Читать книгу Nagu vits vette - Lee Child - Страница 9

SEITSE

Uurija tuligi, osutus naiseks ja oli üksi. Ta kandis pikki pükse ning halli lühikeste käistega pluusi. Tundus, et pluus on siidist ja võis olla käsitöö. Igal juhul see läikis. Pluusi saba polnud pükstesse topitud ning ma oletasin, et see varjab püstolit ja käeraudu ja vahest veel midagi. Pluusi kandja ise oli väikest kasvu ja kleenuke. Tema tumedad juuksed olid kuklasse seotud ning tal oli väike ovaalne nägu. Ehteid ta ei kandnud. Isegi mitte abielusõrmust. Vanuse poolest võis ta olla hilistes kolmekümnendates. Võib-olla neljakümnene. Veetleva välimusega naine. Ta hakkas mulle kohe meeldima. Näis olevat rahulik ja sõbralik. Ta näitas oma kuldset ametimärki ja ulatas mulle nimekaardi. Sellele olid trükitud nii tema kontori kui ka kabineti telefoninumbrid. E-kirjad tuli talle saata New Yorgi politsei serverisse. Seejärel luges ta valjusti ette kaardile trükitud nime. See oli Theresa Lee, kusjuures T ja h olid koos hääldatuna nagu sõnades theme või therapy. Theresa. Ta ei olnud aasialane. Võib-olla pärines Lee mõnest eelmisest abielust või oli Ellise saare variant Leigh’st või viitas mingile muule vanale ja keerulisele nimele. Või oli too uurija hoopis Robert E.² järeltulija.

Ta ütles: „Kas te räägiksite mulle täpselt, mis juhtus?”

Ta rääkis pehmelt, kulmud kõrgele tõstetud, hääl mahe, hoolitsev ja ettevaatlik, otsekui huvitaks teda eeskätt minu enda posttraumaatiline stress. Kas te räägiksite mulle? Kas te suudate? Umbes nagu, kas olete võimeline seda oma mälus uuesti läbi elama? Mulle tuli korraks naeratus näole. Manhattani lõunaosas pandi aastas toime kõigest paar-kolm tapmist, ning isegi kui tol uurijal tulnuks tema esimesest tööpäevast peale tegelda nende kõigiga, arvasin mina end ikkagi näinud olevat rohkem laipu kui tema. Palju kordi rohkem. Too naine seal rongis polnud neist ehk kõige meeldivam, kuid ma mäletasin ka selliseid, mis olid temast hoopis-hoopis jubedamad.

Niisiis rääkisin ma uurijale ära kõik, mis oli juhtunud, alates Bleecker Streetist ja üheteistkümnepunktisest nimekirjast kuni mu ettevaatliku lähenemise, katkendliku vestluse, relva ja enesetapuni.

Theresa Lee tahtis rääkida tollest nimekirjast.

„Meilgi on üks eksemplar,” ütles ta. „See peaks tegelikult olema salajane.”

„Maailmas teatakse sellest juba kakskümmend aastat,” vastasin ma. „Eksemplare on igal pool. Vaevalt et neid salajaseks peetakse.”

„Kus teie seda nägite?”

„Iisraelis,” vastasin ma. „Umbes sel ajal, kui see koostati.”

„Mis asjaoludel?”

Ja ma kandsin talle ette oma eluloo. Lühendatud variandi sellest. Teenistus USA armees, kolmteist aastat sõjaväepolitseis, kuulus 110. uurimisüksus, teenistuskohad kõikjal üle maailma, lisaks lähetused sinna ja tänna ja siis, kui selleks käsk anti. Seejärel Nõukogude Liidu lagunemine, raha suunamine mujale, kaitse-eelarve kärpimine ning ootamatu töötuks jäämine.

„Kas ohvitser- või reakoosseis?” küsis uurija.

„Viimane auaste oli major,” vastasin ma.

„Ja nüüd?” päris ta edasi.

„Olen pensionil.”

„Te olete liiga noor, et pensionil olla.”

„Ma arvasin, et pensionäri elu tuleks nautida, kuni see veel võimalik on.”

„Ja kas naudite?”

„Ülimal määral.”

„Mida te täna õhtul tegite? Seal Village’is³?”

„Käisin muusikat kuulamas,” vastasin. „Neis Bleecker Streeti bluusiklubides.”

„Ja kuhu te number 6 rongiga teel olite?”

„Ma kavatsesin endale kusagil toa üürida või sõita Port Authorityni⁴ välja ja seal bussi peale minna.”

„Et sõita kuhu?”

„Ükskõik kuhu.”

„Väike ekskursioon?”

„Ja hästi meeldiv.”

„Kus te elate?”

„Mitte kusagil. Mu aasta polegi muud kui üks lühiekskursioon teise järel.”

„Kus teie pagas on?”

„Mul pole pagasit.”

