Читать книгу Kolmekümne sarga saar - Leblanc Maurice - Страница 6

Üsna Bretagne’i südames paiknev maaliline Faouët’ küla nägi ühel maikuu hommikul saabuvast sõidukist väljumas daami, kelle lopsakas hall rüü ja nägu kattev loor ei suutnud varjata tema silmapaistvat ilu ja täiuslikku graatsiat.

Daam einestas kiiruga kohalikus kõige paremas võõrastemajas. Seejärel, keskpäeva paiku palus ta peremehel hoiule võtta oma reisikohvri, päris juhatusi ümbruse kohta, ja läks läbi küla maale.

Varsti oli tema ees kaks teed: üks viis Quimperlésse ja teine Quimper’sse. Daam valis viimase, sammus alla orgu, kõndis vastasnõlvast üles ja märkas paremat kätt külatee alguses viita: Locriff 3 km.

„Siin ta siis ongi,” lausus ta endamisi.

Aga kui ta ringi vaatas, ei leidnud ta oma üllatuseks seda, mida otsis. Kas ta oli teejuhatusest valesti aru saanud?

Ei ühtegi hingelist lähedal ega eemal silmapiiril, nii kaugele kui silm küündis nägema üle Bretagne’i puudega palistatud aasade ja kuplite. Mitte kaugel külast kerkis kevadise ärkava roheluse rüpest väike loss, kõik aknad tema hallil fassaadil olid luukidega suletud. Keskpäevase angeluse kellad kõlasid õhus. Seepeale laskus maale suur vaikus ja suur rahu.

Daam istus maha mäenõlva madalale rohule, võttis taskust mitmele lehele kirjutatud kirja ja hakkas veel kord lugema:

Esimese lehekülje ülaosas seisis juriidilise asutuse kirjapäis:

Dutreillis’ agentuur

Nõuandekabinet

Konfidentsiaalsed teenused

Diskreetsus

Alamal aadress:

Madame Véronique, Moeäri, Besançon.

Daam luges:

„Armuline proua,

Teil on raske uskuda, kui suure rõõmuga täitsin ma Teie kahekordse ülesande, mille Teie mulle mais 1917 usaldasite. Ma polnud unustanud tingimusi, millistes mul oli neliteist aastat tagasi võimalus pakkuda Teile oma püüdlikku abi ajal, mil rasked sündmused olid tumestanud Teie elu. See olin mina, kellel õnnestus leida kõik tõendid Teie kalli ning auväärse isa, härra Antoine d’Hergemonti, ja Teie armsa poja François’ surma kohta – esimene ohver reas, mis pidi sisaldama veel nii palju kõmulisi ohvreid.

Ärge unustage, et seegi olin mina, kes Teie palvel ja mõistes, kui hädavajalik oli Teid päästa Teie abikaasa vihkamise ja, öelgem ausalt, tema armastuse küüsist, võttis ette kõik vajalikud sammud Teie astumiseks karmeliitide kloostrisse. Ja lõpuks olin mina see, kes siis, kui religioosne elu kloostris Teile loomuvõõraks osutus, hankis Teile tagasihoidliku modistikoha Besançonis, kaugel linnadest, kus möödusid Teie lapsepõlveaastad ja abielunädalad. Teil oli huvi ja vajadus endale leiba teenida ja mitte mõelda juhtunule. Te pidite toime tulema. Ja te tulite toime.

Nüüd aga tuleme tõikade juurde, topelttõikade juurde, mis Teile kaheldamatult huvi pakuvad.

Kõigepealt küsimus: mis sai tormisel merel Teie abikaasast härra Alexis Vorskist, sünnijärgselt ja dokumentide põhjal poolakast, kes pidi tema enda ütlemist mööda olema kuninga poeg?

Teen lühidalt: juba sõja alguses paigutati ta kahtlusalusena Carpentras’ lähedal asunud vangilaagrisse, kust tal õnnestus põgeneda Šveitsi; sealt naasis ta peagi Prantsusmaale, kus paljastati, et ta on sakslane ja salakuulamises süüdistatuna uuesti arreteeriti. Ka teisel korral, mil teda ootas vältimatu surmaotsus, pääses ta põgenema ja varjas end Fontainebleau metsas, kuni viimaks ei tea kelle poolt surnuks pussitati.

