Читать книгу Tapamaja - Lee Child - Страница 2

Lee Child
Tapamaja

Originaali tiitel:

Lee Child

Killing Floor

Bantam Press

1997

Teine trükk

Copyright © Lee Child 1997

Eessõna © Philip Pullman, 2022

© Tõlge eesti keelde. Allan Eichenbaum, 2009, 2022

Korrektuuri lugenud Ingrid Eylandt-Kuure

ISBN 978-9985-3-5395-0

e-ISBN 9789985354261

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2022

www.varrak.ee

www.facebook.com/kirjastusvarrak

Trükikoda OÜ Greif

See 25. aastapäeva väljaanne on pühendatud kõigile, kes seda raamatut lugesid, kellele see meeldis, kes sellest rääkisid ja tänu kellele see saavutas sellise edu. Olen teile kõigile ülimalt tänulik.

Eessõna

Lee Childi juures pole huvitav mitte see, et ta on müünud tohutul hulgal raamatuid, vaid et ta kirjutab nii hästi. Mõnikord õnnestubki headel kirjanikel tohutul hulgal oma raamatuid müüa, aga et need kaks asja käiksid alati koos, seda ei saa mitte kuidagi öelda. Igal pool üle maailma on raamatupoodide „KRIMI” või „PÕNEVIKU” riiulitel kümneid, sadu ja võib-olla tuhandeid raamatuid, mis väljastpoolt paistavad täpselt samasugused nagu Lee Childi raamatud: kopsakad, palju lehekülgi, salapärased pealkirjad, kaaneillustratsioonil inimkogu, siluett taustal, mis võib pärineda ükskõik kust Ameerikas, pealkiri suurte lihtsate tähtedega – kuid väga vähe on selliseid, mis jutustavad oma loo nii elavalt, nii kokkuhoidlikult, või millel on jutustada nii häid lugusid.

Mulle meeldivad põnevikud ja Lee Childi hakkasin ma tähele panema siis, kui nägin, et tema raamatute hulk kasvab ning võtab raamatupoodide riiulitel aina rohkem ja rohkem ruumi, ja kui neid oli juba umbes pool tosinat, mõtlesin ma, et targem oleks pilk peale heita. Niisiis ostsin ma „Tapamaja” ja hakkasin lugema. Ma lootsin midagi asjalikku, midagi, mille saaks vaevata lõpuni lugeda, midagi mõõdukalt rahuldustpakkuvat – teisisõnu midagi ebatavalist, sest tavalisi raamatuid on palju ja neid, mille lugemist ma alustan, on palju rohkem kui selliseid, mis ma läbi loen. Ma suhtun raamatutesse, mida ma meelelahutuseks loen, darvinistlikult, või ehk siis herbert spencerlikult, täpselt nagu ka telesaadetesse: kui ma kaotan huvi, on kogu lugu. Ma usun, et Šeherezade mõistis, et valitseja Šahriari suhtumine on samasugune: kui naine ei suuda valitsejale enam huvi pakkuda, jääb ta peast ilma.

Niisiis, nagu ma ütlesin, lootsin ma midagi, mis hoiaks mind lugemas. Ma ei oodanud midagi nii head.

Esimene asi, mis mulle silma hakkas, oli keele karge täpsus. Lühikesed karmid tegusõnadeta laused, peaaegu nagu juhised filmistsenaariumis. Siis aga tuli see:

Väljas oli vihm järele jäänud, kuid aknaklaas oli ikka veel täpitatud täis eredaid piisku.

Või „täpitatud täis eredaid piisku”, mis? Pole paha. Child oskab hästi vihma kirjeldada, hiljem räägib ta „piiskade krabinast” lähenevate tapjate nailontürpidel. Täpselt niipalju kirjeldamist, kui vaja on, ja mitte sõnagi rohkem.

„Tapamaja” tegevus läheb lahti sellega, et meie praegu veel nimeta jutustaja vahistatakse kuriteo eest, millest ta midagi ei tea. Et jutustatakse esimeses isikus, on Reacheri-raamatute puhul ebatavaline – enamasti jutustatakse neis kolmandas isikus. Kes seda lugu ka ei räägiks, on tema hääl ja toon läbi terve raamatu ühesugused, kuid on selge, et Child mõistis, et esimese isiku vaatenurgal, ükskõik kui veenev see ka poleks, ükskõik kui armastatud ja tavaline põnevike puhul, on omad piirangud. Kõigepealt on autoril vaja mõnikord öelda lugejale midagi, mida peategelane ei tea, teiseks aga, kuna ta on elus ja saab seda lugu rääkida, on selge, et ta ei saa loo käigus surma, niisiis on üks põnevuse allikas suletud. Lisaks on veel usutavuse küsimus. Kuidas on võimalik, et see tegelane, kes kirjutab nii osavalt, ei ole juba kirjanikuna tuntud?

