Читать книгу Justine - Lawrence Durrell - Страница 7

Meri tormab täna jälle, tuulepahvakud panevad võpatama. Keset talve on tunda, et kevad on loomisel. Keskpäevani on taevas alasti pärlikarva hõõguses, kilgid oma peiduurgastes, alles nüüd pakib tuul suured tasandikud lahti, tuuseldab neil ringi …

Olen pagenud saarele koos raamatute ja lapsega, Melissa lapsega. Ei teagi, miks ma kasutan sõna „pagema”. Külarahvas ütleb pilkavalt, et ainult haige mees valib taastumiseks sellise üksildase paiga. Olgu pealegi, ma tulin siia, et paraneda, kui seda just nii peab nimetama ...

Öösel, kui tuul möirgab ja laps magab vaikselt puuvoodikeses kõmiseva korstnajala juures, süütan ma lambi ja meenutan toas ringi kõndides oma sõpru: Justine’i ja Nessimit, Melissat ja Balthazari. Lüli lüli järel pöördun ma mälu raudahelaid pidi tagasi linna, kus me kõik nii põgusalt viibisime – linna, mis kasutas meid oma taimestikuna, süvendades meis vastuolusid, tema enda vastuolusid, mida me ekslikult pidasime enda omaks –, armastatud Aleksandriasse!

Ma pidin tulema sealt ära nii kaugele, et alles siin kogu kremplist aru saada! Elades lagedal neemel, mille Arktuurus napsab igal ööl välja pimeduse kurgust, kaugel toonaste suvepäevade lubjakivitolmust, näen ma lõpuks, et mitte ühegi üle meist ei saa juhtunu pärast tegelikult kohut mõista. Ainult linn on see, kelle üle tuleks mõista kohut, kuigi meie, ta lapsed, peame maksma kibedat hinda.

* * * * *

Mida meie linn endast õigupoolest kujutab? Mis on kokku võetud sõnas Aleksandria? Vaimusilma välgatus näitab tuhandet tolmust piinatud tänavat. Kärbsed ja kerjused peremehetsevad siin täna – ja need, kes naudivad eksistentsi kummagi vahel.

Viis rassi, viis keelt, tosinkond usutunnistust, viie laevastiku tagurpidipilt lainemurdjaga eraldatud õlises vees. Kuid inimsugusid on siin rohkem kui viis ja ainult kreeka rahvakeel näib tegevat nende vahel vahet. Käepärane seksuaalproviant on oma varieeruvuses ja ohtruses rabav. Te ei ajaks seda linna aga eales segi mõne õnneliku paigaga. Vaba hellenistliku maailma sümbolarmastajad on siin asendunud millegi muuga, millegi õrnalt androgüünse ja endassepööratuga. Orient ei saa rõõmustada ihu lääge anarhia üle, sest ihust ollakse küllastunud. Mul on meeles Nessimi ütlus – ma arvan, et see oli tsitaat –, et Aleksandria on suur armastuse veinipress; ning kes iganes sealt väljub, on haige, üksiklane või prohvet, õigemini see, kelle seksuaalidentiteet on sügavalt haavatud.

* * * * *

Märkmed maastikutoonide kohta ... Pikad temperasarjad. Valgus imbub läbi sidruniliha. Õhk täis telliskivitolmu – magusalt lõhnav telliskivitolm ja veest leevendust saanud kuuma sillutise lehk. Kerged niisked, maa poole längus, kuid harva vihma toovad pilved. Selle peal törts tuhkpunast, tuhkrohelist, kriitlillakat ja vesise maitsega vaarika karva järv. Suvel peitsis õhku kerge mereniiskus. Kõik lebas vaigukihi all.

Sügisel nakatab aga kuiv tuikav, staatilisest elektrist kare õhk kergelt riietatud ihu palavikku. Elluärkav liha paneb vanglavõre proovile. Purjus hoor kõnnib öösel mööda pimedat tänavat, puistates kroonlehtedena laiali laulukatkeid. Kas selles kuuliski Antonius südantpitsitavaid suure muusika helisid, mis sundisid teda igaveseks armastatud linnale alla andma?

Noorte roidunud kehad hakkavad jahtima teiste kehade alastust ning pisikestes kohvikutes, kus Balthazar nii sageli istus linna vana luuletaja¹ seltsis, liigatavad rahutult kuivast kõrbetuulest häiritud õlilampide all triktrakki mängivad poisid; nii ebaromantilised ja kinnised, tuksatavad paigast ja vaatavad järele igale möödujale. Neil ei jätku õhku ja igas suvesuudluses annab end tunda kustutamata lubja maik.

