Читать книгу Tapamaja - Lee Child - Страница 3

Kallis lugeja!

Seda öelda on iga kirjaniku unistus. Me kõik tahame, et meil oleks lugejaid, ja ma olen ülimalt tänulik, et minul on neid olnud omajagu. Aastate jooksul olen ma saanud selgeks, et raamat on nagu kahesuunalise liiklusega tee. Lugeja loob lugu täpselt sama palju kui kirjanik. Tõsiselt, kui te hakkate seda raamatut lugema, loob kogu tegevuse teie peas teie vaimuenergia ja kujutlusvõime. Kuluvad teie kalorid, mitte minu omad. Mina annan mõned vihjed ja kogu ülejäänud töö teete juba teie. See on koostöö, ja mul on vedanud, et teie olete minu töökaaslasteks. Teiseks sain ma selgeks, et sellist asja nagu väga hea raamat ei ole olemas. On olemas raamatud, millel on väga head lugejad, ja minul on nad kõige paremad. See, kui hästi meie koostöö toimib, on mind alati rõõmustanud.

Kuid samas on see ka loomulik, sest kõik algas ju teist. Või teistest teiesugustest inimestest. Aastate jooksul on kokkutulekutel ja raamatupoe-üritustel minult küsitud palju kirjutamise teooria ja praktika kohta, nii väikeste tehniliste nõksude kui ka suurte ülesehituslike nõksude kohta, ja kõigi nõksude kohta, mis jäävad nende vahele. Paratamatult alustan ma kõigile küsimustele vastamist ühe ja sama lausega: „Kõik, mida teen mina kui kirjanik, põhineb sellel, mida vajad sina kui lugeja.” Lugejad on kõigi kirjanike jaoks kõige tähtsamad, sest iga kirjanik oli esmalt lugeja.

Mina olen lugenud kaua. Ma õppisin lugema, kui olin kolmeaastane. Ma olin tohutult kade, kui minu vanem vend Richard algkooli läks. Muidugi ei antud talle selles vanuses veel kodutöid teha, kuid meie ema oli väga püüdlik ja käis pärastlõunatel kõik tema tunnid üle. Mina kuulasin pealt ja jätsin meelde nii palju, kui sain. Lõpuks saingi ma aru, kuidas asi käib. Ma olen lugenud sellest ajast peale, aastakümnete jooksul tuhandeid ja tuhandeid raamatuid. Ma reageerisin neile puhtalt lugejana, sest see ma olingi. Mõned olid kohutavad, enamik olid keskpärased, mõned olid väga head ja käputäis olid vaimustavad.

Aastate jooksul avastasin ma, et ma kaldun põnevike, krimilugude ja müsteeriumite poole. See vorm tõmbas mind. Lootusetud ohuolukorrad, nutikad lahendused, konkreetsed lõpud. Kaoses taastati kord. Lisaks veel soovide täitumine – neis lugudes tehti seda, mida ma salajas tahtsin ise teha. Eriti meeldisid mulle raamatusarjad. Mulle meeldis hirmsasti ennast koos tuttava tegelaskujuga sisse seada, kui möll lahti läks. Mulle meeldis hirmsasti see trööst, tuttavlikkus ja ootusrõõm. Imetore oli nautida raamatut, teades, et raamatukoguriiulil ootab veel kümmekond teost samast sarjast.

Niisiis, kui ma hakkasin ise raamatuid kirjutama, tahtsin ma paratamatult, et need oleksid täpselt samasugused kui need raamatud, mis meeldisid mulle lugejana kõige rohkem. Aga paremad. Alati olid mingid pisiasjad, mis mind ärritasid. Tavaliselt oli kangelane nutikas, aga liiga tihti läks raamatu lõpus aktsioon käima sellest, et see nutikas tegelane astus uksest sisse ja keegi lõi talle selja tagant pähe. Kui nutikas see on? Milleks selline vastuolulisus? See ei tohiks nii käia, mõtlesin ma.

Teoreetiline probleem seisnes selles, et lugudes on vaja konflikti. Hea inimene paha inimese vastu, üks rahvas teise vastu, mees oma naise vastu – mida iganes. Traditsiooniliselt on konflikti musternäidiseks lugude ajaloos Taavet Koljati vastu. Söaka nõrgema hiilgav võit. Ilmselt on selliseid lugusid miljon. Kuid minule isiklikult meeldis Koljat. (Tegelikult olin ma lausa Koljati tohutu fänn. Kui mulle sündis vend, ütlesid mu vanemad, et lasevad minul valida talle nime, et ma äsja troonilt tõugatud tunneksin, et olen temaga seotud. „Goliath,” ütlesin ma. Nemad panid vennale nimeks David.¹

Kas ma võiksin kirjutada raamatu, kus Koljat oleks hea tegelane? Kas oleks võimalik, et söakas on hoopis tugevam? See oli väljakutse. Võib-olla oli sellesse segatud natuke Sherlock Holmesi, sest ma olin ka tema suur fänn. Niisiis – keha- ja vaimuhiiglane. Kas see saaks toimida? Kes saaks temaga jõudu katsuda? Kuidas saaks konflikti tekitada?

