Читать книгу Tapamaja - Lee Child - Страница 5
kaks
ОглавлениеMe peatusime pika madala hoone ukse ees. Baker ronis autost välja ning vaatas vasakule ja paremale. Teise rühma mehed ootasid. Stevenson läks auto tagant Bakeri juurde ja võttis koha sisse tema vastas. Ta võttis mind pumppüssiga sihikule. Nad oskasid hästi koostööd teha. Baker tegi minupoolse ukse lahti.
„Hüva, lähme nüüd, lähme,” ütles ta. Ta peaaegu sosistas.
Ta kõigutas end kannalt varvastele, kammides pilguga ümbrust. Ma pöörasin ennast aeglaselt ja pugesin autost välja. Käerauad ei teinud seda just lihtsamaks. Nüüd oli veel palavam kui enne. Ma astusin autost sammu eemale ja jäin ootama. Teise rühma mehed asusid minu selja taha. Minu ees oli jaoskonna sissepääs. Ukse kohal oli pikk marmorist sillus, millesse oli sügavalt ja selgelt raiutud kiri „Margrave’i Linna Politsei Peamaja”. Topeltuksed olid klaasist. Baker tõmbas ühe ukse lahti. Sellel olid kummitihendid, mis tekitasid imevaid häälitsusi. Teise rühma mehed lükkasid mind sisse. Uks sulgus sihinaga.
Sees oli jälle jahe. Kõik oli valge või kroomitud. Päevavalguslambid. Ruum meenutas panka või kindlustusfirma kontorit. Maas oli vaip. Pika korrapidajaleti taga seisis valvepolitseinik. Arvestades selle järgi, kuidas siin kõik välja nägi, oleks ta pidanud küsima: „Kuidas ma saan teid aidata?” Tema ei öelnud aga midagi. Ta ainult vaatas mind. Tema taga oli tohutu suur avatud planeeringuga ruum. Laia madala laua taga istus mundris naisterahvas. Ta oli arvutiga töötanud, nüüd vaatas ta mind. Ma seisin, politseinikud kahel pool selja taga. Stevenson oli seljaga vastu letti. Tema püss oli minule sihitud. Baker seisis ja vaatas mind. Valvepolitseinik ja mundris naine vaatasid mind samuti. Mina vaatasin vastu.
Siis viidi mind edasi, vasakule. Mingi ukse ees sunniti mind peatuma. Baker tegi ukse lahti ja mind lükati sisse. See oli küsitlusruum. Ilma akendeta. Ruumis oli valge laud ja kolm tooli. Põrandal vaip. Nurgas lae all kaamera. Õhk oli kliimaseadmega väga külmaks aetud. Ma olin alles vihmast märg.
Ma seisin ja Baker tuhnis kõik mu taskud läbi. Minu asjad pandi lauale, neid tuli väike hunnik: raharull, mõned mündid, kviitungid, piletid ja muidu paberitükid. Baker vaatas ajalehte, mille ma olin söögikohast võtnud, ja jättis selle minu tasku. Heitis pilgu minu käekellale ja jättis selle käe peale. Need asjad teda ei huvitanud. Kõik muu aga pühiti laua pealt suurde kiirsulguriga kilekotti. Kott oli suur, mõeldud inimeste jaoks, kellel on taskus rohkem asju kui minul. Koti peale oli kleebitud valge lipik. Stevenson kirjutas lipikule mingi numbri.
Baker käskis mul istuda. Siis lahkusid nad kõik toast. Stevenson võttis koti minu asjadega. Nad läksid välja, panid ukse kinni ja ma kuulsin, kuidas lukk kinni keerati. Hääl oli raske ja õlitatud. Täpsuse hääl. Suure terasluku hääl. Tundus, et see lukk suudab mind kinni hoida.
Ma arvasin, et mind hoitakse mõnda aega üksinduses. Tavaliselt tehakse nii. Üksinduses tekib inimesel vajadus rääkida. Vajadus rääkida võib muutuda vajaduseks üles tunnistada. Jõhker vahistamine, millele järgneb tund aega üksindust, on päris hea strateegia.
Aga ma arvasin valesti. Nad ei kavatsenud mind tunniks ajaks üksindusse jätta. Võib-olla oli see nende teine väike taktikaline viga. Juba varsti keeras Baker ukse lukust lahti ja astus sisse tagasi. Tal oli käes plasttops kohviga. Siis andis ta mundris naisterahvale märku, et ka see sisse tuleks. See oli sama naisterahvas, keda ma enne laua taga istumas olin näinud. Raske lukk klõpsatas tema taga kinni. Naisel oli käes metallist kohver, mille ta lauale pani. Ta tegi kohvri lahti ja võttis välja pika musta numbrialuse. Selle sees olid valged plastmassist numbrid.
Ta ulatas numbrialuse mulle – kohmetu vabandava kaastundega nagu meditsiiniõde hambaarsti kabinetis. Ma võtsin selle oma raudus käte vahele. Kõõritasin alla, et näha, kas see on õigetpidi, ja hoidsin seda oma rinna ees. Naine võttis kohvrist inetu fotoaparaadi ja istus minu vastu. Ta toetas küünarnukid lauale, et fotoaparaat ei väriseks. Naaldus ettepoole. Tema rinnad laskusid lauaservale. Naine oli ilus: tumedad juuksed, imekaunid silmad. Ma vaatasin talle otsa ja naeratasin. Kaamera tegi klõpsu, välklamp sähvatas. Enne kui naine jõudis paluda, keerasin ma end tooli peal, et ta saaks teha profiilpildi. Ma hoidsin numbrialust oma õla vastas ja vaatasin seina. Jälle käis klõpsatus ja sähvatus. Ma pöördusin tagasi naise poole ja ulatasin numbri talle. Kahe käega, sest käed olid raudadega kokku pandud. Naine võttis numbri vastu pruntishuulelise naeratusega, mis ütles: jah, see on ebameeldiv, aga vajalik. Jälle nagu meditsiiniõde.