* * * * *

Ma pidin tulema siia, et ehitada vaimus see linn täiesti ümber – melanhoolsed ääremaad, kus vana luuletaja² nägi kõikjal oma elu „musti varemeid”. Trammide kõlksumine, mis judisevad mööda metallveene ja lõikuvad Mazarita joodikarva meidan’i^[1.]. Kuld, fosfor, hõbepaber. Siin me kohtusime nii sageli. Suvel oli siin väike kirev lett arbuusilõikude ja talle maitsnud erksavärvilise mahlajäätisega. Ta tuli muidugi mõni minut hiljem, küllap otse mõnelt kohtumiselt pimendatud ruumis, millest ma mõttes ära pöördun, aga nii värske, nii noor, suu nagu avatud kroonleht, mis langes minu omale nagu raugematu suvi. Mees, kelle juurest ta tuli, võis teda tagantjärele üha uuesti meenutada ja tema ihul võis püsida mehe suudluste õietolm. Melissa! Sel polnud mingit tähtsust, kui ta nõtke puudutus langes mu käsivarrele ja ta naeratas mulle salatsemise unustanud inimese isetu siirusega. Hea oli seista kohmetu ja veidi ujedana teineteise vastas, hingates kiires rütmis, sest meile oli selge, mida me teineteisest tahame. Südametunnistuse tagamail, otse lihalike huulte kaudu kulgevad sõnumid, silmad, mahlajäätised, kirev lett. Seista muretult, väikseid sõrmi pidi koos, ja juua linna osana tajutavat sügavat kamprilõhnalist õhtut ...

* * * * *

Täna õhul vaatan ma läbi oma pabereid. Mõni on köögis käiku läinud, mõne on laps katki rebinud. Seda sorti tsensuur mulle meeldib, sest selles on looduse ükskõiksust kunsti konstruktsioonide vastu, ükskõiksust, mida ma olen hakanud mõistma. Lõppude lõpuks, mis kasu on peenel metafooril Melissa jaoks, kes lebab nagu iga teine muumia, maetuna sügavale musta jõesuudme tasasesse leigesse liiva?

Aga nende paberite hulgas, mida ma kiivalt säilitan, on kolm köidet Justine’i päevikut ja pooleksmurtud paberileht, millel on Nessimi hullumise lugu. Nessim märkas neid päevikuid, kui ma hakkasin ära sõitma, ja ütles noogutades:

„Võta need, jah, endale, loe läbi. Seal on palju asju meie kõigi kohta. Need peaksid aitama sul taluda mõtet Justine’ist ilma võpatuseta, nagu minul on tulnud teha.” See oli suvelossis pärast Melissa surma, kui Nessim veel uskus, et Justine tuleb ta juurde tagasi. Ma mõtlen sageli ja ei kunagi ilma omamoodi hirmuta Nessimi armastusest Justine’i vastu. Mis võiks olla kõikehaaravam, rajaneda veel kindlamalt vaid iseendal? See andis ta õnnetule seisundile teatud ekstaasi ja rõõmsate haavade ilme, mida arvatavalt kannatab pühak, kuid mitte pelk armastaja. Üksainus huumoripiisk oleks võinud ta sellest üdini mõjuvast kohutavast piinast päästa. Lihtne on olla kriitiline, ma tean. Ma tean.

* * * * *

Nende talveõhtute suures vaikimises tiksub üks kell: meri. Selle hägus liikumine vaimusilmas on fuuga, millest see kirjutis sünnib. Merevee tühjad kadentsid lakuvad omaenda haavu, rändavad mornilt delta suudmeid pidi ja keevad hüljatud randadel, tühjalt, igavesti tühjalt kajakate all: valge kritseldus pilvedest mugitud hallil taustal. Kui siin ongi mõni puri, sureb see enne, kui neem selle varjab. Paadivrakk, mis uhutakse saarte viiludele, ilmastiku söödud, vee sinisesse neelu kinni jäänud viimne kooruke ... läinud see ongi!

* * * * *

Peale kortsulise vana talunaise, kes tuleb iga päev külast muula seljas maja kraamima, oleme siin lapsega üsna omaette. Laps on rõõmus ja mürgeldab keset tundmatut ümbrust. Ma pole talle veel nime pannud. Kuid muidugi saab temast Justine, kes siis veel?

