Читать книгу Tasub surra - Lee Child - Страница 3

See pruuni joppi kandev suurt kasvu mees oli Jack Reacher ja tema jaoks oli see konkreetne teekond alanud siit nelja miili kaugusel, kui keset õhtut helises motelli fuajees tema telefon. Motell asetses selle teeristi lähedal, kus talle küüti pakkunud autojuht ta välja laskis, enne kui keeras ära sinnapoole, kuhu Reacher ei tahtnud minna. Kogu maastik tema ümber oli pime, lame, surnud ja tühi. Motell oli ainus pilgu ette jäänud, elule viitav asi. Motell nägi välja nii, nagu oleks see ehitatud neli-viiskümmend aastat tagasi mingisuguse ärilise tuhina mõjul. Võib-olla oli olnud oodata suurte võimaluste avanemist just nimelt selle paiga jaoks siin. Ent ilmselgelt ei saanudki need võimalused kunagi teoks või olid need olnud algusest peale pelgalt illusioon. Ristmiku ühel nurgakrundil oli hüljatud tankla. Teisele oli valatud vahest suure poe või koguni väiksema kaubakeskuse vundament, millele ei olnud aga keegi midagi ehitanud. Üks nurk oli päris tühi.

Aga motell oli vastu pidanud. See oli projekteeritud hulljulgelt. Rajatis meenutas neid joonistusi Kuule või Marsile rajatud kosmosekolooniatest, mida Reacher oli lapsepõlves näinud poistele mõeldud koomiksites. Peahoone oli täiesti ümara põhiplaaniga ja kuppelkatusega. Kõik lauge kaarena emalaeval sabas tolknevad üksikud majakesed peahoone taga olid iseseisvad ümarad kuppelehitised, mis muutusid perspektiivi rõhutades järjest väiksemaks. Kontorile lähemal olid perenumbrid, kaugemale jäid üksikööbijate peavarjud. Välisvooderdis oli kõikjal hõbedaseks värvitud ning aknaid ja uksi tõstsid esile alumiiniumraamide püstjooned. Ümarate katuste räästa alla peidetud neoonlambid heitsid viirastuslikku sinist kuma. Kõik teerajad olid kaetud halli kruusaga ja ääristatud samuti hõbedaseks värvitud prussidega. Motelli silti hoidev varras oli paigutatud värvitud vineerist hoidikusse, mis nägi välja nagu voolujoonelistest stabilisaatoritest koosneval kolmjalal seisev kosmoserakett. Motelli nimi oli Apollo Võõrastemaja ja see oli kirjutatud tähtedega, mis sarnanesid pangatšeki alumisse serva trükitud numbritega.

Seest kujutas peahoone endast peaasjalikult ühtainust avatud ruumi, millest oli eraldatud üks viil kontori ja Reacheri oletuse kohaselt kahe tualettruumi jaoks. Fuajees asusid kaarja kujuga vastuvõtulett ja selle vastas sajakonna jala kaugusel samamoodi kaarjas baarilett. Sisuliselt oli see pirukakujulise tantsupõranda ning tupsuliste varjudega lampidega valgustatud kokteililaudade ümber sätitud punase sametkattega toolidega fuajeesalong. Seestpoolt kujutas kuppelkatus endast punase neoonvalgusega üle ujutatud nõgusat ringpanoraami. Eranditult punastes ja roosades toonides kaudvalgustust oli ohtrasti ka igal pool mujal. Varjatud kõlaritest kostis tasast plekikõlalist klaverimuusikat. Kogu see koht nägi pentsik välja ja oli nagu mingisugune avakosmosesse siiratud kujutelm 1960. aastate Las Vegasest.

Kogu see koht oli inimtühi, kui mitte arvestada üht meest baarileti ees ja üht selle taga. Reacher jäi vastuvõtuleti juurde ootama, baarileti taga olnud mees tõttas kohale ja näis olevat siiralt üllatunud, kui Reacher temalt tuba küsis, otsekui oleksid sellised palved olnud haruldased. Kuid ta võttis asja ette piisava nobedusega ning käis kolmekümne dollari sularaha eest välja võtme. Ta oli üle keskea, vahest nii viiskümmend viis või kuuskümmend aastat vana, mitte just pikka kasvu, mitte ka kõhn ning peatäie värvitud juustega, mille erkrusket tooni oli Reacher rohkem harjunud nägema teatavas eas prantslannade puhul. Ta asetas Reacheri kolmkümmend dollarit sahtlisse ja tegi raamatusse üksikasjaliku kande. Tõenäoliselt oli ta selle motelli ehitanud vaimuhaigete järeltulija. Tõenäoliselt polnud ta kogu oma elu jooksul kusagil mujal töötanud, tõenäoliselt tuli ta ots otsaga kokku ühekorraga viit ametit pidades ehk täites administraatori, vastuvõtuleti teenindaja, baarimehe, majahoidja ja toatüdruku kohustusi. Ta sulges raamatu, pani selle teise sahtlisse ja asutas ennast naasma baarileti juurde.