Siis võttis ta välja sõrmejälgede võtmise vahendid. Tugeval papitükil oli number juba peal. Pöidlajälje kohad on minu jaoks alati väikesed. Siin olid teisel pool veel ruudud peopesajälgede jaoks. Käerauad muutsid protsessi keeruliseks. Baker ei teinud ettepanekut need ära võtta. Naine tegi minu käed tindiseks. Tema sõrmed olid siledad ja jahedad. Laulatussõrmust ei olnud. Pärast ulatas ta mulle pataka pabertaskurätte. Tint tuli väga kergesti maha – mingi uus kraam, mida ma polnud enne näinud.
Naine võttis fotoaparaadil filmi seest ja pani lauale, sõrmejäljekaardi kõrvale. Siis pakkis ta aparaadi kohvri sisse tagasi. Baker kopsas käega uksele. Lukk klõpsatas jälle. Naine võttis oma asjad. Keegi ei lausunud sõnagi. Naine lahkus ruumist. Baker jäi minuga sisse. Ta pani ukse kinni, see lukustus õlise klõpsuga nagu ennegi. Siis toetas Baker selja vastu ust ja jäi mulle otsa vaatama.
„Ülemus tuleb kohe,” ütles ta. „Sa pead temaga rääkima. Meil on siin probleem. Sellele tuleb lahendus leida.”
Ma ei vastanud midagi. Minuga rääkimine ei lahenda siin kindlasti mitte kellegi probleeme. Aga mees käitus vähemalt viisakalt. Austusega. Niisiis panin ma ta proovile. Ma sirutasin käed tema poole – sõnatu palve rauad lahti teha. Ta seisis hetke liikumatult, siis võttis võtme ja tegi mu käerauad lahti. Pani need tagasi vööle. Vaatas mulle otsa. Ma vaatasin vastu ja lasksin käed külgedele vajuda. Ma ei hinganud tänulikult välja. Ei hõõrunud haledalt randmeid. Ma ei tahtnud selle mehega mingit sidet luua. Aga ma hakkasin rääkima.
„Olgu,” ütlesin ma. „Kohtume siis ülemusega.”
See oli pärast hommikusöögi tellimist esimene kord, kus ma suu lahti tegin. Nüüd paistis Baker tänulik. Ta koputas kaks korda uksele ja see tehti väljastpoolt lukust lahti. Baker avas ukse ja andis mulle märku, et ma välja läheksin. Väljas ootas Stevenson, seljaga suure jaoskonnaruumi poole. Pumppüssi tal enam polnud. Ka teised politseinikud olid läinud. Olukord oli rahunenud. Baker ja Stevenson võtsid mu kahe vahele. Baker hoidis kergelt minu käsivarrest. Me kõndisime suurest avatud ruumist mööda ja jõudsime mingi ukse juurde. Stevenson lükkas selle lahti ja me astusime suurde kabinetti. Kõikjal paistis kõvasti väärispuitu.
Suure palisandripuust laua taga istus paks mees. Tema selja taga oli kaks suurt lippu: vasakul kuldäärisega Ühendriikide lipp, paremal vist Georgia osariigi lipp. Lippude vahel seina peal oli kell, suur ümmargune kolakas, mahagonipuuga raamitud. Paistis, nagu oleks seda juba aastakümneid poleeritud. Küllap see kell oli jäänud vanast jaoskonnamajast, mis oli buldooseritega maatasa lükatud, et selle kohale uus ehitada. Ilmselt tahtis sisekujundaja sellega uuele hoonele natuke ajaloolist hõngu anda. Kell näitas peaaegu pool üks.
Suure laua taga istuv paks mees tõstis pilgu ja vaatas mulle otsa, kui mind tema poole lükati. Ma nägin tema silmis tühja pilku, nagu prooviks ta välja mõelda, kes ma olen. Ta vaatas veel kord, terasemalt. Siis irvitas ta laialt ja hakkas rääkima – kähisevate hingetõmmetega. Ta oleks karjunud, kui viletsad kopsud poleks teda lämmatanud.
„Toeta oma perse maha, kuula ja pea suu!” käsutas ta.
Paks mees oli mulle üllatuseks. Ta paistis olevat tõeline närukael, vastupidi nendele, keda ma seni näinud olin. Baker ja tema vahistamisrühm olid asjalikud. Professionaalsed ja tõhusad. Sõrmejäljed võtnud naine oli ka päris osav. Aga paks jaoskonnaülem oli täiesti mõttetu mees. Hõredad räpased juuksed. Higistav, jahedast õhust hoolimata. Tema nägu oli laiguline, punane ja hall nagu täiesti vormist väljas, ülekaalulistel inimestel. Tema vererõhk on kindlasti laes. Arterid kõvad nagu kivi. Temast paistis igasugune asjatundlikkus kaugel olevat.
„Minu nimi on Morrison,” kähises ta. Nagu läheks mulle korda, mis ta nimi on. „Mina olen Margrave’i politseijaoskonna ülem. Sina aga oled mujalt tulnud kaabakas ja mõrvar. Sa tulid minu linna ja keerasid härra Klineri eravalduses tõelise jama kokku. Nii et nüüd annad sa minu uurimisosakonna ülemale täieliku ülestunnistuse.”
Ta jäi vait ja vaatas mulle otsa, nagu üritaks ikka veel paika panna, kus ta mind näinud on. Või ootaks mingit vastust. Seda ta ei saanud. Niisiis suskas ta oma sõrmega minu poole.
„Ja siis lähed sa vangi,” ütles ta. „Ja siis lähed sa elektritoolile. Ja mina tulen sinu haledale pisikesele vaesehauale ja situn sinna.”
Ta hiivas oma kere toolilt üles ja pööras pilgu mujale.
„Ma tegeleksin sellega ise,” ütles ta. „Aga mul on palju tööd.”
Ta taarus laua tagant välja. Mina seisin laua ja ukse vahel. Morrison hakkas minust mööda loivama, kuid peatus siis. Tema jäme nina oli umbes minu mantli keskmise nööbi kõrgusel. Morrison vaatas ikka veel mulle otsa, nagu ajaks miski teda segadusse.
„Ma olen sind juba näinud,” lausus ta. „Kus kohas see oli?”
Ta vaatas korraks Bakeri ja siis Stevensoni poole, justkui tahaks, et nad meelde jätaksid, mida ta ütles ja millal.
„Ma olen seda meest enne näinud,” ütles ta neile.
