Читать книгу Justine - Lawrence Durrell - Страница 4

Ma kas alustan romaani või sooritan enesetapu.

Lawrence Durrell (1912–1990)

Jah, just nii suuri vastuoksusi sisaldab ühe Inglise väljapaistvaima modernisti elu ja looming, mis jõuab eesti keelde lubamatult hilja. Paistab ju, et lettidel on kuhjade kaupa inglise keelest tõlgitud raamatuid, mida veel tahta, aga ei, kusagil peidab end ikka mõni suurkuju, kelle viljaka loomingu eestindamine alles algab.

Tõtt-öelda pole ma kusagilt lugenud, et Durrell oleks modernist, seda sõna pole minu kätte sattunud raamatutes ette tulnud, ja ometi sobib teda kõrvutada suurimate nimedega selles mitmekesises plejaadis. Kummaline on aga mõelda, et ta elas peaaegu meie päevini ja lahkus just Eesti riigi taasiseseisvumise künnisel.

Durrelli looming on tänaseks juba väga läbi uuritud ja kõikjal maailmas tuntud. See on õieti üsna suur. Oma elu ajal avaldas ta 18 romaani, arvukalt luulekogusid, kolm näidendit, kuus reisiraamatut, kolm kogumikku humoristlikke lugusid, neli köidet kirju ja artikleid, lugematul hulgal saatesõnu ja mitu filmistsenaariumi.

Ja ei, ta ei ole tuntud loomakirjanik. See oli temast 13 aastat noorem vend Gerald. Kuna Lawrence’il ehk Larryl, keda mõni ehk mäletab Geraldi menukatest lugudest, olid segased suhted oma esiisade maaga ja mõne allika järgi tal polnudki Inglise kodakondsust, siis on mõnevõrra õigustatud tema perekonnanime hääldamine prantsusepäraselt rõhuga teisel silbil. Nii kuulsin temast ka mina.

Nüüd aga alustab maakeeles teekonda tema suure tetraloogia tilluke esimene raamat. Loodetavasti järgnevad sellele mõne aja pärast ka ülejäänud köited. Kõik on teie kätes, lugeja. Haarake see raamat lennult ja teile antakse neid veel. Ärge jätke nautimata seda haruldast pärli, mis eristub teistest oma kaleidoskoopilise ülesehituse, lugude läbipõimituse ja võimalusega taaskohtuda tegelastega edaspidi.

Lawrence Durrell alustas luuletajana ja seetõttu pole teda lihtne tõlkida. Kujundid, mis tuleb taasluua, on keerukad, tihti üksteise sisse peidetud. Aga pingutusel on mõtet, sest mida sügavamale astud kõrbe süles lebava kosmopoliitse Aleksandria südamesse, seda haaravam on selle maailm. Durrell elas Aleksandrias põgusalt, veel põgusamalt kui Inglismaal, aga see linn jättis temasse püsiva jälje.

Tänapäeval pole Aleksandria kunagisest hiilgusest suurt midagi järel. Linn, mille raamatukogu oli kord maailma suurim, kiratseb märksa populaarsema Kairo kõrval. Aleksandriat nimetatakse sageli mälestuste linnaks, sest kõik, mis siin kunagi oli, on tänapäeval vaevu aimatav ja jääb pealiskaudsel rändajal kahe silma vahele. Pärast sädelevat antiiki ja hellenismiperioodi lõhutakse ja põletatakse pühamud, tehakse maatasa muuseum ja muistse maailma ime Pharose tuletorn, ning kui te pole just muumiate ja vanade müntide uurija, siis tundub, et teil on õigem siit eemale hoida.

Ent heitke pilk kaardile. Aleksandria asub Niiluse deltas. Tema unustusse vajumises polnud otseselt süüdi inimesed ega nende jumalad. Võimas jõgi kannab pidevalt kohale setteid ja kord saabus hetk, mil linna veesüsteem läks rikki. Saarest, millel kunagi seisis tuletorn, sai poolsaar, Mareotise järv jäi järjest madalamaks ja elu siinmail ei taastunud enne, kui tulid uued rahvad, kes rajasid kanaleid ja taastasid mageveesüsteemi.

