagasi tuleb. Praegu mäletan nagu eilset õhtut, kui isa pärast Zerbsti suguvõsa pidu mind oma salongi kutsus ja ma istusin tema süles kaminatule valgel. Mina nutsin ja tema nuttis. Kuigi mu tunded olid segased, ei teadnud ma, miks ma nutsin, ilmselt isast lahkumise pärast või hirmust uue ja tundmatu ees. Mama avas koputamata salongi ukse ja tungis sisse. Siis nägin esimest korda, kuidas isa ema peale vihastas. Alati meeldiv ja vaikne mees karjus nii, et kogu Zerbsti loss pidas hinge kinni. Ta karjus Mama’le, et tollel ei ole vähimatki peenetundelisust, kui ta tungib siia siis, kui meil on omavahelised jutud käsil. Isa kisendas, et ema on jääkülm naine, kes sekkub kõikidesse asjadesse, klatšib, vihkab ja halvustab endast alamaid. See oli ennekuulmatu ja ma nägin, kuidas Mama kahvatas. Isa seisis nii kaua vaikides, kuni vapustatud Mama ümber pööras ja välja tuiskas.

„Me kuulsime iga sõna, madame. Nägime teie äranutetud näoga proua ema, ta ajas salongidest läbi joostes kaks tooli ümber ja jäi kogu õhtuks oma buduaari. Me olime… arvan, et teenijaskond oli salajas rahul.”

„Järgmisel päeval teatas isa, et annab meie reisiks oma nõusoleku. Jäine külmus valitses nii lossi sees kui väljas. Keisrinna Jelizaveta oli võitnud. Aga isa soov oli, et kui abielukokkulepe sõlmitakse, ei vahetaks ma mingil juhul oma usku. Teadsin, et isa oli terve öö üleval olnud ega lasknud Mama’d lähedale. See vaikne ja saamatu mees oli lõpuks kuulutanud oma naisele sõja.”

„Madame, ma mäletan, et keset seda minekut olite te väga rahul isa vihasööstu ja keeluga, tulite ju seda mulle ütlema. Järgmisel hommikul kutsus teie isa teenijaskonna suurde salongi. Printsess Johanna seisis teie isa kõrval, kahvatu, jäik ilme näol. Teie isa selgitas meile Venemaale mineku põhjust. Ta ei öelnud, et teid naidetakse suurvürst Pjotriga, aga andis mõista, et mineku põhjuseks on keisrinna Jelizaveta käsk.”

„Kas ta ei maininud kordagi suurvürst Pjotrit?”

„Ta rääkis, et saadab teie ema ja teid Zerbsti lossist Berliini, ja ütles, et Preisi kuningas Friedrich tahab teiega kohtuda. Siis me aimasime, et meie Sophie ohverdatakse Venemaale.”

MINU ISA KOKKU PANDUD REISISELTSKONDA JUHTIS KUIV JA IGAV HÄRRA DE LATTDORFF. Aga et ta oli kuiv ja igav, oli ta meie jaoks ohutu. Ema õuedaamil proua de Kayl oli kaasas neli ema poolt heakskiidetud kammerneitsit. Õnneks oli üks neist, Aleksandra, minu sõber. Ja Fanny, kellesse olin juba kiindunud ja kes tahtis minuga kaasa tulla. Ja muidugi sina, Leon… Aga siis läks võitluseks, mida ma praegu häbenen. Mul oli kahju, et pidin lapsepõlvekodu maha jätma, aga kõige rohkem oli mul kahju lahkuda oma õest Elisabethist. Sellepärast mõtlesin välja plaani, kuidas teda enda juurde saada.

„Kui palju te kriitikat kannatate?”

„Kas ma pole seda siis viiskümmend aastat kannatanud?”

„Ma pean teie mälu parandama. Fanny ei tahtnud teiega Venemaale tulla, aga te nõudsite, et ta tuleks. Fanny oli ainuke, kes soovis teie väikesele õele parimat. Te ütlesite, et teie tahtsite lapsele parimat, aga kui oleksite seda tõesti tahtnud, siis ei oleks te Fannyt ja väikest Elisabethi teineteisest lahutanud. Madame, te olite sama isekas kui teie proua ema. Te tõepoolest nõudsite, et Fanny tuleks kaasa.”

