Читать книгу Mina, Katariina - Laila Hirvisaari - Страница 3

Kardan öösiti selles uhkes voodis magada, mul on hirm. Minu põetaja hiiglane Vassili Todorski kannab mind ka öösel kümblustuppa nagu väikest tüdrukut. Tema teine amet on velsker, omal ajal sõitis ta merd. Mul on lihtne õiendada ka intiimseid asju, ta on osav.

Minu argipäeva magamistuppa tohivad tulla ainult need, keda olen palunud, aga siia, paraadmagamistuppa kõik: ministrid, diplomaadid, aadlikud. Kahju, et ma ei näe siit teise korruse aknast avanevat vaadet Neeva kaldapealsele. Aga kui aknad on lahti, kuulen inimeste hääli, kuulen, kuidas mehed hõikavad üksteisele Neeval sõitvatelt lotjadelt. Võin kujutleda, kuidas Sankt-Peterburgi pered jalutavad õhtuti kaldapealsel, ja tihti kuulen ka hobuste kapjade kopsimist.

Leon ei raisanud aega. Pärast oma otsuse langetamist hakkas ta kohe tööle. Denikinid said Talvepalees korteri, mis asub minu eraruumidele üpris lähedal. Seal elavad Leon ja mõnikord ka Aleksandra nädal aega ja laupäeviti naasevad oma Kuumõisa. Leon palus, et Vasja Panajev tühjendaks buduaari ja muretseks ehitusmehed, kes teeksid sinna lukustatava salakapi. Nüüd on puukastid paberitega seal kindlas kohas, salakapil on tugev lukk ja ma saan nüüd öösiti rahulikult magada. Kuigi mõtlen ikka veel sellele maakeldrile Kuumõisa aia nurgas… See oli aastaid suurepärane peidik, sinna ei oleks tulekahju tõepoolest ulatanud.

Leon teenis minu ülemkammerhärrana mitukümmend aastat. Ta on järgnenud mulle juba alates ajast, kui olin laps. Arvan, et ta on ainuke inimene minu läheduses, kes mind ei karda. Meie suhet võib pidada kindlaks. Keisrinnal on vähe sõpru. On vaid alatine üksindus.

„Hea küll, Leon. Tõsta see väike kirjutuslaud akna alla minu voodi juurde. See on tehtud Tuulas, minu tarvis, täishõbedast, keisrinnale.

Võta see kullaga kaunistatud punane tool. Pane mulle padi selja taha. Pööra seda lauda natuke, ma pean sind nägema, kui räägin. Nagu tead, silmad tähendavad minu jaoks ausust.”

„Tsaarinna, olen valmis. Hakake algusest peale, nagu jutustaksite romaani. Olge aus. Kui te ei mäleta, ärge hakake välja mõtlema. Aga ärge venitage.”

MINA, SOPHIE AUGUSTE FRIEDERIKE EHK ANHALT-ZERBSTI PRINTSESS SOPHIE SÜNDISIN BERLIINIS 21. APRILLIL 1729. Minu ema Johanna Elisabeth oli kõrgest ja rikkast soost, Holstein-Gottorfi printsess. Minu isa Christian August oli Anhalt-Zerbsti rahatu vürst, Preisi armee kindralmajor, aumees, minu emast 27 aastat vanem. Elasime Stettinis, kus mu isa oli garnisoni komandant. Viiskümmend üks aastat tagasi, kui olin neljateistkümnene, juhtus asju, mis pöörasid minu, väikese plikatirtsu elu pea peale. Kas ma tõesti olin mingi plikatirts? Vähemalt mu ema kutsus mind nõnda. Olin siis üpris kõhn, nagu hulkuv kass. Pikk terav nina, kitsas nägu, arukas laup – nii öeldi. Minu vanaema printsess Albertine Friederike von Baden-Durlach arvustas mu väljanägemist. Ta ei võtnud isegi kogemata mind sülle, sest vihkas lapsi. Aga ta võis minu üle uhkegi olla…

Oma varajase lapsepõlve veetsin Stettini inetus ja sünges lossis. Teine sama sünge oli Zerbsti loss, kus peeti suuremaid vastuvõtte. Kolmas loss oli parim, Anhalti vürstiriigis asuv Dornburgi maaloss, mille mu isa vürst Christian August von Anhalt-Zerbst oli endale saanud. See paiknes kenas kohas, oli võluv loss, kaunilt sisustatud, täis valgust ja rahu. Ma armastasin neid päevi, mis ma seal veetsin.

1741. aastal, kui olin üksteist, puhkes Rootsi ja Venemaa vahel sõda. Noh, sõda mõjutas minusugust väikest tüdrukut vähe… Aga teine, vägagi mõjuv sündmus oli mu pisikese õe Elisabethi sünd. Tema ristiemaks paluti suurvürstinna Jelizaveta Petrovna Venemaalt. Jelizaveta Petrovna oli olnud kihlatud mu ema vennaga ja hiljem sai temast Vene keisrinna. Kui ema oli alles lapsevoodis, suri Anhalt-Zerbsti valitsev vürst Johann August. Mu isa võttis nii enda kui ka oma Jeveris elava vanema venna vürst Johann Ludwigi nimel Anhalt-Zerbsti vürstiriigi oma valitsemise alla. Umbes samal ajal sai ema teate, et tema vend prints Adolf Friedrich on ametlikult valitud Rootsi troonipärijaks.