Linna rajajaks peetakse Aleksander Suurt ja asutamisajaks aastat 331 eKr. Aleksander Suure haudki, nimega Soma, olevat siin, ent selle täpne asukoht on teadmata. Varem kügeles linna kohal tilluke egiptlaste küla Rhakotis. Linnas olid Kuu- ja Päikesevärav ning nende vahel iidne Canopise tee. Filosoofiakoolkondadest andis suurima panuse neoplatonistide seltskond eesotsas Plotinusega, kes läks sõjaväkke selleks, et õppida tundma idamaade mõlgutusvõtteid, ja kirjutas sellest ülima ilmekusega. Varakristlikul ajal rajati siin kopti kirikuid, millele järgnesid mošeed. Ning seejärel, nagu ütleb linna parimaid tundjaid E. M. Forster, järgnes tuhat aastat vaikust.

Lawrence Durrellist kõneldes tuleb mainida kahte põhjapanevat biograafiat, millest üks on ametlik, st selline, mille tellis autor ise, ja teine mitteametlik, mille autoril polnud õigust ta teoseidki tsiteerida. Paraku kubiseb ametlik biograafia pisifaktidest, mitteametlik elulugu tungib aga sügavale kirjaniku loojaolemusse. Selle autor nägi suurt pilti, sest esialgu kavandas ta raamatut kunstnike eksiilist üldiselt.

Kes siis oli Lawrence Durrell? Kirjanik sündis Indias raudteeinseneri perekonnas, üheksa-aastaselt pandi ta Darjeelingi jesuiitide kooli ja õpilaskodu aknast Himaalaja lumiseid tippe silmitsedes mõtles ta … kes teab mida. Aastaid hiljem pillas ta sõpradele lause, et elab pidevalt teadvuse Tiibetis. Ta on öelnud, et ta esimene keel oli hindi keel. Järgneb õrnas eas Inglismaale saatmine ja kolm kooli seal, kuid ei kunagi ühtegi ülikooli. Selle vajaku korvab tal eluaegne lugemiskirg ja varajane soov ise midagi korda saata. Iseäranis süvenes Durrell Elizabeth I aegsete Inglise kirjameeste loomingusse (sellest ehk erakordselt rikas sõnavara tal endal), filosoofiasse nii idas kui läänes ja psühhoanalüüsi. Mingil ajal tahtis ta tudeerida koguni meditsiini.

Tema hingekodumaa oli aga Kreeka. Sellel maal veetis ta oma kõige intensiivsemad luuletaja-aastad ja ettevalmistuse tulevaste suurromaanide sünniks. Tal olid kodud mitmel Kreeka saarel, kaks-kolm tükki Corful. Loomulikult valdas ta uuskreeka keelt. Ta suutis välja tulla väga vähese rahaga ega ajanud taga mugavusi. Ruumika maja sai ta endale lubada vaid Küprosel, ehitades villa kogu uhkuses välja just enne saart tabanud katastroofi. Tema n-ö reisiraamatud käsitlevadki enamasti

Kreeka saari, kus ta aga ei reisinud, vaid elas. Aleksandrias oli samuti suur kreeka kogukond ja käesolevas romaanis tsiteerib ta C. P. Kavafise luuletusi. Kokku puutus ta aga mitme kreeka luule suurkujuga, kelle hulgas oli ka hilisem nobelist G. Seferis.

Lawrence Durrellil oli kaks eluaegset mentorit, Henry Miller ja T. S. Eliot. Kirjavahetus Milleriga algas Durrelli poisikeselikust imetlejaläkitusest ja jätkus Milleri surmani. Näiteks soovitas Miller tal vahel vahetada välja teoste pealkirju: ühe poeemi pealkirjaks sai lihtsast „Jõululaulust” „Varjupaik lumes” või ka „Meeleravila lumes” (Asylum in the Snow). T. S. Eliot oli Durrelli julgustaja ja kirjastaja, ent paradoksaalselt mitte luule, vaid proosa osas. Kui paarile noorpõlveromaanile järgnes kaalukam „Must raamat”, oli algusest peale selge, et puritaanlikul Inglismaal saab kirjastada vaid selle tsenseeritud versiooni. Niisiis ilmus raamat Prantsusmaal.

