Читать книгу Tõmbetraat - Lee Child - Страница 3

Jack Reacher nägi, kuidas mees uksest sisse astus. Ust kui sellist tegelikult ei olnudki. Mees lihtsalt astus läbi esiseina selle osa, mida ei olnud. Baar avanes otse kõnniteele. Väljas olid vaid nime poolest varju andvate vanade kuivanud vääntaimede all lauad ja toolid. See oli ühtaegu nii sisemine kui ka välimine ruum, mis kulges läbi seina, mida ei olnud olemas. Reacher oletas, et kusagil peab olema mingisugune raudvõre, mida on võimalik lukuga selle avause ette kinnitada selleks ajaks, kui baar on suletud. Kui seda üldse suletaksegi. Reacher polnud küll kindlasti baari suletuna näinud, ja tema tegutses ometi ju üsnagi äärmuslikel kellaaegadel.

Mees peatus pimedamas ruumis avausest jardi kaugusel ning jäi silmi pilgutades vähekeseks ootama, et lasta nägemisel pärast Key Westi päikesepaiste tulist valevust siinse hämarusega harjuda. Oli juunikuu Ühendriikide kõige lõunapoolsemas osas ja kell täpipealt neli pärastlõunal. See koht asus märksa kaugemal lõunas, kui enamik Bahama saari. Siin oli põletavvalge päike ja kärepalav õhk. Reacher istus baari tagumises osas oma laua taga, rüüpas plastpudelist vett ja ootas.

Mees vaatas ringi. Baar kujutas endast vanadest kuivadest tumedaks tõmbunud laudadest ehitatud ruumi. Lauad nägid välja nii, nagu oleksid need pärit mõnelt kunagiselt lammutatud purjelaevalt. Nende külge oli naeltega kinnitatud juhuslikku merega seotud kraami. Siin oli vanu messingesemeid ja rohelisi klaaskerasid, vanade võrkude juppe. Reacher oletas, et need on kalastamistarbed, kuigi polnud elus ainsatki kala püüdnud ega laevaga sõitnud. Kõike seda aga varjutasid kümme tuhat ärikaarti, mis olid rõhknaeltega kinnitatud viimasele kui ühele vabale ruuttollile, sealhulgas ka lakke. Mõned olid uued, mõned aga vanad ja kaardus, esindades juba aastakümnete eest tegevuse lõpetanud äriettevõtteid.

Mees astus selle hämariku keskel edasi ja võttis suuna baariletile. Ta oli vana, võib-olla kuuekümnene, keskmist kasvu ja tüse. Arst oleks nimetanud teda ülekaaluliseks, kuid Reacher nägi temas kõigest heas vormis meest, kes on kõndinud juba veidi maad teisel pool mäeharja. Sellist meest, kes alistus nõtkelt aja kulgemisele, ilma et oleks selle pärast hirmsasti endast välja läinud. Ta oli riides nagu mõnes põhjapoolses suurlinnas elav sell, kes on pidanud lühikese etteteatamisaja peale kuhugi kuuma kohta reisima. Ülevalt laiad ja alt kitsad helehallid püksid, õhukesest riidest kortsus beež pintsak, avatud kaelusega valge särk, mille vahelt paistmas sinakasvalge nahk, ning tumedad sokid ja linnakingad. New York või Chicago, oletas Reacher, võib-olla ka Boston, saadab suurema osa suvest mööda kliimaseadmega varustatud hoonetes või autodes, püksid ja pintsak on tal olnud kuhugi kapi tahaotsa topitud sellest ajast saadik, kui ta need kakskümmend aastat tagasi ostis, aga puhuti on ta neid sealt ka välja võtnud ja vastavalt vajadusele kasutanud.

Mees jõudis baariletini, pistis käe pintsakupõue ja tõi lagedale rahatasku. See oli elegantsest mustast nahast, vana ja pungil täis. Oli sedasorti rahatasku, mis vormib ennast sinna topitavate asjade järgi. Reaher nägi, kuidas mees tasku harjunud klõpsatusega lahti tegi, seda baarimehele näitas ja vaikselt mingisuguse küsimuse esitas. Baarimees pööras pilgu ära, otsekui oleks teda solvatud. Mees pani rahatasku ära ja silus oma hallid juuksekahlud pealage katva higi sisse. Ta pomises veel midagi ning baarimees võttis jääkapist ühe õlle. Vanamees hoidis külma pudelit viivuks näo vastas ja jõi siis pika sõõmu. Ta röhatas suud diskreetselt peoga varjates ja naeratas nii, nagu oleks mingisugune pisike pettumus sellega leevendust saanud.

Reacher vastas tema sõõmule vägeva veelonksuga. Kõige paremas vormis mees, keda ta oli oma elus näinud, oli üks Belgia sõdur, kes vandus, et vormis olemise võti seisneb selles, et sa võid teha mida iganes seni, kuni jood iga päev viis liitrit mineraalvett. Nagu Reacher aru sai, on viis liitrit üks gallon, ja kuna too belglane oli temast poole väiksem pisike piitsavars, siis pidi tema norm olema kaks gallonit päevas. Kümme suurt pudelit. Pärast Keysi lõõsa kätte sattumist oligi ta säärast režiimi järginud. Tema puhul see toimis. Ta ei olnud ennast eales paremini tundnud. Ta võttis iga päev kell neli istet selle tumeda laua taga siin ja jõi kolm pudelitäit toatemperatuuril gaasita vett. Nüüd oli ta vee suhtes samasugune sõltlane, nagu ta oli kunagi sõltunud kohvist.

