Читать книгу Nagu vits vette - Lee Child - Страница 6

Põrnitsesime teineteist peaaegu kümme sekundit. Siis ajasin ma end jalule. Tõmbasin end sõitvas rongis kukkumise vältimiseks pisut kühmu ja astusin esimese sammu. Mind oli võimalik tappa ka üheksa meetri kauguselt, selles polnud kahtlust. Niisiis ei saanud lähemale minek mind rohkem surnumaks muuta. Ma möödusin minust vasakul istuvast latiino naisest. Seejärel NBA särki kandvast mehest, kes oli minust paremal. Siis möödusin vasakule jäävast Lääne-Aafrika naisest. Tema silmad olid endiselt suletud. Tõmbasin end kätega kordamööda ühest seisutoest järgmiseni, õõtsudes paremale ja vasakule. Reisija number neli vahtis mind kogu selle aja ainiti, oli hirmul, hingeldas ja pomises omaette. Tema käed olid endiselt kotis.

Jäin seisma temast umbes kahe meetri kaugusel.

Ja ütlesin: „Ma tõesti soovin, et ma eksiksin selles suhtes.”

Naine ei vastanud. Ainult huuled liikusid. Liikusid ka tema käed paksu musta riide all. Suur ese naise kotis nihkus pisut.

Ma ütlesin: „Ma tahaksin teie käsi näha.”

Naine ei vastanud.

„Ma olen politseinik,” valetasin. „Ma saan teid aidata.”

Naine ei vastanud endiselt.

Siis ütlesin ma: „Me võiksime rääkida.”

Naine ei vastanud.

Ma loobusin seisutugedest kinni hoidmast ja lasksin oma käed külgedele vajuda. Nii mõjusin ma väiksemana. Vähem ohtlikuna. Olin tavaline mees. Seisin nii paigal, kui liikuv rong seda võimaldas. Ma ei teinud mitte midagi. Mul polnud ka valikut. Naine vajanuks üksnes murdosa sekundist. Mina paraku palju rohkem. Kui mitte arvestada, et ma ei saanudki tegelikult midagi teha. Ma oleksin võinud naise kotist kinni haarata ja püüda seda tema käest ära tirida. Kuid kott oli tal rihmaga ümber keha ning rihm oli lai ja tugevast riidest. Samasuguse tegumoega nagu tuletõrjevoolik. Materjali oli enne rihma valmistamist pestud ja vanutatud ja pehmitatud, nagu uue asjaga tänapäeval tehakse, kuid see oli endiselt väga tugev. Ma oleksin naise lihtsalt istmelt üles sikutanud ja põrandale pikali tõmmanud.

Ainult et ma poleks talle lähedalegi pääsenud. Ta oleks vajutanud nupule veel enne, kui ma jõudnuks käe vaid poolenisti välja sirutada.

Ma oleks võinud üritada rebida kotti järsult ülespoole ja teise käega kiskuda koti tagant kulgeva detonaatorijuhtme kontaktidest välja. Kui mitte arvestada võimalust, et naise vabama liikumise huvides võib too juhe olla vajalikust üksjagu pikem, ning mul tuleks kogu juhtme kättesaamiseks teha käega hiiglaslik kaar, enne kui ma tajuks kontaktide vastupanu. Selleks ajaks aga jõuaks naine juba kasvõi ehmatusest nupule vajutada.

Ma oleks võinud haarata naisel jopest ja mõned muud juhtmed lahti kiskuda. Kuid mind lahutasid juhtmetest jope paksud hanesulgedega vooderdatud taskud. Ning libe välisvooder. Sellisest voodrist kinni ei haara ja läbi selle pole midagi tunda.

Niisiis lootusetu olukord.

Ma oleksin võinud üritada naise teovõimetuks muuta. Lüüa talle kõvasti vastu pead, lüüa ta oimetuks, üheainsa silmapilkse hoobiga. Kuid olgu ma veel praegugi kuitahes kiire, korralik haak meeter kaheksakümne sentimeetri kauguselt võtnuks aega peaaegu pool sekundit. Temal aga oli vaja liigutada oma pöidlaotsa ainult kolm millimeetrit.

Ja ta oleks jõudnud selle ära teha.

Ma küsisin: „Kas ma tohin istuda? Teie kõrvale?”

Naine vastas: „Ei, hoidke minust eemale.”

Ta ütles seda neutraalse, kõlatu häälega. Aktsenti oli võimatu tabada. Ameeriklanna, ent pärit võis ta olla riigi mis tahes osast. Lähedalt vaadates ei tundunudki ta eriti üles köetud või endast väljas. Üksnes saatusele alistunud ja sünge ja hirmul ja väsinud. Naine vaatas üles minu poole sama pinevalt, nagu oli vahtinud enda vastas asuvat akent. Ta tundus olevat täiesti virge ja ümbritsevast teadlik. Ning jälgis mind valvsalt. Ma ei saanud end liigutada. Ma ei saanud üldse midagi teha.

„Aeg on hiline,” ütlesin ma. „Te peaksite ootama tipptunnini.”

Naine ei vastanud.

„Veel kuus tundi,” laususin. „Siis on asjal palju rohkem mõtet.”