Durrell oli abielus neli korda. Esimesest ja teisest abielust sündis kummastki tütar, mõlemad said Kreeka nimed: Penelope ja Sappho. Labiilse närvisüsteemiga Sappho enesetapu jõudis eakas isa õnnetuseks ära näha. Käesoleva raamatu nimitegelase prototüüp on aga Sappho ema, oliivikarva jumega tumedapäine juuditar. Ka tema oli kodumaatu, mitu põlve tagasi Aleksandriasse saabunud pagulaste laps. Autobiograafilise stseeniga algav romaan, kus minategelane elab tormise mere ääres väikese lapsega, ongi kajastus eluteed alustavast Sapphost, kelle ema oli siirdunud Inglismaale psühhiaatrilisele ravile. Justine võis saada nime ka Prantsuse autori Marquis de Sade’i romaani järgi. Siit aga jõuame Durrelli isiksuse rahutukstegeva tahuni. Nimelt kaldus ta alkoholi toimel vägivaldsusele ja lõhkus nii oma abielud kui arvukad armulood enamjaolt ise. Tema võluv karakter oli aga naistele jätkuvalt köitev ja talle andestati palju. Durrell oli lühikest kasvu, ent see ei peatanud kedagi.

Autobiograafiline on ka romaani minategelase elukutse. Durrelli elus vaheldus Suurbritannia välisteenistus Briti Nõukogu õpetaja ja lektori töökohtadega. Ta on elanud Argentinas ja Jugoslaavias ning täitnud pressiatašeena sisuliselt tsensori kohustusi. Kauge Argentina kuivad tasandikud aga tüütasid teda, sest tema meeliskõrb oli Aafrikas, Aleksandria tagaplaanil.

Käesolev romaan ja kogu tetraloogia küpses autori südames kaua. Kui esimene abikaasa tütart kaasa viies ta juurest lahkus, seisis ta elu suurima läbimurde lävel. Kadunud tütre motiiv vilksatab ka selles raamatus. Juba kirjutama asudes mõlkus tal meeles neljamõõtmeline vorm: romaanineliku kolm esimest köidet keerlevad samade sündmuste ümber 20. sajandi 30. aastatel ning lugu liigub ajaliselt edasi alles viimases köites.

„Aleksandria kvarteti” kirjutamise ajal oli Durrell juba kolmandas, võib-olla oma elu kõige harmoonilisemas abielus Aleksandrias sündinud heledapäise naisega. See oli kahe lapse ema ja kirjandusliku andega naine, kes andis ka ise välja paar romaani ning tegi Durrelli kõrval ära toimetamise- ja masinakirjatöö. Juhtus, et nad täristasid kirjutusmasinaid mitu tundi järjest, hoolimata söögist, kütmata majast ja veekloseti puudumisest. Nimelt olid nad soetanud maja Lõuna-Prantsusmaal, kus tõepoolest ei olnud sees ei kütet, tualetti ega veevärki. Nendele asjadele ei olnud aega mõelda, sest loomepalang oli kuum ja kestis katkematult aastaid. Maja juurde viivale teele oli välja pandud silt, mis keelas kutsumata külalistel läbi astuda. Sildil seisis: Siin on töötuba, palun kirjutage.

Õnnetuseks oli abikaasal habras tervis, mis viis ta varakult hauda. Kolmandale abikaasale on pühendatud väga ilus teos „Naeratus vaimusilmas”. Durrellil tuli jälle alustada otsast peale. Temas küpses aga juba järgmine, veelgi suurem projekt. Kirjutanud eest ära paar varasemat mõtet, alustas ta taas mitmeköitelise teosega. Selleks sai „Avignoni kvintett”. Selle tarvis jätkusid ta uuringud filosoofia ja psühholoogia vallas. Ta kelkis viiulikunstnik Jehudi Menuhinile, et suudab seista viis minutit pea peal, jalad lootoseasendis, mispeale Menuhin tähendas, et mängib pea peal seistes viiulit.