Detsembris 1741 tõukas mu õe ristiema, Peeter Suure teine tütar Jelizaveta Petrovna paleepöördega Venemaa troonilt väikese imiku Ivani ja tema asevalitsejast ema Anna Leopoldovna ning arreteeris nad. Tilluke Ivan lahutati julmalt oma emast ja heideti vangi. Vangi pandi ka Anna ja tema ülejäänud perekond. Jelizaveta Petrovna tõusis troonile ja varsti nimetas ta oma õepoja, minust aasta vanema Peter Ulrichi Venemaa tulevaseks troonipärijaks, kes pidi valitsema hakkama Peeter III nime all. Minu ema vend, kes oli kihlatud Jelizaveta Petrovnaga, suri nädal enne kavatsetud pulmi rõugetesse.

Mu ema põlvnes suurest perest ja kasvas üles oma ristiema, Braunschweig-Lüneburgi hertsoginna Elisabethi lossis. Oma lapsepõlvekoduga ei olnud tal kuigi lähedast suhet ja võibolla see oligi põhjuseks, miks ta oli alati kõige ja kõigi peale vihane. Minul kästi hertsoginnat kutsuda vanatädiks, aga ma nimetasin teda ikka Braunschweigi Elisabethiks. Just hertsoginna Elisabeth pani mu ema Johanna mehele temast hulga vanemale Anhalt-Zerbsti vürstile Christian Augustile ja maksis kinni ema kaasavara. Laulatus toimus 1727. aasta novembris Braunschweig-Wolffenbüttelis Wechelmi suvelossis. Mu ema oli äsja saanud 15-aastaseks. Mina sündisin kaks aastat hiljem.

NÄEN IKKA VEEL SILME EES OMA INETUT JA SÜNGET STETTINI KODULOSSI. Seal oli hiigelsaal, mille kamin oli lapse meelest hirmuäratavalt suur. Selles põles tuli nii suvel kui talvel, sest suvel oli lossis sama külm kui talvel. Mäletan, kuidas ma väiksena kartsin süngeid nurki, pikki paljaid põrandalaudu ja kõikjal ringi hiilivaid arglikke teenijaid. Teadsin või õigemini ehk aimasin juba noorelt, et minu vanemate abielu oli kõige õnnetum, haletsusväärsem, külmem ja lootusetum, mis üldse võib olla. Imestasin ikka, miks minu tavalisemast tavalisem isa vürst Christian August ja peenutsev, oma väärtusest teadlik Johanna Elisabeth olid abiellunud. Oli selge, et minu suhteliselt kena ema pettus oma abielus, sest mu isa polnud mingi uhke võrgutaja, vaid vananev ja tähtsusetu kartulininaga vürst. Aga võibolla ei olnud emal valikut. Ema oleks minu sünnitamisel peaaegu surnud ja hakkas mind vihkama esimestest minutitest peale. See pole vale, see on tõsi.

Minu ema vennast Adolf Friedrichist sai aja jooksul Rootsi kuningas ja ta abiellus Preisi printsessi Lovisa Ulrikaga. Niisiis oli Rootsi Gustav III minu onupoeg. Gustavi ja minu vanavanemad olid Lüübeki peapiiskop Christian August ja Baden-Durlachi printsess Albertine Friederike. Oma vanaema Albertinet ma suurt ei mäleta, nägin teda vaid mõned korrad. Alati ta sõi, mälus midagi, võibolla leivatükki. Aga oma onu Adolf Friedrichit ma mäletan, ta suri paarkümmend aastat tagasi, kui mina olin üle neljakümne. Kohtasin teda mõned korrad enne oma Venemaale tulekut. Ta ju sõdiski minuga, kui oli kuningas. Tema surm oli kole. Mõrv teatris! Mina tean paremini kui keegi teine, milliseid intriige valitsejate vastu pidevalt sepitsetakse.

Ma sündisin oma perekonna esimese lapsena. Minu vanemad lootsid poega saada ja minu sündimine oli pettumus. Ema pistis mu titena külmalt amme sülle ja mulle on räägitud, et teinekord heitis ta mulle terve nädala jooksul vaid korra pilgu. Hiljem täitsid ema aset mitmed koduõpetajad. Õiget ema ei olnud mul muidu kui siis, kui oli vaja mind korrale kutsuda.

1737. aastal olin kaheksa-aastane. See farss on seotud minu vannitamisega. Ma armastasin juba lapsena vannis käia, eriti õhtuti. Ema oli palganud tüdruku, kelle ülesandeks oli igal hommikul minu vanniskäiku valvata. Keset tuba oli plekist vann, see oli suur ja sügav, kõrgete äärtega. Selle sisse pandi alati valge lina. Kui mind tõsteti sinna seisma, olin seal kaelast saadik ja omal jõul ei oleks ma sealt välja saanud. Uus teenijatüdruk, kelle nime ma ei mäleta, kallas ükskord vanni nii tulist vett, et alguses ahmisin õhku, siis pistsin karjuma. Karjusin nii kõvasti, nii haledalt ja suures hädas, et Mama tormas kohale. Ta pistis käe vette ja hakkas omakorda karjuma, näost punane:

„Te põletate lapse ära! Vesi keeb! Tõstke laps välja!”

