Читать книгу Tule eile meile - Lea Jaanimaa - Страница 7

Elli jõudis koju just selleks ajaks, kui ema majaust lukust lahti keeras. Ema ei tundunud pahas tujus olevat, ometi saatis ta õues oodanud kliendi minema sõnadega, et ei saa teda aidata. Elli piidles vargsi ema, midagi oli valesti ja sellesse selguse saamiseks tuli kiirelt tegutseda. Ellil oli pidevalt mingeid saladusi, mida emal õnnestus paljastada. Mis siis sel korral? Seda, et külamutid alatasa midagi soigusid, ei pidanud ema millekski. Andis Ellile õiguse ka siis, kui ise vastupidi arvas. Näiteks õunavargil käimise pärast. No mis sellest, et oma aias õunu nii et tapab, ikka on ju põnev käia võõrastes aedades õunaraksus. Tema ainult korra käis, polnud teisi temaealisi, kellega puntis tegutseda. No jäi vahele ka, ema sai õiendada tõesti. Mis siis sel korral? Kas see šokolaadijama? Poepidaja on ise süüdi, kui paigutas kauba niimoodi ringi, et maiustused käeulatuses. Ta oleks võinud peoga nätsupakke taskusse toppida, müüja poleks märganudki. Tema libistas ainult šokolaadi kaenla alla ja kassasse jõudes ta ju maksis. Limonaadi eest. Kas oli mõni mutt märganud ja kaevanud. Kes kurat teda keelest sikutas ja kaebama sundis, mis see kellegi asi on, nagunii on kaupadele hinda otsa pandud. Mutid olid üldse üks suur nuhtlus. Ühel päeval, kui Elli poodi limonaadi ostma läks, kuulis ta selja taga kolme külanaise sapist märkust, et noor tüdruk võiks ikka tere ka öelda. Elli pööras ringi ja jättis näod meelde. No on õelusekotid, ega Elli meelega ebaviisakas olnud. Mutid olid kõik ühte nägu ja kust tema pidi teadma, keda ta juba kohanud oli ja keda mitte. Noh ja kui teadiski, mis see teretamine nüüd nii tähtis tegevus oli, et kohe kaagutama vaja hakata. Karistada said need kolm kana küll. Ühel kallas jahtuma pandud piima kaevu, teisel keeras koerakuudi kummuli, nii et koer jäi sisse. Kolmandale sokutas trepile paelaga kinni seotud tordikarbi, ukselingi vahele torkas pundi põllulilli. Tore oli jälgida, kuidas mutt koju saabudes kohvikannu tulele pani ja tordikarpi lahti harutades sealt lehmasitakoogi leidis. Ise olid nad süüdi. Elli käis varjuna ema kannul ja nuputas. Ema oli mõtlik ja vaikis. Issand, äkki ta kolas riidekapis ja avastas tema kosmeetikavarud. Elli oli ettenägelikult suure lao tekitanud ajaks, kui ema lubab tal end meikima hakata. Peale kooli põikas ta ikka linnakese kaubamajja ja lahkudes napsas kaasa midagi iluosakonnast. See polnud ometi vargus, need vidinad olid testrid kauba proovimiseks. Tema ju ka proovis ja testis. Kodus. Ei, selle asjaga ta ei saanud vahele jääda, ema oleks kohe kisa tõstnud. Milles siis nüüd asi? Ta jäi küll sel aastal matemaatikas suvetööle, aga see oli emale teada ja järeleaitamise graafik rippus seina peal. Pigem tundis ema ennast süüdlasena, et polnud Ellit õppimises aidanud. Salongtoa lukustatud sahtlit oli ta tõepoolest juuksenõelaga muukimas käinud, aga polnud lahti saanud, see süü oli ka olemata. Elli ei pidanud vastu ja hakkas ise emaga rääkima:

„Ema, ma sain täna naabritüdrukuga tuttavaks, hästi ilus ja tore tüdruk on. Taadi maja ka korda tehtud, ei tunne äragi. Tüdruku nimi on Anna. Ta on nii minu moodi, samaealine ja... Küll on hea, et tüdruk on, saan temaga kogu suve koos olla ja meil ei hakka kindlasti igav. Tulen just tema juurest ja juba kisub sinna tagasi, nii palju on meil rääkida. Ei tea, kas suve lõpukski räägitud saame. Ta vist tuleb meie kooli, teadis mu nime – kes muu kui klassijuhataja mainis. Anna kutsus mind külla, kui sul mind hetkel vaja pole, siis läheksin tagasi. Või on sul midagi rääkida minuga...?”

„Rääkida võiksime küll.” Ema võttis istet ja näitas käega, et Elli sama teeks. Ellil kiskus pingest iiveldus kurku.

„Mul on tööl kiired ajad, pean mõnda aega rohkem päristööl olema ja kodus harvem. Ma olen siin plaaninud sulle hoidja leida, sa ei saa kogu aeg omapäi olla, mina ka ei saa rahu, kui sina siin ripakil ja söömata. Mis sa ise arvad, kelle võiksime su hoidjaks tellida?”

„Anna.”

„Mida ma annan?”

„Heh, Anna, naabritüdruku võiksime tellida mind hoidma.”

„Ära aja rumalat juttu, ise ütlesid, et Anna on sinuealine.” Ema ei olnud tuttav oma uute naabritega, aga see mõte ei kõlvanud ilmselt kusagile, et üks laps hakkab hoidma teist last. Ju ta nägi juba vaimusilmas, et ühe mure asemel saaks ta kaela topelt. Et mida kaks puberteediealist tüdrukut välja mõtlevad, seda ei suuda ennustada ka kogu ilma targad. Ei tea, miks teda veel lapseks peeti, ema oli temaealiselt juba ise sünnitanud, noh, paar aastat vanemana. See tema ammune kergemeelsus ongi nüüd Elli elu ohustamas ja vabadust piiramas. Elli ei hakanud ema mõjutama, enne pidi ta välja peilima võimalused, kuidas saaks kõige suurema vabadusega suve veeta. Mingit külamoori ta siia küll ei lase. Tuleks taat, tema küll, aga muttidel on kriips peal. Elli mõtles juba, et jookseb kodust minema, kui ema mingi krõhva koju valvama toob. Järgmisel aastal saab ta passi, siis on küll aidaa, ei tema siia kopitama ja vanadust ootama kavatse jääda. Elli läks õue, et asja üle järele mõelda.