Ütlen seda Teile täiesti otse näkku, madam, teades, kuidas Te põlgate seda isikut, kes teid nii jälestusväärselt reetis, ja teades sedagi, et Teile on ajalehtede kaudu tuttavad enamus neist faktidest, kuigi Teil pole olnud võimalust nende absoluutses tõesuses veenduda.

Aga tõendid on olemas. Ma olen neid oma silmaga näinud. Pole kahtlust, et Alexis Vorski on Fontainebleausse maetud.

Möödaminnes luban endale, armuline proua, juhtida Teie tähelepanu selle surma kummalisusele. Meenutan Teile kummastavat ennustust, millest mulle jutustasite seoses härra Vorskiga. Härra Vorski, kelle loomupärast taiplikkust ja kaugeltki mitte tavalist elujõudu rikkus võlts ja ebausklik vaimulaad, mida painasid hallutsinatsioonid ja hirmud, oli kõvasti mõjustatud sellest tema elul lasuvast ennustusest, mida olid temasse sisendanud mõned okultismi harrastavad isikud: „Vorski, kuningapoeg, sa saad surma sõbra käe läbi ja su naine puuakse risti.” Ma muidugi muigan, armuline proua, neid viimaseid sõnu kirjutades. Puuakse risti! Lüüakse risti… Selline hukkamisviis on nüüd küll pisut moest läinud ja Teie pärast ei tunne ma vähimatki muret. Kuid mida arvate pussitorkest, mille Vorski sai saatusliku ettekuulutuse kohaselt?

Ent piisab heietamisest. Nüüd tulen…”

Véronique laskis kirja hetkeks põlvile langeda. Dutreillis’ taktitu toon ning familiaarsed vihjed riivasid tema peenetundelisust ja Alexis Vorski traagiline kuju justnagu rõhus teda. Ängistav mälestus sellest inimesest kutsus esile ahastusevärina. Ta talitses ennast ja luges edasi:

„…Nüüd tulen oma teise ülesande juurde, armuline proua, mis peaks pakkuma Teile eriti suurt huvi, sest kõik muu on juba minevik.

Täpsustagem fakte. Kolm nädalat tagasi, ühel harval korral, mil otsustasite rikkuda oma eluviisi nii auväärset monotoonsust ja läksite neljapäeva õhtul koos oma teenistujatega kinno, hämmastas Teid täiesti seletamatu juhuslik kaader. Põhifilmis „Bretagne’i legend” oli palverännakustseen teeäärse hüljatud hurtsiku ees, millel, muide, polnud mingit sisulist seost filmi tegevusega. Ilmselt oli too hütt täiesti juhuslikult kaadrisse sattunud. Teie tähelepanu köitis aga üks sootuks seletamatu detail. Hurtsiku ukse tõrvatud laudadele oli käsitsi kirjutatud kolm tähte – V. d’H. Need kolm tähte olid sulaselgelt Teie noorpõlveaegne allkiri, nagu Teie seda kasutasite oma kirjades lähedastele ja mida Teie järgnenud neljateistkümne aasta jooksul enam kordagi ei kasutanud! Véronique d’Hergemont! Võimatu oli siin eksida. Kaks suurtähte, mida lahutab teineteisest väike d ja apostroof. Ja veel, H tähe ristkriips sabana kolme tähe alla keeratud, täpselt nagu Teie tõmbasite!

Armuline proua, sellest üllatavast kokkusattumusest põhjustatud jahmatus ajendaski Teid nõutama minu abi, mida Teile varemgi oli osutatud. Ja nagu Te teadsite, see kaasabi osutus tõhusaks.

Teie ootuste kohaselt, armuline proua, õnnestus mul see koht kindlaks teha.

Edasi teen lühidalt, nagu mul kombeks.