Kuid „Tapamajas” on lugeja raamatu algusest lõpuni Jack Reacheri peas, kuigi tema nime saame me teada alles siis, kui politsei teda üle kuulab. Sellesama ülekuulamise käigus saame tema kohta veel natuke teavet, ja ülekuulamine on selleks ideaalne koht – me mitte ainult ei saa teada seda, mida me nüüd juba väga teada tahaksime, vaid samal ajal liigub ka lugu edasi. Child on meister panema infot tegema korraga mitut asja. Kui Reacher räägib, uurimisosakonna ülema Finlayga, paistab, et ta näeb selgemini kui politseinikud ise, mis mõrvapaigal ilmselt aset leidis, ja järeldab, et tapjaid oli kolm, mitte kaks. Tema argumendid on selged ja otsustavad, järeldus ümberlükkamatu – nii saame uurimise üksikasjade kohta natuke rohkem teada. Aga me saame jälle teada ka Reacheri kohta, ilma et meile peaks kuidagi kohmakalt rääkima sellest, et ta oli sõjaväepolitseis. Me näeme, et ta on asjatundja. Ta tunneb end kuritegude, mõrvade ja vägivalla maailmas täiesti koduselt. Pahadele ennustab see halba, meile aga teeb loo veel nauditavamaks.

Üks, mida Child ebatavaliselt hästi oskab, on võitluste lahtiseletamine. Kui Reacher loo alguses vangi saadetakse, peab ta võitlema jõhkardikamba ninamehega ja otsekohe … teeb ta sohki, loeb lubatud kolme asemel ainult kaheni ja virutab talle peaga. Paha kukub, Reacher on esimese võitluse võitnud. Ja siin oli koht, kus ma lasksin end tõeliselt lõdvaks ja sain raamatut mõnuga lugema hakata, sest ma teadsin, et olen inimese kätes, kes teab, mida teeb, kuna pärast pealööki Reacheri pea valutas. Nagu on ka loomulik.

Ja ta seletab:

Vigastus polnud tõsine. Otsaesisel ei ole liha, ainult nahk tugeva luu peal. Seal pole eriti midagi, mida vigastada, ja seda luud on väga raske lõhkuda: otsaesise moodustab kaar, looduse tugevaim leiutis. Just sellepärast väldin ma kätega löömist. Käed on üsna haprad, nende sees on igasuguseid väikesi luid ja kõõluseid. Selline hoop, mis oleks tolle Punase Poisi maha võtnud, oleks minu käe üsna ära lõhkunud. Ma oleksin pidanud koos temaga haiglasse minema. Sellel poleks suuremat mõtet olnud.

Sõnum on selge: Reacher teab, kuidas kehalist mõõduvõtmist võita, ja see ei tähenda alati reeglite järgi mängimist. Ühel teisel puhul surub ta kätt mehel, kes tahab selgelt oma üleolekut näidata, aga Reacher teab vana sõjaväe nõksu:

Ainus väljapääs on selleks valmis olla. Kätt tuleb natuke tagasi tõmmata ja siis vastu pigistada. Haarata tuleb teise mehe sõrmenukkide, mitte peopesa ümbert. Niimoodi tema haare neutraliseeritakse. Kui sa õigesti haarad, võidad sa kindlasti.

Seletused ei ole Jack Reacheri lugudes haruldased. Child selgitab nagu parimat sorti instruktor – kannatlik, kogenud, ülimalt asjatundlik. Alates kõige tõhusamast moodusest kellegi kägistamiseks ja lõpetades igapäevase sularaha kohaga riigi majanduses – Reacher teab seda, või siis oskab esitada täpselt õigeid küsimusi, et seda teada saada. Ja jällegi, „Tapamaja” üle lugedes avaldas mulle muljet, kui kokkuhoidlikud ja samas dramaatilised need seletused on: igaüks neist viib lugu edasi. Kui seletus on lõppenud, on olukord selle tulemusena muutunud. Hea näide sellest on Reacheri väike jutt täpsusest: kas üks perekonnanimi pidi olema ainsuses või mitmuses. Ta mäletab seda täpselt ja see annab talle ja ka meile olulise vihje.

Üks kõige tähtsamaid oskusi jutustamise juures on ajastus. Ma ei mõtle lihtsalt seda, kuidas lõpetada peatükk nagu kaljuserval rippudes, kuigi ka sellest on väga häid näiteid, vaid ma pean silmas oskust, kõige muu kõrval, otsustada, millal poetada vahele väikesi märkusi või kirjeldusehetki, midagi sellist, mida filmi puhul saadaks vaikne ebakõla muusikas – põgus kõhedushetk. Margrave, linn, kuhu Reacher saabus, ei ole rikas, selle jõukuseajad on ammu möödas, see on vaikne lõunaosariigi kolgas, suurtest maanteedest eemal, ilma suurte tööstusettevõteteta. Algselt pakub see linnake Reacherile huvi ainult sellepärast, et kunagi käis sealt läbi Pimeda Blake’i nimeline bluusilaulja, kuigi nüüdseks on temast sinna jäänud vähe jälgi.