Vanamees nõjatus küljetsi vastu baariletti ja tegeles oma õllega. Ühtlasi laskis ta pilgul uurivalt üle ruumi libiseda. Reacher oli siin ainus inimene peale baarimehe. Vanamees lükkas ennast puusaga letist lahti ja sammus tema juurde. Ta viipas oma õllega, tehes ebamäärase žesti, mis küsis: „Kas ma tohin?”. Reacher osutas peaga teisel pool lauda olevale toolile ja kiskus lahti kolmanda veepudeli plastsulguri. Mees istus raskelt maha. Ta võttis enda alla kogu tooli. Ta oli sedasorti sell, kes hoiab võtmeid, raha ja taskurätikut püksitaskus, nii et tema puusad paistsid tublisti laiemad, kui need loomulikul kujul olid.

„Kas teie olete Jack Reacher?” küsis ta üle laua.

Mitte Chicago ega Boston. Kindla peale New York. Võõra hääl kõlas täpipealt nii nagu ühel vennikesel, keda Reacher oli tundnud ja kes ei olnud oma esimese kahekümne eluaasta jooksul kordagi eemaldunud Fulton Streetist rohkem kui saja jardi kaugusele.

„Kas Jack Reacher?” päris vanamees uuesti.

Lähedalt võis näha, et tema etteulatuva lauba all on väikesed elutargad silmad. Reacher jõi ja heitis talle pilgu läbi selge vee oma pudelis.

„Kas teie olete Jack Reacher?” küsis mees kolmandat korda.

Reacher pani pudeli lauale ja raputas pead.

„Ei ole,” valetas ta.

Vanamehe õlad vajusid pettumusest kübekese võrra longu. Ta tõmbas varrukakäänise üles ja vaatas kella. Nihutanud oma keret toolil ettepoole, otsekui kavatseks ta püsti tõusta, istus ta seejärel tagasi, nagu oleks talle ootamatult vaba aega tekkinud.

„Viis minutit neli läbi,” ütles ta.

Reacher noogutas. Mees viipas oma tühja õllepudeliga baarimehe suunas, kes sööstis leti tagant välja uue pudeliga.

„Palavus,” ütles mees. „Kargab mulle harja.”

Reacher noogutas taas ja rüüpas vett.

„Kas te tunnete siinkandis kedagi Jack Reacherit?” küsis mees.

Reacher kehitas õlgu.

„Kas te oskate teda kirjeldada?” küsis ta vastu.

Mees jõi parajasti pikka sõõmu oma pudelist. Ta pühkis käeseljaga huuli ja kasutas seda liigutust teise röhatuse diskreetseks varjamiseks.

„Tegelikult ei oska,” sõnas ta. „Suurt kasvu sell ja muud ma ei tea. Seepärast ma teilt küsisingi.”

Reacher noogutas.

„Suurt kasvu selle on siin palju,” ütles ta. „Suurt kasvu selle on igal pool palju.”

„Aga seda nime te ei tunne?”

„Kas ma peaksin tundma?” küsis Reacher. „Ja kes seda teada tahab?”

Mees muheles ja noogutas, nagu oleks ta tahtnud oma ebaviisakuse pärast vabandust paluda.

„Costello,” ütles ta. „Rõõm teiega tutvuda.”

Reacher noogutas vastu ja kergitas kübekese võrra pudelit.

„Kas te olete kadunud inimeste otsija?” päris ta.

„Eradetektiiv,” ütles Costello.

„Ja otsite kedagi Reacheri-nimelist tegelast?” küsis Reacher. „Millega ta hakkama sai?”

Costello kehitas õlgu. „Minu teada mitte millegagi. Mul lihtsalt paluti ta üles leida.”

„Ja teie arvates on ta siin lõunas?”

„Möödunud nädalal oli,” ütles Costello. „Tal on Virginias pangakonto ja ta kannab sellele raha.”

„Siit Key Westist?”

Costello noogutas.

„Igal nädalal,” ütles ta. „Kolme kuu jooksul.”

„Järelikult?”

„Järelikult ta töötab siin,” lausus Costello. „On töötanud kolm kuud. Võiks arvata, et keegi tunneb teda.”

„Aga keegi ei tunne,” ütles Reacher.

Costello raputas pead. „Ma olen Duvali küsimusi esitades otsast lõpuni läbi käinud, sest see on see koht, kus siin linnas näib elu käivat. Kõige lähemale jõudsin ma millelegi mingis teise korruse tissibaaris, kus keegi tüdruk ütles, et üks suurt kasvu sell on täpipealt kolm kuud linnas olnud ja joob iga päev kell neli vett sellessamas kohas siin.”

Ta vakatas ja silmitses Reacherit karmilt, otsekui oleks heitnud talle otsese väljakutse. Reacher rüüpas vett ja vastas talle õlakehitusega.

„Kokkusattumus,” ütles ta.

Costello noogutas.

„Küllap vist,” sõnas ta vaikselt.