Armuline proua, istuge Pariisi õhtusele kiirrongile, mis järgmiseks hommikuks viib Teid Quimperlésse. Sealt mingi sõidukiga Faouët’sse. Kui enne või pärast einet mahti on, külastage väga huvitavat Püha Barbara kirikut, mis paikneb erakordselt kaunis maakohas ja on andnud ainet filmile „Bretagne’i legend”. Sealt minge jalgsi Quimper’ maanteele. Esimese tõusu lõpus, natuke enne Locriffi viitavat külavaheteed, leiate puudest piiratud poolsõõris oma nimetähti kandva hüljatud hurtsiku. See ei paista millegi erilisega silma. Majake on tühi. Isegi põrandat pole. Pehkinud lauajupp käib pingi eest. Katuseks tõukudest läbi jüratud tahvel, millest vihm läbi sajab. Kordan: ei ole kahtlust, et üksnes juhuse tõttu sattus see hurtsik filmikaamera ette. Lisan veel, et „Bretagne’i legendi” võtted toimusid möödunud aasta septembris, järelikult olid nimetähed uksele kirjutatud vähemalt kaheksa kuud tagasi.

Nõndaks, armuline proua, mu mõlemad ülesanded on täidetud. Ma olen liiga tagasihoidlik, et öelda teile, millist vaeva ja nutikust nõudis nii lühikese aja jooksul selle ülesande täitmine, ilma milleta leiaksite tõepoolest, et viissada franki on pisut naeruväärne summa, mis ma oma vahetalituse hinnaks määrasin.

Palun võtke vastu minu…”

Véronique murdis kirja kokku ja vajus viivuks lugemisest saadud muljetesse, mis olid rusuvad nagu kõik muugi, mis äratasid ellu ta talumatult valusa abielu. Eriti püsiv oli üks mälestus, mis oli niisama terav kui tundidel, mil ta sellest vabanemiseks oli pagenud kloostriseinte varju. See oli tunne või koguni veendumus, et kõigis oma õnnetustes – oma isa surmas, oma poja surmas – oli ta ise süüdi, oli süüdi sellepärast, et oli armunud Vorskisse. Mõistagi oli ta tõrkunud selle armastuse vastu ja oli otsustanud abielluda ainult sunnitult, meeleheitel, et vältida Vorski kättemaksu härra d’Hergemontile. Aga ometigi oli ta seda meest armastanud. Ometigi oli ta alguses mehe pilgu all kahvatanud, ja selle pärast, mis talle nüüd tundus andestamatu nurjatusena, selle pärast tundis ta süümepiina, mida aeg polnud leevendanud.

„Aitab juba,” sosistas ta, „küllalt nukrast mõlgutamisest. Ma ei tulnud siia nutma.”

Põhjus, mis oli ta Besançoni üksindusest siia toonud, elustus taas ja Véronique tõusis tarmukalt püsti.

„Natuke enne Locriffi viivat külateed… puudest piiratud poolsõõr…” oli öeldud Dutreillis’ kirjas. Järelikult on ta sellest paigast mööda tulnud. Kohe seadis ta sammud tagasi ja märkas õige pea paremat kätt metsasalu, mis oli hurtsikut varjanud. Lähemale jõudes silmas ta majakest.

Too oli karjuste või teevahi puhkepaik, tuule ja vihma käes kõdunenud ja lagunenud. Véronique astus lähemale ja konstateeris, et vihmast ja päikesest luitunud nimetähed olid märksa tuhmimad kui filmis. Ent kolm tähte olid selgesti nähtavad nagu ka saba, ja madalamal nägi Véronique veel midagi, mida Dutreillis polnud maininud: noolt ning numbrit, number üheksat.

Véronique’i ärevus kasvas. Kuigi keegi polnud siin mingil moel üritanud imiteerida tema signatuuri vormi, oli see kindlasti tema neiupõlveallkiri. Kes võis selle kirjutada hüljatud hurtsiku uksele siin Bretagne’is, kus ta viibib esimest korda oma elus?