Kohale jooksid kaks kammerteenrit. Mama haaras vannilina ja nii tõstsid kaks meest mind ihualasti põrandale. Olin üleni punane, mu kõhule ilmusid vesirakud ning ka mu jalad ja terve rind olid ville täis. Too teenijatüdruk tahtis mind tulise veega ära tappa! Ema tabas vihahoog ja ta kihutas tüdruku otsekohe minema. Tüdruk plärtsus ja nuttis ja palus andeks, aga Mama ütles, et ei taha teda silma otsaski näha. Mind pandi voodisse ja kuivatati ära. Keegi teenijatest tõi kiiresti pudelitäie õli, millega määriti mu kõhunahka ja sääri. Käsivartel ville ei olnud, sest olin käsi üleval pea kohal hoidnud. Valu oli kirjeldamatu ja nutsin selle käes terve päeva.

Aga sellega asi ei lõppenud, farss jätkus. Meile tuli teine teenijatüdruk, lahja, kuiva olemise ja ahta näoga äärmuslane, kes kallas mulle vanni jääkülma vett ja jääd ka veel sekka. Ta seletas, et noori tüdrukuid tuleb hommikuti karastada ja panna neile vannivette jääd, see teeb nahale head ja annab terveks päevaks värske tunde. Pistsin taas kisama ja karjusin nii kõvasti, haledalt ja lootusetult, et Mama jooksis jälle kohale. Jälle tõsteti mind vannilinasse keeratuna voodisse, seekord värisesin ma külmast. Jalad olid jääkülmad, hambad plagisesid ja hakkasin aevastama. Nutsin kogu päeva ja Mama laskis ka selle teenija lahti. Kui olin terve nädala end igal hommikul pladistades pesnud kas liiga külmas või liiga kuumas vees, jõudsin otsusele.

Tahtsin ise endale vannivett segada, mitte tuliseks, mitte külmaks, vaid mulle parajaks! Ja see pidi toimuma õhtuti. Siis leiutasin, kuidas oma soov läbi suruda. Hakkasin seda väljapressimisviisi mujalgi kasutama.

Valisin hetke hoolega. Läksin oma vanemate väikesesse söögisaali, kus nad parasjagu einetasid, ja palusin luba rääkida. Ema ja isa vaatasid mind üllatunult. Mama ütles jahedalt, et neid ei tohi segada ning ma pean oma probleemidega pöörduma koduõpetajanna Babeti poole. Tegin, nagu ei kuulekski, vaid läksin seisin nende ette vaibale. See oli kallis ja peen vaip, tohutu suur. Mul oli seljas lai helesinine vanniseelik tumesinise vööga. Selle all ei olnud pükse. Lapsed neid ei kandnud ja ma ei tea, kas naisedki neid sel ajal kasutasid. Ütlesin oma vanematele, et tahan alati õhtuti vannis käia, tahan ise oma vannivee parajaks segada ja ei vaja teenijatüdrukut muuks kui selleks, et ta tõstaks mind kõrgesse vanni ja pärast sealt välja. Luba ei antud. Siis tegutsesin. Tõstsin oma seelikusaba põlvini, ajasin jalad harki, seisin nii seal oma vanemate pilkude all ja pissisin püsti seistes vaibale nagu poiss. Vaatasin vanematele otsa ja ütlesin, et kui ma ei saa endale ise õhtuti segada parajat vannivett, pissin terve päeva ükskõik millistele vaipadele, nii et terve loss haiseb pissi järele! Ja et parem oleks anda korraldus otsekohe.

Ema ja isa tõusid püsti. Minu jalge vahel vaibal oli loik. See imendus kiiresti peene vaiba sisse. Ema läks esiotsa näost punaseks, ta silmad tõmbusid kriipsudeks. Isal oli niisugune nägu, nagu ei usuks ta oma silmi. Me pidasime sõnatut võitlust. Ma lipsasin minema. Karistuseks pandi mind ilma söömata oma tuppa luku taha. Pissisin päeva jooksul kolm korda oma vaibale, mis muutus kõlbmatuks. Hakkasin harjuma sooja pissi haisuga. Ema kisa tegi mu kõrvadele haiget, aga mina võitsin. Ema andis alla. Ütlesin julmalt: „Tuletan teile meelde, et kui te mind ei usu, pissin rokokootooli jalgade peale või kasvõi kollasele siidist sohvale. Küll ma juba tean, mida teha!”

Sellest peale kamandasin teenijad tooma mulle igal õhtul piisavalt kuuma ja külma vett ja segasin ise vannivee parajaks. Võisin terve tunni loksuda mõnusas soojas vees ja mu ümber ei saginud tobedad teenijatüdrukud. Minu pissimistemp mõjus, sain oma tahtmist teisteski asjades.

MA EI OLNUD TAVALINE LAPS. Sain sellest varakult aru. Minu vend Wilhelm Christian sündis aasta pärast mind. Mama suunas kõik oma ematunded temale, nii et kui need kaks olid lastetoas ja mina sinna läksin, muutus Mama jääkülmaks. Ta pahandas minuga ja jagas mulle ka kõige väiksemate asjade pärast valusaid kõrvakiile.