„Kas teil seal kohvi on?” küsis Reacher.

Mees pöördus ja ütles: „On ikka,” nägu naeratamas ja hääl üksjagu rahulolev, otsekui oleks mingisugune igiammune otsus kohvimasin igal õhtul tööle panna ennast viimaks ometi õigustanud. Reacher järgnes talle läbi neoonvalguse tulva ja toetas ennast teisest kundest kolme istme võrra kaugemal olevale pukile. Teine kunde oli ligikaudu neljakümnene mees. Tal oli seljas paksust tviidriidest sportkuub, mille küünarnukkidel olid nahklapid. Küünarnukke hoidis ta baariletil ja tema peod olid kaitsvalt kaardunud jää ja merevaigukarva vedelikuga täidetud paksu põhjaga klaasi ümber. Ta vahtis ähmase pilguga maha. Tõenäoliselt ei olnud see tema esimene klaas tänase õhtu jooksul. Võib-olla oli koguni kolmas või neljas. Tema ihu oli niiske. Näis sedamoodi, et ta on omadega juba üsna kaugele jõudnud.

Värvitud juustega mees valas kohvi NASA logoga ehitud portselankruusi ning nihutas selle suure uhkuse ja tseremoonitsemisega üle leti. Võib-olla oli kruus hindamatu väärtusega vanavara.

„Koort?” päris ta. „Suhkrut?”

„Mitte kumbagi,” ütles Reacher.

„Olete läbisõidul?”

„Kavatsen pöörata itta, niipea kui saan.”

„Kui kaugele itta?”

„Päris itta välja,” ütles Reacher. „Virginiasse.”

Värvitud juustega mees noogutas elutargalt. „Siis peate kõigepealt lõunasse minema. Kuni osariikidevahelise kiirteeni.”

„Nii see mul on kavas ongi,” lausus Reacher.

„Kust te täna tulema hakkasite?”

„Põhja poolt,” ütles Reacher.

„Autoga?”

„Hääletasin.”

Värvitud juustega mees ei öelnud enam midagi, sest ei olnudki enam midagi öelda. Baarimeestele meeldib kogu aeg optimistlik olla, aga sellest vestlusest ei olnud arenemas ühtki rõõmsameelset suunda. Hääletamine südatalvel rahvastiku tiheduselt Ameerika viiekümne osariigi seas neljakümne esimesele kohale jääva osariigi kolkamaanteel ei tõotanud tulla kerge ja mees oli liiga viisakas, et seda välja öelda. Reacher võttis kruusi ja püüdis seda peos paigal hoida. See oli katse. Tulemus ei olnud hea. Kõik kõõlused, sidemed ja lihased sõrmeotstest kuni rinnakorvini pakitsesid ja värisesid ning see käe mikroskoopiline võdisemine tekitas kohvi pinnale pisikesi kontsentrilisi lainevirveid. Ta keskendus hoolega ja tõstis kruusi sujuvust taotledes huultele, kuid liigutus kukkus välja hüplev ja sihitu. Purjus mees jälgis teda viivu ja pööras siis pilgu teisale. Kohv oli tuline ja liiga vähe tõmmanud, kuid selles oli kofeiini, mis oli ainus asi, mida ta tegelikult vajas. Purjus mees rüüpas oma klaasist ühe lonksu, pani siis klaasi alusele tagasi ja jäi seda õnnetult põrnitsema. Tema huuled olid kergelt paokil ja nende nurkadesse olid moodustumas pisikesed mullid. Ta rüüpas taas. Ka Reacher rüüpas uuesti ja aeglasemalt. Keegi ei teinud häält. Purjus mees jõi klaasi tühjaks ja see valati jälle täis. Jim Beam. Burboon, vähemalt kolmekordne ports. Reacheri käsivars hakkas ennast pisut paremini tundma. Kohv ongi see, mis su terveks ravib.

Siis hakkas helisema telefon.