Ta tõstis õllepudeli huultele ja jõi, hoides oma vanade tarkade silmade pilku kindlalt Reacheri näol.

„Siin on hulganisti läbirändajaid,” ütles talle Reacher. „Inimesed muudkui tulevad ja lähevad.”

„Küllap vist,” ütles Costello uuesti.

„Aga ma hoian kõrvad lahti,” lausus Reacher.

Costello noogutas.

„Ma oleksin selle eest tänulik,” ütles ta kahemõtteliselt.

„Kes teda tahab?” küsis Reacher.

„Minu klient,” kostis Costello. „Üks daam, kelle nimi on proua Jacob.”

Reacher jõi lonksu vett. See nimi ei öelnud talle midagi. Jacob? Ta polnud iial ühestki säärase nimega inimesest kuulnud.

„Heakene küll, kui ma juhtun teda siin nägema, siis ma teatan talle, aga ärge hinge kinni pidades ootama jääge. Ma ei kohtu just liiga paljude inimestega.”

„Kas te töötate?”

Reacher noogutas.

„Ma kaevan ujumisbasseine,” ütles ta.

Costello jäi mõtisklema, otsekui oleks ta küll teadnud, mis asjad need ujumisbasseinid on, kuid poleks iial pidanud aru selle üle, kuidas need tekivad.

„Kas te olete ekskavaatorijuht?”

Reacher naeratas ja raputas pead.

„Siin, lõunas, ei ole,” ütles ta. „Me kaevame neid käsitsi.”

„Käsitsi?” kordas Costello. „Mis asja, labidatega või?”

„Krundid on masinate jaoks liiga väikesed,” ütles Reacher. „Tänavad on liiga kitsad ja puud liiga madalad. Minge Duvalist kaugemale ja te näete seda ise.”

Costello noogutas uuesti. Ta näis äkitselt millegagi väga rahul olevat.

„Siis te tõenäoliselt toda Reacherist selli ei tunne,” ütles ta. „Proua Jacobi väitel oli ta maaväes ohvitser. Nõnda ma siis kontrollisin järele ja tal oligi õigus. Reacher oli major. Medalitega ja puha. Mulle öeldi, et ta oli sõjaväepolitsei tuus. Temasugust kutti sa mingisuguse kuradima labidaga basseini kaevamast ei leia.”

Reacher jõi suure sõõmu vett, et varjata ilmet oma näol.

„Nii et mida tegemast te siis arvate ta leidvat?”

„Siin, lõunas?” ütles Costello. „Ma ei tea seda kindlalt. Hotelle turvamast? Mingisugust äri juhtimast? Võib-olla tal on avamerejaht ja ta teeb sellega tellimusreise.”

„Miks ta üldse peakski siin olema?”

Costello noogutas, nagu oleks ta säärase arvamusega päri olnud.

„Õige jutt,” sõnas ta. „See on üks põrgulikult sant koht. Aga ta on kindla peale siin. Ta tuli kaks aastat tagasi sõjaväest ära, pani oma raha Pentagonile kõige lähemasse panka ja kadus. Pangakonto näitab, et raha on võetud välja igast kuradima kohast, seejärel aga kolme kuu jooksul siit jälle kontole pandud. Järelikult ta uitas mõnda aega ringi ning tuli siis siia ja teenis mingisugust puru. Ma leian ta üles.”

Reacher noogutas.

„Kas te tahate ikka veel, et ma ringi käiksin ja küsimusi esitaksin?”

Costello raputas pead. Ta kavandas juba oma järgmist sammu.

„Ärge ennast sellega vaevake,” ütles ta.

Ta ajas oma kere toolilt üles ja tõmbas püksitaskust kortsus rahapaki. Ta poetas ühe viielise lauale ja tegi minekut.

„Oli meeldiv teiega tutvuda,” hüüdis ta tagasi vaatamata.

Ta kõndis läbi olematu seina pärastlõunase valguselõõsa kätte. Reacher jõi oma veepudeli tühjaks ja jälgis tema lahkumist. Kell oli kümme minutit neli läbi.

*

Tund hiljem lonkis Reacher sihitult mööda Duval Streeti, mõtles selle üle, kuidas oma pangaasju ümber korraldada, valis kohta varajaseks õhtusöögiks ja pani imeks, miks ta Costellole valetas. Tema esimene otsus oli niisugune, et ta võtab pangast sularaha välja ja hakkab rahapakki püksitaskus kandma. Teine otsus nägi ette lähtuda belglasest sõbra nõuandest ning süüa suur biifsteek ja jäätis koos veel kahe pudeli veega. Kolmandaks jõudis ta otsusele, et ta valetas seetõttu, et tal ei olnud põhjust mitte valetada.

