Читать книгу Tasub surra - Lee Child - Страница 4

KOLM

Arst käis tuikudes. Ta kõndis purjus inimese jaoks tavalisel kombel mööda lausikut maad nii, nagu tõuseks ta mäkke. Aga ta jõudis kenasti parklasse ning siis andis külm õhk talle laksu ja ta suutis ajutiselt veidi keskenduda. Igatahes piisavalt palju selleks, et autovõtmed üles leida. Ta patsutas taskud üksteise järel läbi ja tõi viimaks lagedale suure võtmekimbu kulunud nahklapatsi küljes, millele oli koorduma hakanud kullaga trükitud „Duncani Veoteenused”.

„Kas seesama Duncan?” küsis Reacher.

Mees kostis: „Selles maakonnas on ainult üks Duncanite perekond.”

„Kas te ravite neid kõiki?”

„Ainult pojanaist. Poeg käib Denveris. Isa ja onud ravivad ennast minu teada ise igasuguste juurte ja marjadega.”

Auto oli universaalkerega Subaru. See oli ainus sõiduriist parklas. Auto oli võrdlemisi uus ja küllaltki puhas. Reacher leidis võtmekimbust kaugjuhtimispuldiga võtme ja klõpsutas uksed lahti. Arst teeskles, nagu läheks ta juhiukse poole, ja muutis siis kahetsevalt suunda. Reacher istus sisse, nihutas istet tahapoole, käivitas mootori ja leidis tulede nupud.

„Sõitke lõunasse,” ütles arst.

Reacher köhis.

„Püüdke minu peale mitte hingata,” sõnas ta. „Ega patsiendi peale.”

Ta asetas käed roolile nii, nagu liigutab inimene kaht pika toika otsa seatud pesapallikinnast. Kui ta end paika sai, pigistas ta sõrmed kokku ja hoidis roolist kõvasti kinni, et leevendada survet õlgades. Ta sõitis parklast välja ja keeras lõuna poole. Väljas oli täiesti pime. Midagi ei olnud näha, aga ta teadis, et see maa on lame ja ulatub igal pool lõpmata kaugele.

„Mida siin kasvatatakse?” küsis ta lihtsalt selleks, et arsti ärkvel hoida.

„Maisi muidugi,” vastas too. „Maisi ja siis veel maisi. Paljupalju maisi. Rohkem maisi, kui üks terve mõistusega inimene näha tahaks.”

„Kas te olete kohalik?”

„Pärit olen ma Idahost.”

„Kartulid.”

„Ikka paremad kui mais.”

„Mis teid siis Nebraskasse tõi?”

„Naine,” ütles mees. „Ta on siin sündinud ja kasvanud.”

Nad vaikisid viivu ja siis küsis Reacher: „Mis mul viga on?”

Arst ütles: „Mida?”

„Te väitsite, et teate, mis mind vaevab. Vähemalt füüsiliselt. Nii et kuulame siis ära.”

„Mis see on, kas esinemisproov või?”

„Ärge teeselge, et te ei vaja seda.”

„Käige põrgu. Mina saan oma asjadega hakkama.”

„Eks tõestage.”

„Ma tean, mida te olete teinud,” ütles mees. „Ma ei tea, kuidas te seda tegite.”

„Mida ma siis olen teinud?”

„Te venitasite mõlemal pool keha peaaegu sümmeetriliselt välja kõik asjad alates flexor digiti minimi brevis’est kuni quadratus lumborum’ini.”

„Proovige ladina keele asemel inglise keeles rääkida.”

„Te olete kahjustanud kõiki käte liigutamisega seotud lihaseid, kõõluseid ja sidemeid väikestest sõrmedest kuni kaheteistkümnenda roideni. Te tunnete valu ja ebamugavust ning peenmotoorika on tuksis, sest kõik süsteemid tõrguvad.”

„Väljavaade?”

„Saate terveks.”

„Millal?”

„Mõne päeva pärast. Võib-olla nädala pärast. Võite aspiriiniga katset teha.”

