Читать книгу Tapamaja - Lee Child - Страница 4

Mind vahistati Eno söögikohas kell kaksteist. Ma sõin parajasti munaputru ja jõin kohvi – hiline hommikusöök, mitte lõuna. Ma olin märg ja väsinud, sest olin pidanud pikalt tugevas vihmasajus kõndima, kiirteelt linnaservani välja.

Söögikoht oli väike, kuid hästi valgustatud ja puhas, uhiuus hoone, mis meenutas raudteevagunit. Kitsas, pika söögiletiga külje peal. Köök oli leti taga. Vastasseina ääristasid üksteisest eraldatud söögikabiinid. Uks oli seal, kuhu oleks jäänud keskmine kabiin.

Ma istusingi ühes sellises kabiinis, akna all, ja lugesin kellegi poolt maha jäetud ajalehest mingi presidendi valimiskampaaniast, kelle poolt ma ei hääletanud viimati ega kavatsenud hääletada ka seekord. Väljas oli vihm järele jäänud, kuid aknaklaas oli ikka veel täpitatud täis eredaid piisku. Ma nägin, kuidas politseiautod söögikoha ette kruusaplatsile keerasid. Nad sõitsid kiiresti ja peatusid kruusa krudinal. Vilkurid keerlesid ja sähvisid. Aknal vihmapiiskade sees vilkus punane ja sinine valgus. Autode uksed paisati lahti, politseinikud hüppasid välja. Mõlemast autost tuli välja kaks politseinikku, relvad laskevalmis. Kaks revolvrit, kaks pumppüssi – tõsine asi. Üks revolvri- ja üks püssimees jooksid söökla taha. Teine revolver ja püss tormasid ukse juurde.

Mina lihtsalt istusin ja vaatasin. Ma teadsin, kes söögikohas on. Kokk, kes oli köögis. Kaks ettekandjat. Kaks vanameest. Ja mina. See operatsioon oli minu pärast. Mina olin olnud siin linnas vähem kui pool tundi. Ülejäänud viis olid olnud siin tõenäoliselt kogu oma elu. Kui nendega oleks mingi probleem olnud, oleks üksainus häbelik seersant jalgu lohistades sisse astunud. Ta oleks vabandanud. Ta oleks rääkinud pominal. Ta oleks palunud jaoskonda tulla. Nii et kõik see raskerelvastus ja jooksmine ei olnud kohalike pärast. Need olid minu pärast. Ma toppisin munapudru jäänused endale suhu ja pistsin viieka taldriku alla. Murdsin ajalehe kokku ja pistsin mantli taskusse. Jõin tassi tühjaks, hoides teist kätt laua peal.

Revolvriga mees jäi ukse juurde. Ta laskus kükakile ja tõstis revolvri, hoides seda kahe käega. Ta sihtis mulle pähe. Teine mees, pumppüssiga, tuli minu juurde. Mõlemad olid treenitud, saledad poisid. Korralikud ja puhtad. Tegutsesid nagu õpiku järgi. Revolvriga võis ukse juurest katta kogu ruumi, lasta üsna täpselt. Pumppüssiga ja läheda maa pealt oleks saanud mind sodiks lasta, nii et tükid aknale lendavad. Teistpidi oleks olnud vale: revolvriga võib lähedalt mööda lasta, kaugelt pumppüssiga lastes saaks aga surma nii politseinik, kes mind vahistama tuleb, kui ka vanamees, kes istus tagumises lauas. Siiamaani tegid vahistajad kõik õigesti. Ei mingit kahtlust. Neil oli eelis. Ka selles polnud mingit kahtlust. Mina oli kitsas söögikabiinis lõksus. Seal ei olnud nii palju ruumi, et midagi ette võtta. Ma ajasin käed laua peal laiali. Pumppüssiga politseinik tuli laua juurde.

„Paigal! Politsei!” karjus ta.