Sest polnud olemas põhjust, miks oleks pidanud üks New Yorgi eradetektiiv teda otsima. Ta ei olnud kunagi New Yorgis elanud. Ega elanud üheski teises suures põhjaosariikide linnas. Tegelikult ei olnud ta iial kusagil elanud. See oli tema elu kõige määravam tunnusjoon. See tegigi temast selle, kes ta oli. Ta sündis merejalaväe tegevohvitseri pojana ning teda oli mööda kogu maailma kaasa lohistatud juba sellest päevast peale, kui ema ta ühe Berliini haigla sünnitusosakonnast välja kandis. Ta ei olnud elanud kusagil peale kõikvõimalike sõjaväebaaside lõputu segapuntra, kusjuures suurem osa nendest paiknes maakera kaugetes ja ebakülalislahketes paikades. Seejärel läks ta ise sõjaväepolitsei uurijana maaväkke ning elas ja teenis uuesti nendessamades baasides, kuni tema üksus kaitsekulude vähendamise käigus likvideeriti ja ta priipõlve pidama saadeti. Ta tuli siis Ühendriikidesse ja triivis odavreise kasutava turistina ringi, kuni säästud lõppema hakkasid ja lained ta siin, riigi kõige kaugemas tipus kaldale uhtusid. Ta läks paariks päevaks tööle auke kaevama. Need paar päeva venisid paariks nädalaks, nädalad venisid kuudeks ja ta oli ikka veel siin.

Tal ei olnud kusagil ainsatki elus sugulast, kes oleks võinud talle testamendiga varanduse pärandada. Ta ei võlgnenud kellelegi raha. Ta ei olnud iial midagi varastanud ega kedagi tüssanud. Ei olnud eales ühtki last sigitanud. Ta oli kirjas nii vähestel paberitel, kui see ühe inimolendi jaoks üldse võimalik oli. Ja ta ei olnud iial tundnud kedagi Jacobi-nimelist. Ta oli selles kindel. Nii et Costello võis ju tahta, mida iganes, aga tema ei olnud sellest huvitatud. Ja kindla peale ei olnud ta huvitatud piisavalt palju selleks, et katte alt välja tulla ja ennast millessegi segada.

Sest nähtamatu olla oli muutunud tema jaoks harjumuseks. Oma aju eesmise poolega ta teadis, et see on mingisugune kompleks ja võõrandunud reageering tema olukorrale. Kaks aastat tagasi olid kõik asjad pahempidi pöördunud. Suurest kalast väikeses tiigis oli saanud eikeegi. Ülimalt struktureeritud kogukonna olulisest ja hinnatud liikmest oli saanud kõigest üks 270 miljonist anonüümsest eraisikust. Vajalikust ja taganõutud inimesest oli saanud ülearune inimene. Viibimisest viimse kui ühe päeva viimsel kui ühel minutil seal, kus keegi oli käskinud sul olla, oli saanud kaardi ja ajakavata silmitsi seismine kolmel miljonil ruutmiilil ja võibolla veel neljakümne aasta vältel. Aju eesmine pool teatas talle, et selline reageering on mõistetav, kuid kaitseiseloomuga, ja kuulub mehele, kes armastab üksi olla, aga on mures üksinduse pärast. See teatas talle, et säärane reageering on äärmuslik ja ta peaks selle käsile võtma.

Aga aju see esisagarate taha peitunud osa, mis vastutas ellujäämise eest, teatas hoopiski, et see meeldib talle. Talle meeldis anonüümsus. Talle meeldis salatseda. See tekitas sooja, mõnusa ja lohutava tunde. Ta kaitses seda tunnet. Ta oli pealispinnal sõbralik ja seltsiv, kuid ei rääkinud endast eales kuigi palju. Talle meeldis maksta sularahas ja liikuda mööda maismaad. Ta ei sattunud iial ühtegi reisijate nimestikku ega jätnud endast jälge krediitkaardiga. Ta ei öelnud kellelgi oma nime. Key Westis kirjutas ta ennast ühte odavasse motelli sisse kui Harry S. Truman. Registreerimisraamatut lapates avastas ta, et ei ole sugugi ainuke. Siin oli peatunud suurem osa neljakümnest ühest presidendist ning sealhulgas isegi John Tyler ja Franklin Pierce, kellest keegi kuulnud ei ole. Ta oli teada saanud, et Keysis ei tähenda need nimed suurt midagi. Inimesed lihtsalt lehvitavad, naeratavad, ja ütlevad tere. Nad kõik eeldavad, et kõikidel on midagi, mida tasub saladuses hoida. Ta tundis ennast siin mõnusalt. Liiga mõnusalt, et tõtata lahkuma.

Ta jalutas veel tunnikese selles lärmakas soojuses ning põikas siis Duvalilt ühe varjatud õuerestorani poole, kus teda tunti nägupidi, kus oli tema lemmikmarki vett ja kus talle anti biifsteek, mis ulatus mõlemalt poolt korraga üle taldrikuserva.

Biifsteek saabus koos muna, praekartulite ja mingisuguste soojamaa köögiviljade keeruka segu ning kuuma šokolaadikastme ja pähklitega serveeritud jäätisega. Ta jõi veel ühe kvardi vett ja saatis sellele järele kaks tassitäit kanget musta kohvi. Tooli lauast eemale lükanud, jäi ta rahulolevalt istuma.

„Kas nüüd on kõik hästi?” Ettekandja naeratas.

Reacher muheles vastu ja noogutas.

„Jah, läks päris õigesse paika,” ütles ta.

„Ja seda on teist ka näha.”

„Ja on minu sees tunda.”