Vaatamata ema vihale kasvas minust kange ja tugeva tahtejõuga noor naine. Hakkasin teadlikult vältima hädisust, klatši, laimu ja allutamist. Leidsin uue sõna: vääritus. Minu meelest oli väärikaid inimesi nagu näiteks Rootsi saadik Gyllenborg, samal ajal kui mu ema oli vajunud väärituse rappa. Arendasin ennast teadlikult juba noorena, ainult nii pidasin vastu. Olin oma sisimas kurbuse laps, väljapoole rõõmu laps. Aga kurbus ja üksindus tõmbasid mind sageli pimedusse, kust oli raske ennast lahti rebida.

Oma vennast Wilhelmist ei ole mul palju rääkida. Minu mäletamist mööda oli ta algusest peale vigane. Hellitatud poiss kasutas ära haletsust, mida Mama iga päev tema suhtes üles näitas. Puudus igasugune õe-venna suhe, ma ei tohtinud minna Wilhelmi tuppa ega teda hoida. Oleksin tahtnud hellitada kurba väikest poissi, nii nagu ma hiljem hellitasin endast viis aastata nooremat Friedrich Augustit ja pärast väikest Elisabethi. Püüdsin alati ema mitte ärritada, aga sellest hoolimata ta ärritus. Sellel pidi olema mingi põhjus.

Millist halba asja minu sündimine meenutas? Nii armastav ja äärmiselt õiglane, nagu mu isa kõigi oma laste vastu oli, oli midagi, mis oli seotud minu sündimisega. Braunschweigi õukonnas klatšis ükskord keegi õuedaamidest, unustades minu juuresoleku, et mu isal olevat olnud armuke, enne kui ta emaga abiellus. Minu vanematel oli märkimisväärne vanusevahe, ja küllap oli loomulik, et isal oli mingisugune „endine elu” enne mu ema. Kas Mama tõesti oli isa pärast armukade…

Ma ei tea, kas mu ema Johanna Elisabeth oli õnnelik või õnnetu naine, sest hiljem Venemaal ei avanenud ta mulle karvavõrdki. Oli ta kibestunud? Igatahes elas ta oma rikka ja uhke Hamburgis elava ema varjus, olles ise maaprouana kolkaliku Stettini lossi emand ning igava Christian Augusti abikaasa. Ta abiellus viieteistkümneaastaselt – kas ta jõudis enne abiellumist armuda kellessegi teisesse? Minu isa ta ei armastanud. Aga kas ta armus hiljem? Õnnetu Mama, võibolla õnnetum kui mina. Ja kui ta siis Venemaal nägi minu positsiooni suurvürstinnana, kadestas ta mind, oma ainukest elus olevat tütart. Ta meenutas alati, et tal tuli pärast minu sündimist rohkem kui kolmeks kuuks voodisse jääda. Kui ta vihastas, siis rääkis ta sellest tihti, justkui oleks see olnud minu, vastsündinu süü, et oleksin oma ema esimese hingetõmbega peaaegu tapnud.

MINU VEND WILHELM SURI 13-AASTASENA TÄHNILISSE SOETÕPPE. Haigusel oli hirmuäratav kuulsus, seda peeti kergesti nakkavaks. Meid teise venna Friedrich Augustiga saadeti nakkusohu pärast meie armastatud maalossi Dornburgi, kus elasime tervislikku maaelu, kuni tuli naasta süngesse Stettini lossi. Wilhelm oli vigane ja alles pärast tema surma selgus poisi vigaseks jäämise põhjus: puus oli sünnituse käigus paigast nihkunud. Mis juhmid meil küll arstideks olid, ennast tähtsaks tegevad mehed, kes ei tundnud muud ravivahendit kui aadrilaskmine! On mõistusevastane aadrit lasta, panna nõrga inimese veri voolama, kui terve aru ütleb, et verd tuleks tugevdada, mitte välja lasta. Juba sõna aadrilaskmine ajas mind marru. Ema oli kirglikult aadrilaskmise vastu – ainus asi, mis mulle tema juures meeldis.

Kui Wilhelm suri, nägin esimest korda oma ema nutmas. Ta leinas Wilhelmi hommikust õhtuni. Oma ülejäänud elu pühendas ta poja mälestusele. Mina sain pärast Wilhelmi matuseid kohutava mädavilltõve ja olin siis väike kiilaspäine tüdruk. Mul ei olnud peas ainsatki juuksekarva, juuksed olid maha aetud, pea puuderdatud. Müts peas, hulkusin mööda Stettini lossi koridore. Küllap nägin kole välja. Mädavillid olid ka mu kätel ja mul kästi kindad kätte panna. Mind kardeti ja lasti mul olla omaette.

Mäletan hästi Rootsi krahv Gyllenborgi, keda esimest korda nägin noore tüdrukuna Hamburgis, oma vanaema õukonnas. Olen sageli mõelnud, kuidas saatus läkitab mõned inimesed meie ellu ja nad jäävad sinna alatiseks. Kuidas nad mõne lohutava sõna või vaistliku kaastundega või lihtsalt puudutades meie kätt tõstavad meid üles sügavustest ja annavad lootust ja pakuvad lähedust, kui seda kõige rohkem vajame. See krahv oli minu elus niisugune inimene. Ta kuulas mind, noort tüdrukut, ta küsitles, pani mind rääkima. Ta tunnetas vaistlikult mu ema vastuolulisust ja isa õiglust. Ta küsis, mida ma arvan tähistaevast, maailma loomisest, hea ja kurja piiridest, tõest ja valest – ja jõudis järeldusele, et olin oma filosoofilistes arutlustes õigel teel.