Ta karjus nii kõvasti, kui suutis. Tahtis endal pinget maha saada ja mind hirmutada. Jälle nagu õpikust. Tee vihane nägu ja lärma kõvasti, see muudab sihtmärgi pehmemaks. Ma tõstsin käed. Revolvriga mees hakkas ukse juurest lähemale tulema. Ta tuli liiga lähedale. Esimene viga. Kui oleks vaja olnud, oleksin ma saanud teise mehe püssi toru üles suunata. Üks lask lakke, küünarnukiga politseinikule näkku – ja püss oleks olnud minu käes. Revolvriga mees ei saanud enam lasta, ta oleks võinud oma paarimeest tabada. See oleks võinud nende jaoks halvasti lõppeda. Aga mina lihtsalt istusin, käed üleval. Püssiga mees karjus ja tõmbles edasi.

„Põrandale pikali!” röökis ta.

Ma libistasin end aeglaselt laua tagant välja ja sirutasin käed revolvriga politseiniku poole. Ma ei kavatsenud põrandale heita. Igatahes mitte nende maakate pärast, isegi kui nad oleksid tulnud kogu oma jaoskonnaga ja haubitsad kaasa võtnud.

Revolvriga mees oli seersandi auastmes. Ta oli üsna rahulik. Pumppüss hoidis mind sihikul, seersant aga pani revolvri kabuuri, võttis vöölt käerauad ja klõpsas minu randmete ümber kinni. Toetusrühm tuli köögist. Nad tulid ümber leti ja asusid minu selja taha. Mind kobati läbi. Väga põhjalikult. Ma nägin, kuidas hiljem tulnud politseinikud seersandile noogutasid – relvi pole.

Hiljem tulnud mehed võtsid mul küünarnukkidest. Pumppüss hoidis mind ikka veel sihikul. Seersant astus ette. Ta oli valgenahaline, sportlik ja sitke. Sale ja päevitunud. Minuvanune. Plastmassist nimesildil tema pluusitasku kohal oli kirjas „Baker”. Ta vaatas mulle otsa.

„Te olete vahistatud kahtlustatuna mõrvas,” ütles ta. „Teil on õigus vaikida. Kõike, mida te ütlete, võidakse kasutada teie vastu. Teil on õigus võtta advokaat. Kui te ei saa advokaadi palkamist endale lubada, määrab Georgia osariik teile tasuta advokaadi. Kas te mõistate oma õigusi?”

Vahistatava õigused olid ilusti ette kantud. Seersant rääkis selgelt. Ta ei lugenud õigusi paberilt maha. Ta rääkis, nagu saaks aru, mida tema jutt tähendab ja miks see oluline on. Nii minule kui temale. Ma ei vastanud.

„Kas te mõistate oma õigusi?” kordas ta.

Mina ei vastanud jälle. Pikaajaline kogemus on mulle õpetanud, et kõige parem on mitte midagi öelda. Kui sa midagi ütled, võidakse seda valesti kuulda. Valesti tõlgendada. Sellest valesti aru saada. See võib tuua sulle süüdimõistmise. See võib tuua surmanuhtluse. Vaikimine ärritab vahistajat. Ta peab sulle ütlema, et sul on õigus vaikida, aga talle ei meeldi sugugi, kui sa seda õigust kasutad. Mind vahistati kahtlustatuna mõrvas, aga mina ei öelnud midagi.

„Kas te mõistate oma õigusi?” küsis Bakeri-nimeline mees juba kolmandat korda. „Kas te räägite inglise keelt?”

Ta oli rahulik. Mina hoidsin suu kinni. Seersant jäi endiselt rahulikuks. Ta oli rahulik nagu inimene, kelle jaoks oht on möödas. Nüüd viib ta mu jaoskonda ja varsti olen ma juba kellegi teise probleem. Ta vaatas teiste politseinike poole.

„Hüva, jätke meelde, et ta ei öelnud midagi,” mühatas ta. „Lähme.”

Mind hakati ukse poole viima. Ukse juures asusime me üksteise selja taha. Esimesena läks välja Baker, seejärel pumppüssiga mees, kes kõndis, selg ees, jäme püssitoru ikka veel minu poole suunatud. Tema nimesildil oli kirjas „Stevenson”. Ka tema oli keskmist kasvu valgenahaline ja heas vormis. Tema püssi toru paistis jäme nagu vihmaveetoru. Ta sihtis mulle kõhtu. Abirühma poisid tulid minu taga. Mind lükati läbi ukseava.

