Читать книгу Nagu vits vette - Lee Child - Страница 8

Uksed olid veel kaua suletud. Võib-olla oli keegi teinud sisetelefonilt hädaabikõne või siis kuulis rongijuht lasku. Nii või naa, kogu süsteem lukustus täielikult. Polnud kahtlust, et tegemist oli millegagi, mida oldi eelnevalt palju harjutatud. Ning see protseduur oli igati mõttekas. On parem, kui hullunud tulistaja jääb vangi ühte vagunisse ega pääse mööda kogu rongi jooksma.

Ent ootamine polnud üldsegi meeldiv. .357-kaliibrine Magnumpadrun mõeldi välja 1935. aastal. Magnum tähendab ladina keeles „suur”. Kuul on raskem ja paiskelõhkeainet on tunduvalt rohkem. Tehnilises mõttes polegi tegu lõhkeainega. Laeng põleb ülikiiresti ja see on keemiline protsess, midagi lihtsa põlemise ja lõhkemise vahepealset. Mõte on selles, et tekkiv tohutu kogus kuuma gaasi annab kuulile relva torus suure kiirenduse, umbes nagu kokkusurutud vedru vabastamisel. Tavaliselt paiskub gaas kuuli kannul torust välja ja süütab ümbritsevas õhus oleva hapniku. Sellest ka suudmeleek. Kuid kui lask on sooritatud otse vastu sihtmärki, näiteks pähe, nagu reisija number nelja puhul, siis teeb kuul nahka augu ning gaas tungib läbi selle kuuli kannul otse edasi. See paisub naha all tohutu jõuga ning kas väljub teiselt poolt suure tähekujulise rebendi kaudu või kisub kogu naha ja liha maha, jättes kolju täiesti paljaks nagu banaani, kui seda ülalt alla kooritakse.

Antud juhul läks just nii. Naise näost olid järel vaid purunenud kolju küljes rippuvad nahatükid ja verised lihanarmad. Kuul oli liikunud läbi suu vertikaalselt üles ja suunanud oma tohutu kineetilise energia tema ajukoopasse, seal oli ootamatu ülirõhk endale väljapääsu otsinud ja leidnud selle kohas, kus koljulae luuplaadid naise lapsepõlves kokku kasvasid. Nüüd suruti need taas valla ning rõhk litsus kolm või neli suurt luutükki kõrgele vastu enesetapja selja taha jäävat seina. Nii või naa, pead naisel enam ei olnud. Ent grafitikindel klaaskiud sai oma ülesandega hakkama. Valge luu, tume veri ja hall ajuollus libisesid mööda siledat pinda sellega nakkumata alla, jättes endast maha õhukese niiske jälje. Surnukeha lebas kägarasse vajunult istmel. Naise nimetissõrm oli endiselt päästikukaitsest läbi torgatud. Revolver aga vedeles pärast tema reiele kukkumist kõrvalistmel.

Lasu kaja polnud mu kõrvust veel kadunud. Minu selja tagant kostsid summutatud helid. Ma haistsin naise vere lõhna. Küünitasin ettepoole ja heitsin pilgu tema kotti. See oli tühi. Ma vedasin surnu jope tõmbluku valla ja tõmbasin hõlmad lahti. Mitte midagi. Üksnes valge puuvillane pluus ning tühjenenud soolestiku ja põie lehk.

Otsisin üles hädaabipaneeli ja helistasin ise rongijuhile. Ma ütlesin: „Enesetapp tulirelvast. Eelviimases vagunis. Juba läbi. Meiega on kõik korras. Ohtu pole enam.” Ma ei tahtnud, et New Yorgi politsei hakkab kokku ajama eriüksuslasi ja soomusveste ja relvi, et siis lõpuks kohale hiilida. Selle peale võis kuluda tükk aega.

Rongijuht ei vastanud mulle. Kuid mõni aeg hiljem kostis kõlaritest tema hääl: „Reisijatele teadmiseks – uksed jäävad lahendamata intsidendi tõttu paariks minutiks suletuks.” Rongijuht rääkis aeglaselt. Arvatavasti luges ta sedelilt maha valmiskirjutatud teksti. Tema hääl oli katkendlik. Üldse mitte nii sorav, nagu nende Bloombergi uudisteankrute oma.

Ma vaatasin veel kord vagunis ringi, võtsin siis peata kehast umbes meetri kaugusel istet ja jäin ootama.

