Читать книгу Mina, Katariina - Laila Hirvisaari - Страница 4

Eile õhtul saabus üllatuslikult mu poeg suurvürst Pavel. Oli sõitnud tormise ilmaga otse Pavlovskist, adjutant kaasas. Ta ütles, et Olgal on hirmus köha.

„Suudlen teie kätt, Mama. Väikesel Olgal on palavik, kas ma tohin paluda teie arsti krahv Baturinit endaga kaasa? Tõld on paraadukse ees.”

„Palu, palu, Vasja teab, kus Baturin on. Paluge Vasjal teda otsida. Ah, minu väikene Olga… Anna kohe teada, kuidas lapsega on! Hoia Baturinit enda juures nii kaua kui tarvis. Kuidas te selle ilmaga Pavlovskisse tagasi saate? Hobused ju väsivad ja tõld saab märjaks!”

Pavel ei vastanud, ta väldib minuga vestlemist. Nad asusid koos arstiga otsekohe teele. Pärast seda ei ole ma lapse tervisest midagi kuulnud. Mul on suur hirm alla kolmeaastaste tüdrukute pärast. See on justkui needus, sellest ma ei vabane. Kui tüdruk saab kolm aastat vanaks, ohkan alati kergendatult. Minu pisike Olga ei ole veel kolmene. Sellepärast ei julge ma veel kergendatult ohata, kuigi arst Baturin on seal ja ma tean, et ta on osav.

Terve õhtu mõtlesin väikesele Olgale ja nelja läbimärja hobusega Pavlovskisse kihutavale tõllale. Oli masendav olla. Selline tunne, nagu oleks süda haige. Palusin Anatoli Semjonovitšilt digitaalisepulbrit. Vassilevski vana isa teab maarohtudest kõike, ta tuletas mulle möödunud nädalal meelde, et kui mu jalg peaks kõvasti valutama, siis see mõjub ka südamele.

Kui Leon hommikul tuli, rahustas ta mind ja ütles, et Olga on targa arsti kätes ja et me peaksime oma vestlust jätkama, et mu mõtteid mujale viia.

„Madame, öelge ometi, kas te juba tookord Stettinis, noore tüdrukuna, aimasite oma saatust ette?”

„Mis küsimus see on! Olen oma paberite hulgast leidnud lause, mille kirjutasin arvata kolmeteistkümneaastaselt. See lause vapustab mind ikka veel: „Kui valitsemine muutuks vabariiklikuks, kaotaks ta kogu oma jõu ja riigist saaks kerge saak ükskõik kellele, kes viitsib käe välja sirutada.” Ilmselt mõtlesin ma kolmeteistkümneaastaselt isevalitsusele. Arusaamatu nii noore tüdruku puhul!”

1744. AASTA UUSAASTAÖÖ MUUTIS KOGU MU ELU. Kõik on kirjas, aga ma tahaksin veel kord kontrollida, kas õigesti. Ma pean kõik selle oma peas õigesse järjekorda sättima, kuigi mäletan sündmusi täpselt.

Oli kombeks, et mu ema Holsteini haru sugulased käisid alati Stettinis uusaasta vastuvõtul. See oli ema suguvõsa traditsiooniline kokkusaamine.

„Pole tõsi, see uusaasta vastuvõtt peeti just Zerbsti lossis. Mina olin ka seal.”

„Ah või nii see oli… Kas sellel on mingit tähtsust, mis lossis see vastuvõtt toimus?”

„Suur tähtsus, madame, sest kui me kogu väikese õukonnaga kolisime Stettinist Zerbsti lossi, ei näinud te pärast seda enam iial oma inetut ja sünget kodulossi. Sõit kestis kaua, hobused väsisid, sest teedel oli palju lund. Aga Zerbsti lossis oli soe, kõik kaminad õhkusid kuumust.”

„Mäletan, et varahommikul Zerbstis, kui teised magasid, ratsutasin noore täku seljas lossi kõrvale põllule. Sinu tallipoisist abiline oli mingi juhmard, kes alati hilines.”

„Kutsusime teda Hermann Tohmaniks. Poiss oli jonnakas ja põhjusega meie peale solvunud. Laiskvorst selline! Iga päev tuli ta talli teispoolsusest üles ajada, muidu oleks terve päeva maganud. Vaatasin aknast, kuidas ta tollel hommikul aeglaselt teile järele läks, sest teil oli keelatud üksi ratsutada. Olin teil vastas, kui tagasi tulite. Teil oli peas karusnahkne müts, sama valge nagu loorõhuke lumi, mis teie näol sulas. Lumesadu tihenes ja ma saatsin teid lossi.”

