Читать книгу Kolmekümne sarga saar - Leblanc Maurice - Страница 7

Véronique’i hinges toimus äkiline muutus. Nii nagu ta ennist oli tahtnud tulise kiiruga põgeneda ähvardava ohu eest, mis näis kerkivat kurjast minevikust, niisama otsusekindlalt võttis ta nüüd lõpuni käia pahaendelise tee, mis ta ees avanes.

Mõttemuutus tuli sellest, et korraga näis vilksatavat pimeduses valgusekiir. Äkki sai Véronique aru iseenesest õige lihtsast märguandest: nool näitab kindlas suunas ja number 10 peab olema kümnes number, mis tähistab teed ühest punktist teiseni.

Kas need märgid olid kirjutatud tema või kellegi teise juhtimiseks, sellel polnud õigupoolest mingit tähtsust. Oluline oli niit, mida mööda Véronique võis välja jõuda teda vaevava küsimuse lahenduseni: mis ime läbi on välja ilmunud tema neiupõlveaegne allkiri ühte põimituna mingite traagiliste sündmustega?

Faouët’st välja saadetud tõld jõudis talle järele. Véronique istus peale ja palus kutsaril üsna aeglaselt Rospordeni suunas sõita.

Lõunaks jõuti pärale ja Véronique nägi, et tema oletused leidsid kinnitust. Kahel korral oli ta näinud ristteel oma nimetähtedega numbreid – 11 ja 12.

Véronique ööbis Rospordenis ja jätkas järgmisel päeval otsinguid.

Number 12, mida ta oli näinud ühel kalmistumüüril, juhatas otse Concarneau teele, kuhu ta ka varsti välja jõudis, ilma et oleks teisi viitasid märganud.

Véronique arvas juba end olevat eksinud, tuli läbikäidud teed tagasi ja kaotas tagajärjetu otsimisega terve päeva.

Alles järgmisel päeval leidis ta üsna kustunud numbri 13. See osutas talle teed Fouesnanti. Hiljem loobus ta ka sellest suunast, et järgneda märkidele, liikuda mööda külavaheteid, kus ta ükskord jälle ära eksis.

Neljandal päeval pärast Faouët’st lahkumist jõudis Véronique välja ookeani äärde, Beg-Meili avarale rannikule.

Ta veetis kaks ööd külas, saamata ettevaatlikult esitatud küsimustele vähegi rahuldavat vastust. Seejärel, uidates hommikul pooleldi üle ujutatud kaljurahnude vahel, mis ranniku kaheks jagasid, avastas ta noore metsaga kaetud madalal pankrannikul kahe laasitud tamme vahel nähtavasti tolliametnike kasutada olnud mullast ja okstest ulualuse. Selle sissekäigu ees seisis väike menhir, millel paistsid tema nimetähed ja number 17.

Noolt enam ei olnud. Numbri all oli vaid punkt. See oli kõik.

Ulualusest leidis ta kolm katkist pudelit ja mõned tühjad konservikarbid.

„Lõppeesmärk on siis siin,” mõtles Véronique. „Siin on söödud. Toidumoon oli ehk varem kohale toodud.”

Samal hetkel märkas ta, et temast mitte kuigi kaugel, kaljude vahel paikneva väikese merekarbikujulise abaja kaldal kiigub lainetel mootorpaat.

Küla poolt kostsid hääled – üks oli mehe, teine naise oma.

Paigast, kus Véronique seisis, nägi ta esialgu üsna eakat meest, kes kandis poolt tosinat moonakotti makaronide ja kuivatatud aedviljaga. Mees pani kandami maha ja ütles:

„Nii et reis läks korda, proua Honorine?”

„Suurepäraselt.”

„Kus te siis ka käisite?”

„Ikka Pariisis, kaheksa päeva olin kodust ära… Ajasin oma härra asju…”

„Hea meel tagasi olla?”

„Ausõna, on küll.”