Reacher sõitis edasi. Ta paotas enda kõrval tolli võrra akent, et tuul burbooniaurud välja tõmbaks. Nad möödusid pisikesest hoonekobarast, mis koosnes kaherealisest maanteest sajakonna jardi kaugusel ühise pika sissesõidutee lõpus seisvast kolmest suurest elumajast. Kõiki neid ümbritses ühine lattaed. Need olid vanad, kunagi uhked olnud ja senimaani toekad, ehkki nüüd vahest veidi hooletusse jäetud majad. Arst pööras pead, heitis neile pika ja pineva pilgu ning vaatas siis taas ettepoole.

„Kuidas te seda tegite?” küsis ta.

„Tegin mida?” ütles Reacher.

„Kuidas te oma kätele haiget tegite?”

„Arst olete teie,” ütles Reacher. „Teie rääkigegi mulle.”

„Samasuguseid sümptomeid olen ma varem näinud kahel korral. Ma käisin pärast üht orkaani vabatahtlikuna Floridas. Mõni aasta tagasi. Ma ei olegi nii paha poiss.”

„Ja?”

„Kui inimesed jäävad väljas sajamiilise tunnikiirusega puhuva tuule kätte, siis neid kas veeretatakse mööda tänavat edasi või kahmavad nad kinni mõnest tugevamast võrktarast ja püüavad ennast ohutusse kohta sikutada. Tirivad iseenda keharaskust edasi vastutuult. See on uskumatu pinge. Nii sellised vigastused juhtuvadki. Aga teil ei ole need teie välimuse järgi otsustades rohkem kui paari päeva vanused. Ja te ütlesite, et tulite siia põhja poolt. Siit põhja pool ei ole mingeid orkaane. Ja pealegi ei ole praegu orkaanide jaoks õige aastaaeg. Ma vean kihla, et käesoleval nädalal ei ole olnud maailmas mitte kusagil mitte ühtki orkaani. Mitte ainsatki. Nii et ma ei tea, kuidas te ennast vigastasite. Kuid ma soovin teile kiiret paranemist. Tõesti soovin.”

Reacher ei lausunud midagi.

Arst ütles: „Järgmiselt ristmikult vasakule.”

Viis minutit hiljem jõudsid nad Duncanite majani. Maja oli välisvalgustusega, mille hulka kuulusid ka kaks kummalegi poole valget postkasti paigaldatud ja selle poole suunatud valgusvihuga prožektorit. Postkastile oli kirjutatud „Duncan”. Hoone ise nägi välja nagu renoveeritud talumaja. See oli mõõtmetelt tagasihoidlik, ent laitmatus seisukorras. Maja ees oli talveunes muruplats, millel seisis vanaaegne hobukaarik. Kõrged kodaratega rattad ja pikad aisad. Pikk sirge sissesõidutee viis kõrvalhooneni, mis oli piisavalt suur, et täita töötamiseks mõeldud varjualuse ülesannet siis, kui siin veel tööd tehti. Praegu oli seal garaaž. Garaažil oli kolm kahe poolega ust. Üks uks oli lahti, otsekui oleks keegi sealt just kiiruga minema sõitnud.

Reacher peatas auto maja välisukse juurde viiva teeraja kohal.

„Doktor, etendus algab,” ütles ta. „Kui ta on üldse veel siin.”

„On ikka,” ütles arst.

„Nii et lähme siis.”

Nad astusid autost välja.

NELI

Arst võttis auto tagaistmelt nahkpauna. Seejärel kordas ta raja algusest lõpuni oma purjus mehe stiilis komberdamist, kuid sedapuhku oli tal selleks rohkem põhjust, sest kruusasel pinnal oli raske kõndida. Aga ta jõudis ilma kõrvalise abita ukseni. See kujutas endast elegantset vanaaegset puitust, millele oli ettevaatlikult kantud valget läikvärvi. Reacher leidis messingnupu ja vajutas sellele sõrmenukiga. Ta kuulis majast elektrikella helinat, siis ei kostnud minut aega midagi ja seejärel oli kuulda aeglasi samme laudpõrandal. Siis paotati ust ja üks nägu vaatas välja.