MU EMA JOHANNA TULI MEILE VÄLISTREPIL VASTU. Ta vaatas mulle kurjalt otsa. Mäletan, et mõtlesin, et jälle ei ütle ta mulle ainsatki sõbralikku sõna, isegi mitte tere hommikust aasta viimasel päeval, vaid hakkab kohe karjuma. Kutsusin temas alati esile mingi arusaamatu reaktsiooni. Kui ma suvel aasta enne seda päästsin ühe väikese jõkke kukkunud tüdruku uppumast, karjus Mama mulle, miks mu riided on läbimärjad, kui seisin kaldal, laps süles. Olin nii jahmunud, et ei suutnud vastata. Kas ma oleksin pidanud laskma lapsel ära uppuda!? Nõnda vaatas ta mind ka siis – vihane, et olin läinud nii vara ratsutama. Ta ütles pilkavalt, et mademoiselle’il oleks nüüd õige vanni minna, et ta ei haiseks hobuste järele, sest sugulased on kohe saabumas. Ütlesin Mama’le, et piduliku söömaajani on veel mitu tundi. Jälle sai ta mulle nähvata, et olen ninakas, ja käskis mul piduliku kleidi juurde kaela panna Holsteini tädi Alice’i kingitud pärlikee. Siis lahvatas minuski justkui mingi kurat. Vaatasin emale otsa ja mäletan, et ütlesin vaikse häälega läbi hammaste, et kui ta peaks mind õhtul alandama, lahkun otsekohe ja lukustan ennast oma magamistuppa ega hooli põrmugi nendest väikestest kanadest, kes on koos oma Holsteini vanematega siia tulnud. Ema avas suu, et karjuma pista, aga pani selle mingil põhjusel kohe jälle kinni.

Suures salongis ei koonerdatud küünaldega, kolmes kaminas ei koonerdatud puudega, aga kuigi oli valge ja soe, oli sama tüütu ja igav nagu varemgi. Mitte ükski kolmekümnest sugulasest ei naernud ega teinud nalja. See tuli sellest, et Berliinis oli paar nädalat varem saadetud igavesele hauarahule ligi kaheksakümneaastane prints August Henrik, üks Holstein-Gottorfi suguvõsa tugisammastest. Sellepärast oli vestlus sellel uusaasta koosviibimisel surmtõsine ja naiste rõivad üleni mustad. Krinoliinkleidid laiusid nende ümber nagu suur must öine ookean. Mäletan seda pitoreskset vaatepilti: kõigil sünged näod, mille kahvatust kaminatule ja küünalde valgus veelgi rõhutas. Kõigil ühesugune aadliku värisev rääkimisviis, vestlusteemad puudutasid peamiselt ilma, prints Augusti matuseid või ka mõnda Berliini ebaõnnestunud ooperietendust. Nende ennasttäis suursugusus vaatas mööda salongi kulunud vaipadest, mida nad teesklesid mitte märkavat. Nad kõõritasid vanu rohelisi eesriideid, mis oleks juba aastakümnete eest tulnud välja vahetada. Nad vaatasid kaastundlikult mu ema, õnnetut Johannat, kes pidi sellistes oludes elama. Keegi lehvitas nina all taskurätikut, otsekui tõrjuks hallituse haisu.

Nendel teistest kõrgemal seisvatel naistel oli surmavalt igav. Kus olid rõõm, armastus, romantika?! Neist õhkus kokkusobitatud nurjunud abielusid, nad olid tüdinud, seisma jäänud, armastuse puudumisest pakil, isegi nende mõtted olid mustad. Need naised istusid sohvadel ja suurtes tugitoolides ümber kamina nagu tukkuv kanakari. Oma suurte aadlininade, kitsaste huulte ja mustade mõtetega tapsid nad rõõmu.

Härrade mundritel sätendas kuld ja hõõgus purpur. Meesteski oli loomupärast jäikust, aga pärast mitut klaasi julges keegi jutustada üsna riivatu loo, milles räägiti kergemeelsetest naistest, õõtsuvatest puusadest ja kikkis rindadest. Meeste nägudest oli näha, kuidas neis süttis unistav ilme ja silmad välgatasid. Naised arvasid, et härrade kõneaineks on ministrid ja valitsus, raha ja kaevandused. Aga meestel oli vabadus. Ja vabadus annab alati elu.