„Ja näete, proua Honorine, teie paat on justament vanal kohal. Käisin seda iga päev vaatamas. Täna hommikul võtsin viimaks purje maha. Liigub vist hästi küll?”

„Imehästi.”

„Ei noh, te olete igavesti vahva loots. No kes oleks võinud arvata, proua Honorine, et te hakkate pidama niisugust ametit?”

„Sõda. Kõik noormehed on meie saarelt minema läinud, teised on kalal. Laev ka ei käi enam iga kahe nädala takka, nagu vanasti. Eks ma siis käi ja täida tellimusi.”

„Aga bensiin?”

„On varuks. Selle koha pealt pole midagi karta.”

„Sedapuhku on siis jälle minek, proua Honorine. Kas aitan peale laadida?”

„Ei ole vaja, teil nagunii kiire.”

„Olgu peale… Sedapuhku siis jälle minek,” kordas mees. „Eks järgmise korrani, proua Honorine. Teen juba ette pakid valmis.”

Eemaldudes hõikas ta veel tagasi:

„Igatahes olge ikka hästi ettevaatlik ja pange tähele karisid, mis teie pagana saare ümber on!… Eks nende pärast olegi tal kuri kuulsus! Ega’s teda asjata Kolmekümne Sarga saareks hüüta. Head reisi, proua Honorine!”

Ja kadus kaljunuka taha.

Véronique võpatas. Kolmkümmend sarka! Needsamad sõnad, mida ta oli lugenud jubeda joonistuse servalt!

Ta kummardus. Naine aga oli osa toodud toidumoona ära paigutanud ja paar sammu paadi poole astunud ning pööras ringi.

Véronique nägi teda nüüd näost näkku. Tal olid seljas bretooni rahvarõivad ja peakatet ehtis suur mustast sametist otsekui kahe tiivaga lehv.

„Ah!” lalises Véronique. „Sama peakate, mis joonistusel… kolme ristilöödud naise peakate!”

Bretoonlanna oli umbes nelikümmend aastat vana. Tema energiline päikesest ja külmast põlenud nägu oli kondine ja tahumatu, kuid seda elavdasid kaks suurt musta arukat ning leebet silma. Raske kuldkett rippus ta rinnal. Sametist jakk oli tihedasti ümber piha tõmmatud.

Vaikselt laulu ümisedes kandis naine pakke paati, mistarvis pidi põlvitama suurele kivile, mille külge paat oli seotud. Töö lõpetanud, heitis ta pilgu silmapiirile, kuhu oli kogunenud musti pilvi. Sellegipoolest ei paistnud naine murelikuks muutuvat, vaid paati lahti päästes laulis edasi, sedapuhku valjemini, nii et Véronique kuulis laulu sõnu. Naine leelotas hällilaulu, huulil naeratus, mis paljastas tugevad valged hambad.

„Kui ema lapsukest uinutas,

Siis teda nõnda õpetas:

„Sa jäta nutt! Kui nutad sa,

Siis püha Neitsi nutab ka.

Laps, laula sa ja naera ka,

Siis püha Neitsi naeratab.

Sa pane kokku oma käed

Ja palu neitsi Maarjalt hääd…””^[1.]

Naine ei jõudnud laulu lõpetada. Ta ees seisatas Véronique, näost kahvatu ja pingul.

Naine küsis üllatunult:

„Mis lahti?”

Véronique’i suust tuli värisevi hääli:

„Kes teile selle laulu õpetas? Kust te seda teate? Seda laulu laulis mu ema… Laul on pärit tema sünnipaigast Savoiest… Ma pole seda laulu pärast tema surma enam kunagi kuulnud… Ma tahan… ma tahaksin…”

Ta vakatas. Bretoonlanna vaatas teda vaikides, näol jahmunud ilme, nagu tahaks temagi midagi küsida.

Kuid Véronique kordas:

„Kes teile seda õpetas?”

