Читать книгу Kolmekümne sarga saar - Leblanc Maurice - Страница 8

Véronique istus tüürpoordis kastil näoga Honorine’i poole ja naeratas. Naeratus oli alles ebalev, vaoshoitud, kõhklev nagu päikesekiir, mis üritab tungida läbi viimaste tormipilvede, kuid kõigest hoolimata oli see õnnelik naeratus.

Õnnelik ilme oli just õige ilme selle imetlusväärse näo jaoks, mis kandis õilsuse ja erilise ujeduse pitserit, mille jätavad mõningatele naistele, keda on puudutanud suur õnnetus või keda on hoidnud armastus, tõsidus ja igasugusest naiselikust koketsusest hoidumine.

Naise mustad meelekohtadelt pisut hallinenud juuksed olid kuklas madalasse sõlme seotud. Tal oli lõunamaise inimese matt jume ja suured sinised silmad, mille iiris ja silmavalge tundusid olevat üleni kahvatusinist tooni nagu talvine taevas. Ta oli suurt kasvu, laiade õlgade ja harmoonilise büstiga naine.

Tema musikaalne ja pisut mehelik hääl kõlas kergelt ja rõõmsalt, kui ta rääkis oma taas leitud pojast. Ja Véronique tahtis pojast rääkida. Asjatult püüdis bretoonlanna viia juttu küsimustele, mis ei andnud talle rahu.