Ta lõi kabineti ukse mürtsuga kinni ja mina jäin kahe politseiniku seltsi ootama, kuni sisse astus uurimisosakonna ülem. See oli pikka kasvu mustanahaline mees, mitte vana, kuid hallide hõrenevate juustega – täpselt niipalju, et see annaks talle aristokraatliku välimuse. Ergas ja enesekindel. Hästi riides – seljas oli tal vanamoeline tviidülikond ja mutinahast vest. Jalas läikima löödud kingad. See mees nägi välja nii, nagu jaoskonnaülem peaks välja nägema. Ta andis Bakerile ja Stevensonile märku, et nad kabinetist lahkuksid, pani ukse nende järel kinni, istus laua taha ja pakkus mulle tooli teisel pool lauda.
Ta tõmbas ühe sahtli lõginal lahti ja võttis välja kassettmagnetofoni. Tõstis selle sirge käega kõrgele, et sassiläinud juhtmed välja tõmmata. Pani mikrofoni külge ja voolujuhtme pistikupessa. Pani kasseti sisse. Vajutas lindistusnuppu ja koputas sõrmeküünega vastu mikrofoni. Pani magnetofoni seisma ja keris kasseti tagasi. Vajutas mahamängimisnupule. Kuulis oma koputust. Noogutas. Keris kasseti uuesti tagasi ja vajutas uuesti lindistusnuppu. Mina istusin ja vaatasin.
Korraks jäi kõik vaikseks. Kuulda oli ainult tasast suminat, mida tekitas kliimaseade, lamp või arvuti. Või siis magnetofon, mille kasseti kettad aeglaselt pöörlesid. Ma kuulsin ka vana kella aeglast tiksumist. Kell käis kannatlikult, justkui oleks ta valmis tiksuma igavesti, ükskõik, mida mina teen. Siis naaldus mees tooli seljatoele ja jäi mulle otsa vaatama. Ta pani sõrmed näo ees kokku – pikad elegantsed inimesed kannavad selle žesti välja.
„No nii,” sõnas ta. „Meil on ju mõned küsimused, eks ole?”
Tema hääl oli madal. Peaaegu kõmin. Hääldus ei olnud lõunaosariikide oma. Ta nägi välja ja rääkis nagu Bostoni pankur, ainult et ta oli mustanahaline.
„Minu nimi on Finlay,” ütles ta. „Ma olen kapteni auastmes. Ma olen Margrave’i politsei uurimisosakonna ülem. Ma saan aru, et teid on teie õigustest teavitatud. Te pole veel kinnitanud, et mõistate neid. Enne kui me edasi läheme, peame me selle küsimusega ühele poole saama.”
Ta ikka ei olnud Bostoni pankuri moodi, pigem nagu mõni Harvardi poiss.
„Ma mõistan oma õigusi,” laususin ma.
Mees noogutas.
„Väga hea,” ütles ta. „Siis on hästi. Kus teie advokaat asub?”
„Mul pole advokaati vaja,” vastasin ma.
„Teid süüdistatakse mõrvas. Teil on advokaati vaja. Me saame teile advokaadi anda. Tasuta. Kas te soovite, et me annaksime teile tasuta advokaadi?”
„Ei, mul pole advokaati vaja,” kordasin ma.
End Finlayks nimetanud mees vaatas mind üle oma sõrmede tükk aega.
„Hüva,” ütles ta. „Aga sellisel juhul peate te kirjutama alla advokaadist loobumise avaldusele. Saate aru küll: teil soovitati advokaat võtta ja me oleksime teile ilma igasuguste teiepoolsete kuludeta advokaadi andnud, kuid teie ei tahtnud seda.”
„Olgu,” sõnasin ma.
Ta tõmbas teisest sahtlist blanketi, vaatas käekella ja kirjutas blanketile kuupäeva ja kellaaja. Siis lükkas ta blanketi minu ette. Suur trükitud rist tähistas kohta, kuhu ma pidin allkirja panema. Finlay andis mulle pliiatsi. Ma kirjutasin alla ja lükkasin blanketi tagasi tema ette. Finlay uuris seda ja pani selle kollaste kaantega kausta.
„Ma ei suuda teie nime allkirjast välja lugeda,” ütles ta. „Nii et alustame teie nime, aadressi ja sünnikuupäevaga.”
Jälle jäi kõik vaikseks. Ma vaatasin uurijale otsa. Ta paistis olevat kangekaelne tüüp. Ilmselt umbes nelikümmend viis aastat vana. Neljakümne viiesed mustanahalised ei saa Georgias uurimisosakonna ülemaks, kui nad ei ole kangekaelsed. Temaga lollitamisest ei olnud mingit tulu oodata. Ma hingasin sügavalt sisse.
„Minu nimi on Jack Reacher,” ütlesin ma. „Teist eesnime pole. Aadressi pole.”
Ta pani selle kirja. Kirjutada polnud just palju. Ma ütlesin ka oma sünnikuupäeva.
„Hüva, härra Reacher,” lausus Finlay. „Nagu ma ütlesin, on meil palju küsimusi. Ma vaatasin teie isiklikud asjad üle. Teil ei ole ühtegi isikut tõendavat dokumenti – juhiluba, krediitkaarti, mitte midagi. Te ütlete, et teil pole ka aadressi. Ma küsin endalt, kes see mees tegelikult on.”
Ta ei jäänud minult vastust ootama.
„Kes see paljaksaetud peaga mees oli?” küsis ta.
Ma ei öelnud midagi. Ma vaatasin suurt kella ja ootasin, et minutiseier edasi nõksataks.
„Rääkige, mis juhtus,” ütles Finlay.
Mul polnud vähimatki aimu, mis juhtus. Mitte vähimatki. Kellegagi oli ilmselt midagi juhtunud, kuid mitte minuga. Ma istusin samamoodi edasi. Ei öelnud midagi.
„Mis on Pluribus?” küsis Finlay.
Ma vaatasin talle otsa ja kehitasin õlgu.
„Kas see on Ühendriikide deviisilt?” küsisin ma vastu. „E Pluribus Unum? Selle võttis 1776. aastal vastu Teine Ameerika Revolutsiooniline Kongress, eks?”