„Keegi sealt…” vastas lõpuks küsitu, keda oli hüütud proua Honorine’iks.

„Sealt?...”

„Jah, keegi minu saarelt.”

Véronique küsis edasi kerge pelgusega:

„Kolmekümne Sarga saarelt?”

„Jah, nii teda kutsutakse… Saare õige nimi on Sarek.”

Naised vaatasid teineteist mõningase umbusaldusega, millest paistis aga läbi tungiv tarve rääkida ning paljut teada saada. Ühtaegu tundsid mõlemad, et nad pole vaenlased.

Véronique alustas esimesena:

„Vabandage mind, kuid vaadake, see ei klapi kuidagi kokku…”

Bretoonlanna noogutas nõustuvalt ja Véronique jätkas:

„Ei klapi ja teeb murelikuks… Teate, miks ma siin rannikul viibin? Ma pean sellest teile rääkima. Ainult teie ehk võite mulle seletada… Näete, juhus, pealtnäha tühine juhus – kuid lõpuks koosneb ju kogu elu juhustest – sundis mind esimest korda tulema Bretagne’i ja näitas mulle ühe vana hüljatud hurtsiku uksel maantee veeres minu neiupõlveaegset allkirja, mida ma pole oma neli-viisteist aastat enam kordagi kasutanud. Teed jätkates nägin ma veel mitu korda neid tähti iga kord uue järjekorranumbriga. Viimaks ma sattusin Beg-Meili randa, siiakanti, mis oli – ma ei tea, kelle poolt? – ette nähtud kellegi teekonna lõpp-punktiks.”

„Ah siis teie allkiri on ka kusagil siinkandis?” küsis Honorine. „Kus?”

„Sellel kivil seal all, ulualuse sissekäigu ees.”

„Ma ei näe nii kaugelt. Mis tähed seal on?”

„V. d’H.”

Bretoonlanna püüdis tagasi hoida meeleliigutust. Ta kondine nägu reetis sügavat erutust, hambaid kõvasti kokku surudes ütles ta:

„Véronique… Véronique d’Hergemont.”

„Oh,” hüüatas noor naine, „te teate mu nime, te teate!”

Honorine haaras kahe käega noorel naisel kätest ja surus neid. Tema karedat nägu valgustas naeratus. Pisarad tõusid silma, kui ta muudkui kordas:

„Preili Véronique… Proua Véronique, see olete siis teie, Véronique? Oo Jumal, kas see on võimalik! Ole õnnistatud, Neitsi Maarja!”

Véronique oli segaduses ja muudkui kordas:

„Te teate mu nime… te teate, kes ma olen… Tähendab, teie suudate mulle selle mõistatuse ära seletada?”

Pärast pikka vaikimist vastas Honorine:

„Ma ei oska teile midagi seletada… Ka mina ei saa aru… Kuid me võime koos seletust otsida. Mis Bretagne’i küla see oli?”

„Faouët.”

„Faouët… tuttav küla. Ja kus too hüljatud hurtsik asus?”

„Kaks kilomeetrit külast.”

„Kas käisite hurtsikus sees?”

„Jah. See ongi kõige jubedam. Selles hurtsikus oli…”

„Edasi? Mis seal oli?”

„Alguses oli seal mehe surnukeha. Talupojarõivais pikkade valgete juuste ning halli habemega rauga laip… Ah, see surnu… Eales ei suuda ma seda unustada. Nähtavasti oli ta tapetud, mürgitatud… Ma ei tea…”

Honorine kuulas ahnelt, kuid see mõrtsukatöö ei paistnud talle midagi ütlevat ja ta küsis lihtsalt:

„Kes see oli? Kas tehti protokoll?”

„Kui ma koos Faouët’ inimestega tagasi jõudsin, oli laip kadunud.”

„Kadunud? Kes ta ära viis?”

„Ma ei tea.”

„Nii et rohkem ei tea te midagi?”