Enamik inimesi jätkab pärast taolisi küsimusi pärimist, kuid Theresa Lee ei teinud seda. Tema pilk muutus taas keskendatuks ning ta ütles: „Mulle ei meeldi, et too nimekiri osutus puudulikuks. Ma arvasin enne, et see on täielik.” Ta rääkis usalduslikult nagu politseinik politseinikuga, otsekui oleks mu kunagine amet pannud teda minusse teisiti suhtuma.

„See oli ainult poolenisti vale,” vastasin ma. „Enesetapp ju toimus.”

„Tundub küll nii,” kostis Theresa Lee. „Märgid igal juhul klapivad, minu meelest. Aga tingimus oli täidetud valel põhjusel.”

„See on parem, kui et polnuks üldse täidetud.”

„Tundub küll nii,” lausus Theresa uuesti.

Ma küsisin: „Kas on teada, kes see naine oli?”

„Veel mitte. Aga me uurime selle välja. Mulle öeldi, et sealt on leitud võtmed ja rahakott. Neist on arvatavasti abi. Aga miks seda talvejopet vaja oli?”

„Pole aimugi,” vastasin ma.

Theresa jäi vait, nagu oleks ta sügavalt pettunud. Ma ütlesin: „Sellised asjad arenevad kogu aeg. Mina isiklikult arvan, et me peaksime ka naisi puudutavasse nimekirja kaheteistkümnenda punkti lisama. Kui naispommar võtab oma pearäti ära, siis on näha päevitamata nahk – nagu meestelgi.”

„Hea mõte,” vastas Theresa.

„Ja ma lugesin ühte raamatut, kus öeldi, et see neitsite kohta käiv tuleb koraani valest tõlgendusest. Too sõna on mitmetähenduslik. See pärineb lõigust, kus leidub hulgaliselt kujundeid. Nagu piim ja mesi. Mis tähendab arvatavasti rosinaid. Suuri, võib-olla ka magustatud või suhkurdatud rosinaid.”

„Kas nad tapavad ennast rosinate pärast?”

„Ma tahaksin nende nägu näha.”

„Kas te oskate paljusid keeli?”

„Ma räägin inglise keelt,” vastasin ma. „Ja prantsuse keelt. Ja üldse, milleks on naispommarile vaja neitseid? Väga paljusid pühasid tekste on tõlgitud valesti. Eriti neid kohti, mis puudutavad neitseid. Võib arvata, et isegi uues testamendis. Mõni inimene ütleb, et Maarja lihtsalt sünnitas esimest korda, muud midagi. Heebrea keeles on selle kohta sõna, mis ei tähenda neitsit. Nende tekstide algautorid irvitavad, nähes, mida meie oleme kokku soperdanud.”

Selle peale ei kostnud Theresa Lee midagi. Päris hoopis: „Kas teiega on kõik hästi?”

Ma võtsin seda kui küsimust, kas ma olen šokis. Et äkki tuleks mulle pakkuda psühholoogilist abi. Võib-olla pidas ta mind sõnakehvaks inimeseks, kes räägib järsku ootamatult palju. Kuid ma eksisin. Vastasin talle: „On küll,” mispeale ta vaatas mind pisut üllatunult ning lausus siis: „Ma ise oleksin taolist lähenemist kahetsenud. Seal rongis. Minu arvates te viisite ta endast välja. Veel paar peatust, ja ta oleks sellest, mis teda närvi ajas, üle saanud.”

Seejärel istusime umbes minut aega vaikides, siis pistis pikk seersant pea ukse vahelt sisse ja kutsus Lee noogutusega koridori. Minuni kostis lühike sosinal peetud vestlus, misjärel Lee tuli tagasi tuppa ja palus mul temaga West 35 Streetile kaasa tulla. Seal asus kohalik politseijaoskond.

Ma küsisin: „Milleks?”

Lee kõhkles.

„Formaalsused,” vastas ta siis. „Et teie tunnistus kirja pandaks ja asi saaks lõpetatud.”

„Kas mul mingeid valikuid on?”

„Ärge selleni minge,” vastas Lee. „Siin on mängus too Iisraeli nimekiri. Meie võimuses on anda kogu loole riikliku julgeoleku värving. Võime teid kinni hoida, kuni te ükskord vanaks saate ja ära surete. Parem tehke nii, nagu kõik korralikud kodanikud.”

Selle peale kehitasin ma õlgu ja kõmpisin tema kannul läbi Grand Central Stationi tunnelite labürindi Vanderbilt Avenuele, kuhu ta oli parkinud oma auto. See oli eraldusmärkideta Ford Crown Victoria, vana ja määrdunud, aga sõitis väga hästi. Jõudsime sellega kenasti West 35 Streetile. Läbisime uhke vanaaegse sissekäigu ning siis juhtis Lee mu trepist üles ühte ülekuulamistuppa. Ta astus sammu tagasi, ootas koridoris ja laskis mul siseneda enne teda. Seejärel jäi ta ise koridori, pani ukse minu järel kinni ja keeras selle väljastpoolt lukku.