Süüdistab… süüdistab… SÜÜDISTAB! Miks mind süüdistatakse?! Mul oli plaanis saada oma väike õde Venemaale. Me rääkisime sellest, me rääkisime ju ka temaga. Aga me ei jõudnud. Ikka piinab ta mind selle looga, ikka võtab ta selle jälle jutuks, nii nagu ta seda kümneid kordi jutuks on võtnud! Ja ma olen täiesti nõutu, täiesti tummaks löödud, katsun ennast kaitsta, aga ta ei anna mulle armu. See süüdistus närib mu hinge. Kui ma saaksin siit sellest voodist tõusta, ma käiksin mööda tuba ja võiksin oma tundeid liikumisega vaigistada. Võiksin enda kaitseks karjuda. Aga ma ei pääse siit kuhugi, ma ei saa ennast kuuldavaks teha, et võiksin ennast kaitsta! Ta ei anna mulle armu! Halvustab tegude eest, mida ma ei ole teinud.

„Aga Elisabethile oli leitud uus nanny, Vera Baranova, kellesse laps kohe kiindus. Ma nägin oma silmaga, kuidas ta Verasse kiindus.”

„Ta kiindus Vera Baranovasse tänu Fannyle, kes oli nii tark ja Elisabethi pärast nii õnnetu, et palus Verat, oma ainukest sõpra, enda asemele. Kellesse kiindub paariaastane laps kui mitte sellesse, kes võtab teda sülle ja hoiab! Nii kiindus teie poeg Aleksei omal ajal Aleksandrasse ja minusse…”

„Leon, ma olen nüüd väsinud. Jätka sina seda lugu… jätka.”

„Ilma teieta ma ei jätka, madame. Te väsite kohe, kui me puudutame teemasid, mis teile ei meeldi! Lisaks minule, Aleksandrale ja Fannyle tulid teie proua ema kammerneitsid Varenka Issajevna ja Vera von Fredricks ning muu teenijaskond, samuti kokk ja mõned abilised. Ühtekokku läks meid sellele väsitavale teekonnale 14 inimest, kuus tõlda, nende kutsarid, hobused, viimases vankris pakid ja kirstud. Madame, vahest te mäletate – ja teate – ka seda, et vürst tuli lahkumisele eelnenud õhtul minu tuppa, et rääkida mulle asjadest, mis puudutasid teid. Ta palus minult andeks, et paneb mu õlgadele midagi sellist, mis oleks pidanud olema tema, isa ülesanne, aga ta ütles, et Vene keisrinna ees on ta võimetu. Ta palus, et ma teatud mõttes teid valvaksin, kurja eest kaitseksin. Madame… ma palun äsjase eest andeks! Aga te ju nõudsite, kui alustasime, et teie elust tuleb otsida tõde.”

„Mu isa mainis hiljem oma kirjas, et oli sinuga rääkinud. Sa võtsid isa sõnad kogu eluks südamesse. Sellest sündis sõprus, ilma milleta me kahekesi praegu siin ei vaidleks. Sõprus sellest hoolimata, et oleme alati kiselnud, riielnud, süüdistusi jaganud ja teineteisele tõtt otse näkku öelnud.”

„Tõtt otse näkku?”

„Jah, sa oled vahel kippunud unustama, et ma olen keisrinna!”

„Fanny jättis teie tahtel väikese Elisabethi Vera hoida. Kui teid, madame, lohutab teadmine, mida teame ainult Aleksandra ja mina, siis laps hakkas Verat emaks kutsuma.”

„Ma ei teadnud, Leon… Alles nüüd… Isegi mitte siis, viie aasta eest, kui Fanny siit ilmast lahkus.”

„Fanny rääkis, et laps uskus Vera olevat tema ema.”

Jäta mind rahule, Leon! Las ma nutan, Leon! Ma pean saama nutta, sest niisugused asjad rõhuvad naise südant, nad puudutavad emasüdant. Kui kole ma olin, et sundisin Fannyt minuga Venemaale tulema, hoidma ainult MIND, mitte last! Nüüd olen kuuskümmend kuus, vana naine… Oh, kuidas ma teda igatsen, kui tohutult ma teda igatsen! Oh, kuidas ma teda praegu vajaksin! Olen nii suur enesearmastaja ja käsutaja, et mulle teeb haiget, et Fanny julges mind maha jätta ja ära surra! Meie sõprus oli täiuslik. Mäletan, kuidas meie vana teenija Arthur ütles, kui olin laps, et kui leiad neljalehelise ristikheina, leiad õnne. Meie neljalehelisest ristikheinast on üks leht ära rebitud. Oh, kuidas mälestused teevad haiget.