„Ei midagi. Kuid esimesel korral leidsin ma hurtsikust joonistuse… joonistuse, mille ma katki rebisin, aga mälestus sellest on minus alles nagu luupainaja, mis pidevalt uuesti ilmub. Ma ei suuda seda minema kihutada… Kuulake… Seal oli rulli keeratud paber, millele oli ilmselt üle kantud mingi vana pildi koopia, ja see kujutas, oh!... midagi hirmsat… jubedat… Nelja naist ristil! Ja üks neist naistest olin mina, koos minu nimega. Ja teistel olid sellised peakatted nagu teil…”

Honorine surus ootamatult tugevalt Véronique’i käsi.

„Mis te ütlesite?” karjatas bretoonlanna. „Mis te ütlesite? Neli naist ristil?”

„Jah, ja seal olid ka sõnad kolmekümnest sargast, tähendab, teie saarest.”

Bretoonlanna pani käe Véronique’i suule.

„Vaikige! Jääge vakka! Oh, sellest ei tohi rääkida. Ei, ei, ei tohi… Vaadake, on asju, mis on pärit põrgust… Neist rääkimine on pühaduseteotus… Vaikigem sellest… Eks me näe… järgmisel aastal ehk… Hiljem… hiljem…”

Naist väristas õudusehoog, nagu äikeseiil raputab puid ja pöörab kogu looduse segamini. Sealsamas vajus ta otsekui kokku murtult kivi peale põlvili ja palvetas, pea käte vahel, nii pikalt ja keskendunult, et Véronique ei tihanud temalt enam midagi küsida.

Viimaks tõusis naine püsti ja kordas natukese aja pärast:

„Jah, see on kohutav, kuid ma ei arva, et meie ülesanne oleks muutunud ja et oleks võimalik hetkekski kahelda.”

Ja tõsisel, madalal häälel ütles ta noorele naisele:

„Te peate minuga kaasa tulema.”

„Teie saarele?” küsis Véronique tülgastust varjamata.

Honorine võttis tal käest kinni ja jätkas ikka pühalikul toonil, milles Véronique’ile aimus salajasi, väljaütlemata mõtteid.

„Teie nimi on siis ikka tõesti Véronique d’Hergemont?”

„Jah.”

„Ja teie isa nimi?”

„Antoine d’Hergemont.”

„Te olite abielus kellegi niinimetatud poolakaga, nimega Vorski?”

„Jah. Alexis Vorskiga.”

„Abiellusite temaga pärast röövimisafääri, kui kõik suhted isaga olid katkenud.”

„Jah.”

„Teil oli temaga laps?”

„Jah, poeg François.”

„Keda te õieti ei tundnudki, sest teie isa röövis ta teilt ära?”

„Jah.”

„Ja mõlemad, nii teie isa kui poeg jäid laevahuku järel kadunuks?”

„Jah, nad on surnud.”

„Kust te seda teate?”

Véronique’i see küsimus ei üllatanud ja ta vastas:

„Mu enda ja ametivõimude korraldatud juurdlused – mõlemad põhinevad nelja madruse ümberlükkamatul tunnistusel.”

„Kes teile ütleb, et nad ei valetanud?”

„Miks nad pidid valetama?” küsis Véronique üllatunult.

„Nende tunnistused võisid olla kinni makstud… Need võisid olla dikteeritud.”

„Kelle poolt?”

„Teie isa poolt.”

„Väga imelik mõte! Minge nüüd, mu isa oli ju surnud!”

„Ma kordan: kust te seda teate?”

Sedapuhku sattus Véronique segadusse.

„Mis te sellega öelda tahate?” küsis Véronique sosinal.

„Üks silmapilk. Kas te teate nende madruste nimesid?”

„Kunagi teadsin. Nüüd enam ei mäleta.”

„Kas teile ei meenu, et need olid bretooni nimed?”