Selle ajaga, mille jooksul päris politseinikud kohale saabusid, oleks jõudnud ära vaadata üsna mitu politseifilmi. Oleks saanud võtta DNA-proovi ja seda analüüsida, olemasolevate proovidega võrrelda, korraldada tagaajamine kurjategijatele, nad kinni võtta, kohtu alla anda ja süüdi mõista. Kuid lõpuks sammusid kuus politseinikku treppidest alla. Nad kõik kandsid vormimütsi ja kuulivesti ja olid oma relva välja tõmmanud. New Yorgi politsei öise vahetuse patrullpolitseinikud, arvatavasti neljateistkümnendast jaoskonnast 35. tänaval Manhattani kuulsas lõunaosas. Nad jooksid mööda platvormi ja alustasid rongi kontrollimist esimesest vagunist. Ma ajasin end uuesti püsti ning jälgisin neid läbi vaguni otsaseinte ülaosas olevate akende; mu pilgule avanes terve rong ning ma piilunuks nagu mingisse pikka roostevabast terasest ja valgustatud tunnelisse. Kaugemal oli vaade ähmasem, seda tänu mustusele ja klaasikihtide rohekatele defektidele. Ent ma nägin, kuidas võmmid avasid järjest vagunite uksi, vaatasid vagunid üle, ajasid reisijad välja, suunasid nad väljapääsu poole ja käskisid trepist üles tänavale minna. Rong oli pooltühi ja nii ei läinud kuigi kaua, kuni nad meieni jõudsid. Esmalt vaatasid nad läbi akende sisse, nägid laipa ja relva ja kangestusid. Uksed avanesid sisinal ja võmmid tormasid sisse, kummastki uksest kaks. Me kõik tõstsime otsekui refleksist käed üles.

Kolm võmmi blokeerisid oma kehaga kõik kolm ukseava ja ülejäänud kolm suundusid otsekohe surnud naise poole. Siis nad peatusid, jäädes seisma laibast ligi kahe meetri kaugusel. Nad ei katsunud tema pulssi ega otsinud muid elumärke. Ei pistnud talle peeglit nina alla, et näha, kas ta hingab. Osalt sellepärast, et oli ilmne, et ta ei hinga, ja osalt põhjusel, et tal polnudki nina. Krõmpsluu oli minema lennanud ning sisesurve tõttu välja pressitud silmamunade vahel paistsid üksnes sakilised luutükid.

Üks seersanditriipudega suurt kasvu võmm pööras end ümber. Ta oli muutunud pisut kahvatuks, kuid muus mõttes oli ta täpselt selline, nagu peab olema üks tubli politseinik, kes teeb tööd öises vahetuses. Ta küsis: „Kes nägi, mis siin juhtus?”

Vaguni esiotsa reisijad vaikisid. Nii latiino naine, NBA särgiga mees kui ka too aafriklanna. Nad istusid kangestunult ega lausunud sõnagi. Kaheksas punkt: ainiti enda ette vahtimine. Nad kõik vahtisid enda ette. Kui mina teid ei näe, siis ei näe teie ka mind. Golfisärgis sell ei öelnud samuti midagi. Niisiis vastasin ma ise: „See naine võttis kotist relva ja laskis end maha.”

„Ja nii oligi?”

„Enam-vähem.”

„Miks?”

„Kust mina tean.”

„Kus ja millal?”

„Jaama sõitmise ajal. Kellaaega ma ei oska öelda.”

Politseinik mõtles kuuldu üle järele. Enesetapp tulirelvast. Metroo kuulus New Yorgi politsei vastutusalasse. Ning 41. ja 42. tänava vaheline pidurduslõik jäi neljateistkümnenda jaoskonna piiridesse. See oli tema juhtum. Siin polnud kahtlust. Ta noogutas ja ütles: „Selge, palun väljuge kõik vagunist ja oodake platvormil. Meil on vaja teie nimesid ja aadresse ning me võtame teilt tunnistused.”

Siis lülitas ta sisse oma kraemikrofoni ja kohe kostis vali eetriragin. Ta vastas raginale, tuues omalt poolt kuuldavale terve rea koode ja numbreid. Ma oletasin, et ta kutsub välja parameedikud ja kiirabiauto. Pärast seda tulnuks teavitada transpordijaoskonda, et vagun rongi küljest lahti haagitaks ja ära puhastataks ning uuesti liinile saadetaks. Minu meelest ei saanud see olla raske. Hommikuse tipptunnini oli veel tükk aega.

Me läksime välja platvormile, kuhu oli kogunenud juba paras hulk inimesi. Saabusid kohale transpordipolitseinikud ja siis veel mitu tavalist võmmi, lisaks askeldasid ümberringi metrootöölised. Seejärel ilmus välja ka Grand Central Stationi jaamapersonal. Viie minuti pärast kolistas ratasraami lükates treppidest alla New Yorgi päästeteenistuse parameedikute meeskond. Nad läbisid politseibarjääri ja sisenesid vagunisse, esimestena saabunud politseinikud aga astusid sealt välja. Mis pärast seda juhtus, seda ma ei näinud, sest võmmid liikusid platvormil ringi ja seirasid inimesi, iga politseinik valmistus endale välja valima üht reisijat, et ta kõrvale viia ja temaga täiendavalt vestelda. Minu juurde astus too suurt kasvu seersant. Rongis olin just mina tema küsimustele vastanud. Seetõttu võttis ta minu esimesena ette. Juhtis mu jaama sügavusse ja pani mu ühte kuuma ja läppunud õhuga ruumi, mille seinu katsid valged keraamilised plaadid ning mis võis olla üks osa transpordipolitsei siinsest kontorist. Seersant käskis mul istuda puust toolile ja päris siis, mis mu nimi on.

„Jack Reacher,” vastasin ma.

Ta pani selle kirja ega öelnud rohkem midagi. Üksnes seisis ukseavas ja vaatas mind. Ja ootas. Ma oletasin, et uurija saabumist.