Olin sageli kangekaelne. Kui sina, Leon, õpetasid mulle ratsutamist ja katsusid mind õpetada istuma naistesadulas, hüppasin ma hobuse selga ja jäin istuma, jalad laiali, nagu tallipoiss. Muidugi olin ma ninatark. Kui laps on ninatark, siis sunnitakse ta vaikima. Aga ma olin ka tohutult uudishimulik. Ajasin oma pastorist õpetaja kimbatusse mõnede piibli kohtadega, mida ta segaselt seletas. Küsisin maailma loomise kohta, ta vastas, et algul oli kaos. Kui küsisin ümberlõikamise kohta, sai ta väga vihaseks ja vastas, et noorel naisel ei sobi niisuguseid küsimusi esitada. Mina vihastasin ka, sest ei saanud vastust. Kas siis lõigatakse mingi noaga juuksed maha? Miks pastor vihastas? Siis ma veel ei teadnud, et ümberlõikamine mõjutab ükskord mu elu. Ja Peter-Ulrichil ehk suurvürst Pjotril ei lõigatud siis juukseid…

ME SÕITSIME ALATASA MAMA SUGULASTE JUURDE. Nägin lapsena palju erinevaid losse, torne, lossiõuesid, külmi möbleeritud tube, kajavaid koridore, kummitusi ja vaime. Aga kõige koledam kõigist oli meie Stettini loss! Nii hall ja värvitu. Suured igivanad mööblitükid, pimedad nurgad, tohutud pesemata aknad, hirmuäratavad laskeavad, enamikus salongides ei olnud vaipu ega eesriideid. Mama viibis seal alati nii lühikest aega, et tal ei jätkunud jõudu lossi sisustamiseks. Aga küünaldega meil ei koonerdatud ja õhtuti võisin ma kirjutada jutte ja omi tähelepanekuid küünlavalgel. Minu toas oli väike kirjutuslaud, umbes samasugune nagu sinu ees praegu. Aga see ei olnud toodud Tuulast ega hõbedane. See oli puust laud. Leon, kas sa mäletad minu kirjatükki teemal, kuidas tõusta troonile?

„See on siin, madame, teie paberite hulgas tallel. Kas lubate ette lugeda? Vaat nõnda, neljateistaastase tüdruku pilgu läbi: „Astutakse Talvepalee Riigisaali ühest otsast teise, õukond kannul. Tõustakse punase sametiga kaetud kõrgemale lavale. Heidetakse pilk enda ees seisvale troonile, mis on mõeldud keisrile. Seega meessoost valitsejale. Purpurpunasel troonil on kõrge seljatugi ja kullatud käetoed. Astutakse üles selle ees olevast paarist trepiastmest ja pöördutakse oma alamate poole. Kui ollakse naine, võetakse kleidisabast kinni, lükatakse see taha ja seisatatakse hetkeks ühegi naeratuseta. Kummardatakse armulikult ja äärmiselt põgusalt vasakule, paremale ja ette. Siis istutakse. Aetakse selg sirgu, asetatakse käed käetugedele. Heidetakse pilk alamatele, kes seisavad kangelt nagu ahjuroobid troonilava ees ja ümber. Nõndamoodi oli siis tõustud troonile. Seejärel lihtsalt valitsema!”

1743. AASTA SEPTEMBRIS OLI KEISRINNA JELIZAVETA JUBA LIGI KAKS AASTAT VENEMAA TROONIL ISTUNUD. Tema Majesteet saatis mu emale Stettini lossi oma kenasti maalitud portree briljantidega kaunistatud raamis. Ema oli väga uhke, nii uhke, et esialgu jäi tummaks, aga siis kuulsin, kuidas ta isale rõõmsalt teatas, et teab küll põhjust, miks selline „keisrinna õnnistus” on teda tabanud. Portreel olid keisrinnal ümarik nägu ja heledad juuksed, mis langesid õlgadele. Tal oli tähelepanuväärselt lühike kael, aga ka tähelepanuväärsed tumedad kaarjad kulmud. Ta oli kaunis ja suursugune. Ta rinnad olid peaaegu üleni näha ja väike osa kleidist, mis paistis, oli väga peenest kangast. Mu ema otsuse kohaselt tuli ka minust maalida portree, mis omakorda pidi saadetama keisrinna Jelizaveta Petrovnale. Miks peab minust maalima portree, et saata see Vene keisrinnale Jelizavetale? Ma polnud isegi sugulane. Või kui, siis kindlasti kauge…

Portree maalimiseks sõitsime tõllaga Berliini. Oh missugune reis, istuda tõlla tagaistmel koos Mama’ga! Õnneks istus meie vahel Babet, minu koduõpetajanna, see tore naine, muidu oleksin hulluks läinud. Mama rääkis vahetpidamata. Ta lobises tühistest asjadest nagu tee seisukord. Ta laitis minu kuuldes mu isa ja kiitis mu väikevenda Friedrichit. Aeg-ajalt ta meenutas, kui kohutav laps ma olin, kui sõnakuulmatu ja isekas. Babet ei saanud mind üldse kaitsta, ta pidi vait olema. Aga ta pigistas kogu aeg mu kätt.