Finlay ainult mühatas. Mina vaatasin talle endiselt otse näkku. Ma uskusin, et temasugune mees võiks ka mõnele minu küsimusele vastata.
„Milles asi on?” küsisin ma.
Jälle vaikus. Ta pööras pilgu minule. Ma nägin, et ta mõtleb, kas vastata, ja kuidas.
„Milles asi on?” küsisin ma uuesti.
Ta toetus jälle tooli seljatoele ja pani sõrmed näo ees kokku.
„Te teate küll, milles asi on,” ütles ta. „Toime on pandud mõrv. Väga rahutukstegevatel asjaoludel. Ohver leiti täna hommikul Klineri laost, maakonnatee põhjapoolsest otsast, kiirteeristmiku lähedalt. Tunnistaja ütles, et nägi ühte meest sealt eemale kõndimas. Varsti pärast kella kaheksat täna hommikul. Tunnistaja kirjelduse järgi oli see valgenahaline mees, väga pikk, pika musta mantliga, heledate juustega, ilma peakatteta, ilma pagasita.”
Jälle vaikus. Mina olen valgenahaline mees. Ma olen väga pikk. Mul on heledad juuksed. Ma istusin Finlay vastas, seljas pikk must mantel. Mul ei olnud peakatet. Ega ühtegi kotti. Ma olin hommikul peaaegu neli tundi mööda maakonnateed vantsinud, kella kaheksast umbes kolmveerand kaheteistkümneni.
„Kui pikk maakonnatee on?” küsisin ma. „Kui palju kiirteelt siia maad on?”
Finlay mõtles järele.
„Ma pakun, et umbes neliteist miili,” ütles ta.
„Olgu,” laususin ma. „Ma tulin jala kiirtee äärest linna. Umbes neliteist miili. Kindlasti nägid mind paljud inimesed. See ei tähenda, et ma oleksin kellelegi midagi teinud.”
Finlay ei lausunud sõnagi. Kogu see lugu hakkas mind juba huvitama.
„Kas see on teie piirkond?” küsisin ma. „Kiirteeni välja?”
„Jah,” vastas ta. „Haldusalad on selgelt ära jagatud, nii et see teid ei päästa, härra Reacher. Linnapiir ulatub linnast neljateistkümne miili kaugusele, kiirteeni välja. Sealsed laod kuuluvad minu piirkonda, selles pole vähimatki kahtlust.”
Ta ootas. Ma noogutasin. Ta jätkas.
„Kliner ehitas need laod viis aastat tagasi,” ütles ta. „Kas te olete Klinerist kuulnud?”
Ma raputasin pead.
„Kuidas ma saaksin temast kuulnud olla?” küsisin ma. „Ma pole siin kunagi varem käinud.”
„Kliner on siin kandis suur tegija,” ütles Finlay. „Tema äri maksab linnale kõvasti makse, teeb palju head. Palju tulu ja palju kasu linnale, ilma et sellest väga tüli oleks, sest tema laod on linnast nii kaugel. Meie siis üritame tema eest ka hoolitseda. Aga nüüd mõrvati seal inimene ja teie peate üht-teist selgitama.”
See mees tegi oma tööd, aga raiskas minu aega.
„Olgu, Finlay,” sõnasin ma. „Ma annan vabatahtlikult ütlusi ja kirjeldan täpselt iga viimast kui pisiasja, mida ma tegin sellest ajast peale, kui ma teie näruse linna piiridesse astusin, kuni selle ajani, kui mind siia veeti – keset hommikusööki, kurat võtaks! Kui te sellest midagi välja raalite, annan ma teile medali, sest ma ei teinud mitte midagi muud, kui tõstsin üht jalga teise ette, peaaegu neli tundi, kallava vihma käes, kõik need teie kallid neliteist miili.”
See oli minu poolt kõige pikem sõnavõtt viimase kuue kuu jooksul. Finlay istus ja vaatas mulle otsa. Ma nägin, kuidas ta maadleb iga uurija põhilise dilemmaga: tema sisetunne ütles, et ma ei tarvitse milleski süüdi olla, aga siin ma istusin, otse tema ees. Mida uurija peaks siis tegema? Ma lasksin tal selle üle mõtiskleda. Ootasin parajat aega, et teda õiges suunas tõugata. Mul oli kavas öelda midagi sellist, et kurjategija kõnnib kusagil vabalt ringi, samal ajal kui tema siin minuga aega raiskab. See oleks tema ebakindlust veelgi suurendanud. Aga tema tegi esimese sammu. Vales suunas.
„Mingeid ütlusi pole vaja,” ütles ta. „Mina esitan küsimusi ja sina vastad. Sina oled niisiis Jack ilma-teise-eesnimeta Reacher. Aadressi pole. Isikut tõendavat dokumenti pole. Kas sa oled mingi hulkur või?”
Ma ohkasin. Täna oli reede. Suur kell seinal näitas, et juba rohkem kui pool reedest on möödas. See Finlay aga tahtis minu peal kõik nõksud ära proovida. Ma ei tahtnud nädalavahetust kongis veeta. Ilmselt lastaks mind alles esmaspäeval välja.
„Ma ei ole hulkur, Finlay,” vastasin ma. „Ma olen uitaja. Seal on suur vahe.”
Uurija raputas aeglaselt pead.
„Ära hakka minuga ülbitsema,” ütles ta. „Sa oled suure pasa sees. Klineri laos oli jama. Tunnistaja ütleb, et sina lahkusid kuriteopaigalt. Sa oled siin võõras, ilma dokumentide ja seletuseta, mida sa siin teed. Nii et ära hakka ülbitsema.”
Ta tegi ikka veel lihtsalt oma tööd, kuid ta raiskas ikka veel ka minu aega.
„Ma ei lahkunud kuriteopaigalt,” laususin ma. „Ma lihtsalt kõndisin mööda seda neetud teed. On ju vahe sees, eks? Kui keegi kuriteopaigalt lahkub, siis ta jookseb ja poeb peitu. Ta ei tule mööda teed linna, kõigile näha. Miks ei tohi mööda teed kõndida? Inimesed kõnnivad ju kogu aeg mööda teed!”
Finlay kummardus minu poole ja raputas pead.