Mis minusse puutub, siis pole ma õnnelik ega õnnetu, ma leban liikumatult nagu juus või sulg oma mälu pilvises segadikus. Ma mainisin kunsti kasutust, ent ei lisanud midagi ausat selle lohutavast jõust. Trööst, mida pakub aju ja südamega tehtav töö, seisneb selles, et ainult seal, maalija või kirjaniku sisemaailma vaikuses, saab tõelust ümber seada, töödelda ja panna näitama oma tähenduslikku poolt. Meie tavaelu teod on lihtsalt kotiriie, mis katab ja peidab kuldniitidega kangast, mustri tähendust. Meid, kunstnikke, ootab seal rõõmus kunsti kaudu saavutatav kompromiss kõigega, mis haavas või alandas meid igapäevaelus, me ei väldi sel moel saatust, nagu teevad tavainimesed, vaid viime täide selle tõelist potentsiaali, kujutlust. Miks me muidu peaksime üksteisele haiget tegema? Ei, paranemine, mida ma otsin ja mis saab mulle võib-olla osaks, ei ole see, mida ma võin eales näha Melissa säravas sõbralikus pilgus või Justine’i tumedatest kulmudest varjutatud vaates. Me kõik oleme nüüd asunud eri radadele, aga oma küpsuse esimeses suures lõhenemises tunnen ma kunsti ja elamise piire neist jäänud mälestuse kaudu mõõtmatult avarduvat. Mõttes tulen ma uuesti nende juurde, nagu saaksin ma ainult siin, selle puust laua taga mere kohal oliivipuu all, nagu saaksin ma ainult siin anda neile nii rikka elu, nagu nad väärivad. Nii et mu kirjutamise maiku jääb midagi selle kujutatud elavatest objektidest – nende hingeõhust, nahast ja häältest – ning see kootakse inimmälu vetruvaisse kudedesse. Ma tahan, et nad elaksid taas nii intensiivselt, et sellest piinast saaks kunst ... Võib-olla on see asjatu katse, ei tea. Aga püüdma ma pean.

Täna lõpetasime lapsega maja koldekivide ladumise, vestes tööd tehes vaikselt juttu. Ma räägin temaga, nagu räägiksin endamisi, kui oleksin üksi, ja tema vastab mulle kangelaslikus keeles, mida ta leiutab ise. Me matsime sõrmused, mille Cohen oli ostnud Melissale, maasse koldekivide alla, nagu on selle saare tava. See kindlustab hea õnne neile, kes on siia majja vangistatud.

* * * * *

Justine’iga tutvumise ajal olin ma peaaegu õnnelik. Äkki oli avanenud uks intiimsusse Melissaga, intiimsusse, mis oli ootamatu ja täiesti teenimatu, kuid seetõttu sugugi mitte vähem imeline. Nagu kõik egoistid, ei suuda ma elada üksi ja viimane poissmeheaasta oli ausalt öeldes tülgastav: mu abitus kodustes asjades, lootusetus riiete, toidu ja rahaga oli viinud mu meeleheitele. Tülgastavad olid ka prussakaid täis toad, kus ma siis elasin ja millel hoidis pilku peal ühesilmne berberist teener Hamid.

Melissa polnud mu närustest tõketest läbi tunginud sellega, mida võib armukesest oodata, sarmi, erilise ilu või intelligentsiga, ei, ta oli saavutanud seda jõu varal, mida ma oskan nimetada vaid heategevuseks selle sõna kreeka tähenduses. Nagu ma mäletan, kohtasin ma teda kahvatu ja kõhnapoolsena viledas hülgenahast mantlis talvisel tänaval väikest koerakest talutamas. Sinisesoonilised tiisikusehaige käed … Nõnda võib jätkata. Kunstlikult ülespoole kitkutud kulmud pidid rõhutama ta kauneid kohkumatult siiraid silmi. Sellisena nägin ma teda iga päev mitu kuud järjest, aga ta sünk kirbe ilu ei äratanud minus mingeid tundeid. Päev päeva järel möödusin ma temast teel Al Aktari kohvikusse, kus musta kaabuga Balthazar ootas mind, et jagada oma „õpetust”. Mul ei tulnud pähegi, et võiksin kunagi saada selle naise armukeseks.

Ma teadsin, et ta oli kord olnud Atelier’ modell – kadestamist mittevääriv amet – ja oli nüüd tantsija, veel seda, et ta oli ühe vana köösneri, linnas tuntud labase madala ärika armuke. Ma lihtsalt teen neid märkmeid, et jäädvustada üht tükki oma elust, mis on kukkunud merre. Melissa! Melissa!