„Jah, tõesti. Aga ma ei mõista…”

„Kuigi teie pole varem Bretagne’is käinud, käis teie isa siin õige tihti raamatute pärast, mida ta kirjutas. Ta viibis siin isegi siis, kui teie ema veel elas. Nii puutus ta kokku paljude siinsete inimestega. Oletagem, ta tundis neid nelja madrust, kes olid temasse kiindunud või kelle ta ära ostis, juba ammu enne ja värbas nad just selleks afääriks… Oletagem, et nad lasksid teie isa ja lapse maale mõnes väikeses Itaalia sadamas, ja olles head ujujad, uputasid jahi ranniku lähedal. Oletagem…”

„Aga need mehed on ju olemas!” hüüatas Véronique tõusva ärevusega. „Neid võib küsitleda!”

„Kaks neist on surnud loomulikku surma. Kolmas on Maguennoci-nimeline vanamees, kellega võite kohtuda Sarekil. Mis puutub neljandasse, siis võib-olla nägite teda alles nüüdsama. Tollest afäärist saadud rahaga ostis ta Beg-Meilis vürtspoe.”

„Ah tema! Temaga võib kohe rääkida,” ütles Véronique erutudes. „Lähme otsime ta üles.”

„Milleks? Mina tean rohkem kui tema.”

„Teie teate… te teate…”

„Ma tean kõike, mida teie ei tea. Ma võin kõigile teie küsimustele vastata. Küsige aga.”

Aga Véronique ei julenud talle esitada kõige tähtsamat küsimust, seda, mis tuksles tema teadvuse hämaruses. Tal oli hirm tõe ees, mis võis olla talumatu, tõe, mida ta ebamääraselt aimas, seepärast palus ta valulikul toonil:

„Ma ei saa aru… ei mõista. Miks pidi mu isa niiviisi toimima? Miks ta tahtis, et usutaks tema ja mu õnnetu lapse surma?”

„Teie isa oli vandunud kättemaksu…”

„Vorskile. Aga minule?... oma tütrele? Ja säärane kättemaks!”

„Teie armastasite oma meest. Olite tema mõju all. Selle asemel et põgeneda, nõustusite temaga abielluma. See oli isale avalik teotus. Te peaksite ju oma isa tundma, tema ägedat, tasumishimulist loomust, tasakaalutust, nagu ta ise ütles.”

„Aga siis?”

„Ja siis… siis, koos aina kasvava armastusega lapse vastu tugevnes temas süümepiin. Ta otsis teid kõikjalt. Minagi tegin tema ülesandel mitu reisi. Kõigepealt karmeliitide kloostrisse Chartres’is. Kuid sealt olite teie juba ammu lahkunud… Ja kustkohast võis ta teid leida?”

„Paljalt kuulutus ajalehtedes…”

„Ta avaldas ühe, väga diskreetse – skandaali pärast. Keegi vastas. Nad kohtusid. Teate, kes tuli kohtuma? Vorski. Vorski, kes teid samuti otsis, kes teid ikka veel armastas ja vihkas. Teie isa tundis hirmu ega julenud avalikult tegutseda.”

Véronique vaikis. Jõuetuna istus ta kivile ja sosistas, pea norus:

„Te räägite mu isast, nagu elaks ta veel…”

„Ta elabki.”

„Ja te näete teda sageli?”

„Iga päev.”

„Kuid teisest küljest,” Véronique’i hääl muutus madalamaks, „teisest küljest ei räägi te ainsatki sõna minu pojast… Mulle tuleb pähe hirmus mõte, et võib-olla ta ei elagi enam? Võib-olla on ta juba ammu surnud? Sellepärast vaikitegi temast?”

Véronique pingutas, et pead tõsta. Honorine naeratas.

„Oh, ma palun teid,” anus Véronique, „rääkige mulle tõtt… kohutav on loota, kui lootust enam ei ole… palun teid…”

Honorine võttis Véronique’il kaela ümbert kinni.

„Oh teid vaesekest… Kas ma oleksin siis kõigest sellest teile rääkinud, kui mu armas François oleks olnud surnud?”