Ja veel milline nägu! Mustade juustega raamitud kaame nahk, hirmunud silmad, suu kõrvalt piki kaela pluusile voolanud kolmnurkse punase tulva tipu vastu oli aga kõvasti surutud samuti punasega läbi imbunud taskurätik. Kaelas rippus üleni verega määrdunud pärlitest kee. Siidpluus oli pihani verine. Naine võttis taskurätiku nina juurest ära. Tema huuled olid lõhki ja hambad verega kaetud. Ninast valgus endiselt ühtlase nirena verd.

„Te siiski tulite,” ütles naine.

Arst pilgutas kaks korda silmi, püüdis hoolega pilku koondada, väänas suu tusaseks mossituseks ja noogutas. Ta lausus: „Me peaksime selle asja üle vaatama.”

„Te olete joonud,” ütles naine. Siis vaatas ta Reacheri poole ja küsis: „Kes teie olete?”

„Mina juhtisin autot,” kostis Reacher.

„Kas sellepärast, et ta on purjus?”

„Ta saab hakkama. Aju opereerima ma teda ei laseks, kuid verejooksu suudab ta peatada.”

Naine mõtles viivu aega selle üle, noogutas siis, asetas taskurätiku taas näole ja lükkas ukse lahti.

Nad läksid kööki. Arst oli küll täis kui tinavile, ent protseduur oli lihtne ja tal oli säilinud piisavalt palju lihasmälu, et vajalike toimetustega toime tulla. Reacher tegi lapid soojas vees märjaks ja andis arsti kätte, kes puhastas naise näo, toppis ninasõõrmed kõvasti marlit täis ja sulges huulte haavad liblikplaastriga. Tuimasti võttis valu ära ning naine muutus rahulikuks ja uniseks. Oli raske öelda, milline ta tegelikult välja näeb. Ta nina oli ka varem puruks löödud. See oli selge. Kuid tal olid hea nahk, suurepärane luustik ja kaunid silmad. Ta oli sale ja üsna pikka kasvu, kandis ilusaid rõivaid ja oli kahtlemata heal järjel. Nagu ka see maja. Sees oli soe. Laiadest laudadest põrandad küütlesid saja aasta vältel tehtud vahatamistest. Majas oli ohtrasti puitdetaile, elegantseid üksikasju ja delikaatseid pastelltoone. Riiulitel olid raamatud, seintel maalid ja põrandatel vaibad. Elutoas oli hõberaamis pulmafoto. Fotol võis näha sellesama naise nooremat ja kahjustamata versiooni koos hallis vestiga ülikonnas pikakasvulise ja kõrspeene mehega. Mehel olid tumedad juuksed, pikk nina ja säravad silmad ning ta paistis endaga väga rahul olevat. Ta ei olnud sportlane ega ka lihttöö tegija, professor või luuletaja. Ega ka talupidaja. Tõenäoliselt ärimees. Miskit laadi juht. Tubast tüüpi tegelane, pehme, küll energiline, aga ilma sitkuseta.

Reacher läks tagasi kööki ning leidis eest valamu kohal käsi peseva arsti ja peeglisse vaatamata juukseid kammiva naise. Ta küsis naiselt: „Kas te tunnete ennast nüüd hästi?”

Naine ütles pikkamisi ja ebaselge ninahäälega: „Mitte just liiga halvasti.”

„Kas teie abikaasa ei ole siin?”

„Ta otsustas minna välja õhtustama. Koos sõpradega.”

„Mis tema nimi on?”

„Tema nimi on Seth.”

„Ja mis teie nimi on?”

„Minu nimi on Eleanor.”

„Eleanor, kas te võtate aspiriini?”

„Jah.”

„Sest Seth teeb seda sageli?”

Naine pidas kaua-kaua vahet ja raputas siis pead.

„Ma komistasin,” ütles ta. „Vaibaserva taha.”

„Ja mõne päeva jooksul lausa mitu korda? Sellesama vaiba taha?”

„Jah.”

„Mina teie asemel vahetaksin selle vaiba välja.”

„Ma olen kindel, et rohkem seda ei juhtu.”