Üsna lihtsalt, lootsin ma, kui ta peaks seisma vastamisi millegi suurega ja kui teda saaks kuidagi pidurdada, näiteks sellega, et ta peab tegutsema üksi, ilma vahenditeta. Mingi heidikuna. See võiks konflikti teravdada. Tegelikult oli mulle alati tundunud, et selles osas oli Koljat natuke memmekas. Tema selja taga oli ju terve vilistide sõjavägi. Aga temal ei olnud neid vaja. Näeks ju palju parem välja, kui ta läheks vaenlase vastu üksi? (Ja muidugi võidaks.)

Ma mõtisklesin selle üle tükk aega. Siis unustasin ma selle kõik sihilikult ära. Lugejana olin ma saanud selgeks ühe elutähtsa asja. Iga lugu sisaldab mingit põhimõttelist psühholoogilist suhtlemist. Peategelane astub lavale ja ütleb: „Tere, mina olen peategelane.” Lugejad küsivad: „Kas sa hakkad meile meeldima?”

Kõige halvem vastus oleks innukas: „Igatahes! Ja ma räägin kohe, mispärast!!”

Kõige parem vastus oleks lakooniline: „Võib-olla. Võib-olla mitte. Mul on tegelikult täiesti ükskõik.”

Seda, kas tegelane sobib, otsustab lugeja, mitte kirjanik. Katsed seal midagi peale suruda lõpevad alati haleda läbikukkumisega. Üle pingutada ei tohi. Armsate kiiksude ja veidruste külgekeevitamine tundub alati võlts. Kirjanike asi on unustada kõik, mida nad enda arvates peaksid tegema, ja maalida hoopis aus, ehe portree koos kõigi soolatüügastega, südamest ja hingepõhjast, ja loota parimat.

Mina just nii tegingi. Ma istusin maha, panin piltlikult öeldes silmad kinni ja hakkasin kirjutama. Aga millest? Täiesti kohaselt tekkis selle loo kondikava minus kui lugejas. Umbes pool aastat enne alustamist ostsin ma kõvakaanelise raamatu pealkirjaga „Pesijad: maailma suuruselt kolmanda äri sees”, mille autor on publitsistina menukaks saanud Jeffrey Robinson. See raamat rääkis narkokaubitsemisega tekkinud musta raha pesust. Huvitav teema, selge see, aga tollal ei ostnud ma tavaliselt kõvade kaantega raamatuid. Selle raamatu ümbrispaberi sisse oli aga lamineeritud ehtne dollarine rahatäht. Selle kõrval oli selgitav kiri „Seda päris dollarit on kasutatud narkoäris. See sisaldab imeväikeses koguses kokaiini jälgi.”

Vastupandamatu! Ma lugesin selle raamatu läbi. Selgitava teksti mõte oli selles, et DEA oli mõelnud välja skanneri, mis leiab sularahalt kokaiini jälgi, et jõuda selle abil asjaga seotud inimesteni. Nad pidid aga selle mõtte maha matma, sest tuli välja, et kokaiini leidub sisuliselt kõigil käibel olevatel kupüüridel. See viiski raamatu peamise mõtteni, milleks oli, et narkoäriga seotud sularaha hulk on lihtsalt üüratu. Selles kaubanduses liigub raha kaks korda rohkem, kui on sularaha terves Ameerikas. Ja see tähendab, sõna otseses mõttes, et iga pangakupüür käib keskmiselt kaks korda aastas läbi kahtlastest offshore-pankadest.

Kodanikuna ei olnud ma üllatunud. Keegi ei osta ju narkot krediitkaardiga. Vähemalt ei tehtud seda tollal. Kuid lugejana ei saanud ma peast pilti, kuidas tuhandeid tonne sularaha suurte autodega siia-sinna veetakse. Tööstuslike mõõtmetega probleem. Kuidas seda tehakse? Milline see raha välja näeb?

Sellest ma alustasingi: napisõnalisest üksikust tegelasest, kellele ei lähe korda, kas ta sulle meeldib või mitte, ja ähmasest kujutluspildist – ühedollariste rahatähtede mägi kusagil, miskipärast, põhjusel, mis tuli alles selgeks teha. Ma olin väga kurb, kui raamatu valmis sain, sest mulle meeldis väga selle tegelaste seltsis olla. Nad tundusid mulle ülimalt tõelised.

Kui aus olla, siis mulle kui lugejale tundus see raamat päris hea. See oli täpselt selline nagu need raamatud, mis mulle kunagi väga meeldisid. Aga parem. Sest lõpuks võitis Koljat. Nüüd oli küsimus, kui paljudele teistele lugejatele see meeldib. Alguses ma ei teadnud. Siis ma kuulsin, et raamatumüüjatele see meeldib. Pole paremat lugejat kui raamatumüüja, ja kõige õnnelikum on raamat, mida raamatumüüja kire ja innuga toetab. Siis võib ainult pöialt hoida, et see meeldiks ka nende klientidele ja nad räägiksid sellest ja jääksid pikisilmi järgmist raamatut ootama. Selle õnneliku raamatuga kõik see juhtuski ja küllap just sellepärast ongi see praegu, nii palju aastaid hiljem, endiselt oodatud.

Alati parimat!

Lee Child