See vastas tõele. Tema järgmine sünnipäev pidi olema kolmekümne üheksas, aga ta tundis ennast paremini kui eales varem. Ta oli küll alati olnud triksis-traksis ja tugev, kuid viimased kolm kuud olid tõstnud ta uutele kõrgustele. Sõjaväest lahkudes oli ta kuus jalga ja viis tolli pikk ning kaalus 220 naela. Üks kuu pärast tolle ujumisbasseinide kambaga liitumist kõrvetasid töö ja lõõsk ta 210 naela peale. Siis aga tegi ta selle järgmise kahe kuu jooksul rohkem kui tasa, jõudes ligikaudu 250 naelani, mis koosnesid kõik purupuhtast kõvast lihasest. Tema töökoormus oli imetlusväärne. Tema enda arvestuste kohaselt teisaldas ta päevas laias laastus neli tonni mulda, kive ja liiva. Ta oli loonud omaette võttestiku selleks, et kaevata, kühveldada, ennast keerata ja visata labidaga mulda nii, et keha kõik osad kogu päeva jooksul tööd saaksid. Tulemus oli vaatamist väärt. Päike oli ta tumepruuniks põletanud ning ta oli oma elu parimas vormis. Nagu Kreeka pähkleid täis topitud kondoom, ütles üks tüdruk. Ta oli välja arvutanud, et lihtsalt sellelsamal tasemel püsimiseks peab ta saama päevas toiduga kümme tuhat kilokalorit ning jooma kaks gallonit vett.

„Nii et täna õhtul te töötate?” küsis ettekandja.

Reacher naeris. Ta teenis raha korrapärase treeninguga, mille eest suurem osa inimesi oleks maksnud ükskõik millises kiiskavas suurlinna-jõusaalis terve varanduse. Ja nüüd suundus ta oma õhtusesse ametisse, mis oli veel üks asi, mille eest talle maksti ja mida suurem osa meestest oleks rõõmuga teinud tasuta. Ta oli väljaviskaja selles striptiisibaaris, mida Costello oli maininud. Duvalil. Ta istus seal öö läbi, särk seljas, nägi karm välja, jõi tasuta jooke ja kandis hoolt selle eest, et alasti naistele liiga ei tehtaks. Seejärel andis keegi talle selle eest viiskümmend dollarit.

„Töö on tüütu,” ütles ta. „Aga keegi peab seda vist ju tegema.”

Näitsik naeris koos temaga ning ta maksis arve ja läks tänavale tagasi.

Tuhat viissada miili põhja pool, New Yorgis, sõitis peadirektor Wall Streetist veidi lõunasse jäävas hoones liftiga kaks korrust allapoole rahandusdirektori kabinetikompleksi. Mehed läksid sisekabinetti ja võtsid kirjutuslaua taga kõrvuti istet. Kulukas kabinet ja hinnaline kirjutuslaud kuulusid nende asjade hulka, mis valitakse välja ja makstakse kinni headel aegadel, ning kükitavad siis halbadel aegadel morni etteheitena oma kohal. Kabinet asus ühel kõrghoone ülakorrustest ning seal olid igal sammul tume palisander, koorvalged linased kardinad, messingist ehismanused, tohutu kirjutuslaualahmakas, Itaalia laualamp ja suur arvuti, mis läks maksma rohkem, kui oleks pidanud minema. Arvuti kuvar helendas ja ootas salasõna. Peadirektor toksiski selle ja vajutas sisestusklahvile ning ekraanile ilmus finantsandmik. See oli ainus andmik, mis rääkis äriühingu kohta tõtt.

„Kas me veame välja?” küsis peadirektor.

See oli olnud K-päev. K tähendas koondamist. Nende Long Islandi tootmisüksuse personalijuhil olid olnud käed alates kella kaheksast hommikul tööd täis. Sekretär oli kiiruga sättinud tema kabineti ette koridori pika rea toole ja neid toole täitis pikk rida inimesi. Inimesed ootasid suurema osa päevast, nihkudes iga viie minuti järel ühe koha võrra edasi ja pääsedes siis rea lõpust personalijuhi kabinetti viie minuti pikkuseks vestluseks, mis jättis nad ilma elatusvahenditest – aitäh ja head aega.

„Kas me veame välja?” küsis peadirektor uuesti.

Rahandusdirektor kandis parajasti numbreid ekraanilt paberile. Ta lahutas ühe numbri teisest ja vaatas kalendri poole. Ta kehitas õlgu.

„Teoreetiliselt jah,” ütles ta. „Päriselt ei vea.”

„Ei vea?” kordas peadirektor.

„Küsimus on ajateguris,” ütles rahandusdirektor. „Tehases me tegime kahtlemata õiget asja. Kaheksakümmend protsenti rahvast on läinud ja see säästab meile üheksakümmend protsenti palgarahast, sest me jätsime alles ainult kõige odavamad. Aga me maksime neile kõikidele palga välja kuni järgmise kuu lõpuni. Nii et rahakäibe seis ei parane meil enne, kui alles kuue nädala pärast. Tegelikult see muutub koguni palju halvemaks, sest kõik need lurud vahetavad seal väljas parajasti oma pooleteise kuu palgatšekki sularahaks.”

Peadirektor noogutas ja ohkas.

„Kui palju meil vaja läheb?”

Rahandusdirektor kasutas hiirt ja tõi ekraanile veel ühe akna.

„Üks koma üks miljonit dollarit,” ütles ta. „Kuueks nädalaks.”

„Pank?”