„Ei,” ütles ta. „Mitte keegi pole mööda seda teed kõndinud sellest ajast saadik, kui auto leiutati. Ja miks sul aadressi pole? Kust sa pärit oled? Vasta küsimustele. Saab sellega ühele poole.”
„Olgu, saagu sellega ühele poole,” vastasin ma. „Mul pole aadressi selle pärast, et mul ei ole elukohta. Võib-olla ühel päeval ma saan elukoha, siis on mul ka aadress, ma saadan sulle postkaardi ja sa võid selle oma aadressiraamatu vahele panna, sest paistab, et see huvitab sind nii väga.”
Finlay vaatas mulle otsa ja kaalus uuesti oma võimalusi. Otsustas kannatlikkuse kasuks. Jõuda edasi tasahaaval, aga kangekaelselt. Nagu poleks teda võimalik kõrvale kallutada.
„Kust te pärit olete?” küsis ta. „Kus oli teie viimane elukoht?”
„Mida täpselt te selle küsimusega mõtlete: kust ma pärit olen?” küsisin ma vastu.
Tema huuled olid kokku surutud. Ka tema hakkas juba närvi minema. Aga ta jäi kannatlikuks. Põimis kannatlikkuse vahele jäist sarkasmi.
„Olgu,” ütles ta. „Te ei saa küsimusest aru, las ma siis selgitan. Ma mõtlen selle küsimusega seda, kus te sündinud olete või kus te olete elanud selle osa oma elust, mida te vaistlikult peate sotsiaalses või kultuurilises kontekstis kõige olulisemaks.”
Ma vaatasin talle lihtsalt otsa, lausumata sõnagi.
„Ma toon ühe näite,” jätkas ta. „Mina sündisin Bostonis, sain hariduse Bostonis ja seejärel ka töötasin kakskümmend aastat Bostonis, nii et ma ütleksin – ja ma usun, et te nõustute minuga –, et mina olen pärit Bostonist.”
Mul oli õigus. Harvardi poiss. Harvardi poiss, kellel hakkab kannatus otsa saama.
„Olgu pealegi,” ütlesin ma. „Te esitasite oma küsimused. Ma vastan neile. Aga ma ütlen teile ühte asja – mina ei ole see, keda te otsite. Esmaspäevaks te juba teate, et mina pole see, keda te otsite. Nii et tehke endale teene. Otsige edasi.”
Finlay võitles muigega. Ta noogutas tõsiselt.
„Tänan nõuande eest,” sõnas ta. „Ja selle eest, et minu käekäigu pärast muret tunnete.”
„Võtke heaks,” heitsin ma.
„Rääkige edasi,” ütles ta.
„Hüva,” ütlesin ma. „Kui võtta teie peene seletuse järgi, siis ei ole ma kusagilt pärit. Ma olen pärit kohast, mida kutsutakse sõjaväeks. Ma sündisin Lääne-Berliinis, USA sõjaväebaasis. Minu isa oli mereväelane ja ema prantsuse tsiviilisik, nad said tuttavaks Hollandis. Abiellusid Koreas.”
Finlay noogutas. Pani midagi kirja.
„Mina olin sõjaväepoiss,” jätkasin ma. „Vaadake USA sõjaväebaaside nimekirja üle kogu maailma – see on ka minu elukohtade nimekiri. Keskkoolis käisin ma paarikümnes eri riigis, siis olin neli aastat West Pointi sõjaväeakadeemias.”
„Jätkake,” ütles Finlay.
„Ma jäingi sõjaväkke. Sõjaväepolitseisse. Ma teenisin ja elasin jälle kõigis baasides üle maailma. Seejärel, kui ma olin kolmkümmend kuus aastat olnud kõigepealt sõjaväelase laps ja siis ise sõjaväelane, polnud meie riigil ühtäkki enam hiiglasuurt sõjaväge vaja, sest Nõukogude Liit viskas vedru välja. Nii et hurraa, me saame ometi rahu maitsta! Mis teie jaoks tähendab, et teie makse kulutatakse millegi muu peale, minu jaoks aga tähendab, et ma olen kolmekümne kuue aastane töötu endine sõjaväepolitseinik, keda nimetab hulkuriks mingi ennasttäis tsivilistinäru, kes ei peaks selles maailmas, kust mina tulen, viit minutitki vastu.”
Finlay mõtles hetke. Minu kõne ei avaldanud talle muljet.
„Jätkake,” ütles ta.
Ma kehitasin õlgu.
„Nii et praegu tunnen ma lihtsalt elust mõnu,” ütlesin ma. „Võib-olla kunagi ma leian endale mingi töö, võib-olla mitte. Võibolla jään ma kuhugi pidama, võib-olla mitte. Aga praegusel hetkel ma ei tahagi seda.”
Finlay noogutas. Kritseldas veel paar rida paberile.
„Millal te sõjaväest lahkusite?” küsis ta.
„Kuus kuud tagasi,” vastasin ma. „Aprillis.”
„Kas te olete pärast seda kusagil töötanud?”
„Nalja teete või?” ühmasin ma. „Millal te viimati tööd otsisite?”
„Aprillis,” vastas ta, tehes mind järele. „Kuus kuud tagasi. Ja sain selle töö.”
„No siis on teil küll hästi läinud.”
Mul ei tulnud midagi muud pähe, mida öelda. Finlay vaatas mulle hetke ainiti otsa.
„Millest te siis elanud olete?” küsis ta. „Mis auaste teil oli?”
„Major,” ütlesin ma. „Kui sõjaväest välja lüüakse, makstakse lahkumishüvitist. Mul on suurem osa sellest rahast veel alles. Üritan sellega võimalikult kaua vastu pidada, saate aru?”
Pikk vaikus. Finlay hakkas oma pastapliiatsi otsaga vastu lauda kopsima.
„Räägime siis viimasest kahekümne neljast tunnist,” ütles Finlay.
Ma ohkasin. Nüüd oli pahandusi oodata.
„Ma tulin bussiga,” alustasin ma. „Tulin teeotsal maha. Täna hommikul kell kaheksa. Kõmpisin jala linna, jõudsin selle söögikohani, tellisin hommikusöögi ja sõin seda parajasti, kui teie omad tulid ja mind siia tarisid.”