Väljas oli palavaks läinud. Sadanud oli ilmselt kogu öö ja suurema osa hommikust, nüüd päike lõõskas ja maapind auras. Tavaliselt oleks siin olnud kuum ja tolmune, täna aga oli õhus see imeline joovastav aroom, mis tõuseb läbimärjast kõnniteest kuuma keskpäevase päikese all. Ma seisin, nägu päikese poole, ja tõmbasin õhku kopsudesse, samal ajal grupeerusid politseinikud ümber – jälle võtsid mehed mul küünarnukkidest, et viia mind autode juurde. Stevenson hoidis ikka veel oma pumppüssi valmis. Lähema auto juures taganes ta sammu. Baker avas tagumise ukse. Minu pea suruti alla. Minu taga vasakul pool olev politseinik lükkas mu osava puusaliigutusega autosse. Korralikud võtted. Siin suurtest kohtadest eemal asuvas linnas olid need kindlasti ohtra harjutamise, mitte suurte kogemuste tulemus.

Ma olin auto tagaistmel üksi. Eesistmetest lahutas seda paksust klaasist vahesein. Esiuksed olid veel lahti. Baker ja Stevenson ronisid autosse. Baker juhtis. Stevenson oli ümber pöördunud ja jälgis mind. Mitte keegi ei lausunud sõnagi. Teine politseiauto sõitis meie järel. Mõlemad autod olid uued. Sõit oli vaikne ja sujuv. Autos oli puhas ja jahe. Taga polnud mingeid sissekulunud jälgi, mis oleksid andnud tunnistust, et seal on sõitnud meeleheitel, armetud inimesed.

Ma vaatasin aknast välja. Georgia osariik… Ma nägin rikast maad. Rasket, niisket punast mulda. Põldudel olid väga pikad ja sirged read madalaid põõsaid. Võib-olla maapähklid? Igav, lihtne vili, kuid kasvatajale väärtuslik. Või omanikule. Kas siin kuulub maa inimestele? Või hiiglasuurtele korporatsioonidele? Ma ei teadnud.

Linna oli lühike sõit. Autokummid sahisesid sileda, veest läbi imbunud asfaldi peal. Kui sõidetud oli umbes pool miili, nägin ma kahte ilusat hoonet, mõlemad uued, mõlemad korraliku haljastusega. Politseimaja ja tuletõrjemaja. Need seisid linna põhjaserval teistest hoonetest eemal, laia muruplatsi taga, millel oli kivikuju. Meeldiv maa-arhitektuur, teostatud helde eelarvega. Teed olid siledast asfaldist, kõnniteed punastest kiviplokkidest. Kolmsada jardi lõuna pool paistis väikese hoonekobara taga pimestavvalge kirikutorn. Näha oli lipumaste, varikatuseid, erksat värvi, rohelisi muruplatse. Tugev vihm oli kõik värskemaks muutnud. Nüüd auras kõik palavuse käes ja tundus kuidagi eredam. Õitsev kogukond. Ehitatud, nagu ma arvasin, põllumajanduse tuludest ja Atlantas tööl käiva elanikkonna kõrgetest maksudest.

Stevenson vahtis mind ikka veel, kui auto vähendas kiirust ja keeras jaoskonna ette. Seal oli lai poolringikujuline sissesõidutee. Ma lugesin silti madala kivimüüri peal: Margrave’i Politsei Peamaja. Ma mõtlesin: kas ma peaksin pabistama? Ma olin vahistatud. Linnas, kus ma polnud kunagi varem viibinud. Nähtavasti olin ma vahistatud mõrva eest. Aga ma teadsin kaht asja. Esiteks: nad ei saa tõestada millegi toimumist, mida ei toimunud. Ja teiseks: ma ei olnud kedagi tapnud.

Vähemalt mitte nende linnas, ja üldse kaua aega mitte.