„Unusta ära,” ütles rahandusdirektor. „Ma käin seal päevast päeva taguotsasid suudlemas lihtsalt selleks, et hoida alles sedagi, mida me neile juba võlgu oleme. Kui ma juurde küsin, naeravad nad mulle näkku.”

„Sinuga võib juhtuda hullemaidki asju,” ütles peadirektor.

„Küsimus ei ole selles,” kostis rahandusdirektor. „Küsimus on selles, et kui nad saavad haisu ninna, et me ei ole ikka veel täie tervise juures, siis nad nõuavad nende laenude tagastamist. Paugupealt.”

Peadirektor trummeldas sõrmedega palisandrile ja kehitas õlgu.

„Ma müün osa aktsiaid maha,” ütles ta.

Rahandusdirektor vangutas pead.

„Sa ei saa seda teha,” lausus ta kannatlikult. „Kui sa aktsiad turule viid, langeb nende hind põrandast madalamale. Meie olemasolevad laenud on garanteeritud aktsiatega ja kui need veel rohkem väärtust kaotavad, pannakse meid hommepäev kinni.”

„Sant lugu,” ütles peadirektor. „Meil jääb puudu kuus nädalat. Ma ei kavatse sellest kõigest mingisuguse näruse kuue nädala pärast ilma jääda. Ega mingisuguse näruse miljoni dollari pärast. See on ju niivõrd tühine summa.”

„Tühine summa, mida meil ei ole.”

„Peab ju olema mõni koht, kust me selle saame.”

Rahandusdirektor ei vastanud selle peale midagi. Kuid ta istus nii, nagu oleks tal veel miskit öelda.

„Mis on?” küsis temalt peadirektor.

„Ma olen kuulnud jutte,” ütles ta. „Mu tuttavad sellid levitasid kõlakaid. Võib-olla ongi olemas üks koht, kuhu me saame minna. Kuue nädala pärast võib see ennast ära tasuda. On üks firma, millest ma kuulsin. Mingisugune viimases hädas olijatele laenaja.”

„Kas ta on tasemel?”

„Ilmselt on,” ütles rahandusdirektor. „Näeb väga lugupeetav välja. Suur kontor Maailma Kaubanduskeskuses. Spetsialiseerunud seda laadi juhtumitele.”

Peadirektor silmitses vihaselt ekraani.

„Millistele juhtumitele?”

„Seda laadi juhtumitele,” kordas rahandusdirektor, „kus sa oled juba peaaegu laukast väljas ja kuival, aga pangad on liiga kitsarinnalised, et seda näha.”

Peadirektor noogutas ja laskis pilgul kabinetis ringi käia. See oli ilus ruum. Ning tema enda kabinet oli nurgatuba kaks korrust kõrgemal ja veelgi ilusam.

„Heakene küll,” ütles ta. „Tee see asi ära.”

„Mina ei saa teha,” ütles rahandusdirektor. „Peadirektori tasandist madalamal too tegelane asju ei aja. Sina pead selle ära tegema.” See algas ühel vaiksel ööl stripibaaris. Oli argipäeva õhtu juunikuus – liiga hilja soojal maal talvitajate ja kevadist õppevaheaega nautivate tudengite jaoks ning liiga vara lõunasse ennast praadima tulevate puhkajate jaoks. Kogu öö jooksul käis baaris mitte rohkem kui vahest nelikümmend inimest, leti taga oli kaks tüdrukut ja kolm tüdrukut tantsis. Reacher jälgis naist, keda kutsuti Crystaliks.

Ta oletas, et see ei ole naise tegelik nimi, kuid ei olnud iial seda temalt küsinud. Crystal oli parim. Ta teenis märksa rohkem, kui Reacher oli eales teeninud sõjaväepolitsei majorina. Osa oma sissetulekust kulutas ta vana musta Porsche käigushoidmisele. Reacher kuulis seda vahel varahommikuti mürisemas ja mürtsumas nende kvartalite kandis, kus ta töötas.

Baar kujutas endast pikka kitsast ruumi hoone teisel korrusel ning selles olid käigutee ja väike läikiva kroomitud postiga sõõrjas lava. Käigutee ja lava ümber siugles toolirida. Kõikjal olid peeglid ja seal, kus neid ei olnud, olid seinad ühetaoliselt mustaks värvitud. Kogu see koht tuikas ja tümpsus valjust muusikast, mida tootvad pool tosinat kõlarit olid piisavalt vinged, et kliimaseadmete urin enda alla matta.

Reacher istus baarileti ees seljaga leti poole ukse juurest kolmandal pukil. Uksele küllalt lähedal, et otsekohe silma jääda, ja küllalt kaugel ruumis sees, et inimesed ei unustaks tema kohalolekut. Crystaliks kutsutav naine oli parajasti lõpetanud oma kolmanda esinemise ja vedas üht ohutut kutti kakskümmend dollarit maksva eraetenduse andmiseks lava taha, kui Reacher nägi trepiotsale ilmumas kaht meest. Nad olid võõrad ja väljanägemise järgi pärit põhja poolt. Vahest nii kolmekümnesed, tursked ja kahvatu nahaga. Kurjakuulutavad. Tuhat dollarit maksva ülikonna ja viksitud kingadega kõvad kutid põhjast. On siin lõunas mingisuguse väga kiire asja pärast ja kannavad ikka veel oma linnakontori rõivaid. Nad seisid piletimüüja laua juures ja vaidlesid kolme dollari suuruse sissepääsutasu pärast. Tüdruk laua taga heitis äreva pilgu Reacheri suunas. Reacher libistas ennast pukilt maha. Kõndis laua juurde.