* * * * *

Ma mõtlen tagasi ajale, mil kogu teadaolev maailm läks meile neljale vaevu korda, mil päevad asetusid lihtsalt ulmade vahele, kõikuvate ajakorruste, tegutsemise, mis tahes parajasti käsiloleva elluviimise vahele ... See oli mõttetute suhete hoovus, mis nuuskis asjaolude surnud pinnal, sisenemata ühtegi kliimasse, viimata kuhugi välja, nõudmata meilt midagi peale võimatu: et me oleksime. Justine ütleks, et me olime langenud ühe tahte võimusse, mis oli liiga tugev ja liiga sihikindel, et olla inimlik, gravitatsioonivälja, mille Aleksandria heitis nende üle, kelle ta oli valinud oma esindajateks …

* * * * *

Kell on kuus. Jaama hoovide poolt tuleb jalatsite lohinal valgetes hõlstides kujusid. Rue de Soeurs’i poed täituvad ja tühjenevad nagu kopsud. Pärastlõunapäikese üha pikenevad plassid kiired veavad laiali Esplanaadi pikki kaari ja pimestatud tuvid tõusevad paberitükkidena minarettide kohale, et püüda tiibadele kaduva valguse viimaseid kiiri. Peenraha kõlin rahavahetajate lettidel. Panga raudvõre on puutumiseks ikka veel liiga kuum. Hobuste kabjaplagin veokite ees, mis viivad mereranna kohvikutesse riigiteenistujaid, kel on peas punased lillepotid. Sel kõige talumatumal kellaajal märkan ma oma rõdult äkki teda valgete sandaalidega uniselt ja hooletult linna poole kõndivat. Justine! Linn ajab kortsud sirgeks nagu vana kilpkonn ja kiikab enese ümber. Ta heidab korraks ült oma räbaldunud ihu, kui tapamajapoolsest peidus põiktänavast hakkab kariloomade ammumise ja kisa kohale tõusma Damaskuse armastuslaulu nasaalne, lõikavate veerandtoonidega heli, nagu hõõrutaks seal pulbriks kellegi ninaõõnt.

Väsinud mehed heidavad kõrvale rõduluugid ja astuvad silmi pilgutades kuuma heleda valguse kätte: pimedate pärastlõunate igatsuses ajatatud lilled, kes visklesid näotutel vooditel, uneside silmil. Minustki on saanud üks süüme vaevatud ametnik,

Aleksandria alam. Justine läheb mu akna alt läbi, naeratades mingi oma loo lahenduse peale ja tehes põskedele väikese roolehvikuga tuult. See on naeratus, mida ma ei pruugi enam kunagi näha, sest inimeste seltsis ta ainult naerab, näidates oma võrratuid valgeid hambaid. Aga see nukker, ent kiire naeratus on täis omadust, mida ei teata tal olevat: ulakuse väge. Võiks arvata, et ta on traagilisem karakter, kel puudub tavaline huumorisoon. Ainult jonnakas mälestus sellest naeratusest paneb mind selles eelolevatel päevadel kahtlema.

* * * * *

Nii olin ma Justine’i mitu korda eri aegadel märganud ja muidugi ma tundsin teda ammu enne meie kohtumist hästi nägupidi: meie linn ei lase anonüümseks jääda kellelgi, kelle sissetulek on üle kahesaja naela aastas. Ma näen teda üksinda rannas ajalehte lugemas ja õuna söömas või Cecili hotelli vestibüülis tolmuste palmide vahel liibuvas hõbepiiskadest kleidis, kus ta hoiab uhket karusnahka õlal nagu talumees mantlit, pikk nimetissõrm etiketi taga konksus. Nessim on jäänud seisma valgust ja muusikat täis ballisaali uksel. Ta on märganud naise puudumist. Palmide all sügavas orvas istub kaks malet mängivat vanameest. Justine jääb neid jälgides seisma. Ta ei taipa mängust midagi, aga teda köidab palmiorva rahu ja süüvimise atmosfäär. Seal kurtide mängijate ja muusikamaailma piiril seisab ta tükk aega, otsekui kõheldes, kumma sisse sukelduda. Lõpuks tuleb Nessim pehmel sammul, võtab ta käsivarre ja nad seisavad seal mõnda aega koos, Justine vaatab mängijaid ja Nessim teda. Siis astub naine väikese ohkega pehmelt, vastumeelselt ja hillitsetult valguse poolele.

Teistsugustes oludes, mis pole kahtlemata nii kiiduväärsed ei tema ega teiste seisukohalt: kui liigutav ja paindlikult naiselik võib olla see muidu nii mehelik ja leidlik naine. Mida muud võis ta mulle meenutada kui hunnitute kuningannade tõugu, kelle verepilastuslike armulugude ammoniaagilõhn hõljus pilvena Aleksandria alateadvuse kohal. Tema tõelised õed-vennad olid Arsinoe taolised hiigelkasvu inimsööjakassid. Ometi oli Justine’i tegude taga veel midagi, mis sündis hilisemast traagilisest meelsusest moraali mõõdupuuna ja vastukaaluna isiksuse toorusele. Ta oli tõesti kangelaslike kõhkluste ohver. Ent sellegipoolest näen ma ikka otsesidet kujutluse vahel Justine’ist, kes kummardub määrdunud valamu kohale, kus lebab loode, ja õnnetust Valentinuse Sophiast^[2.], kes suri armastuse eest, mis oli samavõrd täiuslik kui ekslik.