Ka noorem seltskond oli jagunenud kaheks, tüdrukud istusid salongi ühes otsas, noormehed seisid kõige suurema kamina ümber. Noored naised istusid kombekalt ja tihedalt ühes sohvarühmas, kus minul tuli olla omamoodi perenaiseks. Neil ei olnud vähematki kõneandi, neil ei olnud, millest rääkida. Niisiis olid nad vait.

Mis noortesse meestesse puutub, siis ma ei kannatanud neid. Nad olid keigarid, noored kuked, kes eputasid noorte ohvitseridena või lihtsalt rikaste suguvõsade järeltulijatena. Nad rääkisid laial häälel tantsijannadest, vaestest anduvatest tüdrukutest või enda näitamisest balleti esietendustel. Ma ei igatsenud noormeeste sõpruse järele ja mitmed kohalviibivad tüdrukud ei olnud samuti nendest huvitatud. Noored naised pidasid lugu kogenud meestest, sest need oskasid õpetada noorele naisele asju, mida noorel mehel tuli alles õppida. Minu meelest moodustasidki kõige tühisema seltskonna need habemetud poisid, kes briljeerisid oma raha, mõjuvõimu või kasutamata ajudega.

Kui mindi söögilauda, siis toimus see täpses järjekorras. Esimesena saadeti leskprintsess Louisa Hedvig aukohale. Ta oli minu ema teine ristiema. Ta tohutu nina kohal pilkusid torkivad väikesed silmad. Peale näo olid tal paljad veel ainult käed. Kortsus kaelast rippusid peaaegu vööni kolmekordsed pikad pärlid. Ta ei kuulnud midagi, ei näinud kedagi, tuiutas vaid enda ette ja sõi ka siis veel, kui teised olid lõpetanud. Krahvinna Agnes Charlotte, ilusa näoga, kuid lühinägelik, ümmargune nagu pall, istus leskprintsessi vastas. Krahv Ernst Heinrich istus päris kindlasti aunt Agnes Wihelmine kõrval, sest see paar ei jätnud teineteist ainsakski hetkeks. Sosistasin oma vennale, et küllap nad lähevad koos ka potitoolile… Õnneks Mama ei kuulnud seda, muidu oleks ta mu toast välja ajanud.

Muidugi seisid need sugulased mu isast kõrgemal. Seda võis näha naiste ekslevatest pilkudest, kui isa läheduses liikus. Üks printsessidest sõrmitses oma briljantkeed, kui isa teda kõnetas. Isa ei meelitatud, härrad ei kaasanud teda vestlusse, isa ei olnud ema suguvõsa silmis midagi väärt. Mu närvis ja pinges ema Johanna oli endale külge riputanud kõik suguvõsa ehted, mis ta oli saanud oma Holsteini vanaemadelt ja tädidelt. Nendega nägi ta tol õhtul välja nagu paabulind.

Vanapaaridest kuulus üks Habsburgide, teine Hohenlohe-Bartensteinide hulka. Kolmas vürstipaar, Eleonore ja Leopold, kes ei olnud kuigi eakad, kuid seda suursugusemad, kuulus Sachsen-Coburg und Gotha suguvõssa. Nendesse suguvõsadesse oli naitud Holsteini printsesse. Mitmed neist kuulusid mu vanaema Baden-Durlachide suguvõssa.

Mäletan, et ilus laudlina oli tume sini-punane, paksust gobeläänkangast, vanaema pärandus. Ja ka serviis oli täiuslik. Veinivalajad, lauateenrid, nõudekoristajad ja teised teenijad liikusid suures söögisaalis vaikselt, nii oli Mama käskinud. Suguvõsade tütred, noored krahvitarid ja vürstitarid, kõik need Henrietted, Maried, Doloresed ja Theresed käitusid kombekalt. Osal neist olid peigmehed, osal mitte. Aga Karlid, Rainerid, Maximilianid ja Konstantinid ei hiilanud seltskonnainimestena. Me kõik laua alumises otsas kuulasime täiskasvanute juttu.

Söömiseks kulus mitu tundi ja mul pole aimugi, mida me sõime. Arvatavasti mu isa kütitud linde. Siis läksime tagasi suurde salongi.

PÄRAST SÖÖKI JÄTSIN NOORED SINNAPAIKA. Käitusin halvasti, teadsin seda. Aga mõned neist hakkasid mängima mingit mängu, paar „Henriettet” läks istuma oma emade lähedusse, et ei juhtuks midagi halba. Ise istusin teistest võimalikult kaugele, lootuses, et siis mind ei nähta. Sinul, Leon, kästi salongi veinipudeleid juurde tuua. Sa valvasid mind, sest teadsid, et ma trimpasin meelsasti, olin hull kollase Saksi veini järele. Muutusin ülemeelikuks ja sosistasin sulle, et mul on tunne, nagu istuksin laevas. Sa võtsid veiniklaasi minu eest ära.

