Читать книгу Tasub surra - Lee Child - Страница 8

Ta kuulis samme kruusal. Ühe jalapaari astumist. Kerget ja kõhklevat lähenemist majale. Reacher jälgis akent ja nägi selle eest mööda vilksatanud inimkuju. Pisikest ja õblukest inimest, kes oli pea mantlikrae varju tõmmanud.

Naist.

Uksele koputati tasakesi, pelglikult ja pehmelt. Närvilise kinnastatud käekesega. See võis olla peibutis. Ei ole ju midagi üle mõistuse käivat selles, kui mõni igast otsast süütu ja ohutu olevus saadetakse ette, et ust lahti saada ja sihtmärgi valvsust uinutades temas ekslikku turvatunnet tekitada. Pole sugugi võimatu, et selline inimene on oma osa etendades närviline ja ebalev.

Reacher läks vaikselt üle toa vannituppa tagasi. Ta tõstis akna üles ning tõmbas putukavõrgu eest ja asetas vanni. Seejärel laskis ta pea alla, ronis jalgu üle aknalaua keerates välja ja astus kruusale. Ta hakkas nagu köietantsija jalgrada palistavat hõbedast prussi mööda hääletult edasi liikuma. Ta läks vastupäeva sõõrja majakese ümbert ringi ja jõudis naise juurde selja tagant.

Naine oli üksi.

Teel ei olnud ainsatki autot, parklas ei olnud kedagi, keegi ei surunud ennast emmal-kummal pool tema ust vastu seina, keegi ei küürutanud tema akna all. Oli kõigest see naine, kes seisis siin üksinda. Tal paistis külm olevat. Ta kandis villast mantlit ja salli. Kübarat ei olnud. Ta oli umbes neljakümnene, väikest kasvu, tõmmu ja murelik. Ta kergitas kätt ja koputas uuesti.

Reacher ütles: „Ma olen siin.”

Naine ahhetas, pöördus kähku ringi ja asetas käe rinnale. Tema suu jäi lahti nagu pisike O-täht. Reacher sõnas: „Andke andeks, et ma teid ehmatasin, kuid ma ei oodanud külalisi.”

Naine ütles: „Oleksite vist pidanud ootama.”

„Noh, tegelikult vist ootasingi. Aga mitte teid.”

„Kas me võiksime sisse minna?”

„Kes te olete?”

„Palun vabandust,” ütles naine. „Ma olen arsti abikaasa.”

„Mul on hea meel teiega tutvuda,” ütles Reacher.

„Kas me võiksime sisse minna?”

Reacher otsis taskust võtme ja keeras ukse väljast lahti. Arsti naine astus sisse ning Reacher järgnes talle ja keeras ukse nende taga taas lukku. Ta kõndis üle toa ja sulges vannitoa ukse, et lahtisest aknast tulev ööõhk sisse ei pääseks. Ümber pöördudes avastas ta, et naine seisab keset tuba. Ta osutas tugitoolile ja ütles: „Olge lahked.”

Naine võttis istet. Mantlinööpe ta lahti ei teinud. Ta oli ikka veel närviline. Kui tal oleks käekott kaasas olnud, oleks ta seda kõvasti pihkude vahele pigistades kaitsvalt põlvedel hoidnud. Ta lausus: „Ma tulin kogu tee jalgsi.”

„Et autot ära viia? Te oleksite võinud lasta abikaasal seda hommikul teha. Nii me ju temaga kokku leppisime.”

„Ta on liiga purjus, et autot juhtida.”

„Hommikuks on ta kindla peale jälle korras.”

„Hommikul oleks liiga hilja. Te peate siit ära minema. Otsekohe. Siin viibida on teile ohtlik.”

„Kas te arvate nii?”

„Abikaasa ütles, et te tahate sõita lõuna poole kuni osariikidevahelise kiirteeni. Ma viin teid sinna.”

„Kohe praegu? Sinna peaks olema sadakond miili.”

„Sada kakskümmend.”

„Südaöö on käes.”

„Siin viibida on teile ohtlik. Abikaasa rääkis mulle, mis juhtus. Te segasite ennast Duncanite asjadesse. Te nägite. Nad karistavad kindlasti minu abikaasat ja me arvame, et nad võtavad käsile ka teid.”

„Nad?”

„Duncanid. Neid on neli.”

„Kuidas nad teda karistavad?”

„Oh, ma ei tea. Eelmisel korral ei lubanud nad tal kuu aega siia tulla.”

„Siia? Fuajeebaari?”

„See on tema lemmikkoht.”

„Kuidas nad said teda takistada siia tulemast?”

„Nad ei lubanud härra Vincentil – omanikul – teda enam teenindada.”

„Miks peaks selle koha omanik tegema seda, mida Duncanid käsivad?”