„Madame, kas olete ikka kindlasti terve? Kas teil on valud? Tahate, et jätame pooleli?”

„Ei, see asi tuleb nüüd selgeks rääkida, Leon! Praegu kohe – mitte enam homme. Nüüd. Viimast korda.”

ME LAHKUSIME ZERBSTIST ÜHEKSA PÄEVA PÄRAST KIRJA SAA-MIST. Nii kiire oli neil minu, õnnetu lapse Venemaale saatmisega. Tundsin vaistlikult, et ei jätnud seljataha mitte ainult oma lapsepõlve, vaid ka oma kodu, oma maa, oma usu ja elutahte. Mind sunniti kiskuma oma elust välja midagi sellist, mille kaotamisest ma iial ei toibu. Leon, ma pean sellest siiski sulle rääkima ja möönma, et sul on õigus. „Finken! Finken!” Elisabeth nuttis mu süles, kui sõidukid õuel ootasid. Laps pigistas mu kaela nii kõvasti, et ta väikesed sõrmed olid valged. Mul polnud sõnu, mul polnud jõudu, pisarad valgusid silma, ema vaatas seda külmalt pealt. Ütlesin lapsele, et toon või lasen ta kohe oma juurde tuua, kui asjad Sankt-Peterburgis joonde on aetud. Rääkisin väiksekesele nagu täiskasvanule: „Elisabeth, Figchen toob su kohe enda juurde, kui Figchen saab! Figchen ei jäta sind!” ”Finken ei jäta, Finken ei jäta…” Laps kordas mu sõnu, neid mõistmata. Ta mõistis ainult seda, et Finken läheb ära ja Finken tuleb tagasi ja on alati koos väikese Elisabethiga. Oh, missugune lohutus see mulle oli, kui olin seda otsustanud. Sel hetkel otsustasin Jumala nimel, et teen selle teoks.

Kui Fanny lapsega hüvasti jättis, nuttis ta lohutamatult. Isa võttis need kaks oma embusse, suur turvaline mees. Ema püüdis last Fannylt ära kiskuda, et anda ta Vera kätte, aga Fanny surus lapse oma rinnale. See oli lohutamatult kurb! See mõjus mulle ka hilisematel aastatel, mõjub ikka veel!

„Madame, väike Elisabeth sai oma isalt ja teilt, Fannylt ja Veralt rohkem armastust kui ükski teine Stettini lossi lastest. Kui ahastus peale tuleb, siis mõelge sellele.”

„Ma mõtlen. Elisabeth rahunes, läks Vera sülle ja ma nägin, millise helluse ja armastusega Vera last oma süles hoidis. Jätsin nutu, tundes vähest kergendust. Astusin tõlda ema kõrvale. Ta ei vaadanud enam oma laste poolegi, ta jättis ükskõikse rahuga lumisele õuele väikese Elisabethi ja mu tõsise üheksa-aastase venna Friedrich Augusti.”

Mind, noort tüdrukut, kisti külmalt lahti sellest maailmast, kus olin elanud, unistanud, lootnud, kujutlenud oma elu hoopis teistsugusena. Kui vähe oli meil, lastel, toona oma tuleviku üle sõnaõigust, ja ma ju olin alles laps. Olin teadlik sellest plaanist, mille nimel mind sunniti ja ohverdati, aga siis ma seda kõike veel ei taibanud. Mitte keegi ei küsinud, kas ma tahan suurvürst Pjotrile mehele minna! Kas ma üldse tahan neljateistkümneaastaselt kellelegi mehele minna! Mitte keegi ei küsinud, kas ma tahan oma uueks kodumaaks Venemaad, seda müstilist maad, millest mul ei olnud aimugi – ei kultuurist, ei keelest, ei inimestest, kommetest, ei harjumustest, isegi mitte keisrinnast, kellest ma ei teadnud midagi peale nime. Viimased ööd enne ärasõitu olin ärkvel. Mu ainsaks lohutuseks olid Leon, Aleksandra ja Fanny. Kuidas ma suudan sellest kellelegi rääkida? Kuidas suudan neid oma elu süngemaid mõtteid ühelegi paberile panna? Ei, ma ei suuda. Mitte iialgi. Need enesesüüdistused eksisteerivad ainult minu mõtetes ja jäävad nendesse elu kursiividesse, mis on varjul mu sisemuses. Ma ei olnud tavaline tüdruk, vaid printsess, kes toodi külmalt ohvriksplaanile, mis ei näinud ette muud kui sünnitada lapsi vistrikulisele kogelevale poisile, kes oli riikide vang.

