Читать книгу Tasub surra - Lee Child - Страница 5

Reacher jõudis järeldusele, et steigirestorani. Maakoht, põllumajanduspiirkond, punt vanu semusid mängivaid jõukaid tüüpe käärivad käised üles, lasevad lipsusõlme lõdvaks, tellivad kannu koduõlut, käsivad fileelõigu pooltooreks jätta ja irvitavad kolesterooli pärast muretsevate rannikutossikeste üle. Nebraska maakonnad on eeldatavasti suured ja hõredasti asustatud, nii et restoranid võivad jääda üksteisest kolmekümne ja enama miili kaugusele. Aga õhtud on pimedad ja steigirestoranidel on alati valgustatud silt. See käib steigikultuuri juurde. Kas neoonlampidest vanaaegses kirjas sõna „Steigirestoran” katuseharjal või siis prožektorisäras lõõskav uhke nimesilt.

Reacher kustutas esituled, astus Subarust välja, haaras katusereelingust kinni, astus kapotile, tõmbus küüru ja tõusis autokatusele. Siis ajas ta ennast püsti ja nii olid tema silmad selles lausikus ilmanurgas maapinnast üksteist jalga kõrgemal. Ta tegi pingsalt pimedusse vaadates täisringi. Nägi tükk maad põhja pool motelli viirastuslikku sinist kuma ja umbkaudu kümne miili kaugusel edelas roosat õhetust. Võib-olla oli see kõigest tankla, kuid see oli ka ainus tundmatu valgus, mis siia kätte paistis. Nõnda siis Reachersõitiski lõunasse ja seejärel läände. Ta tegi veel kaks peatust, et õiget suunda tabada. Kuma muutus heledamaks sedamööda, mida lähemale ta sellele jõudis. Punane neoon, mille õhtuudu kergelt roosakaks muutis. See võis olla mis iganes. Alkoholipood, veel üks motell, Exxoni tankla.

See oli steigirestoran. Ta lähenes sellele tagurdades. Restoran oli aidale kohase välisvoodriga pikk ja madal hoone, mille akendel põlesid küünlad ja mille katus oli nõgus nagu vana mära selg põllul. Maja seisis omaette aakrisuurusel tambitud mullast krundil. Piki katuseharja kulges ere silt – sellest klaastorudest ja metalltugedest koosnevast linnupesast võis välja lugeda vanaaegses kirjas punaselt hõõguva sõna „Steigirestoran”. Hoonet ümbritsesid kaares pargitud autod, mis seisid kõik ninaga hoone poole nagu imevad põrsad või lennukid lennujaamas. Seal oli sedaane, pikapeid ja linnamaastureid, mõned nendest olid uued ja mõned vanad ning enamjaolt olid nad kodumaised.

Reacher parkis arsti Subaru teistest eraldi maantee lähedale. Ta astus välja, seisis viivu külma õhu käes ja ringutas õlgu, et ülakehasse veidi mugavamat tunnet saada. Ta ei olnud kunagi aspiriini võtnud ega kavatsenud ka nüüd algust teha. Ta oli paaril korral saanud haiglas käsivarde kanüüli, mille kaudu oli talle veeni morfiini tilgutatud, ja ta mäletas seda kogemust üsna täpselt. Väljaspool intensiivravipalatit kavatses ta loota ajale ja tahtejõule. Muud võimalust ei olnud.

Ta kõndis restorani ukse juurde. Sees oli väike ruudukujuline vestibüül veel ühe uksega. Selle ukse taga oli ülemteenri lugemislambi ja reserveerimisraamatuga, hetkel peremeheta pult. Paremal oli väike söögisaal, kus kaks paarikest lõpetasid oma söömaaega. Vasakul paistis olevat täpipealt seesama. Ees lühike koridor ja selle taga suurem saal. Madalad laed, viimistlemata puidust seinad, messingdetailid. Soe ja kodune koht.

Reacher sammus puldist mööda ja vaatas suuremasse saali. Kohe uksekaare taga paiknes kahene laud. Lauas istus ja sõi mees, kes kandis Cornhuskersi jalgpallimeeskonna punast jakki. Nebraska Ülikooli meeskonna oma. Saali põhiosas oli kaheksane laud. Selle olid hõivanud seitse pintsaku ja lipsuga meest, kusjuures kolm nendest istusid teise kolmega vastamisi, lauaotsas oli aga too sell pulmapildilt. Ta oli veidi vanem kui pildil ja veidi luisem ning veelgi rohkem endaga rahul, aga ta oli seesama mees. Vähimagi kahtluseta. Ta oli eksimatult äratuntav. Laual olid suure söömaaja riismed. Taldrikud, klaasid ning kulunud puitkäepideme ja hambulise teraga noad.

Reacher astus saali. Kui ta edasi läks, tõusis too üksinda kaheses lauas istunud vennike sujuvalt püsti ja nihkus Reacheri teele. Ta kergitas kätt nagu liikluspolitseinik. Seejärel asetas ta sellesama käe Reacheri rinnale. Ta oli suurt kasvu mees. Peaaegu sama pikk kui Reacher ise, tükk maad noorem, võib-olla pisut raskem, heas vormis ja teatava sõnatu arukusega silmades. Jõud ja ajud. Ohtlik segu. Reacher eelistas neid vanu aegu, mil lihas oli juhm. Ta pani selle hariduse süüks. Rumalaid ei veetud enam niisama kursuselt kursusele. Sportlaste loengutel käima sundimise eest tuleb aga maksta geenidega.

Suure laua tagant ei vaadanud keegi nende poole.