Tegelikult helises kaks telefoni. Üksainus number ja kaks telefoniaparaati – üks vastuvõtuletil ja teine baarileti taga riiulil. Viis ametit korraga. Ruugete juustega mees ei saanud ju viibida üheaegselt igal pool. Ta võttis toru hargilt ning lausus: „Apollo Võõrastemaja kuuleb,” tehes seda niivõrd uhkelt, reipalt ja innukalt, nagu oleks olnud tegemist selle majutusasutuse avamise õhtul tulnud esimese telefonikõnega. Seejärel kuulas ta viiv aega, surus mikrofoni vastu rinda ja ütles: „Doktor, see on teile.”

Reacher vaatas arsti otsides automaatselt selja taha. Seal ei olnud kedagi.

Purjus mees tema kõrval küsis: „Kes see on?”

Baarimees ütles: „Proua Duncan.”

Purjus mees lausus: „Mis tal häda on?”

„Nina jookseb verd. Ei taha pidama jääda.”

Purjus mees kostis: „Ütle talle, et sa ei ole mind näinud.”

Ruugete juustega mees ütles selle vale edasi ja pani toru hargile.

Purjus mees vajus kössi ja tema nägu laskus peaaegu klaasi servani.

„Kas te olete arst?” küsis Reacher temalt.

„Mis teil sellest on?”

„Kas proua Duncan on teie patsient?”

„Formaalselt võttes on.”

„Ja te ütlete talle ära?”

„Kes te olete – eetikakomisjon või? See on ju kõigest ninaverejooks.”

„Mis ei lõpe. See võib-olla midagi tõsist.”

„Ta on kolmkümmend kuus aastat vana ja täie tervise juures. Kõrgvererõhutõbe ega verehaigusi ei ole põdenud. Uimasteid ei kasuta. Pole mingit põhjust ärevust tunda.” Mees võttis klaasi kätte. Lonksamine, neelatus, lonksamine, neelatus.

Reacher küsis: „Kas ta on abielus?”

„Mis asja, kas tänapäeval paneb abielu nina verd jooksma?”

„Mõnikord paneb,” ütles Reacher. „Ma olin sõjaväepolitseinik. Vahel kutsuti meid baasist välja või abielus teenistujate juurde. Peksa saanud naised võtsid valu vaigistamiseks rohkesti aspiriini. Aspiriin teeb aga vere vedelaks, nii et kui neid järgmine kord peksti, ei tahtnud verejooks enam lõppeda.”

Purjus mees ei öelnud midagi.

Baarimees pööras pilgu ära.

Reacher küsis: „Mis asja? Kas seda juhtub sageli?”

Purjus mees kohmas: „See on kõigest ninaverejooks.”

Reacher jätkas: „Kas kardate, et satute peretüli keskele?”

Keegi ei teinud häält.

„Võib ju olla teisigi vigastusi,” lausus Reacher. „Võib-olla need ei torka nii hästi silma. Ta on teie patsient.”

Keegi ei teinud häält.

Reacher ütles: „Verejooks ninast on seesama, mis verejooks ükskõik millisest muust kohast. Kui see ei lõpe, siis ta kaotab meelemärkuse. Nagu noahaavagi puhul. Te ei jätaks ju teda noahaavaga sinna istuma?”

Keegi ei teinud häält.

„Olgu pealegi,” ütles Reacher. „See ei puutu minusse. Ja teist ei oleks nagunii asja. Te ei suudaks isegi tema juurde sõita. Kuid te peate kellegi kohale kutsuma.”

Purjus mees ütles: „Kedagi ei ole kutsuda. Kuuekümne miili kaugusel on erakorralise meditsiini osakond. Aga ninaverejooksu pärast nad kiirabiautot nii kaugele ei saada.”

Reacher rüüpas veel ühe sõõmu kohvi. Purjus mees jättis oma klaasi rahule. Ta ütles: „Muidugi oleks mul autojuhtimisega raskusi. Kuid sinna jõudes saaksin ma omadega hakkama. Ma olen hea arst.”

„Halba arsti ei tahaks ma siis küll mitte mingil juhul näha,” kostis Reacher.

„Ma tean näiteks, mis teid vaevab. Ma pean silmas füüsilisi vaevusi. Vaimsete vaevuste koha pealt ei oska ma kommenteerida.”

„Ärge te, semu, neid ette võtkegi.”

„Või muidu?”

Reacher ei lausunud midagi.

„See on ninaverejooks,” ütles arst uuesti.

„Kuidas te seda raviksite?” päris Reacher.

„Veidi kohalikku tuimastit. Vatitropid ninaõõnde. Surve paneb vere kinni, olgu siis aspiriiniga või ilma aspiriinita.”

Reacher noogutas. Ta oli kunagi ammu sõjaväes näinud, kuidas seda tehakse. Ta ütles: „Nii et hakkame siis minema, doktor. Mina juhin.”