* * * * *

Sel ajal on mul Rue Nebi Danieli pisike korter kahe peale konsulaadi väikeametniku Georges-Gaston Pombaliga. Ta on diplomaatide hulgas harvaesinev kuju selle poolest, et tal on selgroogu. Talle on protokolli ja lõbustuste tüütu vaheldumine, mis nii väga sarnaneb sürrealistliku košmaariga, täis eksootilist võlu. Ta näeb diplomaatiat Douanier Rousseau^[3.] pilguga. Ta naudib seda, kuid ei lase sel iialgi neelata oma intellekti jääkosa. Ma arvan, et ta edu pant on ta kohutav, peaaegu loomuvastane tegevusetus.

Ta istub peakonsulaadis laua taga, mida katab kolleegide nimekaartide lakkamatu konfetisadu. Ta on veekindla värnitsaga kaetud laiskelajas, tohutu paks aeglane sell, kes on andunud pikkadele pärastlõunauinakutele ja Crébillon noorema^[4.] lugemisele. Ta taskurättidel on Eau de Portugal’i hurmav aroom. Ta vestluste lemmikteema on naised ja küllap ta räägib neist oma kogemuste põhjal, sest külastajannade voor meie väiksesse korterisse on lõputu ning kaks korda ühte ja sama nägu nende hulgas naljalt ei näe. „Prantslasele on siin armastus huvitav. Nad tegutsevad enne, kui mõtlevad. Kui saabub aeg kõhelda või kahetseda, on juba liiga palav ja kõigil on võhm väljas. Selles loomalikkuses pole raasugi elegantsi, aga mulle see sobib. Mu süda ja pea on armastusest ära trööbatud ja igatsevad rahu – eelkõige, mon cher, rahu judeokopti lahkamisemaaniast, iga asja analüüsimisest. Ma tahan oma Normandia maamajja terve südamega tagasi jõuda.”

Talvel on ta palju aega ära puhkusel, kogu rõske korteriköks on minu päralt ja ma istun kaua üleval vihikuid parandades, seltsiks vaid norskav Hamid. Viimasel aastal olen ma jõudnud endaga ummikusse. Mul ei jätku tahet oma eluga midagi ette võtta, parandada tragi tööga oma positsiooni, kirjutada, isegi armastada mitte. Ma ei saa aru, mis mulle on sisse läinud. Esimest korda elus kogen ma elutahte tõelist murdumist. Vahetevahel lappan jälestusväärse apaatiaga mõne narmendava käsikirja, romaani või luulekogu poognavirna ja vajun kurbusse nagu aegunud passi uuriv riigialam.

Aeg-ajalt sattub mu võrku mõni tüdruk Georges’i arvukast tutvuskonnast, kes astub korterist läbi, kui teda pole siin, ja sellel on mu elutüdimust korraks peletav toime. Georges on neis asjus mõistev ja heldekäeline, sest enne lahkumist maksab ta (teades, kui vaene ma olen) mõnele Golfo kõrtsi süürlannale ette ja käsib tal veeta mõne öö siin „härra käsutuses”, nagu ta ütleb. Naise kohus on parandada mu tuju, mis pole üldse kadestusväärne töö, eriti seetõttu, et pealtnäha ei paista mu tujul olevat midagi viga. Lobisemisest on saanud kasulik rutiin ja see kestab tükk aega pärast rääkimisvajaduse ammendumist; soovi korral võin ma kergendusega seksidagi, sest uni pole siin kellelgi kuigi hea, ent seda ilma kire ja süvenemiseta.

Mõni kohtumine nende õnnetute kurnatud olenditega, kelle füüsiline tahe on viimseni ära aetud, kujuneb huvitavaks, isegi liigutavaks, aga ma olen kaotanud huvi isegi oma tunnete eritlemise vastu, nii et need on mulle nagu ekraanil vilkuvad sügavusmõõteta kujud. „Naisega saab teha ainult kolme asja,” ütles kord Clea, „teda võib armastada, tema pärast võib kannatada ja tema võib muundada kirjanduseks.” Kõigis neis tundevaldades olin ma parajasti omadega läbi.

Ma teen neid kirjapanekuid vaid selleks, et näidata, kui vähelubav oli inimmaterjal, mille kallal Melissa otsustas töötada, et puhuda mu sõõrmeisse veidigi eluhingust. Kindlasti ei olnud tal kerge taluda viletsa seisukorra ja haiguse topeltkoormat. Minu murede lisamine enda omadele oli tema poolt tõeline julgustükk. Võib-olla sündis see meeleheitest, sest ka tema oli jõudnud surnud punkti, täpselt nii nagu mina. Me olime kaks pankrotis hinge.