„Mehed, kas teil on mõni probleem?” küsis ta.

Ta kasutas seda, mida ta nimetas oma kolledžijumbu kõnnakuks. Ta oli tähele pannud, et kolledžipoisid liiguvad mingisuguse pinevil ja lonkava sammuga. Iseäranis supelrannas, kui nad on lühikestes pükstes. Otsekui oleksid nad niivõrd kohutavalt lihastesse kasvanud, et ei saa enam oma ihuliikmeid päris hästi tavalisel viisil tööle. Tema meelest andis see nendele 130-naelastele teismelistele üsna koomilise välimuse. Kuid ta oli selgeks saanud, et 250 naela kaaluva ning kuue jala ja viie tolli pikkuse mehe muudab see üpris hirmuäratavaks. Kolledžijumbu kõnnak oli üks tema uue ameti töövahendeid. See oli mõjuv vahend. Nendele kahele tuhandedollarises ülikonnas vennikesele näis see igatahes üksjagu muljet avaldavat.

„Probleem?” küsis ta uuesti.

Tavaliselt piisaski tollest ainsast sõnast. Suurem osa tegelasi taandus selle koha peal. Aga nood kaks ei taandunud. Lähemale jõudes tundis ta, et nendest õhkub midagi. Mingisugust ähvarduse ja enesekindluse segu. Sellele lisandus võib-olla ka teatav kõrkus. Vihje tõsiasjale, et tavaliselt saavad nad oma tahtmise. Kuid nad olid ju kodust kaugel. Omaenda mänguväljakust küllalt palju lõuna pool, et käituda pisut ettevaatlikumalt.

„Mitte mingeid probleeme, Tarzan,” ütles vasakpoolne sell.

Reacher muigas. Teda oli kutsutud väga mitmesugusel viisil, kuid see siin oli midagi uut.

„Kolm dollarit sisenemise eest,” ütles ta. „Või tasuta uuesti trepist alla.”

„Me kõigest tahame ühe inimesega kõnelda,” lausus parempoolne mees.

Mõlemad rääkisid aktsendiga. Kusagilt New Yorgist. Reacher kehitas õlgu.

„Kõnelemisega ei tegelda meil siin kuigi palju,” ütles ta. „Muusika on liiga vali.”

„Mis su nimi on?” päris vasakpoolne mees.

Reacher muigas taas.

„Tarzan,” ütles ta.

„Me otsime üht vennikest, kelle nimi on Reacher,” kostis mees vastu. „Jack Reacher. Kas sa tunned teda?”

Reacher raputas pead.

„Pole temast kunagi kuulnud,” ütles ta.

„Siis me peame tüdrukutega rääkima,” ütles mees. „Meile teatati, et nemad võivad teda tunda.”

Reacher raputas uuesti pead.

„Ei tunne,” lausus ta.

Parempoolne mees vaatas Reacheri õlast mööda pika kitsa ruumi poole. Ta heitis pilgu tüdrukutele baarileti taga. Ta jõudis järeldusele, et Reacher on praegu ainus siinne turvamees.

„Olgu pealegi, Tarzan, astu eest,” ütles ta. „Me tuleme nüüd sisse.”

„Kas te lugeda oskate?” küsis Reacher tema käest. „Suurte tähtedega kirjutatud sõnu ja selliseid asju?”

Ta osutas laua kohal rippuvale sildile. Suurtele helendava värviga tähtedele mustal taustal. Sildile oli kirjutatud: „Juhtkond jätab endale õiguse sisselaskmisest keelduda.”

„Mina olen juhtkond,” ütles Reacher. „Ma keeldun teid sisse laskmast.”

Mees vaatas kord sildi, kord Reacheri näo poole.

„Kas te tahate tõlget?” küsis Reacher tema käest. „Ühesilbilisi sõnu? See tähendab, et mina olen ülemus ja te ei tohi sisse tulla.”

„Tarzan, jäta see endale,” ütles mees.

Reacher laskis tal endaga kohakuti jõuda – õlg õla kõrvale. Seejärel kergitas ta vasakut kätt ja võttis mehel küünarnukist kinni. Ta surus liigese peopesaga sirgeks ja vajutas sõrmed selli kolmpealihase alumise otsa juures paiknevatesse tundlikesse närvidesse. See mõjub nagu lakkamatu valuaistingute jada. Mees kargas ringi nii, nagu oleks ta pilgeni elektrit täis.

„Trepist alla,” lausus Reacher tasakesi.

Teine mees oli tegevuses oma šansside kalkuleerimisega. Reacher nägi, et ta seda teeb, ning jõudis järeldusele, et tõsiasjad tuleb täies ulatuses ja ausalt teatavaks teha. Ta tõstis oma parema käe silmade kõrgusele, andes niiviisi selgesti mõista, et see on vaba ja valmis tegutsema. Käsi oli suur, pruun ja labidaga töötamisest mõhnaline ning sõnum jõudis mehele pärale. Ta kehitas õlgu ja hakkas trepist alla minema. Reacher tõukas tema semu talle järele.