„Duncanitel on veofirma. Kogu kaup tuleb härra Vincentile nende kaudu. Ta kirjutas alla sellekohasele lepingule. Enam-vähem oli sunnitud kirjutama. Niiviisi Duncanid tegutsevadki. Nii et kui härra Vincent nendega kaasa ei mängi, jääb paar tarnet hiljaks, paar tükki läheb kaotsi ja paar saab kahjustada. Ta teab seda. Tema äril oleks siis ots peal.”

Reacher küsis: „Mida nad saaksid enda arvates minuga ette võtta?”

Naine lausus: „Nad palkavad kolledžist jalgpallureid. Cornhuskersi omi. Neid mehi, kes on piisavalt head, et saada stipendiumi, kuid mitte nii head, et mängida üleriiklikus liigas. Kesk- ja ääreründajaid. Kogukaid jõmme.”

„Brett,” mõtles Reacher.

Naine ütles: „Nad panevad üksikud killukesed kokku ja saavad aru, kus te olete. Ma pean silmas seda, et millises muus kohas te ikka võiksite olla. Nad tulevad teile külla. Võib-olla nad ongi juba teel.”

„Kust nad tulevad?”

„Duncanite peakorter on siit kahekümne miili kaugusel. Suurem osa nende inimestest elab seal ümbruses.”

„Mitu jalgpallurit neil on?”

„Kümme.”

Reacher ei kostnud midagi.

Naine ütles: „Abikaasa ütles, et te tahate jõuda Virginiasse.”

„Jah, kava on küll selline.”

„Kas te seal elategi?”

„Elan seal sama palju kui igal pool mujal.”

„Me peame nüüd minema hakkama. Te olete suure supi sees.”

„Oleme siis, kui nad saadavad kõik üheksa ühekorraga,” ütles Reacher.

„Üheksa mida?”

„Jalgpallurit.”

„Ma ju ütlesin, et neid on kümme.”

„Ühega ma juba kohtusin. Ta on praegusel hetkel haige. Tänaöise seisuga on neid ühe võrra vähem.”

„Mis asja?”

„Ta jäi minu ja Seth Duncani vahele.”

„Mida te Seth Duncaniga tegite?”

„Lõin tal ninaluu puruks.”

„Oh sa armas Jeesus küll. Miks?”

„Miks mitte?”

„Oh sa armas-armas Jeesus küll. Kus autovõtmed on?”

„Mis proua Duncanist saab?”

„Me peame minema hakkama. Otsekohe.”

„Kõigepealt vastake küsimusele.”

„Ka proua Duncanit karistatakse. Selle eest, et ta minu abikaasale helistas. Talle on öeldud, et ta ei tohi helistada. Just nimelt niisamuti, nagu minu abikaasale on öeldud, et ta ei tohi minna proua Duncanit ravima.”

„Ta on arst. Tal ei ole muud võimalust. Nad annavad arstivande, on ju nii?”

„Mis teie nimi on?”

„Jack Reacher.”

„Härra Reacher, me peame minema hakkama. Otsekohe.”

„Mida nad proua Duncanile teevad?”

„See ei ole teie asi,” ütles naine. Reacheri enda arvamus oli selle koha peal ausalt öelda üsnagi samasugune. Tema asi oli ennast Virginiasse toimetada ning talle pakuti praegu teekonna kõige raskema osa läbimiseks kiiret ja tasuta küüti. Kiirtee I-80 ootas teda kahe tunni kaugusel. Ta seisab pealesõidutee otsal viimaste öiste sõitjate ja hommikuse autodevoolu esimeste tuksete ajal. Võib-olla sööb hommikust. Võib-olla seal on puhkeplats või veokite parkla koos odava kohvikuga. Peekon, munad ja kohv.

„Mida nad talle teevad?” küsis ta uuesti.

Naine ütles: „Tõenäoliselt mitte kuigi palju.”

„Mitte kuigi palju mida?”

„Noh, võib-olla panevad nad ta mõnda koagulanti tarbima. Ühel onul paistab olevat ravimivaru. Või võib-olla nad lihtsalt ei lase tal nii palju aspiriini võtta. Et järgmisel korral nii hullusti verd ei jookseks. Ja arvatavasti jätavad ta kuuks ajaks koju istuma. Muud midagi. Mitte midagi väga tõsist. Mitte midagi sellist, mille pärast teie peaksite muret tundma. Nad on lõppude lõpuks ju kümme aastat abielus olnud. Ta ei ole vang. Ta võib soovi korral minema minna.”

„Ainult et sedapuhku laskis ta tahtmatult oma mehel nina puruks lüüa. Kui mees ei saa elada seda välja minu peal, võib ta elada seda välja naise peal.”

Arsti naine ei öelnud midagi. Aga paistis, et ta jäi sellega nõusse. Veidrasse ümmargusse tuppa tekkis vaikus. Siis kuulis Reacher rehvide krudinat kruusal.