Istusin akende lähedal, põrandal, mu kleidisabades hullasid kaks väikest valget koera. Olin andnud neile antiikse Rooma keisrite nimed, mille eest sain tõrelda. Üks oli Caligula ja teine Vespasianus. Mu süles oli väike Elisabeth, mu armas pisike õde. Ta pruune lokkis juukseid oli mõnikord raske harjata, seepärast neid puuderdati. Tal oli pehme lapsenägu, nöbinina ja sinised silmad nagu minulgi. Teda riietati nagu väikest täiskasvanut, kleidi krinoliin oli justkui nuku oma. Ümaraid käsivarsi varjasid pitsvarrukad.

Ma armastasin seda last, kallistasin teda alati, kui sain. Ta tegi mu kleidisabasse oma nukkudele pesad või ronis mulle sülle. Ta otsis ikka minult kaitset, ajas käed laiali ja hüüdis: „Finken, Finken…!” Ta ei osanud öelda Figchen nagu teised. Aeg-ajalt ta kontrollis, kas ma ikka olin seal, kas olin lähedal!

Kui vaatasin oma suguvõsa inimesi, Holsteine, panin tähele, et mu ema vend Georg Ludwig silmitseb mind. Jätsin kindlasti naiseliku mulje, kui ma seal istusin, väike Elisabeth süles. Kõik sugulased olid minu meelest igavad, mu onu Georg Ludwig oli ainuke erand. Kuigi olin ta õetütar, lõi ta mulle takistamatult külge. See oli tavaline. Vend võis isegi õele külge lüüa, verepilastusest me ei hoolinud.

„Madame, te ei vali sõnu! Aga minu arvamus vürst Georg Ludwigist ei ole teab kui hea, ta oli samasugune jõhker, ihar naistemees nagu kõik teisedki vallalised aadlimehed tol ajal.”

„Kas sa polnud talle minu pärast pisut armukade, Leon?”

„Selline jutt ei sobi tsaarinnale üldse.”

„No olid küll! Suure galerii eesriided tõmmati keskööl kõrvale. Teenrid põletasid õues ja pargis aasta vahetuse auks tõrvikuid. Nad laulsid ja tantsisid ümber tõrvikute. Tõmbasin oma tooli akna alla ja me vaatasime Elisabethiga imetledes tiigi poole. Laps plaksutas käsi, tuled lõõmasid. Siis tõi keegi mees salongi posti. Tundmatu sõnumitooja palus luba anda Tema Kõrgusele Anhalt-Zerbsti printsessile üle kiri. Saal vakatas. Tundmatu mees kummardas sügavalt, ta oli käskjalg, kes ütles, et tuleb Berliinist.”

SÜÜVISIN TAAS OMA MÕTETESSE. Olin eelmisel nädalal lugenud Molière’i „Ebahaiget” ja olin üha selle kütkeis. Kui Mama luges kirja, mängis väike Elisabeth ikka veel mu kleidisabas. Libistasin pilguga üle helesinise mööbli ja seinal rippuvate raskete maalide, mis kõik kujutasid maamaastikke. Mõtlesin, kui tülpinud noor naine ma olin. Mul ei olnud tulevikku!

Sellesse hetkesse lõikas sisse saatus! Kui Mama oli kirja lugemise lõpetanud, suunas ta oma pilgu minule. Tõusin toolilt ja läksin koos väikese Elisabethiga tema juurde. Kiri oli ajanud ema täielikku eufooriasse. Kõigepealt ta punastas, siis kahvatas. Mama sosistas isale, et kiri on õuemarssal Brümmerilt! Mõtlesin imestunult, kes oli õuemarssal Brümmer. Kas kiri puudutas mind? Vanemad palusid meie külalistelt vabandust ja tõmbusid kahekesi kõrvaltuppa. Seal vestlesid nad kaua. Uudishimulikud sugulased nahistasid tasakesi omavahel, mu ema ja isa olid neid unustanud. Kaks vürstipaari lahkus solvunult, saatsin nad ülemõuemeistri juurde. Ainult uudishimulikud jäid paigale.

