Читать книгу Nagu vits vette - Lee Child - Страница 5

Üheksas punkt: palvete pomisemine. Siiani on kõiki teadaolevaid pommirünnakuid ajendanud või motiveerinud või andnud neile õigustuse või sätestanud nende korraldamise religioon, peaaegu eranditult islam, ja moslemid on harjunud avalikult palvetama. Ellujäänud pealtnägijate tunnistuste kohaselt toob enesetapupommar enne nupule vajutamist kuuldavale pika loitsutaolise palvevormeli, mida ta kordab lõpmatuseni ja peaaegu kuuldamatult, ehkki huulte liikumine on näha. Reisija number neli oli hoolega ametis palvetamisega. Tema suu, erinevalt kivistunud pilgust, liikus, deklameerides mingit pikka katkendlikku rituaalset teksti, mis näis iga kahekümne sekundi järel korduvat. Võib-olla tutvustas ta end juba mingile jumalusele, kellega ta lootis teispoolsuses kohtuda. Või üritas end veenda, et too jumalus ja teine maailm on tõepoolest olemas.

Rong jäi seisma 23. tänava peatuses. Uksed avanesid. Mahaminejaid ei olnud. Pealetulijaid kah mitte. Ma märkasin platvormil väljapääsudele osutavaid punaseid silte: 22. tänav ja park, suund platvormi kirdepoolsesse otsa, 23. tänav ja park, suund kagu poole. Need Manhattani kõnnitee tähtsusetud osad tundusid äkki köitvad.

Ma jäin oma istmele. Uksed sulgusid. Rong sõitis edasi.

Kümnes punkt: suur kott.

Dünamiit on stabiilne lõhkeaine niikaua, kuni see on värske. Ta ei plahvata kogemata. Reaktsiooni vallandamiseks läheb vaja süütekapsleid. Need on detonaatorijuhtme kaudu ühenduses vooluallika ja lülitiga. Nood kobakad asjandused vanades vesternites sisaldasid endas mõlemat. Esimene osa vändapöördest andis hoo generaatorile nagu välitelefonis, ning seejärel vabastati lüliti. Kaasaskandmiseks taoline seadeldis ei sobi. Portatiivsuse huvides kasutatakse akut, ja lõhkeaine ühe jooksva meetri tarvis on vajalik paras hulk volte ja ampreid. Väikese AA-tüüpi patarei pinge on kõigest poolteist volti. Sellest, nagu praktika on näidanud, ei piisa. Üheksavoldine patarei on parem, aga korraliku „laksu” saamiseks soovitatakse kasutada suuri, kandilisi, supikonserve meenutavaid akusid, mis on mõeldud võimsate taskulampide jaoks. Taskusse toppimiseks on need liiga suured ja rasked, mistõttu läheb vaja kotti. Aku lebab koti põhjas, sellest lähtuvad juhtmed kulgevad lülitini ning sealt edasi väljuvad kotist selle tagaküljel asuva tähelepandamatu pilu kaudu ja jõuavad keeruga liigsuure rõivaeseme palistuse alla.

Reisijal number neli oli kaasa linlik must riidest õlakott, mille rihm toetus ühele õlale ja kadus teise õla taha, kott ise lebas tal süles. Tugeva riide kumerustest ja voltidest võis aru saada, et kott on tühi, kui mitte arvestada ühtainust rasket eset.

Rong jäi seisma 28. tänava peatuses. Uksed avanesid. Pealetulijaid polnud. Mahaminejaid samuti mitte. Uksed sulgusid taas ja rong sõitis edasi.

Üheteistkümnes punkt: käed on kotis.

See punkt lisandus loetellu alles kakskümmend aastat tagasi. Kuni selle ajani lõppes nimekiri kümnenda punktiga. Ent kõik siin ilmas areneb. Tegu, ja siis reaktsioon sellele. Iisraeli julgeolekujõud ja mõni vapper üldsuse esindaja võtsid kasutusele uue taktika. Kui teil tekkis millegi suhtes kahtlus, ei pistnud te kohe plagama. Sel polnuks ka mingit mõtet. Ega kartetšist kiiremini ei jookse. Selle asemel võtsite kahtlase isiku raevukasse karuhaardesse. Surusite tal käed külgedele. Nii ei saanud ta nupule vajutada. Sel kombel hoiti ära mitu pommirünnakut. Ja päästeti palju elusid. Ent ka pommarid õppisid. Nüüd räägiti neile, et nad hoiaksid oma pöidlad kogu aeg nupul, et karuhaardest poleks mingit kasu. Nupp asub kotis, kohe aku kõrval. Niisiis peavad ka käed olema kotis.

Neljanda reisija käed olid kotis. Koti klapp tema randmete vahel oli käkrus ja määrdunud.