KAHEKSA

Theresa Lee naasis kakskümmend minutit hiljem, kaasas äsja alustatud toimik ja üks teine uurija. Ta asetas toimiku lauale ja tutvustas toda selli kui oma kolleegi. Theresa ütles, et mehe nimi on Docherty. Lisas seejärel, et uurijal on mulle terve hulk küsimusi, mida peaks ehk esitama ja millele vastama kohe alguses.

„Mis küsimused need on?” pärisin ma.

Kõigepealt pakkus Theresa Lee mulle kohvi ja võimalust tualetis käia. Võtsin mõlemad pakkumised vastu. Koridoris oli Docherty mulle saatjaks. Kui me tagasi jõudsime, seisis laual toimiku kõrval kolm vahuga kaetud tassi. Kaks kohviga, üks teega. Võtsin endale kohvi ja maitsesin seda. Täiesti joodav. Lee valis endale tee. Docherty võttis teise kohvi ja ütles: „Rääkige kõik uuesti algusest peale ära.”

Seda ma tegingi, lühidalt, kokkuvõtlikult. Seejärel jahus Docherty veidi aega sellest, et Iisraeli nimekirja tingimus oli küll täidetud, aga valel põhjusel, rääkides sama juttu, mida Theresa Lee mõnda aega varem. Ma vastasin Dochertyle nii, nagu ma olin vastanud ka Leele, nimelt et tingimuse täitmine valel põhjusel on parem kui tingimuse mittetäitmine, ning et kui vaadata asjale surnud naise seisukohast, siis see, kas ta kavatses minna teise ilma üksinda või võtta kaasa terve hulga inimesi, ei saa enam muuta väliseid tunnuseid, mida ta ilmutas. Umbes viie minuti vältel valitses meie vahel kollegiaalne atmosfäär, kolm täiemõistuslikku inimest arutlemas huvitava nähtuse üle.

Seejärel toon muutus.

Docherty küsis: „Mis tunne teil oli?”

Küsisin vastu: „Mille suhtes?”

„Kui see naine end ära tappis.”

„Mul oli hea meel, et ta mind ei tapnud.”

Seepeale kostis Docherty: „Me oleme mõrvauurijad. Meie rida on kõik vägivaldsed surmad. Te ju saate sellest aru, eks? See oli küsimus igaks juhuks.”

Pärisin omakorda: „Mis juhuks siis?”

„Juhuks, kui on midagi sellist, mis kohe silma ei torka.”

„Aga ei ole ju. Ta laskis end maha.”

„Seda ütlete teie.”

„Katsugu keegi midagi muud öelda. Sest just nii see oli.”

Docherty vastas: „Alati on võimalikud alternatiivsed stsenaariumid.”

„Arvate?”

„Võib-olla lasksite teie ta maha?”

Theresa Lee heitis mulle kaastundliku pilgu.

Ma ütlesin: „Ei lasknud.”

Docherty ütles: „Võib-olla oli see teie relv.”

Ma vastasin: „Ei olnud. See kaalus ligi kilo. Ja mul ei ole kotti.”

„Te olete kogukas mees. Suured püksid. Pükstel suured taskud.”

Theresa Lee vaatas mind taas kaastundlikult. Otsekui tahaks öelda andke andeks.

Ma küsisin: „Mis mäng see on? Tark võmm ja rumal võmm?”

Docherty küsis: „Kas ma olen teie arvates rumal?”

„Te ise tõestasite seda äsja. Kui ma oleksin tolle naise .357-kaliibrisest Magnum-revolvrist maha lasknud, oleks mul käsi küünarnukini püssirohujälgedega kaetud. Te ju ise seisite meeste tualeti ukse taga, kui ma käsi pesin. Teie jutt on täielik jamps. Te pole võtnud minult ei sõrmejälgi ega mulle teatanud, mis õigused mul on. Te blufite.”

„Meil on kohustus kõik asjaolud kindlaks teha.”

„Mis tulemuse lahkamine andis?”

„Me ei tea veel.”

„Seal olid tunnistajad.”

Lee raputas pead. „Neist pole kasu. Nad ei näinud mitte midagi.”

„Pidid nägema.”

„Teie selg varjas nende vaate. Lisaks ei vaadanud nad sinnapoole, lisaks olid nad poolunes ja lisaks ei räägi nad kuigivõrd inglise keelt. Neil pole midagi öelda. Ja üldse, ma arvan, et nad tahtsid sealt kiiresti kaduda, enne kui me oleksime hakanud nende elamislubasid kontrollima.”

„Aga too teine mees? Ta istus minust eespool. Ja oli täiesti ärkvel. Ning nägi välja nagu USA kodanik, kes räägib inglise keelt.”

„Milline teine mees?”

„Viies reisija. Puuvillastes pükstes ja golfisärgis.”

Lee avas toimiku. Ja raputas pead. „Reisijaid oli ainult neli, lisaks see naine.”