Читать книгу Tõmbetraat - Lee Child - Страница 2

Konksu-Hobie võlgnes kogu oma elu ühele ligi kolmekümne aasta vanusele saladusele. Võlgnes sellele kogu oma vabaduse, ühiskondliku staatuse, raha ja kõik muu. Ja nagu iga teinegi niisuguses iseäralikus olukorras viibiv ettevaatlik mees, oli ta valmis tegema saladuse kaitsmiseks kõike, mida vaja. Sest tal oli nii mõndagi kaotada. Oli kaotada kogu oma elu.

See kaitse, mille peale ta oli peaaegu kolmkümmend aastat lootnud, toetus kõigest kahele asjale. Sellelesamale kahele asjale, mida ükskõik milline inimene kasutab enda kaitsmiseks ükskõik millise hädaohu eest. Samasugusel viisil kaitseb riik ennast vaenlase raketi, korteris elav inimene murdvarga ja poksija teda nokaudiga ähvardava löögi eest. Avastamine ja reageerimine. Esimene etapp ja teine etapp. Kõigepealt sa märkad ohtu ja seejärel reageerid sellele.

Esimest etappi esindas varajase hoiatamise süsteem. See oli aastate jooksul muutunud, sest muutunud olid ka muud asjaolud. Nüüd oli süsteem hästi läbi harjutatud ja lihtsustatud. See koosnes kahest kihist, mis olid nagu kontsentriliselt paiknevad tõmbetraadisõõrid. Esimene traat paiknes kodust üheteistkümne tuhande miili kaugusel. See kujutas endast väga varajast hoiatust. Äratuskella helinat. See pidi talle teatama, et nad on liginemas. Teine tõmbetraat oli küll viie tuhande miili võrra lähemal, kuid jäi sellegipoolest veel kuue tuhande miili kaugusele. Teade sellest teisest paigast pidi talle ütlema, et nad on juba väga ligidale jõudmas. See oleks teatanud, et esimene etapp on juba läbi ja otsekohe algab teine.

Teine etapp tähendas reageerimist. Reageeringu olemus oli talle vägagi selge. Ta oli kulutanud peaaegu kolmkümmend aastat selle üle mõtlemisele, kuid jõudis alati järeldusele, et tõhusaid lahendusi on ainult üks. Tema reageering on põgeneda. Kaduda. Ta oli realistliku ellusuhtumisega mees. Ta oli kogu elu jooksul tundnud uhkust oma julguse ja nutikuse, sitkuse ja tugevuse üle. Ta oli alati kõhklusteta teinud seda, mida oli vaja teha. Aga ta teadis, et nende kaugete tõmbetraatide hoiatavaid helisid kuuldes peab ta kaduma. Sest seda, mis talle siis kaela langeb, ei elaks üle ükski inimene. Mitte ükski inimene. Isegi mitte niivõrd halastamatu inimene kui tema.

Oht oli aastate jooksul mereloodetena tõusnud ja mõõnanud. Ta oli veetnud pikki ajavahemikke kindla tundega, et see tulvab otsekohe temast üle. Ja siis elanud pikki ajavahemikke tundega, et see ei jõua iial temani. Mõnikord laskis aja tuimestav toime tal turvatunnet nautida, sest kolmkümmend aastat on ju igavik. Teistel puhkudel aga näisid aastad olevat kui üksainus silmapilk. Vahel ootas ta tunde esimest märguannet. Kavandades, higi valades, kuid alati teades, et ta võib iga hetk olla sunnitud põgenema.

Ta oli selle peas miljon korda läbi mänginud. Tema ootuste kohaselt pidi esimene teade saabuma vahest nii umbes kuu aega enne teist. Seda kuud kasutab ta ettevalmistuste tegemiseks. Ta lõpetab pooleliolevad ettevõtmised, sulgeb kõik asjad, kasseerib rahad sisse, kannab varad üle ja õiendab arved. Ja siis, teise teate järel, asub ta teele. Viivitamatult. Kõhklusteta. Lihtsalt käi kus kurat ja jäägi sinna.

Juhtus aga nii, et mõlemad teated tulid ühel ja samal päeval. Teine tuli enne esimest. Lähemat tõmbetraati riivati tund aega enne kaugemat. Aga Konksu-Hobie ei põgenenud. Ta hülgas kolmkümmend aastat kestnud hoolika kavandamistöö ja jäi paigale, et lahing vastu võtta.