Naise käed kotis liikusid.

Ma ütlesin: „Mitte praegu.”

Ta ei vastanud midagi.

„Ainult ühte,” sõnasin ma. „Näidake mulle ühte kätt. Te ei pea neid mõlemaid kotis hoidma.”

Rong aeglustas järsult käiku. Ma vaarusin tahapoole, tegin seejärel sammu ette ja haarasin kinni vaguni lae külge kinnitatud seisutoest. Ma käed olid niisked. Teras tundus kuum. Grand Central Stationi peatus, mõtlesin ma. Aga ei olnud. Heitsin pilgu aknast välja, lootes näha valgust ja valgeid kahhelkive, kuid nägin hoopis tuhmi sinise lambi sinakat kuma. Olime seisma jäänud tunnelis. Hooldustööd või korraldus dispetšerilt.

Ma pöördusin uuesti naise poole. „Näidake mulle ühte kätt,” ütlesin taas.

Naine ei vastanud. Kuna mu käed olid kõrgel, oli mu T-särk üles kerkinud ning arm minu alakõhul püksivärvlist kõrgemal oli näha. Liigliha valge nahk, kõva ja punjas. Jämedad õmblusjäljed, mis meenutasid karikatuuri. Kild autopommist Beirutis tükk aega tagasi. Asusin toona plahvatuskohast saja meetri kaugusel.

Praegu seisin ma pingil istuvale naisele üheksakümne kaheksa meetri võrra lähemal.

Ta vahtis mind endiselt. Enamik inimesi küsib, kuidas ma selle armi sain. Ma ei tahtnud, et tema sama teeks. Ma ei tahtnud rääkida pommidest. Vähemalt mitte temaga.

Ma ütlesin: „Näidake mulle ühte kätt.”

Naine küsis: „Milleks?”

„Te ei pea kahte kätt seal hoidma.”

„Ja mis kasu teil sellest oleks?”

„Ma ei tea,” vastasin. Tegelikult polnud mul endalgi aimu, mida ma teen. Ma pole mingi pantvangistajatega läbirääkija. Ma rääkisin tolle naisega üksnes rääkimise pärast, mis pole mulle iseloomulik. Valdavalt olen ma väga vaikne inimene. Statistilises mõttes oli ebatõenäoline, et ma suren poole lause pealt.

Vahest sellepärast ma rääkisingi.

Naine liigutas oma käsi. Ma nägin, et ta võttis parema käega koti sügavuses millestki kinni ja tõmbas vasaku käe aeglaselt välja. See käsi oli väike, kahvatu, veresooned ja kõõlused nähtaval. Nahk nagu keskealisel inimesel. Lühiseks lõigatud lakkimata küüned. Sõrmuseid polnud. Ei abielus ega ka kihlatud. Naine sirutas käe välja ja näitas mulle selle teist külge. Peopesa oli tühi ja kuumusest punane.

„Tänan teid,” ütlesin ma.

Naine pani käe, pihk allapoole, oma kõrvalistmele ja jättis selle sinna, otsekui polnuks käel ülejäänud osaga temast mingit pistmist. Nagu see tol hetkel oligi. Rong jäi pimeduses seisma. Ma lasksin oma käed alla. Mu särgisaba vajus tagasi oma kohale.

Siis ütlesin ma: „Nüüd näidake, mis seal kotis on.”

„Miks?”

„Ma tahan lihtsalt näha. Mis see ka poleks.”

Naine ei vastanud.

Ei liigutanud end samuti.

Ma ütlesin: „Ma ei ürita teilt seda ära võtta. Ma luban. Ma lihtsalt tahan seda näha. Ma olen kindel, et te saate aru.”

Rong hakkas jälle liikuma. Kiirendas aegamööda, jõnksutamata, ja sõitis väikese kiirusega edasi. Nii veeretakse vaikselt jaama. Tasasel käigul. Vahest kakssada meetrit, mõtlesin ma.

Ja ütlesin: „Mulle tundub, et mul on õigus seda vähemalt näha. Kas teie ei arva nii?”

Naine tegi grimassi, otsekui ei mõistaks ta mu sõnu.

Seejärel lausus: „Ma ei saa aru, miks on teil õigus seda näha.”

„Te ei saa aru?”

„Ei.”

„Sest ma puutun asjasse. Ja saan ehk kontrollida, kas seda korraldatakse õigesti. Hiljem. Sest teil on vaja teha seda hiljem. Mitte praegu.”

„Te ütlesite, et olete politseinik.”

„Me võime selle asja lahendada,” sõnasin ma. „Ma saan teid aidata.” Heitsin pilgu üle õla. Rong roomas aeglaselt edasi. Eestpoolt paistis valgus. Ma pöörasin pea tagasi. Naise parem käsi liikus. Ta surus selle tugevamasse haardesse ja vabastas aeglaselt, kuid üheainsa tõmbega koti voltidest.

Mina vaatasin pealt. Kott takerdus naise randmele ning ta võttis appi oma vasaku käe. Siis oli tema parem käsi kotist väljas.

See hoidnud akut. Ega juhtmeid. Nagu ka mitte lülitit, ei nööbi- ega nupukujulist.

Vaid hoopis midagi muud.