Nad ootasid kümme minutit köögis, kuni Eleanor käis teisel korrusel duši all ja riideid vahetamas. Nad kuulsid, kuidas üleval vesi jooksis ja siis seisma jäi, ning kuulsid teda hüüdmas, et temaga on kõik korras ja et ta hakkab magama minema. Nii et nad lahkusid majast. Välisuks klõpsatas nende taga kinni. Arst taarus autoni ja potsatas oma arstipauna jalgade vahele põrandale pannes reisijakohale. Reacher käivitas mootori ja tagurdas mööda sissesõiduteed maanteele. Ta keeras rooli, vajutas jalaga gaasipedaalile ja hakkas tuldud teed tagasi sõitma.

„Olgu jumal tänatud,” ütles arst.

„Selle eest, et temaga kõik korras oli?”

„Ei, et Seth Duncanit seal ei olnud.”

„Ma nägin tema pilti. Minule ta erilist muljet ei jätnud. Võin kihla vedada, et tema koer on puudel.”

„Neil polegi koera.”

„See oli lihtsalt piltlikult öeldud. Ma võin aru saada, et maal töötav arst on mures võimaluse pärast sattuda peretüli vahele kohas, kus mees joob õlut, kannab varrukateta T-särki ja hoiab koos katkiste masinate ja autodega õues ka paari pitbullterjerit. Seth Duncan aga ilmselt seda ei tee.”

Arst ei kostnud midagi.

Reacher ütles: „Kuid te kardate teda sellegipoolest. Nii et tema võim tuleneb millestki muust. On võib-olla rahalist või poliitilist laadi. Tal on kena maja.”

Arst ei kostnud midagi.

Reacher küsis: „Kas seda tegi tema?”

„Jah.”

„Kas te teate seda kindla peale?”

„Jah.”

„Ja ta on seda varemgi teinud?”

„Jah.”

„Kui mitu korda?”

„Palju. Vahel on naisel murdunud roided.”

„Kas ta on sellest politseinikele rääkinud?”

„Meil ei ole politseinikke. Me sõltume maakonnast. Nad on tavaliselt kuuekümne miili kaugusel.”

„Ta võib ju helistada.”

„Ta ei hakkaks süüdistusi esitama. Nad ei tee seda kunagi. See tähendab, et ei tee siis, kui esimesel korral asja niisama jätavad.”

„Kuhu üks Duncani moodi mees läheks koos sõpradega õhtustama?”

Arst ei vastanud ja Reacher teist korda ei küsinud.

Arst ütles: „Kas me sõidame sinna fuajeebaari tagasi?”

„Ei sõida, ma viin teid koju.”

„Aitäh. See on teist kena. Aga sealt on motelli tükk maad jala minna.”

„See ei ole minu, vaid teie mure,” ütles Reacher. „Ma jätan auto enda kätte. Te võite hommikul motelli kõndida ja selle sealt ära tuua.”

Viis miili motellist lõuna pool silmitses arst taas pikalt sissesõidutee lõpus üksinduses seisvat kolme vana maja, vaatas siis ettepoole ning juhendas Reacherit sõitma piki tumedate tühjade põldude servi vasakule, paremale ja vasakule, et jõuda paaril lausikul lattaiaga ümbritsetud aakril seisva uue rantšostiilis maja juurde.

„Kas teil võti on olemas?” küsis Reacher tema käest.

„Võti on rõngas.”

„Teist võtit teil ei ole?”

„Naine laseb mu sisse.”

„Kui te nii arvate,” ütles Reacher. „Head ööd.”

Ta vaatas, kuidas arst läks tuigerdades esimesed kakskümmend jalga mööda oma sissesõiduteed, pööras siis auto ümber ja sõitis põhjast lõunasse kulgevale kaherealisele põhiteele tagasi. Kui kahtled, keera vasakule, kõlas tema deviis, ja nõnda siis liikus ta miili võrra põhja poole, jäi seisma ja vajus mõttesse. Kuhu võiks üks Seth Duncani moodi tegelane minna koos sõpradega õhtust sööma?