Mitu nädalat jälitas ta vanast köösnerist armuke mind tänavail, püstol väljaveninud mantlitaskus. Mul oli lohutav saada ühelt Melissa tuttavalt teada, et laetud see ei ole, kuid ikkagi oli häiriv, et üks vanamees mind niimoodi kummitab. Küllap me kõmmutasime igal linna tänavanurgal teineteist mõttes surnuks. Ma ei suutnud taluda ta rasket rõugearmilist nägu, millele oli laiali litsutud piinatud elaja sarkastiline joontesegadik, ei suutnud taluda mõtet ta jälgist õrnutsemisest Melissaga ja väikesi higiseid käsi, mida okassea harjasena kattis tihe must karv. Nii kestis see tükimat aega, kuni mõne kuu pärast hakkas me vahele kasvama eriskummaline lähedus. Me noogutasime ja naeratasime teineteist nähes. Kord baaris kokku juhtudes seisin ma ligi tund aega ta kõrval, me oleksime äärepealt rääkima hakanud, aga kumbki ei söandanud algust teha. Meil polnud ühtegi kattuvat jututeemat peale Melissa. Lahkudes silmasin ma teda pikas peeglis: pea norus, põrnitses ta veiniklaasi. Miski tema poosis, ta inimtunnetega kimpus tsirkusehülge kohmakuses puudutas mind ja ma sain esimest korda aru, et ta armastab Melissat ehk samuti nagu mina. Mul oli kahju, et ta on nii inetu ja silmitsi tühja valulise nõutusega talle uudsete tunnete pärast nagu armukadedus ja ilmaolek kallist armukesest.

Hiljem, kui ta taskuid pahupidi pöörati, nägin ma sealt välja tulnud kribu-krabu hulgas Melissa odava lõhnaõli väikest pudelit; ma viisin selle oma korterisse, kus see seisis mitu kuud kaminasimsil, enne kui Hamid selle kevadise suurpuhastuse ajal minema viskas. Ma ei rääkinud Melissale sellest kunagi, aga sageli, kui ma öösel üksi olin ja tema tantsis või oli sunnitud mõne oma austajaga magama, uurisin ma seda väikest pudelit ning mõtlesin kurva kirega ühe tülgastava vanamehe armastusele, võrreldes seda enda omaga ning maitstes tema kaudu meeleheidet, mis sunnib klammerduma vana äravisatud, ikka veel reeturi mälestusest tulvil eseme külge.

Ma leidsin Melissa eest otsekui Aleksandria hüljatud rannaliivale uhutud poolsurnud linnu, ta naisehing oli katki ...

* * * * *

Sadamakaidelt suunduvad linna pehkinud kipaka majadekoormaga tänavad, mis hingavad üksteisele suhu ja on igapidi kreenis. Luugistatud rõdud kihavad rottidest ja vanaeitede juuksed on täis puukide verd. Kestendavad seinad taaruvad vintispäi loomulikust raskuskeskmest itta ja läände. Kärbeste must lint kleepub laste suude ja silmade ümber, suvekärbeste niisked helmed kõikjal: omaenda raskuse all plõksavad need lahti iidsete kärbsepaberite küljest, mis ripuvad putkade ja kohvikute violetsetes ukseavades. Higivahus berberinaised lehkavad nagu lagunev trepivaip. Ja lisaks tänavamüra: veekandja Saidi hõiked, reklaamiks kokku taotavate plekk-kruuside kolksud, kriisked, mida keegi ei pane tähele, kuid mis aeg-ajalt kostavad kära sekka, nagu lastaks mõnel peene kondiga väikesel loomakesel soolikaid välja. Tiigisuurused paised, inimliku viletsuse nii suurtes mõõtmetes taimelava, et see tekitab õudust ja kõik su tunded suubuvad tülgastusse ja hirmu.

Kui ma vaid suudaksin matkida enesekindlat sirgeselgsust, millega Justine läbis neid tänavaid, kui tuli El Babi kohvikusse, kus ma teda ootasin. Varemeis kaarvõlvi kõrval on ukseava, kus me täiesti süütul moel istudes rääkisime, aga juba olid me juttu tunginud aimdused, mida me esialgu pidasime vaid sõpruse õnnestavaks märgiks. Seal pruunikashallil muldpõrandal, kus kiiresti jahtuv maarull pimedusse veeres, ei soovinud me muud kui vahetada mõtteid ja kogemusi, mis astuvad üle tavainimeste hariliku vestluse piiri. Ta rääkis nagu mees ja mina rääkisin temaga nagu mees. Mul on meeles vaid nende vestluste muster ja kaalukus, mitte sisu. Istudes ammuununenud moel käsipõsakil, juues odavat palmiviina ja naeratades talle, hingasin ma sisse tema kleidi ja naha suvist hõngu, parfüümi, mille nimi mulle teadmata põhjusel oli Jamais de la vie.^[5.]