Durrell oli abiellunud endast 25 aastat noorema modelliga ja jätkas õnnetuseks alkoholi pruukimist. See ei mõjunud suhtele hästi, kuid tragi daam leidis mooduse abikaasa taltsutamiseks, läigatades talle näkku viskit. Seepeale oli mees silmapilk kaine ja märkis, et viski on väga kallis jook. Üsna hilises eas külastas Durrelli üks Hiina taoist, toitumisspetsialist ja pikaealisuse uurija. Ta tegi kirjanikule selgeks, et tema depressioonide taga on liiga arvukad naissuhted, ja kiitis teda selle eest, et ta oli loobunud suitsetamast. Kõik see tuli aga liiga hilja. Lawrence Durrell suri ajurabandusse varsti pärast seda. See ei olnud „inglise surm”, (termin, millega ta pilkas Inglismaa vesist kliimat), vaid hüpe „heraldilisse universumisse” – sellise nime oli ta pannud oma sisemaailmast esile kerkivatele sümbolitele ja neid genereerivale taustale juba palju aastaid varem.

Lawrence Durrell oli mitmekülgselt andekas inimene. Ta maalis ja tema piltidel oli Pariisis koguni lühiajaline menu. Ta improviseeris džässi võtmes klaveril ja kitarril. Ent kirjanikuanne ületas mäekõrguselt kõik. Sukeldunud viimaseks jäänud pentaloogiasse, leidis ta lõpuks üles oma südame saare. See ei asunud Kreekas ega olnud ka Pudingisaar, mis oli teine Inglismaale pandud „hellitusnimi”. Ta elutöö oli tehtud ja aeg oli asuda viimsele teekonnale.

Pisut tõlkimisest. Kord ammu kuulsin meistertõlkijalt Anne Langelt, et tõlketruudus peab ulatuma kujundite sisse, st kui mustahallikirjut kangast nimetatakse sõnadega salt and pepper, siis tuleb seda nii ka tõlkida. Arvasin, et tal pole õigus. Lawrence Durrelli eestindades pidin oma toonase seisukoha hülgama. Mida täpsemalt ma tungisin ta kujundite sisse, mida sõnasõnalisemalt ma neid tõlkisin, seda imelisem maailm mulle avanes. Näiteks: kas öelda trammirööbaste kohta, mis autoril on metal veins, metallrööpad, metallsooned või metallveenid? Soonedki on üldistav sõna, need ei pruugi olla veresooned. Kuna Aleksandriat käsitletakse aga elusolendina, sobib just viimane, sõnasõnaline variant metallveenid. Ja nõnda kogu romaani ulatuses. Eriti just enesetoimetamise ringil pidin teksti uurima nagu kaevur, nagu entomoloog või kirurg. Lõputud värvingud, meeleolud, rütmid. Ka luules annab ju ainult metafoori koostisosade konkreetsus tekstile reljeefsuse. Kummaline küll, et kuigi eesti keel on aglutinatiivne ja inglise keeles seisavad väiksed sõnakesed enamasti üksteisest lahus, nii et meie keeles päris sama efekti saavutada ei saa, oli ometi tulemus parem, kui ma püüdlesin ka eesti keeles lühemate sõnade poole. Tegelikult on selline tekst tõlkijale parim kingitus. Sa saad tõlkida luulet, vormida kujundeid, ilma et sind aheldaks seotud kõne rütm ja riim. Ka Durrelli proosarütm nõuab muidugi omajagu vaistu, aga selles on mänguruum avaram.

Tänan südamest Mati Sirklit C. P. Kavafise värsside tõlkimise eest, Maarit Kivilot põhjalikke allikmaterjale kasutavate mõtiskluste eest Herakleitose mõistatuslike fragmentide üle, Toomas Pauli ja Kristiina Rossi religioonialaste nüansside ja Indrek Koffi prantsuse fraaside lahtimõtestamise eest, Kalle Kasemaad, Kadri Jõge ja Georg Merilot araabia kultuurireaalide kohta selgituste jagamise eest ning paljusid teisi, kes on mind selles vaimustavas töös aidanud.

Tõlkija