Véronique ei tundnud maailmas enam kedagi. Üksteisele järgnevate sündmuste rida oli põhjustanud seda, et kogu ta neiupõlv, kogu ta minevik oli nii-öelda uppunud ühes nendega, keda ta oli armastanud ja tundnud. Kuidas oli see võimalik, et mälestus tema allkirjast oli säilinud temast väljaspool ja väljaspool neid, keda enam ei olnud? Ja milleks ikkagi see kiri siin selles paigas? Mida see tähendab?

Véronique tegi ringi ümber majakese. Ühtki teist märki polnud näha, ka ümbritsevatel puudel mitte. Ta mäletas, et härra Dutreillis oli ukse lahti teinud, aga polnud sees midagi näinud. Siiski tahtis ta ise veenduda, et mees polnud eksinud.

Uks oli suletud lihtsa puupööraga. Véronique tõstis linki, ja kummaline küll! – ta ei suutnud seda endale seletada: oli vaja pingutust, mitte füüsilist, vaid hingelist – tahtepingutust, et tõmmata ust enda poole. Talle tundus, et selle väikese liigutusega tungib ta tahtmatult kohtutavate nähtuste ja sündmuste keerisesse.

„Tulgu mis tuleb,” mõtles ta. „Mida mul karta?”

Véronique tõmbas järsult ust.

Tema suust pääses hirmukarjatus. Hurtsikus oli mehe surnukeha. Teist korda laibale täpsemat pilku heites märkas ta selle ehmatavat omapära: surnul puudus teine käelaba.

Koolnu oli rauk, kelle nägu piiras lehvikuna hall habe ja kaelale langesid pikad valged juuksed. Ta mustaks tõmbunud huuled ning tursunud naha värvus viisid Véronique’i mõttele, et ta võis olla mürgitatud, sest tal polnud ainsatki haavajälge peale nähtavasti juba mitu päeva tagasi randmest ära lõigatud käetombu. Tal olid seljas puhtad, kuid üsna kulunud bretooni talupojarõivad. Laip oli muldpõrandal istukil, pea toetatud vastu pinki, jalad konksus.

Kõik need tähelepanekud, mida Véronique tegi, olid ebateadlikud ja jäid pigem mällu, sest hetkel jäi ta paigale, värises üleni, pilk tardunud, ja pomises:

„Laip… laip…”

Korraga tuli talle pähe mõte, et võib-olla ta eksib ja tema ees istuv mees polegi surnud. Ta kompas tolle laupa ja jäise naha puudutusest käis tal külmavärin üle ihu.

Ometi vabastas see käeliigutus Véronique’i kangestusest. Tuli midagi ette võtta, ja kuna läheduses polnud ühtki inimest, otsustas ta minna tagasi Faouët’sse ning teatada leiust ametivõimudele. Enne aga söandas ta siiski laipa veidi uurida – ehk leiab midagi, mis aitaks surnu isikut tuvastada.

Taskud olid tühjad. Rõivastel ega pesul polnud ainsatki märki. Kui ta otsimist jätkates laipa natuke liigutas, vajus tolle pea ettepoole ja tõmbas kaasa ka keha, mis jalgade poole vajudes tõi nähtavale pingialuse.

Pingi alt hakkas Véronique’ile silma paberirull – kortsunud, rebitud, kokku käkerdatud paberileht, millele oli peente joontega midagi joonistatud.

Ta võttis rulli maast üles ja harutas lahti. Ei jõudnud aga selle tööga kuigi kaugele, kui ta käed hakkasid jälle värisema ja ta sosistas:

„Issand Jumal!... Issand Jumal!...”

Kogu oma vaprust kokku võttes püüdis ta endale sisendada vajalikku rahu, et vaadata silmadega, mis suudaksid näha, ning aduda ajuga, mis suudaks mõista.

Ta suutis enam-vähem rahulikult uurida vaid mõne sekundi. Nende paari sekundi jooksul püüdis ta läbi aina tiheneva uduliniku silme ees aru saada punasega tehtud joonistusest, mis kujutas nelja naist ristipooduna nelja puutüve külge.