Berliinis peatusime kellegi vana sugulasest krahvinna lossis. See naine, Wilhelmine Holstein-Gottorf, oli veidrik, armas inimene, aga ta elas omas maailmas. Lossis oli vana kammerteenri Gustafi jutu järgi 65 tuba. Krahvinna Wilhelmine otsis kogu see aeg, mis me seal olime, oma kassi. Ta ütles mulle: „Tüdruk, otsi kassi! Alusta idatiivast. Ta nimi on Besen.”

Kammerteener Gustaf rääkis, et Besen oli juba nelja aasta eest surnud. Aga alati, kui mul aega oli, kõndisin nendes kuuekümne viies toas ja hüüdsin Besenit. Kammerteener Gustaf rääkis ka, et viimase kolme aasta jooksul oli krahvinna Wilhelmine kasutanud lossis ainult kolme tuba. Ülejäänud 62 tuba jäid tähelepanuta ja keegi ei istunud nende tolmustel sohvadel.

Tolmune oli seegi tool, kus ma modellina istusin, seljas kollane krinoliinseelik ja pitskaelusega lahtine pluus. Kunstnik Antoni Pesne rääkis, nagu oleks puhunud jahisarve. Ta nina oli minu omaga võrreldes väike ja punane. Tal oli seljas värviplekkidega kaetud jakk, peas musulmanide padamüts nagu praepann Stettini lossi köögis. Keset poseerimist käis Pesne aeg-ajalt mind õigesse poosi sättimas, ema valvsa pilgu all. Ta tiris krinoliinseeliku üles, nii et paistsid mu siidkingad. Ta kergitas pisut loori rüüside vahel ja pööras natuke mu nägu. Ta kohendas oma värviplekiliste kätega mu juukseid ja lükkas lokitud kiharaid kõrvale. Ta haises pahasti, aga ma pidin oma kohal istuma.

Maal oli minu meelest kole, aga Mama oli sellega väga rahul. Möönan, et üks koht oli hea – silmad. Nendesse oli Pesne suutnud panna imelist sära ja nad paistsid tõesti tumesinised. Kui ma viimast korda toolilt tõusin, unustasin kunstnikku tänada ja ema tegi selle kohta kohe märkuse.

Portree saadeti Sankt-Peterburgi keisrinna Jelizavetale ja me jätsime krahvinna Wilhelminega hüvasti. Veel lahkumisel tuletas ta mulle meelde, et vaataksin eeskoja nurkadesse, ehk on Besen seal. „Hari,” ütlesin vaikselt. Kassi nimi oli Põrandahari.

„Madame, te naasite Stettinisse ja küsisite minult, miks teist tehti maal.”

„Ma aimasin, aga ei tohtinud öelda.”

Stettini lossis küpses meie lapsepõlve neljaleheline ristikhein, nelikristikhein. Sinna kuulusid kolm tüdrukut ja sina, Leon August. See sõprus algas seal ja seisis tugeval alusel, see ei mõranenud. Sina, Leon, Aleksandra ja Fanny olite mu elu kõige kirkamad kalliskivid. Tavaliselt on valitseja kõige usaldusväärsemad sõbrad teised valitsejad või inimesed, kes põlvnevad kõrgaadlist. Minu puhul oli teisiti. Mina kiindusin inimesse, mitte tema päritollu. Tol ajal me mõtlesime, et nelikristikhein toob õnne. Nüüd on meid kolm alles jäänud.

„Me andsime tõotuse oma südameis. Me toetasime alati üksteist.”

„Me olime nii noored, Leon August.”

„Tsaarinna, ka mina olin emata laps. Minu inglannast ema Beata Victoria Denikin jättis mu isa ja minu maha kohe pärast minu sündimist. Me elasime ju koos isaga teie Stettini linna ratsamaadel, sealses vanas mõisas. Mäletan, et lapsest saadik rääkis isa minuga vene ja saksa keelt. Ta oli teie isa, vürst Christian Augusti sõber, ratsaväe kapten, üpris omapärane mees, sündinud Stettinis juba aastal 1685. Minu meelest oli ta kogu aeg väga vana, minu sündides juba üle neljakümne. Keegi meist ei tea, miks ema ära läks, aga isa võttis mundri alatiseks seljast ja temast hakkas kujunema erak. Meie kahe mehe majapidamise eest hoolitses Alberta Chêne, tähelepanuväärne naine ja tähelepanuväärne perekonnanimi, mis tähendab tamme. Ta oli minu isast kümme aastat noorem, ümara näoga, pehme, kavalate silmadega, jumekas, suurte rindadega naine. Aga tal oli tugev naljasoon, mida on võimatu unustada. Alberta oli sünnitanud poja Olegi samal päeval, kui mina sündisin, ja Albertal tuli imetada korraga kahte titte. Minu teada leidis Oleg oma isa üles ja läks ühes tollega Itaaliasse. Hiljem, kui ma tulin teiega koos Venemaale, jätsin isa Alberta hoole alla. Olin näinud, kuidas Alberta mõnel hommikul isa magamistoast välja hiilis. Madame, ma õnnistasin Albertat, kes puhus lõkkele mu isa elusädeme.”