Reacher ütles: „Paks poiss, mis su nimi on?”

Mees vastas: „Minu nimi?”

„See ei ole ju raske küsimus.”

„Brett.”

Reacher ütles: „Brett, asjalood on nüüd niisugused. Kas sina võtad oma käe minu rinnalt ära või mina võtan selle ära sinu käsivarre otsast.”

Mees langetas käe. Aga tee pealt eest ta ei astunud.

„Milles on asi?” küsis Reacher.

Mees küsis: „Kas te olete siin selleks, et kohtuda härra Duncaniga?”

„Mis see sinusse puutub?”

„Ma töötan härra Duncani juures.”

„Kas tõesti?” sõnas Reacher. „Mida sa tema jaoks teed?”

„Korraldan tema kohtumisi.”

„Ja?”

„Teile ei ole kohtumist ette nähtud.”

„Millal ma võiksin selle saada?”

„Kuidas „mitte kunagi” teile istub?”

„Tegelikult mitte just hästi, Brett.”

„Härra, te peate ära minema.”

„Kes sa oled, mingisugune turvamees või? Ihukaitsja? Põrgu päralt, kes ta siis on?”

„Ta on eraisik. Mina olen üks tema abidest ja muud midagi. Ja nüüd me peame teid teie auto juurde tagasi toimetama.”

„Kas sa tahad mind parklasse saata?”

„Härra, ma lihtsalt teen oma tööd.”

Seitse meest suure laua taga olid küünarnukkidele toetudes vandeseltslaslikult ettepoole kummardunud ja kuus nendest kuulasid mingisugust lugu, mida Duncan jutustas, siis aga naersid otsekui etteütlemise peale ja veetsid kuradima mõnusalt aega. Mujalt hoonest kostis köögihelisid, söögiriistade heledaid kõlksatusi taldrikutel ja laua puitpinnale asetatavate klaaside kopsatusi.

Reacher ütles: „Kas sa oled selles kindel?”

Noormees lausus: „See valmistaks mulle heameelt.”

Reacher kehitas õlgu.

„Olgu pealegi,” ütles ta. „Lähme.” Ta pöördus ning kõndis puldist möödudes läbi esimese ja teise ukse tuldud teed tagasi ning astus külma õhtuõhu kätte. Suurt kasvu mees käis tal kogu aeg kannul. Reacher puges kahe pikapi vahelt läbi ja hakkas üle lahtise platsi Subaru poole minema. Suurt kasvu mees käis tal kogu aeg kannul. Autost kümne jala kaugusel jäi Reacher seisma ja pöördus ümber. Ka suurt kasvu mees peatus ja oli nüüd Reacheriga silmitsi. Ta ootas ning oli niiviisi seal seistes lõtv, pingevaba, kannatlik ja asjatundlik.

Reacher ütles: „Kas ma tohin sulle pisut nõu anda?”

„Mille kohta?”

„Sa oled küll terane, aga mitte geenius. Sa vahetasid just praegu hea taktikalise olukorra välja palju halvema vastu. Sees olid rahvast täis ruumid, tunnistajad, telefonid ja võimalikud sekkumised, siin aga ei ole üleüldse mitte midagi. Sa loobusid äsja suurest eelisest. Siin, väljas, on mul pikalt aega sind tümitada ja pole kedagi, kes saaks sind aidata.”

„Täna õhtul ei ole vaja kedagi tümitada.”

„Olen nõus. Kuid ma pean sellegipoolest härra Duncanile ühe sõnumi edasi andma.”

„Millise sõnumi?”

„Ta peksab oma naist. Ma pean talle selgitama, miks see on halb mõte.”

„Ma olen kindel, et te eksite.”

„Ma olen tõendeid näinud. Nüüd on mul tarvis Duncaniga kohtuda.”

„Härra, tulge nüüd tegelikkusesse tagasi. Te ei kohtu kellegagi. Täna õhtul läheb sinna tagasi ainult üks meist ja teie see ei ole.”

„Kas sa naudid sellise tegelase juures töötamist.”

„Kurta ei ole mul millegi üle.”

„Võib juhtuda, et mõne aja pärast sa kurdad. Keegi rääkis mulle, et lähim haigla on kuuekümne miili kaugusel. Sa võid kergesti oma tund aega siin väljas lamada.”

„Härra, te peate nüüd autosse istuma ja ära sõitma.”

Reacher asetas käed kuuetaskusse, et käsivarsi liikumatuna hoides neid uute kahjustuste eest kaitsta. Ta ütles: „Brett, see on viimane võimalus. Sa võid veel ära minna. Sul pole tarvis niisuguse jätise pärast haiget saada.”

„Ma pean oma tööd tegema.”

Reacher noogutas ja ütles väga vaikselt: „Kuule, lapsuke,” suurt kasvu mees kummardus õige pisut lähemale, et öeldavat paremini kuulda, ning Reacher lõi talle raskesse saapasse kängitsetud parema jalaga jõuliselt kubemesse ja astus siis eemale, mees aga vajus üheksakümne kraadise nurga all kooku, oksendas, öökis, ahmis õhku ja puristas. Siis lõi Reacher teda uuesti, seekord jalaga küljelt vastu pead – see oli tõsine hoop, mis meenutas jalgpalluri hoogsat pööret, et väljaku teisest äärest löödud sööt palli maha kukkuda laskmata väravasse põrutada. Mees tegi jalapäkkadel tiiru ja vajus maha nii, nagu püüaks ta ennast pinnasesse kruvida.

Reacher jättis käed taskusse ja hakkas steigirestorani ukse poole tagasi minema.