Pildi esiplaanil asetsev keskne figuur, esimene naine, looritaoline rüü katmas kangestunud keha, nägu hirmsatest piinadest moonutatud, kuid siiski äratuntav – see ristipoodud naine oli ju tema ise! Tõepoolest, ei saanud olla kahtlust: see oli tema, Véronique d’Hergemont!

Pealegi oli piinatulba ülaotsa, poodu pea kohale kinnitatud muistse tava järgi nimesilt.

Sildil olid Véronique’i neiupõlve initsiaalid, kolm tähte ja „saba”: V. d’H. – Véronique d’Hergemont!

Kramplik värin läbistas ta keha pealaest jalatallani. Ta ajas end siiski sirgu, pööras ümber, astus uksest välja ja langes minestanult rohule.

Véronique oli hea tervisega suurt kasvu tugev, imetlusväärselt tasakaalukas naine, kelle vaimset tervist ja harmoonilist füüsist polnud läbi elatud katsumused riivanud. Oli tarvis lausa erakordseid tingimusi ja iseäranis ränki katsumusi pluss kaht rongis veedetud magamata ööd, et surmväsinud naise närvid üles ütleksid ja tahe vankuma lööks.

Ei möödunud üle kahe-kolme minuti, kui Véronique’i mõistus oli taas selge ja meel vapper.

Ta tõusis maast üles, astus veel kord hurtsikusse, võttis kätte paberilehe, ja ehkki teda valdas ikka veel ärarääkimata äng, vaatas ja nägi – seekord silmadega, mis näevad, ja ajuga, mis saab aru.

Ta nägi asju, millel alguses ei paistnud olevat erilist tähendust või mille tähendus oli vaid aimatav. Paberi vasakul poolel oli kitsas, viieteistkümnerealine veerg, mis polnud kirjutatud, vaid koostatud ühesugustest kritseldatud tähtedest, mille eesmärk näis olevat vaid tühja ruumi täita.

Ent mitmes kohas olid üksikud sõnad siiski loetavad.

Ja Véronique luges: „Neli naist ristil…” Edasi: „Kolmkümmend sarka…” ja lõpuks viimane rida: „Jumalakivi, mis kingib elu või surma.”

Sellele veerule oli kahe üpris korrapärase joonega, üks musta, teine punase tindiga, raam ümber tõmmatud; selle alla, ikka punasega, oli joonistatud kaks puuvõõriku oksaga kokku põimitud sirpi, selle all oli kirstu siluett.

Parempoolse, ilmselt palju tähtsama osa täitis sangviiniga tehtud joonistus, mis ühes pildi juurde kuuluva selgituste veeruga andis tervele paberile raamatust pärit lehekülje välimuse, õigemini raamatulehe koopia välimuse – mingi suure vanade piltidega raamatu, kus süžeesid käsitleti primitiivses maneeris, reegleid täiesti ignoreerides.

Ja süžeeks oli neli naist ristipuul.

Neist kolm, perspektiivis aina väiksemad, tuhmusid silmapiiri suunas; neil olid bretoonlannade rahvarõivad ja bretoonlannade peakatted, kuid kohaliku eripärana kuulus selle juurde suur must lehv, mille kaks tiiba sarnanesid Alsace’i tanuga. Ja lehekülje keskel, seal oli see kohutav asi, millelt Véronique ei suutnud oma hirmunud pilku lahti kiskuda. Seal seisis kõige tähtsam rist – puutüvi, mille madalamad oksad olid maha laasitud ja mille küljes vasakul ja paremal kõlkusid naise käed.

Poodu käed ei olnud puu külge naelutatud, vaid kokkusurutud reitest kuni õlgadeni köiega kinni seotud. Bretooni rahvarõiva asemel oli ohvril üll peaaegu maani ulatuv surilina, mis veelgi pikendas ärapiinatud keha ahtakest siluetti.

Poodu südantlõhestav ilme väljendas resigneerunud valu ja melanhoolset graatsiat. Ja täitsa kindlasti oli see Véronique’i nägu, eriti kahekümneaastase Véronique’i nägu, nagu see neiule vastu vaatas kurbadel tundidel, kui ta silmitses peeglis oma silmi, kus polnud lootusekübetki, ainult pisarad.