* * * * *

Need on hetked, mis painavad kirjanikku, mitte armastajat, ja elavad oma katkematut elu. Nende juurde võib mälus ikka ja jälle tagasi tulla või kasutada neid varuna, millele ehitad seda osa oma elust, mille sisuks on kirjutamine. Neis võib korraldada sõnade orgia, aga rikkuda neid ei saa. Sellega seoses taastan ma veel ühe sama laadi hetke, mil lamasin magava naise kõrval mošee lähedal asuvas odavas toas. Tol varakevadisel koidikul, kui tihe udu oli visandatud vaikuse peale, mis enne lindude ärkamist ujutab üle kogu linna, tabas mu kõrv mošee pimeda muessini sulni hääle, mis intoneeris palvekutset ja mille kõla rippus peene niidina Aleksandria palmidest värskendatud kõrgetes õhukihtides. „Ma kiidan täiuslikku, Igavesti olevat Jumalat.” (Seda kolm korda, üha aeglasemalt, sulnis kõrgregistris). „Täiuslikku Jumalat, kes on Ihaldatud, Olev, Ainus ja Ülim, täiuslikku Jumalat, Ühte ja Ainsat, täiuslikku Teda, kes ei kosi ei mees- ega naiskaaslast ega vaja ühtegi Endasarnast, ei ühtegi, kes ei kuuletu, ei ühtegi asemikku, võrdset ega järglast. Ülistatud olgu tema Täiuslikkus.”

Suur palve tungis siueldes mu unisesse teadvusse, üks särav sõnakeerd teise särava sõnakeeru peale, sellal kui muessini hääl langes gravitatsiooni ühest registrist teise, kuni hommik näis olevat täis imelist ravijõudu, teenimatu ja ootamatu halastuse sõnumit, mida tulvas kulunud toapugerikku, kus lamas Melissa, kes hingas kergelt nagu kajakas ja hõljus talle igavesti tundmatuks jääva keeleookeani hiilguses.

* * * * *

Kes võinuks teha nägu, et Justine’il ei olnud rumalaid külgi? Mõnukultus, väiklane edevus, mure endast alamate hea arvamuse pärast, kõrkus. Ta võis olla millal tahes väsitavalt nõudlik. Jah. Jah. Aga seda umbrohtu kastetakse rahaga. Ma ütlen vaid, et paljude asjade üle arutles ta nagu mees ja oma tegudes nautis ta osalt meeste positsiooni vaba vertikaalset sõltumatust. Meie intiimsus oli kummaliselt vaimne. Üsna varakult avastasin ma, et ta loeb eksimatult mu mõtteid. Mõni mõte tuli meile üheaegselt. Ma mäletan, kuidas ma kord taipasin, et talle tuli just pähe üks asi, mida ma olin mõelnud, ja nimelt: „Meie lähedus ei tohiks minna kaugemale, sest kumbki on oma kujutluses kõik selle võimalused juba ammendanud, ja see, mille me lõpuks avastame sensuaalsuse värvide tumedast koest, on niivõrd sügav sõprus, et see aheldab meid igaveseks teineteise külge.” Kui soovite, siis see oli kahe enneaegselt kogemustest väsinud vaimu flirt, mis tundus võrratult ohtlikum kui seksuaalsele tõmbele rajatud armastus.

Teades, kui väga ta armastab Nessimit, ja armastades teda väga ka ise, ei suutnud ma seda mõtet endale hirmuta tunnistada. Justine lamas kergelt hingates mu kõrval ja vaatas suuril silmil keerubilummutistega lage. „See lugu, vaese kooliõpetaja ja Aleksandria seltskonnadaami armuafäär, läheb meil ilmselt luhta,” ütlesin mina. „Kui valus, et see võib lõppeda labase skandaaliga, mis jätab meid omavahele ja sunnib sind otsustama, mida minuga ette võtta.” Justine’i vihastas, kui talle tõde nina alla hõõruti. Ta pöördus küünarnukil ringi, langetas minule oma võrratud murelikud silmad ja vaatas mind pika hetke. „Valikut selles asjas ei ole,” ütles ta kähedal häälel, mida ma olin nii väga hakanud armastama. „Sa räägid, nagu oleks meil valikut. Meis pole aga piisavalt jõudu ega pahelisust, et teha valikut. See kõik on osa eksperimendist, mida korraldab mingi muu jõud, võib-olla see linn, võib-olla mõni teine osa meist endast. Kust mina tean?”