„Me kohtume veel,” ütles mees.

„Võtke kõik oma sõbrad kah kaasa,” hõikas Reacher trepist alla. „Kolm dollarit igaühelt sissepääsu eest.”

Ta hakkas baariruumi tagasi minema. Crystaliks kutsutud tantsijanna seisis otse tema taga.

„Mida nad tahtsid?” küsis ta.

Reacher kehitas õlgu.

„Otsisid kedagi.”

„Kas kedagi Reacheri-nimelist?”

Reacher noogutas.

„Täna juba teist korda,” ütles Crystal. „Ennist käis siin üks vanamees. Tema maksis kolm dollarit ära. Kas sa tahad neile järele minna? Teha kindlaks, kes nad on?”

Reacher kõhkles. Cristal võttis baaripukilt tema särgi ja ulatas selle talle.

„Lase käia,” lausus ta. „Mõneks ajaks on meil siin rahu majas. Vaikset ööd sulle.”

Reacher võttis särgi. Ta keeras varrukad alla.

„Aitäh, Crystal,” ütles ta.

Ta pani särgi selga ja nööpis eest kinni. Siis hakkas ta ukse poole minema.

„Võta heaks, Reacher,” hüüdis tüdruk talle järele.

Reacher pöördus kannal ringi, kuid Crystal kõndis juba lava poole. Reacher vaatas mittemidagiütleval ilmel vastuvõtulauas istuva neiu poole ja võttis suuna tänavale.

Key West on õhtul kell üksteist enam-vähem niivõrd elu täis, kui see üldse võimalik on. Mõni inimene on öö veetmisega juba poole peale jõudnud, mõnel on see alles algamas. Duval on valguse ja lärmi sees üle kogu saare idast läände kulgev peatänav. Reacher ei muretsenud selle pärast, et nood mehed võiksid teda oodata Duvalil. Seal oli liiga palju rahvast. Kui neil on mõttes kättemaks, siis nad otsivad mõne vaiksema paiga. Neid oli aga kenake valik. Eriti põhja pool läheb Duvalist kaugemal kähku vaiksemaks. Linn on miniatuurne. Kvartalid tillukesed. Lühike jalutuskäik viib su kahekümne kvartalivahe järel sellesse kohta, mida Reacher pidas eeslinnaks ja kus ta käis väikeste majade taga pisikestes aedades basseine kaevamas. Tänavaid valgustatakse seal üksnes kohati ja baaride melu vaigistub ööputukate tüsedaks suminaks. Õlle- ja suitsulõhn asenduvad aedades õitsevate ja mädanevate troopikataimede vänge lehaga.

Ta kõndis pimeduses mööda omamoodi spiraaljoont, keerates huupi ümber tänavanurkade ja viibides vaiksetes piirkondades. Kedagi ei olnud. Ta käis keset teed. Ta tahtis, et kui keegi on kuhugi väravaalusesse peitu pugenud, peaks ta temani jõudmiseks läbima kümne-viieteist jala pikkuse vahemaa. Ta ei muretsenud selle pärast, et tema pihta võidakse tulistada. Püstoleid neil meestel kaasas ei olnud. Seda näitasid nende ülikonnad. Need olid liiga liibuvad selleks, et relvi varjata. Ja ülikond tähendas, et nad tulid lõunasse kiirustades. Lendasid lõunasse. Püstolit taskus hoides pole just kerge lennukile pääseda.

Umbkaudu ühe miili järel ta loobus. Linn oli küll pisike, aga siiski piisavalt suur, et paar mehikest võiks seal kaotsi minna. Ta pöördus kalmistu juurest vasakule ja hakkas lärmi poole tagasi minema. Kettpiirde ääres lamas kõnniteel keegi mees. Sirakil maas ja liikumatult. Key Westis pole see just ebatavaline vaatepilt, kuid midagi oli valesti. Ja midagi oli tuttavat. Vale asi oli mehe käsivars. See oli tema keha alla jäänud. Õlanärvid oleksid siin pidanud kriiskama piisavalt valjusti, et ennast kuuldavaks teha, sõltumata sellest, kuivõrd purjus või uimastijoobes mees on. Tuttav asi oli vana beeži pintsaku läige. Mehe ülemine pool oli hele ja alumine tume. Beež pintsak, hallid püksid. Reacher peatus ja vaatas ringi. Astus lähemale. Laskus kükakile.

See oli Costello. Tema nägu oli sodiks pekstud. Peidetud veremaski alla. Särgikaeluse kolmnurgast paistval sinakasvalgel suurlinlase nahal voolasid koorikuga kaetud pruunid jõekesed. Reacher katsus kõrva tagant pulssi. Seda ei olnud. Ta puudutas käeseljaga nahka. Külm. Koolnukangestust polnud, aga õhtu oli ju ka soe. Mees oli surnud olnud vahest nii umbes tund aega.

Ta katsus läbi pintsakupõue. See ülearu pungil rahakott oli läinud. Seejärel nägi ta käsi. Sõrmeotsad olid maha lõigatud. Kõik kümme. Kiired ja tõhusad nurgeti lõiked millegi täpse ja teravaga. Mitte skalpelliga. Tera oli ilmselt olnud laiem. Võib-olla linoleuminoaga.