„Kas te tulite siia tööasjus?” küsis Finlay.
Ma raputasin pead.
„Mul ei ole tööd,” vastasin ma. „Mul ei ole mingeid tööasju.”
Finlay pani selle kirja.
„Kus te bussi peale läksite?” päris ta.
„Tampas,” ütlesin ma. „Buss sõitis välja keskööl.”
„Tampast, Florida osariigist?” küsis Finlay.
Ma noogutasin. Finlay tõmbas lahti järjekordse sahtli, võttis sealt busside sõiduplaani, lõi selle lahti ja ajas sõrmega lehe peal järge. Oli näha, et ta on väga põhjalik inimene. Ta vaatas mulle otsa.
„See on ekspressbuss,” lausus ta. „Sõidab otse põhja, Atlantasse. Jõuab kohale kell üheksa hommikul. See buss ei peatu kell kaheksa siin.”
Ma raputasin pead.
„Ma palusin juhil kinni pidada. Ta ütles, et ei tohiks, aga pidas siiski kinni. Ekstra minu pärast pidas kinni ja laskis mu välja.”
„Kas te olete enne ka siin kandis käinud?” küsis Finlay.
Ma raputasin jälle pead.
„Kas teil on siin sugulasi?” küsis ta edasi.
„Siin ei ole.”
„Aga kusagil on?”
„Mul on Washingtonis vend,” ütlesin ma. „Töötab rahandusministeeriumis.”
„Kas teil on Georgia osariigis sõpru?”
„Ei,” ütlesin ma.
Finlay kirjutas kõik üles. Siis võttis tükiks ajaks maad vaikus. Ma teadsin täpselt, mis on tema järgmine küsimus.
„Miks siis?” küsis ta. „Miks peaks inimene tulema bussi pealt maha peatuses, mida pole ette nähtud, ja kõndima neliteist miili vihmas, et jõuda kohta, kuhu tal pole vähimatki põhjust minna?”
See oli kõige olulisem küsimus. Finlay oli kohe aru saanud, mida küsida. Samamoodi saaks aru ka süüdistaja. Minul aga polnud korralikku vastust.
„Mis ma oskan öelda?” laususin ma. „Tuli korraga selline tuju. Ma olin rahutu. Kuskil pean ma ju olema.”
„Aga miks just siin?”
„Ei tea,” ütlesin ma. „Mehel, kes minu kõrval istus, oli kaart, ja ma valisin selle linna huupi. Ma tahtsin suurematest kohtadest eemale saada. Mõtlesin, et teen väikese ringi ja pärast võtan suuna võib-olla Mehhiko lahe poole.”
„Nii et sa valisid selle linna huupi välja?” küsis Finlay. „Ära aja sellist jama. Mille järgi sa selle valisid? See on ju lihtsalt nimi. Täpp kaardi peal. Sul pidi olema mingi põhjus.”
Ma noogutasin.
„Ma mõtlesin, et tulen ja otsin Pimedat Blake’i,” ütlesin ma.
„Kes kurat see Pime Blake veel on?” nähvas ta.
Ma vaatasin, kuidas ta kaalus erinevaid võimalusi, nagu malearvuti kaalub käike. Kas Pime Blake on minu sõber, vaenlane, kuriteokaaslane, osaline mõnes vandenõus, vaimne õpetaja, laenuandja, võlglane, minu järgmine ohver?
„Pime Blake oli kitarrimängija,” vastasin ma. „Suri kuuskümmend aastat tagasi, võimalik, et mõrvati. Minu vend ostis ühe tema plaadi, selle ümbrisel oli kirjas, et ta suri Margrave’is. Vend kirjutas mulle sellest, ütles, et ta on siit kevadel paar korda läbi sõitnud, töö asjus. Ma mõtlesin, et tulen kohale ja vaatan oma silmaga.”
Finlay vahtis tühja pilguga. Ilmselt arvas ta, et minu jutt on üsna vilets väljamõeldis. Kui mina oleksin tema asemel olnud, oleksin ma samamoodi arvanud.
„Nii et te tulite siia mingit kitarrimängijat otsima?” küsis ta. „Kitarrimängijat, kes suri kuuskümmend aastat tagasi? Miks? Kas te ise mängite kitarri?”
„Ei,” ütlesin ma.
„Kuidas vend teile kirjutada sai?” uuris ta. „Teil pole ju elukohta ega aadressi.”
„Ta kirjutas minu vanasse sõjaväeosasse. Sealt saadetakse kirjad panka, kuhu ma lahkumishüvitise panin. Post saadetakse mulle järele, kui ma neilt sularaha tellin.”
Finlay vangutas pead. Kirjutas midagi üles.
„Nii et buss, mis tuleb Tampast keskööl?” küsis ta üle.
Ma noogutasin.
„Kas bussipilet on teil alles?” küsis ta.
„See peaks olema minu isiklike asjade kotis,” vastasin ma. Baker oli kõik minu taskutest võetud träni kotti pannud ja Stevenson kirjutas midagi koti sildile.
„Kas bussijuht võib teid mäletada?” küsis Finlay.
„Võimalik. See oli ekstra peatus. Ma pidin paluma, et ta kinni peaks.”
Minust sai justkui pealtvaataja. Olukord muutus ähmaseks. Minu töö sõjaväes oli olnud Finlay omaga üsna sarnane. Nüüd oli mul kummaline tunne, et me arutame temaga kellegi kolmanda juhtumit, justkui kolleegid, kes üritavad mingit keerulist probleemi lahendada.
„Miks te tööl ei käi?” küsis Finlay.
Ma kehitasin õlgu. Üritasin selgitada.
„Ma ei taha töötada. Ma töötasin kolmteist aastat, see ei andnud mulle midagi. Mul on tunne, et ma proovisin nii, nagu teised tahavad, aga nüüd võivad nad põrgusse käia. Nüüd proovin ma nii, nagu mina tahan.”
Finlay istus ja vaatas mulle otsa.
„Kas teil oli sõjaväes probleeme?” küsis ta.
„Mitte rohkem kui teil Bostonis,” vastasin ma.
See üllatas teda.
„Mida te sellega mõtlete?”