„Ta elab! Elab!” hüüdis Véronique hõisates.

„Pagana pihta! Elab ja on väga hea tervise juures. Tore poiss, usaldusväärne ja tasakaalukas! Mul on tõesti õigus tema üle uhkust tunda, sest mina olen see, kes teie François’d on kasvatanud.”

Bretoonlanna tundis, kuidas Véronique ülejõukäiva kannatuse- ja rõõmukoorma all tema najale vajus, ja ütles:

„Nutke pealegi, hea inimene, see toob kergendust. Need pisarad on kindlasti palju paremad kui varasemad, eks? Nutke kogu mineviku häda ja viletsus välja. Mina lähen tagasi külla. Kindlasti on teil võõrastemajas mõni kohver. Mind siinkandis tuntakse. Toon kohvri ära ja lahkume siit.”

Kui bretoonlanna poole tunni pärast tagasi tuli, nägi ta juba kaugelt Véronique’i, kes püsti seistes talle kärsitult märku andis ja hüüdis:

„Kiiremini, kiiremini! Püha taevas, küll te liigute aeglaselt! Me ei tohi minutitki kaotada.”

Honorine aga ei kiirendanud sammu ega vastanud sõnakestki. Ta karmil näol polnud naeratuse varjugi.

„Noh, kas me hakkame minema?” ütles Véronique talle ligi astudes. „Ega me hiljaks ei jää? Kas miski takistab? Mis juhtus? Teil pole enam endist nägu peas?”

„Ikka… ikka…”

„Teeme siis ruttu!”

Véronique’i abiga tõstis Honorine kohvri ja moonakotid paati. Äkitselt jäi ta Véronique’i ette paigale ja küsis:

„Kas te olete täiesti kindel, et too ristilöödud naine seal pildi peal olete ikka teie?”

„Ei mingit kahtlust. Pealegi on naise pea kohal ju minu initsiaalid.”

„Väga imelik,” pomises bretoonlanna üpris murelikult.

„Ei tea miks? Keegi, kes mind kunagi tundis… tegi nalja… Paljas kokkusattumus, juhuslik fantaasiavälgatus, mis äratas ellu mineviku sündmused.”

„Oh ei, mitte minevik ei tee mulle muret, vaid tulevik!”

„Tulevik?”

„Tuletage meelde ettekuulutust…”

„Ma ei mõista.”

„Just, just, ettekuulutust, mille sai Vorski teie kohta…”

„Aa, te teate?”

„Tean. Hirmus on mõelda sellele joonistusele ja teistele asjadele, mis on veel hirmsamad.”

Véronique puhkes naerma.

„Misasja? Ja sellepärast kõhklete mind kaasa võtmast… et nii see lähebki?”

„Ärge naerge. Ei passi naerda, kui meid ähvardavad põrgutule leegid.”

Need sõnad lausus bretoonlanna suletud silmi ja lõi risti ette. Siis kõneles ta edasi:

„Muidugi… Te naerate minu üle… Arvate, et olen rumal ja ebausklik maanaine, kes usub kodukäijaid ja virvatulukesi. Teil on selles üksjagu õigus. Kuid uskuge, on asju, mis käivad üle mõistuse. Rääkige sellest Maguennociga, kui olete võitnud tema usalduse.”

„Maguennociga?”

„Ühega nendest neljast madrusest. Ta on teie poja vana sõber. Ka tema kasvatas poissi. Maguennoc teab nendest asjadest rohkem kui kõik targad kokku, kaasa arvata teie ise. Ja ometi…”

„Ja ometi?”

„Maguennoc tahtis saatust proovile panna ja tungida sügavamale, kui inimesel on õigus teada.”

„Ja mida ta tegi?”

„Ta tahtis oma käega, saate aru, oma käega (seda rääkis ta mulle ise) puudutada saladuse pimedat põhja.”

„Ja siis?” ei saanud Véronique reageerimata jätta.

