Читать книгу Tule eile meile - Lea Jaanimaa - Страница 5

See Kesk-Eesti külake oli väga hea asukohaga – bussid liikusid mitmes suunas. Peaaegu Eestimaa süda. Kahjuks elas selles külas väga vähe noori inimesi. Liikumas polnud neid näha peaaegu kunagi, käisid ju need vähesedki linnakesse tööle. Ainult vanad askeldasid ringi. Silma torkas üksnes tüdrukutepaar, kes nagu sukk ja saabas kogu aeg koos olid. Nii suurt sõprust oli lausa lust vaadata. Külarahvas tundis juba kahetsust, et varsti jääb neilgi kool selja taha ja linn meelitab nad minema. Vähemalt mõne aasta olid nad aga veel kooliga seotud ja seda oli hea teada. Nii erinevad kui on aastaajad, olid ka need kaks lahutamatut neidu. Üks oli endale nimeks saanud Bärbel. Külainimeste keel ei paindunud seda hääldama ega pea suutnud meeles pidada, nii et teda kutsuti Elliks. Ta välimus tundus kuidagi sobimatu maatüdruku jaoks. Lapsena ei olnudki see nii võõras, aga neiuikka jõudes tegi nähtu kõiki murelikuks. Juba jalad olid tal külanaiste meelest liialt pikad ja peenikesed. Puusi polnud ollagi, piht selline, et võta või pihkudega keskelt kinni. Imekombel oli rinnakumerus looduse poolt õige koha peale sätitud. Imestama pani ka peenike kael, mis jaksas pead uhkelt püsti hoida. Juuksed olid väga heledad, suvel lausa valged. Juustel oli paksust sedavõrd, et oleks jätkunud mitmele. Ka juuste pikkust oli ülearu. Juuksurist ema oleks võinud märgata, et kui selg on kaetud ja pool tagumikustki, siis on aeg käärid välja võtta ja parajaks lõigata. Tema nukulikku näkku oleks sobinud malbe naeratus, aga seda oli palju tahta. Pigem võis sealt leida ülbust või nipsakust. Silmad olid saanud taevasinise värvi. Kindlameelsust oli neis silmades piisavalt, aga midagi veel, millele ei oska kohe ühe hooga nime anda. Salakavalust äkki. Bärbel ehk siis maakeeli Elli oli oma ilust vägagi teadlik. Ta kehakatted olid valitud sihilikult väljakutsuvad. Seelikud olid nii kitsad ja lühikesed, et oleksid paremini sobinud peapaelaks, teksapüksid sedavõrd liibuvad, et tahtmatult tekkis küsimus, kuidas neid üldse jalga oli võimalik sikutada. Vahel meeldis talle kanda maaniulatuvaid seelikuid. Need algasid tavaliselt puusanukkidelt. Nabaaugus helkis sinna kleebitud pärlnööp. Pähe sättis tüdruk midagi, mis ta lakka taltsutas, kattis või koomal hoidis. Ta leiutas igasugu imeehitisi, aga huvitaval kombel need isegi sobisid talle. Iga teine oleks külanarri kuulsuse saanud, aga juuksuri tütart arvati välismaa moeajakirjadest šnitti võtvat. Suvel olid tal jalas vaid õhukesed tallad, mille nöörid varba vahelt läbi käisid. Sellest ei saanud külamutid aru, et mismoodi nendega üldse käia sai. Neil endil oli kalossidegagi jahmerdamist, kui külavaheteed peale vihma mülkaks muutusid. Elli riietust ei suutnud maainimesed kuidagi omaks võtta ja nii nad, lõuad arusaamatusest ripakil, teda nähes vaatama jäidki. Kui ta poodi sisenes, puusad ette surutud ja pea kuklas, vabastasid vanemadki mehed kibekiirelt tee kaupluse letini. Mutid olid neile isegi pahased, sest nad oleksid tahtnud pikemalt tüdrukut silmitseda. Ent kui ta kiiresti kadus, sai hakata kohe taga rääkima. Poeesisest parklast kostis alatihti vilistamist või signaalitamist. Seda julgesid teha ainult möödasõitvate autode juhid, kes poest kehakinnitust ostma tulnud. Kohalikud törtsutajad oli Elli juba ammu taltsutanud. Ta oli lihtsalt haaranud maast esimese ettejuhtuva munakivi ja selle hooga teda häiriva auto esiklaasi saatnud.

Harva nähti Ellit üksinda, ikka oli tal kõrval sõbranna, kes nägi välja hoopis teistsugune. Tüdruku nimi Anna ei vajanud suupäraseks kohendamist. Nime lihtsusega oli kooskõlas ka neiu välimus. Kohatu öelda noore inimese kohta, aga ta oli isegi nagu inetuvõitu. Kuidagi tahumatu oli ta ja varaküps. Kasvult oli neiu Elliga peaaegu sama pikkune, aga kõik kehaosad olid palju suuremad ning proportsioonist väljas. Juuksed olid tal tuhmpruunid, kartulikoore värvi ning juukseklambritega kinni pandud. Annas ei olnud midagi sellist, mis paneks pead pöörama. Märkamatu oma tagasihoidlikes hallides ja beežides kehakatetes, suviti jalanõudeks sandaalid või tennised. Kogu tüdruku ilu oli koondunud tema näkku. Sellistesse malbetesse hallikasrohelistesse silmadesse võis oma pilgu unustadagi. Külaelanikke kohates kiirgasid need headust ning soojust. Oli tavapärane, et Anna avas kaupluse ukse, tervitas järjekorras olijaid ja hoidis ust avatuna, kuni Elli sisse lehvis. Peale ostude sooritamist oli Anna taas abiks ukse avamisel. Poest väljudes kostis alailma muttide sosina sisse just Elli nimi. Elli teadis, et teda nimetati selle nimega. Nii kutsusid teda ka kaasõpilased koolis, ainult õpetajad kasutasid õiget nime. Ta oleks küll eelistanud koolis Barbi olla, aga seda oli neilt matsidelt palju nõuda, olgu parem Elli, kui Bärbel-rabarbel. Nii ta otsustaski, et Elli on hellitusnimi ja hellituse vastu polnud tal midagi.