Читать книгу Tule eile meile - Lea Jaanimaa - Страница 6

Elli oli luureretkel. Ta tegi petteks suure ringi mööda külateed põldude vahelt metsa servani ja siis võttis sihiks taadi endise maja. Raps põldudel õitses ja levitas imalat hõngu, mis käis närvidele. Kurat, kellele seda tarvis oli, mesilastele või? Eelmisel aastal oli vähemalt vikipõld, vili ja herned tihedalt segamini. See oleks võinud nii jäädagi. Elli veetis pooled päevad herneid suhu loopides, nüüdki oleks hea põlluservas istuda, mugida ja ühtlasi taadi majal pilk peal hoida, et kes või mis. Rapsipõllul polnud aga midagi nosida, polnud asjagi seal kükitada. Samuti segas rapsipõllu nõme kollane värv tema vaatevälja ja tal hakkas pea kumisema. Nagu sellest veel vähe oleks, astus ta oma uute kingadega lehmapasa sisse.

Ta oli enda ehtimisega kõvasti vaeva näinud, et uut naabriplikat kohe nende esimesel kohtumisel pikali ehmatada ja kadedusest hanguma panna ning kui tal nüüd ka ei õnnestu seda sissetrügijat kohata ja paika panna, ei vastuta ta enam oma tegude eest. Ent rohkem ei olnudki tarvis muretseda, sest ta märkas uute naabrite majaust avanevat. End üsna maadligi koolutades jõudis ta sirelihekini ning laskus käpuli. Siit põõsaste vahelt vaadatuna ei tundunudki see maja nii armetu. Oma pestud akende ja kirevate kardinatega andis isegi eluaseme mõõdu välja. Metsatukk oli natuke liiga lähedal ja varjas päikese, aga talvel kaitses tuule ja tuisu eest. Koera neil polnud ega ka muid loomi, sest taadi majal puudusid kõrvalhooned. Just siis, kui ta oli oma mõtetega niikaugele jõudnud, nägi ta õues liikumas väikest kasvu matsakat naist riietuses, mida tavaliselt kantakse laudas. Elli emal polnud ühtegi sellist riideeset, millega poleks võinud otsejoones linna minna. Tal ei olnud isegi säärast sitskitlit, millega tavaliselt emad kodus askeldavad. Ema kandis alati selliseid riideid, et kui juhtus keegi uksest sisse astuma, sai kohe salongtoas tööd alustada. Ellilegi meeldis end sättida. Närvi ajas ainult see, et hilbud ei tohtinud kunagi toolidel vedeleda, põrandast rääkimata. See oli küll mõttetu nõudmine. Niimoodi sai järgmisel päeval kiiremini riidesse ja ega võõrad ei sattunudki kunagi nende majapidamisse kondama, sest töötuppa viis eraldi sissekäik. Aga ema õiendas alailma just nende riidehunnikute pärast ja viimasel ajal ka juuste tõttu. Mingi kogemata tekkinud pusa pärast oli ka ta pea luubi alla võetud.

Elli vaatas ammulisui seda kulunud dressipükste ja pearätiga naist ja ta viha hakkas oma uue naabriplika, kes oleks võinud poiss olla, vastu lahtuma. Kuidas sai ja tahtis see tüdruk pugeda sellise ema kaissu, kui lõi välku ja müristas, või kui oli lihtsalt paitust vaja viltukiskunud päevasündmuste leevendamiseks. Tema ema lõhnas alati hästi ja ta nahk oli siidine. Tema emal oli väga lai suleteki ja patjadega voodi, kuigi ta sale keha oleks vabalt mahtunud ka lastevoodisse, kui otsalaud ära võtta. Vahel Elli teeskles, et kardab pimedust, et ainult ema juures magada lubataks. Kuigi nende kodu oli avar ja ilusa mööbliga, oli see üks paras nuhtlus. Seda pidi kogu aeg koristama. Ta lausa vihkas sellist järjepanu tolmuimejaga mässamist ja tolmu pühkimist. Mõistatuseks jäigi, kustkohast seda tolmu tuli, kui nad ainult kahekesi seal elasid, ema veel alailma linnas tööl. Korra oli Elli emale kavala ettepaneku teinud, et ta võtab salongtoa koristamise enda peale, ema tehku kõik ülejäänu. Ema muigas ja oli nõus. Pidigi muigama, sest alles koristades taipas Elli, kui must on tegelikult juuksuri töö. Lõigatud juuksekarvad olid nagu elektrit täis ja ei allunud pühkimisele. Korralikult tuli see põrand aga kindlasti karvadest puhastada, sest vastasel juhul oleks see peale märja lapiga pesemist kuivades jälle karvane olnud. Eriti vastikud olid meeste juuksed, mis masinaga lõigates imepisikeseks purustati. Põranda pesu jäi kõige viimaseks, enne tuli kõik muu läikima lüüa ja jumal hoidku, kui veel ema mõnele keemilisi lokke oli teinud, siis tungis see õudne hais kopsu ja piinas. Peenikesed keemilise loki rullid tuli kõik ükshaaval puhtaks pesta ja rätikuga kuivatada. Vastik töö oli ka peapesukausi küürimine, sest juuksevärv ei tahtnud maha tulla ja äravooluaugust oli vaja sinna sattunud juuksekarvad nagu tatised soolikad välja kiskuda. Sõel oli küll ees, aga seda rohkem oli karvu kinni püütud ja saak suurem. Kui tundus, et kõik on enam-vähem korras, oli vaja ära pesta kasutatud kohvitassid, mis olid kandikul riiulisse jäetud. Need unustas Elli ikka ära ja tampis põranda jalajälgi uuesti täis. Päris vihale ajas laeni ulatuv palmi moodi toalill, mille lehti tuli niiske lapiga puhastada, sest föönituul oli ka sinna karvaudu tuisutanud. Ka ajastusega läks Elli alt, sest paljud linnasalongi kliendid olid hakanud raha kokkuhoiu mõttes kodusalongis käima. Kui lisandus veel uus teenus – pediküür, sai Ellil mõõt täis ja ta vahetas emaga koristusobjektid uuesti tagasi.