„Siis kõrvetasid leegid ta käe. Hirmus haav, mida ta mulle näitas… Nägin oma silmaga… See oli nagu vähktõve haav. See tegi nii hirmsat valu, et…”

„Nii et?”

„Et võttis vasakusse kätte kirve ja raius ise oma parema käe maha.”

Véronique jäi keeletuks. Talle meenus laip Faouët’s ja ta lalises:

„Oma parema käe? Te kinnitate, et Maguennoc raius oma parema käe maha?”

„Kirvehoobiga. Sellest on nüüd kümme päeva, üle-eelmisel õhtul enne minu ärasõitu… Mina sidusin tal käe kinni. Miks te seda minult küsite?”

„Sellepärast,” vastas Véronique muutunud häälel, „et surnud mehel, sellel raugal, kelle ma hüljatud hurtsikust leidsin ja kes sealt oli hiljem kadunud, oli parem käsi hiljuti otsast ära lõigatud.”

Honorine võpatas. Tema heitunud ilme väljendas segaseid tundeid, mis polnud sugugi kooskõlas naise hariliku meelerahuga. Iga sõna rõhutades ütles naine:

„Kas te olete selles kindel? Jah, jah, nii see on… see on tema, Maguennoc… Vanamees pikkade valgete juustega? Jah? Laia habemega? Milline jõledus!”

Bretoonlanna sai enesevalitsuse tagasi ja vaatas murelikult ringi: kas polnud ta liiga kõvasti kõnelenud? Ta lõi jälle risti ette ja jätkas aeglaselt, otsekui iseendale:

„Tema oli esimene nendest, kes oli määratud surmale. Ta ise ütles mulle seda. Ja vanal Maguennocil olid silmad, mis lugesid tulevikuraamatut niisama hästi kui minevikuraamatut. Tema nägi selgesti seda, milleni teiste pilk ei küündinud. Ta ütles mulle: „Esimene ohver olen mina, proua Honorine. Ja kui teener on läinud, on mõne päeva pärast järg ta isanda käes…”

„Ja tema isand on…?” küsis Véronique tasa.

Honorine ajas end sirgu ja surus võitlusvalmilt käed rusikasse.

„Mina kaitsen teda,” vastas naine. „Mina päästan ta. Teie isast ei saa järgmist ohvrit. Ei, ei, ma jõuan veel õigeks ajaks… Laske ma lähen.”

„Me läheme koos,” ütles Véronique kindlalt.

„Palun teid, ärge olge jonnakas,” anus Honorine. „Laske mul minna. Veel täna enne õhtueinet toon ma teie isa ja poja teie juurde.”

„Miks nii?”

„Seal varitseb liiga suur oht… teie isa ja eelkõige teid. Meenutage nelja risti! Need on juba püsti… Ei, teie ei tohi sinna tulla! Selle saare peal lasub needus.”

„Ja mu poeg?”

„Te näete teda veel täna, paari-kolme tunni pärast.”

Véronique puhkes jälle naerma.

„Paari-kolme tunni pärast! Rumal jutt! Minge nüüd! Neliteist aastat pole mul poega olnud. Ja nüüd, kus ma sain teada, et ta elab, te palute mind oodata, kuni võin teda kallistada. Ei, mitte tunnikestki! Tuhat korda eelistan pigem riskida eluga kui hetkegi viivitada.”

Honorine vaatas Véronique’ile otsa ja veendus oma sõnade võimetuses ega käinud enam peale. Kolmandat korda lõi ta risti ette ja ütles lihtsalt:

„Sündigu siis Issanda tahtmine.”

Mõlemad astusid paati ja istusid kitsale pingile pakkide keskele. Honorine käivitas mootori, võttis tüüripinni ja juhtis sõiduki vilunult läbi kaljutippude ja leetseljakute, mis paistsid veepinnal.

1 Värsid tõlkinud A. Sepp [ ↵ ]