Kujutatul olid noorukese Véronique’i juuksed, mis samasuguste lopsakate lainetena vööni langesid.

Ning pea kohal: V. d’H.

Véronique jäi pikalt järele mõtlema, otsis oma minevikus, püüdes seostada tänaseid tõsiasju hämarate noorusmälestustega. Kuid ühtki valgusekiirt ei sähvatanud ta peas. Sõnad, mida ta luges, pilt, mida ta vaatas – miski ei omandanud mitte mingit tähendust ega pakkunud vähimatki seletust.

Veel mitu korda uuris ta paberilehte. Seejärel rebis aegamisi, kuid kogu aeg sellele mõeldes, joonistuse pisikesteks tükikesteks, mis tuul laiali puhus. Kui viimane tükike oli lendu tõusnud, oli otsus valmis. Ta lükkas mehe endisesse asendisse, sulges hurtsiku ukse ja hakkas rutakalt küla poole astuma, et teatada sellest loost ametivõimudele, nagu kord ja kohus.

Ent tund aega hiljem, kui ta koos Faouët’ meeri, põlluvahi ning uudishimulike salgaga, keda tema jutt ligi tõmbas, tagasi jõudis, oli hurtsik tühi.

Laip oli kadunud.

Kogu see lugu oli nii imelik, et Véronique tundis: niisuguses mõtete virvarris on raske vastata esitatavatele küsimustele ning hajutada kahtlusi, mis võisid tekkida ja tekkisidki tema tunnistuse ja siinviibimise põhjuste ning isegi tema mõistuse suhtes. Ta otsustas korrapealt loobuda igasugustest pingutustest ja tülikatest sekeldustest. Uudishimulike hulgas oli ka võõrastemajapidaja. Véronique küsis temalt, missugune on lähim küla, kui teed mööda edasi minna, ja kas ta jõuab mõne raudteejaamani, kust saab tagasi Pariisi sõita.

Ta jättis meelde kaks nime: Scaër ja Rosporden, tellis sõiduki, mis koos kohvriga pidi talle järele jõudma, ja lahkus, suurejooneliselt elegantne, kaunil näol kohkumatu ilme, mis teda igasuguse pahatahtlikkuse eest kaitses.

Ta hakkas astuma, nagu öeldakse, hea õnne peale. Tee oli pikk, andis astuda. Aga Véronique’il oli nii suur rutt teha lõpp nendele arusaamatutele sündmustele ja pöörduda tagasi rahulikku ellu ja unustusse, et ta marssis pikkade sammudega ikka edasi, kusjuures talle ei tulnud pähegi, et väsitab end tarbetult, sest talle järgnes ju sõiduk.

Midagi mõtlemata sammus ta üles küngastele ja küngastelt alla orgu, tema ees oli nii palju mõistatusi, et ta lihtsalt keeldus neile lahendust otsimast. Minevik kerkis vägisi pinnale ja selle mineviku ees tundis ta kohutavat hirmu. Hirmus oli mõelda ajavahemikule, mis algas Vorski kuriteoga ja lõppes isa ning poja surmaga.

Ta ei tahtnud mõelda muule, kui oma tagasihoidlikule elule, mida ta elas Besançonis. Mitte mingeid muresid, mitte mingeid unistusi ega mälestusi. Ta ei kahelnud, et keset igapäevaseid harjumuslikke tegevusi, mis teda ümbritsesid vähenõudlikus majas, ei unusta ta hüljatud hurtsikut, meesterahva köndistatud laipa ja hirmutavat joonistust, millel oli salapärane kiri.

Veidi enne suurt Scaëri alevit, kuuldes enda järel kuljuste kõlinat, nägi ta Rospordeni poole viival teeharul pooleldi kokkuvarisenud maja müüriosa.

Ka sellele müürijupile, noole ning number 10 kohale olid valge kriidiga kirjutatud taas prohvetlikud tähed: V. d’H.