„Te olite ju kakskümmend aastat Bostonis,” laususin ma. „Nii te ise ütlesite. Miks te siis siia mõttetusse väikelinna tulite? Te peaksite väljateenitud pensionil olema, kalal käima. Cape Codil või kus tahes käiakse. Mis põhjus teil oli?”
„See on minu asi, härra Reacher,” ütles ta. „Vastake minu küsimusele.”
Ma kehitasin õlgu.
„Küsige sõjaväest,” heitsin ma.
„Seda ma teen,” vastas ta. „Selles võite pagana kindel olla. Kas teid lasti erru auavaldustega?”
„Kas mulle oleks lahkumishüvitist makstud, kui see poleks nii?” küsisin ma vastu.
„Miks ma peaksin uskuma, et teile ühtegi penni anti? Te ju elate nagu mingi hulgus. Auavaldustega? Jah või ei?”
„Jah,” ütlesin ma. „Muidugi jah.”
Ta märkis selle üles. Mõtles natuke.
„Mis tunne teil oli, kui teil minna lasti?” küsis ta.
Ma mõtlesin järele. Kehitasin õlgu.
„Ei olnudki mingit tunnet. Mul oli tunne, et ma olen sõjaväes, ja siis, et ma ei ole sõjaväes.”
„Kas te olite kibestunud?” uuris ta. „Tundsite, et teid on hüljatud?”
„Ei,” ütlesin ma. „Kas oleksin pidanud tundma?”
„Nii et kõik oli korras?” küsis ta, justkui midagi oleks ikka pidanud halvasti olema.
Ma tundsin, et pean talle midagi vastama, aga mul ei tulnud midagi pähe. Ma olin olnud sõjaväes sündimisest peale. Nüüd enam ei olnud. Tunne oli väga hea. Vabadusetunne. Justkui oleks mul kogu elu kerge peavalu olnud ja ma märkasin seda alles siis, kui see oli läinud. Minu ainsaks probleemiks oli elatise teenimine. Teenida elatist vabadusest loobumata – see pole lihtne. Mina polnud viimased kuus kuud sentigi teeninud. See oli minu ainus probleem. Aga Finlayle ei kavatsenud ma sellest rääkida. Tema näeks selles motiivi. Tema arvaks, et ma otsustasin oma hulkurielu jaoks raha hankida, hakates kusagil laos inimesi röövima. Ja tapma.
„Eks üleminek oli raske,” laususin ma. „Eriti kuna ma elasin lapsena ka sõjaväeelu.”
Finlay noogutas. Mõtles minu vastuse üle.
„Miks just teie lahkusite?” küsis ta. „Kas te pakkusite end ise välja?”
„Ma ei paku end ise millegi jaoks välja,” vastasin ma. „See on iga sõduri esimene reegel.”
Jälle vaikus.
„Kas teil oli mingi kitsam eriala?” küsis Finlay edasi. „Sõjaväes?”
„Algselt olid üldised kohustused,” ütlesin ma. „Süsteem on selline. Siis tegelesin ma viis aastat saladuste turvamisega. Viimased kuus aastat aga tegelesin muuga.”
Las ta küsib ise…
„Mis see oli?” küsis ta.
„Mõrvajuhtumite uurimine.”
Finlay naaldus tooli seljatoele, nii kaugele kui võimalik. Mühatas. Pani jälle sõrmed kokku. Vaatas mind ja hingas välja. Ajas siis end sirgemalt istuma. Sihtis mind sõrmega.
„Olgu,” ütles ta. „Ma kontrollin teie juttu. Me saime teie sõrmejäljed. Sõjaväes peaksid need olemas olema. Me hangime teie teenistuslehe. Kogu teie teenistuskäiguga. Kõik üksikasjad. Me küsime bussifirmast järele. Kontrollime teie piletit. Otsime bussijuhi ja reisijad üles. Kui te rääkisite tõtt, saame me varsti teada. Ja kui tõde on selline, nagu te rääkisite, võib see teid vabaks päästa. Loomulikult otsustavad kogu asja mõningad ajalised ja metodoloogilised üksikasjad. Need on veel ebaselged.”
Ta tegi pausi ja hingas uuesti pahinal välja. Vaatas mulle otsa.
„Seni aga olen ma ettevaatlik,” jätkas ta. „Kõiki asjaolusid arvestades paistate te halvas valguses. Sihitu uitaja. Hulkur. Pole elukohta, mineviku kohta pole midagi teada. Kogu teie lugu võib olla üks jama. Võib-olla olete te tagaotsitav. Võib-olla olete te juba kümnes osariigis inimesi tapnud. Ma ei tea. Minult ei saa oodata, et ma teid usaldaksin, enne kui midagi kindlat selgub. Praegu aga pole mul seda teha vajagi. Te jääte luku taha, kuni me kindlalt teame.”
Täpselt seda olin ma oodanudki. Täpselt nii oleksin ka ma ise öelnud. Aga ma vaatasin talle otsa ja vangutasin pead.
„Või et teie olete ettevaatlik?” kordasin ma. „See on ütlematagi selge.”
Finlay vaatas mulle otsa.
„Kui ma eksin, teen ma teile esmaspäeval lõuna välja,” ütles ta. „Eno söögikohas, et tänane segadus heaks teha.”
Ma raputasin pead.
„Ma ei otsi siit semusid,” laususin ma.
Finlay kehitas ainult õlgu. Ta vajutas magnetofoni kinni, keris kasseti algusesse ja võttis aparaadist välja. Kirjutas midagi kasseti peale. Siis vajutas ta sisetelefoni nuppu suure palisandrist laua peal. Kutsus Bakeri sisse tagasi. Mina ootasin. Mul oli ikka veel külm, aga ma olin lõpuks ära kuivanud. Georgia taevast langenud vihm oli mu läbi leotanud, nüüd oli kuiv kabinetiõhk minust niiskuse välja imenud. Kliimaseade imes vee välja ja kandis mööda torusid minema.
Baker koputas ja astus sisse. Finlay käskis tal mind kongi saata. Siis noogutas ta mulle. See noogutus ütles: kui tuleb välja, et sina pole süüdlane, pea meeles, et ma tegin lihtsalt oma tööd. Ma noogutasin vastu. Minu noogutus ütles: samal ajal kui sina oma nahka kaitsed ja mind kinni hoiad, käib mõrvar väljas vabalt ringi.