Aga kui Reacher on saanud umbes tunnikese ringi vaadata, hakkab talle silma miski, mis ei ole iseenesest otseselt õõvastav ega häiriv, kuid toimib ikkagi nagu väike ebakõla partituuris: kõik linnas on korras, puhas, värskelt värvitud või äsja läikima löödud – lausa laitmatu. Muud midagi. Siis liigume edasi. Nagu Reacher, nii oleme meiegi registreerinud millegi, mis päris ei klapi, just siis kui vaja.

Raamatu süžee ei ole päris sama asi mis struktuur. Esimene on see, mis juhtub, teine on see, kuidas sellest räägitakse – enam-vähem. On palju loomingulise kirjutamise kursusi, mis õpetavad kirjanikuks pürgijatele loo struktuuri tähtsust, seda, et ülesehitus tuleb juba enne alustamist paika saada, et kõik sõltub sellest, kuidas kogu kupatust enne kirjutama hakkamist kavandada. Mina isiklikult ei usu sellest ainsatki sõna, sest struktuur – ja isegi süžee – on asjad, mida saab ka viimasel hetkel muuta. Kui siduda ennast raamistikuga, mis on mõeldud välja pool aastat tagasi, siis mida hakata peale särava ideega, mis tuleb siis, kui kolmveerand raamatust on valmis, ja muudab kõike?

Mul pole aimugi, kuidas Lee Child oma lugusid kokku paneb, aga ta oskab seda kuramuse hästi. Selle raamatu süžee on kõva. Kuritegelik ettevõtmine, mis on nii originaalne ja toimub nii tohutus mastaabis, et peaaegu keegi ei suuda seda ettegi kujutada, enne kui nad on saanud ilmutuse selle kohta, mis toimub; ja väikesed aina kasvava mõistmise hetked; ja lahendused, mis on nii vaatemängulised kui ka emotsionaalselt rahuldustpakkuvad… Pole ime, et „Tapamajast” sai bestseller, millele järgnes pikk rida samasuguseid, sest tüüpilist Childi süsteemi selles raamatus on võimsalt jätkatud ka järgnenud raamatutes.

Kuid mina arvan, et see, mis paneb lugejaid nende raamatute juurde tagasi pöörduma, isegi rohkem kui süžee või väikesed säravad sähvatused keeles või võitlustes – ühtedes parimates võitlustes kõigist põnevikest, mida lugeda võib –, on Jack Reacheri tegelaskuju ise. Sarjade kangelane on üks kummalist sorti inimene. Esiteks peab ta jääma kümnetes või enamateski tulevastes seiklustes enam-vähem samavanuseks. Hercule Poirot, James Bond, miss Marple, Sherlock Holmes – nende ülesandeks on pista rinda tavalisse ellu tunginud probleemiga, see lahendada ja naasta samasse olustikku, kust nad alustasid. Selles osas meenutab põnevikesari kõige rohkem komöödiasarja. Erinevalt seebiooperitest, kus kogu aeg juhtub midagi põhjapanevat – inimesed surevad, saavad lapsi, kasvavad suureks, kolivad ära, lähevad vangi, saavad vanaks ja lähevad pensionile, võidavad loteriiga, kaotavad töö –, ei tohi komöödiasarjas midagi põhjapanevat muutuda.

Nii on see ka põnevikusarjades. Jack Reacher ilmub eikusagilt, ilma mingi pagasita, kohta, kus ta kedagi ei tunne; juhtub kõiksugu halbu asju; Reacher lahendab kõik; Reacher liigub edasi.

Ja põnevikesarja või ka komöödiasarja keskne kuju, kes ei tohi samuti muutuda, peab olema keegi, kes meile meeldib. Meeldimist ei saa sisse ehitada, selleks pole kindlat šablooni ega kohustuslikke iseloomuomadusi – peategelane kas meeldib lugejatele või mitte. Jack Reacheri puhul ta meeldib, ja väga.

Reacher on suurepärane näide sellest, kui vähe on vaja ühe raamatu tegelaskuju kohta teada, et ta meile meeldima hakkaks. Üks kõige olulisem asi Reacheri puhul, mis on keskse tähtsusega tema isiksuse ja mulje juures, mille ta maailmale jätab, on see, et ta on suur. Ta on sõnaaher, ta oskab olla nii heasüdamlik kui ka halastamatu, poliitiliselt on ta salliv, kui üldse midagi, ja ta on pooleldi prantslane. Ilmselgelt on ta ülimalt intelligentne ja huvitatud kõigest, mida näeb, kuid me ei näe teda kunagi raamatut lugemas, mis on natuke kummaline – ma olen kindel, et tal võib olla taskusse hambaharja kõrvale pistetud mõni vana pehmekaaneline raamat. Ta teab seda, mis on teadmist väärt, ja ta armastab bluusi.

Ja kõige parem selle juures, kui te olete selle erakordse põneviku läbi lugenud, on teadmine, kui palju teisi on ootamas. Tere tulemast tutvuma meie aja parima põnevikukirjutaja loominguga.

Philip Pullman