„Leon, ma mäletan neid aegu. Käsime koos Stettini lossis koolis. Üpris kõrgel tasemel kool, õpetajadki Euroopa eri paikadest. Sa olid alguses tallipoiss, aga hea ratsutajana sai sinust minu, kümneaastase printsessi õpetaja. Sa olid juba siis päris pikk, toreda välimusega ja arukas. Mulle meeldis sinu käekiri, see oli äärmiselt kaunis. Sa lugesid palju, rohkem kui mina. Kirjutasid iga päeva sündmused paberile ja tunnistasid seda ka. Ma naersin sinu üle, sest ainult tüdrukud ja naised peavad päevikut, aga sina ei naernud, ütlesid ikka, et sinu saatus on olla minu lähedal. Mu isal ei olnud midagi selle vastu, et me alati koos olime ja et sa olid erilisel viisil minuga seotud…”

„Vabandage, madame, te mäletate valesti. Mina hoidsin esialgu teist, printsessist, eemale. Teie proua ema ei sallinud mind, sest olin lihtne tallipoiss. Vürst ise palus mul teie järele vaadata, sest ta teadis, et teil oli kalduvus meeletusi teha. Ükskord kukkus teile peale tohutu suur kapp, sest te püüdsite ronida selle kõige ülemisele riiulile. Mis mõte sellel oli?! Üks silmapilk, ja te oleksite olnud surnud, kui kapi uksed ei oleks jäänud põrandale püsti. Teie proua ema tabas kohutav raevuhoog ja ta karjus näost punetades, kui mõtlematu te olite.”

„Muidugi olin ma mõtlematu. Õhtuti ootasid sa mind ratsuga lossipargis. Isa keelas anda mulle ratsutamiseks noort täkku. Ja Lutscher oli loll ja laisk hobune, teda ei saanud isegi traavima. Mõnikord muigasid sa pilkavalt, kui hobuse kohale tõid. See ajas mind vihale. Ratsutasin selle lolli hobusega ümber tiigi kaksiratsi, mis oli ennekuulmatu. Naistel oli alati naistesadul, minul mitte kunagi. Kuigi tagusin hobuse külgi ja rääkisin talle ükskõik mida, tampis ta edasi, laudjas õõtsumas.

„Sa oled idioot!” karjusin talle. Ta ei pööranud peadki. Kui ma tunniajase ratsutamise järel tallide juurde tagasi jõudsin, haisesin nagu vana kronu. Sa võtsid mu hobuse seljast vastu, ma liuglesin kergena su käte vahele. Ühel päeval sa ei pannudki mind enam maha, vaid hoidsid mind hetke oma süleluses. Mina siputasin jalgu ja kukkusin murule. Sa aitasid mind püsti, mu seelikusabad olid üles tõusnud, sa puudutasid mu paljast reit ja ma lahvatasin tulipunaseks. Minus toimus midagi täiesti arusaamatut! Ma otsekui põlesin üleni, oleksin tahtnud ennast igalt poolt sügada. Järsku olid mind haaranud tunded, mida ma varem ei olnud tundnud. Tahtsin teada, mis see on, aga kas ma oleksin siis pidanud minema oma koduõpetajanna Babeti juurde ja küsima vallaliselt vanatüdrukult oma ärevuse põhjust!? Või ema juurde, kes oleks kindlasti raevuhoo saanud! Või oleksin ma pidanud küsima sinult, Leon, miks sa silitasid mu paljast reit, kui see kogemata nähtavale jäi?”

„Sellepärast, madame, et hoolimata oma noorusest olite juba varaküps naine. Mina olin varaküps mees, kuigi alles poisike. See oli ainus kord, kui meie suhtes lõi välja midagi erootilist. Mis seal salata, madame.”

„Ah et mina salgan! Jätsin sind hämmeldunult sinnapaika, võtsin ennast kokku ja kõndisin kõvasti ratsapiitsa vibutades mäest üles lossi. Läksin otsejoones oma kümblustuppa ja käskisin teenijal sinna pesuvett tuua. Küürisin ennast raevukalt, ja mida rohkem ma ennast teatud kohtadest nühkisin, seda enam ärritusin. Mitu ööd pärast seda käis selle meenutamine, kuidas tallipoiss Leon August mu paljast reit silitas, minust tulise sähvatusena läbi. Mitmel ööl ratsutasin ennast kaksiratsi oma padjal surmväsinuks. Kogu elu mäletan neid hetki, kui ma ei suutnud oma keha valitseda. Ja ma olin alles kolmteist! Aga see kirg – see läks peagi üle.”

Kui ma teda nüüd vaatan, siis imestan, kuidas ma olen kogu elu suutnud talle suguliselt vastu seista. Sellepärast, et ta on abielus Aleksandraga. Ainult sellepärast. Ma olen alati saanud neid mehi, keda olen tahtnud. Kes julgeks keisrinnale vastu panna? Nüüd ei ole ma mõnda aega vaadanud selle pilguga ühtki meest peale oma Zubovi. Aga ta on ju minu soosik. Mees saab sulle tuttavaks, kui sa temaga magad. Mina magan nii mitme mehega, nagu tahan, ja nii kaua, kui see mulle meeldib, ja nii kaua, kui ma naudin seda, ning see ei ole kellegi asi.

„Pärast minu Berliini reisi hakkasid levima huvitavad kuulujutud. Et mulle kunagi midagi ei räägitud, olin leidnud omad nõksud, kuidas teada saada.”

„Kas te mõtlete seda, madame, et mina hakkasin teie heaks spioneerima? See tähendas, et tuli teeselda ükskõiksust ümbritseva suhtes, aga pidi kõik meeled avali hoidma. Selles aitas mind Aleksandra. Temagi elas koos emaga Stettini lossi maadel. Räägiti, et Aleksandra isa oli läinud Prantsusmaale. Aleksandra oli teist kolm aastat vanem, ta sündis 1726. aasta jaanuaris.”