Siis toodi uus kiri. Ema ja isa naasid suurde salongi. Ema oli nüüd veel enam erutatud. Ta sosistas, et kiri oli Preisi kuningalt Friedrichilt endalt. Ma ei mõistnud, mis on lahti. Miks esimene kiri ajas ema niisugusesse segadusse ja miks teine kiri teda veelgi rohkem erutas. Aimasin ebamääraselt, et kirjad on seotud minu isikuga. Jälle olid vanemad väikeses buduaaris kahekesi. Siis tõusid meie lõplikult solvunud külalised kamina äärest ja marssisid koos tütardega esikusse. Nad ootasid natuke aega, aga kui keegi ei teinud ühtki liigutust, et nende lahkumist takistada, läksid nad ära. Minu teada ei palunud Mama neilt kunagi andeks.

Jätsin Elisabethi Fanny hooleks ja läksin oma tuppa, nautides juba ette mõtet, et saan Molière’i lõpuni lugeda. Aga siis otsisin ma hoopis sinu üles ja me tegime hulljulge tüki, sina ja mina.

„Mina tegin, tsaarinna, mitte teie. Õieti hakkasin sellest hetkest peale teie heaks spioneerima, tsaarinna. Ma varastasin ühe nendest kirjadest teie proua ema salongi kirjutuslaual olevast toosist. Kopeerisin selle kiiresti, panin tagasi ja pööningutrepil aknaluugi all lugesime, mis seal seisis. See koopia on siin minu ees. Kiri on õuemarssal Brümmerilt, suurvürst Pjotri õpetajalt.”

Tema Kõrgusele Anhalt-Zerbsti printsessile Johanna Elisabethile

Tema Keiserliku Majesteedi tsaarinna Jelizaveta vastava käsu kohaselt pean Teile teatama, madame, et Tema Keiserlik Kõrgus soovib, et tuleksite koos oma vanema tütre printsess Sophiega võimalikult kiiresti ja aega kaotamata sellesse riiki ja linna, kus viibib keiserlik õukond. Teie Kõrgus teab asjast piisavalt, nii et Ta mõistab, miks Tema Majesteet soovib nii kiiresti näha Teda siin nagu ka printsessi, Tema tütart, kellest räägitakse väga kauneid asju…

Teades Teie suuremeelsust ja hingeõilsust, suudlen Teie Kõrguse kätt…

„Leon, kuidas keegi võib öelda minu ema kohta, et ta teab Mama suuremeelsust ja hingeõilsust! Vale! Vale! Kõige rumalam meelitus, mida olen kuulnud! See ei saanud olla seotud MINU EMAGA! Temas ei olnud suuremeelsust ja hingeõilsust karvavõrdki. Kirja pugejalik stiil oli mulle vastik.”

„Mäletan, et kirjale oli lisatud Berliini pangale adresseeritud maksukäsk reisikulude katteks. Reisi sihtkohta tuli pidada salajas ja kirjas olid täpsed juhised, kes tohtisid reisiseltskonda kuuluda. Seal oli eraldi mainitud, et kutse ei puuduta mingil juhul teie auväärt isa. Olin perekonna pärast väga solvunud.”

„Käsk, et isa peab jääma Stettini, oli skandaalne. Ma raevutsesin! Nüüd ma ei imesta enam selle soovi üle. Kui olin tutvunud keisrinna Jelizavetaga, sain aru, et selline käsk võis tulla temalt. Ta vaatas madalama sünnipäraga inimestele ülevalt alla. Ja minu isa oli tema silmis odav vürst. Ebaviisakus näitas tema arust kõrgemat seisust! Mulle oli vastik ka see läbinähtav meelitamine, millega Brümmer Mama’d pehmeks rääkis. Mama’d ei olnud vaja pehmeks rääkida, ta nägi oma vaimusilmas Vene õukonna hiilgust, nägi võimalust särada pruudi emana, kuigi oli ainult tagasihoidlik printsess. Nende nädalate jooksul tundus mõnikord, et Venemaaga kihlati teda, mitte mind. Ta ei muretsenud mulle ainsatki rõivatükki, vaid lasi selle raha eest, mis ta oli saanud, endale riideid õmmelda. Pidin Berliini kaasa võtma kaks vana väikeseks jäänud kleiti, millest ühel ei olnud isegi krinoliini.

Mu süda valutas isale osaks saanud alanduse pärast. Olin justkui kaheks kistud: ühelt poolt oli mu haarde ulatuses midagi sellist, mida noorele naisele pakutakse äärmiselt harva. Teisalt tuli mul jätta isa, õde-vennad, Stettin, lapsepõlv…”