Rong jäi seisma 33. tänava peatuses. Uksed avanesid. Mahaminejaid polnud. Platvormil seisev üksik reisija kõhkles, sammus siis paremale ja sisenes järgmisse vagunisse. Ma pöörasin end ja vaatasin läbi mu pea taga oleva väikese akna ning nägin, et ta sättis end istmele, mis asus üsna minu lähedal. Meid eraldasid kaks roostevabast terasest vaheseina ja tühimik vagunite haagisühenduse kohal. Ma tahtsin teda käeviipega kaugemale juhtida. Oma vaguni teises otsas jäänuks ta ehk ellu. Ent ma ei viibanud talle. Meie vahel puudus silmside ja nagunii poleks ta minust välja teinud. Ma tunnen New Yorki. Tobedad žestid hilisöises rongis ei mõju tõsiseltvõetavalt.

Uksed püsisid avatuna pisut kauem kui tavaliselt. Sekundi murdosa jooksul jõudsin ma mõelda, et peaksin üritama kõik reisijad vagunist välja juhtida. Ent ma ei teinud seda. Sest tulemus võinuks olla koomiline. Üllatus, mõistmatus, vahest ka keelebarjäärid. Ma polnud kindel, kas ma tean, kuidas on hispaania keeles „pomm”. Võib-olla bomba. Või tähendas see hoopis elektripirni. Mingist segasest tüübist, kes jahub elektripirnidest, poleks kellelegi abi.

Ei, elektripirn on bombilla, mõtlesin ma.

Vist.

Võib-olla.

Aga Balkanil räägitavaid keeli ei osanud ma päris kindlasti. Ja Lääne-Aafrika keeled olid mulle samuti tundmatud. Kuigi võibolla oskas see kleidis naine prantsuse keelt. Mõni Lääne-Aafrika riik on frankofoonne. Ja prantsuse keelt ma oskan. Une bombe. La femme là-bas a une bombe sous son manteau. Tol naisel seal on jopi all pomm. Kleidis reisija saaks ehk aru. Või mõistaks ta mind ehk mingil muul moel ja astuks meie kannul vagunist välja.

Kui ta muidugi õigel ajal üles ärkab. Kui ta oma silmad avab.

Ent ma jäin siiski oma istmele.

Uksed sulgusid.

Rong sõitis edasi.

Ma vaatasin pingsalt reisijat number neli. Kujutasin endale ette tema peenikest valget sõrme peidus oleval pomminupul. Too nupp pärines arvatavasti Radio Shackist¹. Iseenesest süütu vidin, mõeldud harrastajate jaoks. Hind arvatavasti poolteist dollarit. Mu silme ette kerkisid puntras juhtmed, punane ja must, teipi mähitud, kokku pressitud ja klambriga kinnitatud. Jäme detonaatorijuhe, mis kulgeb kotist välja ja on topitud naise jope alla ning ühendab omavahel kahtteist või kahtkümmet süütekapslit, mis moodustavad pika tapva redeli. Elektrivool liigub peaaegu valguse kiirusega. Ja dünamiit on uskumatult tugeva plahvatusjõuga. Suletud keskkonnas, näiteks metroovagunis, võib ainuüksi lööklaine meid kõiki pastaks litsuda. Naelad ja kuulikesed oleksid täiesti tarbetud. Nagu jäätisesse tulistatud püssikuulid. Ellu jääksid meist väga vähesed. Pärast võib leida umbes viinamarjaseemne suurusi luutükke. On võimalik, et sisekõrva kuulmeluukesed ja alasi jäävad terveks. Need luud inimese kehas on kõige väiksemad ja statistikale toetudes laengurahe neid tõenäoliselt ei taba.

Ma silmitsesin naist pingsalt. Talle lähenemine ei tulnud kõne allagi. Ma istusin temast üheksa meetri kaugusel. Naise pöial oli juba pomminupul. Odavad messingkontaktid asusid üksteisest arvatavasti kolme millimeetri kaugusel ning too pisike vahe ahenes ja laienes vaevunähtavalt ja rütmiliselt, järgides naise südamelööke ja käte värinat.

Tema oli valmis surema, mina mitte.

Rong loksus edasi, tuues kuuldavale iseloomulike helide sümfoonia. Oli kuulda mööda vihiseva õhu ulgumist tunnelis, vagunite ühenduskohtade tümpse ja kolkse raudrehvide all, kollektori kriipimist vastu juhtrööbast, mootorite undamist ning üksteisele järgnevaid kriikse, kui vagunid kõikudes järjestikku kurve läbisid ja rataste äärikud vastu rööpaid suruti.

Kuhu oli see naine minemas? Mille alt rong number 6 läbi sõitis? Kas inimpomm oli suuteline ka mõne ehitise purustama? Minu arvates mitte. Ja kuhu võiks kell kaks öösel olla kogunenud suur inimmass? Selliseid kohti polnud palju. Vahest ööklubide juurde, kuid suurema osa neist olime me juba selja taha jätnud ning sametiga kaetud köispiirdest poleks too naine nagunii mööda pääsenud.

Ma silmitsesin teda pingsalt.

Liigagi pingsalt.

Ta tunnetas seda.

Ja pööras oma pead, aeglaselt, sujuvalt, see oli nagu mingi programmeeritud liigutus.

Ta vaatas otse minu poole.

Meie pilgud kohtusid.

Naise ilme muutus.

Ta sai aru, et ma tean.