Kinnipidamisruum oli tegelikult lihtsalt lai orv suure avatud jaoskonnaruumi kõrval. Orv oli püstiste trellidega kolmeks kongiks jagatud. Esiseina moodustasid samuti trellid. Igal kongil oli hingedel käiv uks. Metall kiiskas kaunilt, tuhmilt. Paistis titaani moodi. Kõigis kongides oli maas vaip, muidu aga olid kongid täiesti tühjad, seal polnud ühtegi mööblieset ega seina külge ehitatud voodit. Need olid lihtsalt suure eelarvega tehtud variandid vanamoodsatest kinnipidamiskongidest, mida kunagi näha võis.
„Kas siin üleöö pidamise võimalust ei olegi?” küsisin ma Bakerilt.
„Muidugi mitte,” vastas ta. „Hiljem viiakse sind osariigivanglasse. Buss tuleb kell kuus. Esmaspäeval toob buss su tagasi.”
Ta lõi kongiukse kõminal kinni ja pööras võtit. Ma kuulsin, kuidas lukukeeled igal pool ümber ukse oma kohale libisesid – elektriline lukk. Ma tõmbasin taskust ajalehe. Võtsin mantli seljast ja rullisin kokku. Heitsin põrandale pikali ja surusin mantli pea alla.
Nüüd olin ma tõeliselt tige. Ma pidin nädalavahetuse vanglas veetma. Mind ei jäetagi siia, jaoskonna kongi. Asi polnud selles, et mul oleks olnud teisi plaane, ma lihtsalt tean, millised tsiviilvanglad on. Suur hulk sõjaväe desertööre satub tsiviilvanglasse. Ühe või teise asja eest. Vanglasüsteem teatab sõjaväele. Sõjaväepolitseinikud saadetakse väekargajaid tagasi tooma. Nii et ma olin tsiviilvanglaid näinud. Mõte, et ma pean ise sellisesse minema, ei täitnud mind just ääretu innuga. Ma lamasin vihaselt, kuulates jaoskonna suminat. Telefonid helisesid. Klaviatuurid klõbisesid. Tempo kord tõusis, kord langes. Politseinikud liikusid ringi, rääkides vaikselt.
Siis üritasin ma laenatud ajalehe lõpuni lugeda. See oli täis mingit jama presidendi kohta ja valimiskampaania kohta, millega ta üritas lasta end teiseks ametiajaks tagasi valida. Vanapoiss oli parajasti Mehhiko lahe rannikul Pensacolas. Ta tahtis eelarvet tasakaalu saada, enne kui tema lastelaste juuksed halliks lähevad. Ta lõikas kulusid vähemaks vasakult ja paremalt, nagu raiuks matšeetega teed läbi vihmametsa. Pensacolas rõhus ta rannavalve peale. Rannavalve oli viimased kaksteist kuud oma projekti arendanud: nad olid terve aasta igal viimasel kui päeval Florida ranniku lähedal väljas ja otsisid läbi kõik alused, mis kahtlased tundusid. Operatsioon oli välja kuulutatud tohutu meediakära saatel ja see oli edukam kui kõige pöörasemates unistustes. Leiti igasugu kraami, peamiselt narkootikume, aga ka relvi ja illegaalseid immigrante Haitilt ja Kuubalt. Veel mitu kuud tagantjärele vähendas nende töö kuritegevust kõikjal Ühendriikides, selle mõju ulatus tuhandete miilide kaugusele. Meeletu edu.
Nii et loomulikult see lõpetati. Programmi oli kulukas käigus hoida. Rannavalve eelarve oli tõsises puudujäägis. President ütles, et ei saa nende eelarvet suurendada, tegelikult peab ta seda hoopis kärpima – kogu majandus on kaoses, pole midagi parata. Niisiis pidi merekontrolli programm seitsme päeva pärast lõpetatama. President üritas näidata, et käitub riigi huvides. Jõustruktuuride suured ninad olid vihased, sest nende meelest oleks olnud parem ennetada, mitte pärast tulemusi ravida. Washingtonis oldi rõõmsad, sest patrullpolitseinikele kulutatud viiskümmend senti on palju paremini näha kui kaks dollarit, mis on kulutatud ookeanil, kaks tuhat miili valijatest eemal. Argumente loobiti ühelt ja teiselt poolt. Ja ähmastel fotodel säras president nagu riigimees kunagi, teatades, et ta ei saa midagi teha. Ma lõpetasin lugemise, sest see tegi mind ainult vihasemaks.
Et rahuneda, panin ma mõttes muusika mängima. „Sädemed veduri korstnast” refrääni. Howling Wolfi versioonis on esimese rea lõpus imeline lämbuv karjatus. Räägitakse, et rännubluusi mõistmiseks on vaja mingi aeg rongidega sõita. See pole tõsi. Rännubluusi mõistmiseks peab olema luku taga. Kongis. Või sõjaväes. Kusagil, kust välja ei pääse. Kusagil, kus eemal sõitva veduri korstnast välja lendavad sädemed paistavad võimatu vabaduse kauge kutsena. Ma lamasin, padjaks keeratud mantel pea all, ja kuulasin muusikat oma peas. Kolmanda refrääni lõpus jäin ma magama.
Ma ärkasin – Baker tagus jalaga vastu trelle. Trellid kõmisesid tuhmilt. Nagu matusekell. Bakeri kõrval seisis Finlay. Nad vaatasid mind. Ma ei tõusnud põrandalt. Mul oli seal mugav.
„Kus sa enda sõnutsi läinud keskööl olid?” küsis Finlay.
„Läksin Tampas bussi peale,” vastasin ma.
„Meil on uus tunnistaja,” ütles Finlay. „Ta nägi sind öösel laos. Sa olid seal. Keskööl.”
„See on täielik jama, Finlay,” ütlesin ma. „See on võimatu. Kes kurat see uus tunnistaja on?”
„Uus tunnistaja on Morrison,” vastas Finlay. „Jaoskonnaülem. Ta ütles, et on kindel, et on sind enne näinud. Nüüd tuli talle meelde, kus.”