Uut naabrinaist vaatas ta kui suurt mõistatust. Ta oleks ju võinud kas või viisakusest neid külastada ning end tutvustada. Ja plika oleks ka võinud kaasa võtta. Miks pidi nüüd tema nagu napakas siin sireliheki taga luurama, lehmapasased kingad jalas. Kindlasti oli juba kuu möödas ajast, kui taat minema sõidutati. Enne seda tehti õues hüvastijätuks ilutulestik. Õigemini pandi tuli otsa kogu majast välja kantud kraamile. Kahju, et tuult polnud, tuli oleks metsatukagi võinud süüdata ja siis ringiga majanatukesegi maha põletada. Elli kahtles, kas taat üldse viidigi poja poole. Poe juures mutid patrasid midagi vanadekodust. Ema käest ta korra uuris, aga ema vastas järsult, et teda ei huvita küla klatš. Keda ta petab? Klatš kuulus tema töö juurde. Elli oli tal väikesena tööl kaasas olnud ja seal oli käinud üks pidev jutuvada. Kodused kliendid elasid oma pingeid meeste ja laste aadressil välja juuksuritoolis istudes, Elli oli seda läbi seina alatasa kuulnud. Ise ikka imestas, et kuidas ema küll mäletab teemasid, mis eelmisel korral pooleli jäid. Aga mäletas.

Mõned korrad veel majja sisse-välja käinud, võttis naaber maja kõrvalt jalgratta ning väntas mööda sissesõidurada minema. Mitte linna poole, vaid ta võttis sihiks hoopis täiesti igava suuna. Seal asusid majandi loomalaudad. Elli pidas parasjagu endaga nõu, et kas raisata ka ülejäänud päev ära ja ootama jääda või lasta kohe jalga. Rohkem ta ei näinud mõtet konutada. Ühe päeva kohta oli ta juba piisavalt pingutanud ja midagi tasuks ka teada saanud. Ent uudishimu piitsutas tagant. Ta ajas end sirgu, astus, pea kuklas, majani ja valis välja akna, kust sisse piiluda. Taadil oli ta palju kordi külas käinud ja ta otsustaski sisse vaadata aknast, kus paiknes vanasti elutuba koos söögilauaga. Käsi valguse kaitseks kahele poole nägu sättides surus ta nina vastu klaasi. Silm kaardistas toas asetsevad mööblitükid ja kui jõudis ringi peale teha, ehmatas end istuli. Ta oli oma pilgu fokuseerinud otse teise inimese silmadesse. Elli kargas kohe püsti, kuigi süda vasardas rinnus ja sabakont tuikas.

„Tere, Bärbel, mina olen Anna, saame tuttavaks, oleme nüüd naabrid,” ütles õue astunud tüdruk naeratades. Kuidagi pingevabalt ja lihtsalt käis see esmakohtumine. Kuigi Ellil polnud vähimatki kahtlust, et teisele ei olnud jäänud märkamata tema akna taga uudistamine, juttu ta sellest ei teinud, vaid vaatas südamliksooja pilguga otse Elli silmadesse. Elli meelest polnud need silmad tema omadega kontakti kaotanudki, kuigi keha oli majast aeda liikunud. Ta võitles õudusvärinatega.

„Tere muidugi, seda minagi, ma käisin juhuslikult siin põldudel rapsi nuusutamas ja kollast värvi imetlemas, meil on vedanud, et ilmetut hernepõldu sel aastal pole, mesilastel ikka rapsis parem, vaatasin, teil siin nii ilusaks kõik tehtud, kardinad ees ja puha... Oi, sa teadsid mu nime, nii vahva, keegi ei kutsu mind nii, ikka Barbiks... ei, Elliks tahtsin öelda, me nüüd naabrid, mul nii hea meel, et tüdruk oled, nii ilus ka veel ja armas, saame sõpradeks, nõus?” Elli vuristas kogu jutu ühe hingetõmbega.

Naabritüdruk noogutas ainult ja see vihastas Ellit eriti. Mis see juhmakas endast õige mõtleb, tema pakub lahkelt oma sõprust, aga see ainult jõnksutab peaga. Palju arvab endast, ise pole iluski, kole nagu öö. Hoolimatu ka, ei pea millekski vaeva, mis Elli nägi tema pärast. Ja millise ohvri Elli veel tõi, uued kingad täitsa hukas, valge seelik ka istmiku pealt roheline. Anna seisis ja vaatas oma mahedate silmadega Ellile otsa ja ootas, et teine jätkab oma sõnavurinat. Elli aga heitis pilgu päikese suunas, tegi ehmunud näo, et kell ilmselt palju ja ta jääb kusagile hiljaks. Seejärel lidus üle kollase rapsivälja kodu poole, rehmas veel enne käega, et selleks korraks siis head aega. See kauaoodatud kohtumine ei olnud sugugi selline nagu vaimusilmas kümneid kordi sai läbi elatud. Möödapanek tekitas niivõrd suurt tuska, et vihahood lainetasid pealaest varvasteni. Pidi ju tema kadedusest naabriplika pikali lööma, maha potsatas aga hoopis ta ise. Pole ka ime, kui niimoodi ehmatatakse ja kollitatakse. Need silmad ajasid Ellile tagantjärelegi hirmu nahka. Nii, ette hoiatamata, ei tohi ju ometi teist vaadata.