„Madame von Patkull elas koos oma tütrega meie lossist paarkümmend kilomeetrit lõunasse, väikese järve kaldal. Mõnikord me ratsutasime sinna. Pitssuvila ümber kasvasid vanad pärnad ja vahtrad ja õunapuud. Käisin seal ka koos isaga. Sel ajal, kui isa kohtus sees madame’iga, mängisin mina õues Aleksandraga. Madame von Patkull oli endine õuedaam, ta oli kaunis naine. Tundus olevat väga haritud inimene. Elatas ennast ja oma tütart prantsuse keele tundide andmisega Stettini lossi maadel meile kõigile.”

„Aga Fanny, madame?”

„Miks sa tema kohta küsid?”

„Teadsin, et kui ma temast rääkima hakkan, näen teie silmis kurbust.”

„Jumal küll… Fannyga seostub mul mälestus mu elu kõige rängemast veast…”

„Teie Majesteet, te ei tohi rohkem selle juurde tagasi tulla!”

„Miks mitte? Kas sinu meelest on parem, kui selliseid lohutamatult kurbi asju ei puudutata? Kas pole parem, kui nendega tegeldakse sedamööda, kuidas nad ette tulevad?”

ÜHEL PÄEVAL TULI LOSSI NOOR ORVUKS JÄÄNUD NAINE. Ta ema oli surnud ja mu isa võttis ta oma teenistusse. Ta hoidis lossis minu väikest õde Elisabethi. Fanny rääkis saksa ja vene keelt, ta isa oli venelane. Fanny oli kena noor naine, minust seitse aastat vanem, väga puhta nahaga, väike ja ümar. Nägu oli tal kui haldjal, seda raamisid paksud punased juuksed. Ka nina oli väike ja suu väga armas. Iseloomult oli ta rõõmsameelne ja jutukas. Ühes silmas oli keset pupilli väike tume ringikujuline laik. See ei saanud märkamatuks jääda, see oli iluviga. Kõik panid seda tähele, tegelikult oli see väga pikantne, aga kui seda poleks olnud, oleks ilmselt rohkem tähelepanu pööratud Fanny ümarale olemisele, naiselikule kehale ja kaunitele rindadele.

„Tsaarinna, kas te olete kunagi mõelnud, kuidas mõjus teie tugev tahe Fanny saatusele?”

„Sina tead, Leon! Miks sa sunnid mind seda kõvasti välja ütlema!? Ma tegin Fannyle ülekohut. Väga suurt ülekohut… Räägime sellest hiljem. See teeb mu südamele haiget!”

„Teie südamel ei ole häda midagi, te saate sellest üle, kui ütlete lõpuks ometi kõva häälega välja selle, mida olete aastakümneid oma hingepõhjas kandnud. Teil hakkab kergem, kui olete selle välja öelnud. Asi on teid viiskümmend aastat vaevanud.”

„Mõnikord on mul Fanny järele väljakannatamatu igatsus.”

„Meie Aleksandraga käime Fanny haual Tsarskojes. Ka teie käisite ja lähete jälle, kui jalule tõusete. Fanny eest võime tänada teie isa.”

„Fanny isa oli venelasest pärisori. Tema ema suri tähnilisse soetõppe, kui Fanny oli kaheaastane. Jumal oli lapsele armuline, kui võttis talt ema ära nii vara, et laps ei osanud tema järele igatseda. Isa Stepanov hoidis oma väikest tütart väga.”

„Madame, enne kui me ära Venemaale sõitsime, rääkis teie isa loo oma kaugest sugulasest vürst Rudolf Anhalt-Zerbstist, ilmselt teie suguvõsa kõige kuulsamast maalikunstnikust, kes üüris maja Peterhofi lähedal Oranienbaumis. Ta elas Venemaal ja tal oli 111 pärisorja. Miks selline arv, seda ei teadnud ka vürst. Üks nendest orjadest oli Isaak Stepanov. Ühel ööl süttis vürsti maja põlema. Isaak Stepanov päästis purjus vürst Rudolfi tulest, kandis ta läbi suitsu õuemurule ja pani maha roosipõõsa alla. Valas ta veel ämbritäie veega üle, aga tänutäheks vürst ainult vandus ning karjus. Teie isa, Anhalt-Zerbsti vürst lasi Isaak Stepanovi koos tütrega Zerbsti tuua. See juhtus pisut enne teie väikese õe Elisabethi sündi. Teie isa vabastas Isaak Stepanovi pärisorja seisundist ja andis talle tallides tööd. Aga vähem kui viie kuu pärast suri mees põletatud viina kätte. Teie isa päästis noore naise, kes oli emata, isata ja koduta. Nii saime me kõik Fanny Stettini lossi.”

Orjus… olla orja laps… Ma ei ole valmis sellest rääkima. Võtan kohe kaitsepositsiooni. Leon teab seda ka. Aga ikkagi pidi ta rääkima, et Fanny oli orja laps. On hakanud sadama. Taevas on sünge nagu surm. Ma lükkan selle vestluse edasi, liiga palju on välku ja müristamist. Torm möllab nüüd linna kohal ja ulatub Laadogale. Ei paista üle minevat…