Ma mäletan, kuidas ta istus mitmekordse rätsepapeegli ees, kus talle prooviti selga läikivast riidest kostüümi, ja ütles: „Vaata! Viis eri pilti samast persoonist. Kui ma nüüd kirjutaksin, prooviksin ma luua mitmemõõtmeliselt mõjuvat karakterit, mille annab prismaatiline nägemisviis. Miks mitte näidata korraga rohkem kui ühte profiili?”

Ta haigutas ja läitis sigareti, ning tõustes voodis istukile, haaras kätega kinni saledatest pahkluudest ning deklameeris aeglaselt ja liigse sentimendita vana kreeka luuletaja imepäraseid ridu ammumöödunud armuloost (inglise keeles on need kaduma läinud). Kui ma kuulasin, kuidas ta puudutab neid ridu, lausudes õrnalt mõtliku iroonilise kreeka keele iga silpi, tundsin ma taas linna kummalist määratlematut võimu, selle lamedat settetasandikku ja kurnatud atmosfääri, ja tundsin Justine’is ära ehtsa Aleksandria lapse, sest siin ei valitse Kreeka, Süüria ega Egiptuse vaim, vaid nende hübriid, nende sulam.

Millise tundega jõudis ta kohani, kus vana mees heidab kõrvale iidse armastuskirja, mis oli teda nii väga liigutanud, ja hüüab: „Ja nukralt läksin ma välja rõdule – läksin, et tulla muile mõtteile vähemalt veidi vaadates seda kallist linna, veidi liikumist tänaval, poodides.” Nüüd lükkab ka tema luugid lahti ja seisab pimedal rõdul värvilistes tuledes linna kohal, et tunda Aasia äärtelt vaikselt puhuvat tuult, unustades hetkeks oma keha.

* * * * *

Tiitel „prints” Nessim on muidugi nali, vähemalt poodnike ja mustakuueliste kaupmeeste suus, kes märkavad teda Canopise teel hääletult mööda sõitvas suures hõbedases, nartsissikujuliste ilukilpidega Rolls Royce’is. Esiteks oli ta kopt, mitte moslem. Ja siiski oli see tabavalt valitud hüüdnimi, sest Nessim oli printslik oma üleolekus laialt levinud ahnuse suhtes, millele komistasid isegi kõige rikkamate aleksandrialaste siivsad instinktid. Neis asjades aga, millest tulenes ta ekstsentrikumaine, polnud midagi üllatavat neile, kes olid elanud väljaspool Vahemere idarannikut. Teda ei huvitanud raha, välja arvatud selle kulutamine – see oli üks, teiseks ei olnud tal eraldi poissmehekorterit ja ta näis olevat Justine’ile täiesti truu, mis oli ennekuulmatu asi. Mis puutub rahasse, siis päratu rikka mehena tekitas see temas tõesti vastumeelsust ja ta ei kandnud seda iialgi kaasas. Ta kulutas seda araablase kombel ja andis poodnikele välja veksleid, ööklubid ja restoranid võtsid vastu ta allkirjaga tšekke. Siiski maksis ta kõik piinliku täpsusega kinni ja igal hommikul sõitis sekretär Selim läbi tema möödunud päeva teekonna ja õiendas kõik tekkinud võlad.

Sellist käitumist peeti ekstsentriliseks ja äärmiselt suureliseks nende linnaelanike hulgas, kelle lihtsakoelised, üksteise pealt mahaviksitud vahetegemised, teenijarahva mured ja vilets haridus ei lasknud neil aimatagi, mis on Euroopa mõttes stiil. Aga Nessimil olid need maneerid kaasa sündinud, mitte pelgalt kasvatusega omandatud: siin väikeses, võltsis, tiirases rahategemise maailmas ei leidnud ta olemuslikult peen, vaatlusealdis vaim õieti valdkonda, millele end pühendada. Ehkki ta oli äärmiselt pealetükkimatu, tekitasid ta isiksuse pitserit kandvad teod alatasa kommentaare. Ta käitumine pandi pigem ta välismaise hariduse arvele, aga tegelikult olid nii Saksamaa kui Inglismaa tekitanud temas vaid segadust ja muutnud ta Aleksandria eluga sobimatuks. Esimene oli pookinud ta loomult vahemeremaise vaimu külge metafüüsilise mõtisklemise kalduvuse, Oxford aga püüdis anda talle õppejõu vurhvi, mis viis ta filosoofilise mina niikaugele, et ta ei suutnud enam tegelda kunstiga, mida kõige rohkem armastas, maalimisega. Ta mõtles ja kannatas palju, aga tal jäi puudu otsustamise julgustest, mis on iga tegija esimene nõue.