TÕLD HAKKAS VEEREMA BERLIINI POOLE. Vastu uutmoodi saatusele, millelegi nii rängale, et kui oleksin seda tol hetkel teadnud, oleksin jäänud Zerbsti. Tõllas istudes olin ärritatud ja vihane. Mu isa, kes saatis meid Berliini, oli väga vaikne, vaevalt rääkis midagi. Mama pea tundus olevat liiga mõtteid täis. Ema oleks olnud kena naine, aga ta näol oli alati tõrjuv ja ülbe ilme. Ta liialdas pidevalt riietusega, kasukate, kübarate ja ehetega. Kui ma teda vaatasin, märkasin, et ta kaelal olid kortsud, ehkki ta oli noor. Ta nina ei olnud ilus, minu nina on palju ilusam, kuigi pisut pikk.

Leon, sa rääkisid mulle hiljem, et olid seltskonnas ainuke, kes südame põhjas nautis mõtet Venemaale minemisest. Alustasime sinu juhendamisel vene keele õppimist juba teel Berliini. Sa olid nii hea käitumisega ja nii meeldiv, et kõik pidasid sinust lugu. Kammerteenrina ei pugenud sa kellegi ees ega olnud libe, sinus oli seesmist väärikust.

BERLIINIS OLIME PREISI KUNINGA FRIEDRICHI KÜLALISED. See oli rabav õukond. Tohutu palee täis saale, salonge, aardeid, vaipu, maale, buduaare. Meid kõiki majutati soojadesse suurtesse ruumidesse. Mulle anti magamistuba ema magamistoa kõrval. Fanny ja Aleksandra magasid väikeses vaheruumis minu magamistoa taga. Ema õuedaamid said oma seisusele vastavad toad. Kui läksin neile tere ütlema, nägin, kuidas preili de Kay rüüpas jooki otse pudelist. Ajasin silmad pärani ja ta punastas.

Kuningas Friedrichilt tuli palve, et mind otsekohe tema juurde viidaks. Mama keeldus. Kuningas palus järgmisel päeval uuesti, Mama ütles, et ma olen haige. Ma ei olnud haige, mind ei saadud õukonnas esitleda, sest mul ei olnud õukonnatualetti. Kolmandal päeval rääkis ema sellest kuningale ja too saatis mulle ühe oma õuedaami kleidi. Kuningas Friedrich ei näidanud välja, et on teadlik rahasummast, mis oli mõeldud just minu rõivastamiseks. Ema riided olid küll uued ja moodsad.

Järgmisel õhtul kohtusin kuningaga, laenatud riided seljas. Kuningas Friedrich kutsus mind õhtusöögile ja paigutas enda kõrvale pealauda. Mu ema ja isa pidid istuma kõrvallauas. Mina, neljateistkümneaastane Anhalt-Zerbsti printsess Sophie Auguste Friederike, vestlesin Berliini lossis kuningaga kõigist maailma asjadest. Kuigi mu põsed õhetasid ja süda tagus, suutsin välja öelda ridamisi sõnu ja isegi lauseid, paaril korral me koguni naersime lõbusalt. Ta oli viisakas, meeldiv ja minust huvitatud. Nägin kaugemal oma ema haput nägu. Mama ei suutnud kuidagi välja kannatada, et mina, tema meelest tühisus, tohtisin istuda kuninga kõrval! Aga isa tundus olevat rahul.

LÕPLIK DRAMAATILINE HÜVASTIJÄTT ISAGA TOIMUS SCHWEDTIS ODERI ÄÄRES. See oli sama valus ja pisaraterohke nagu lahkumine väikesest Elisabethist. Oli kohutavalt raske isast lahkuda. Ta seisis tõlla kõrval liigutavalt üksildasena. Nägin, kuidas Aleksandra ja Fanny vaatasid isa poole, silmis murelik pilk. Leon, sina märkasid seda ja läksid nende juurde. Lõpuks oli isa sunnitud minuga hüvasti jätma. Langesin talle kaela ja ta hoidis mind kinni, nagu kaotaks mu igaveseks. Ta habises: „Jää oma usule truuks… Ma igatsen sind, mu laps, pea seda iga hetk meeles… Anna oma emale andeks, ära unusta, et mina olen temast nii palju vanem, ta peab nüüd lõpuks Vene õukonnas ka elu nautima… Nägemiseni, Sophie, mu aare!” Ma ei suutnud pisaraid tagasi hoida ja tema ka mitte. Kui tuli Mama